Arhiiv April, 2014

Lodu on sanglepa kodu

Tuesday, April 29th, 2014

Lugesin, et Eesti metsadest vaid 3% moodustavad sanglepikud. Võin uhke olla, et ka mul on ühel kinnistul kaks eraldist, kus kokku neljal hektaril kasvab enamuspuuliigina sanglepp, metsakorraldaja kirjelduse järgi ligi 70-aastane.

Pildilt paistab, et metsa vahel olev kraav on vett veel ääreni täis, ehkki puude alune pinnas tundub kuiv olema. Tegelikult see ainult paistab nii. Maa on seal pehme, viljakas ja kõndides vajuvad jalad ka tänavusel kuival kevadel kohevasse musta mulda sisse. Suvel kasvab seal angervaks ja kui juhtub sajuperiood tulema, läigib lohkudes vesi. Kuiva jalaga läbi saamiseks peab siis mättalt mättale hüppama. Pinnast rikkumata saab seal raietöid teha ainult väga külmal ja vähese lumega talvel, kusjuures ka siis on mõistlik veoteed enne sisse tallata, et kokku surutud maapind korralikult külmuks.

Pildilt paistval eraldisel olen umbes 10 aastat tagasi, kui talvel pikalt külma pidas, teinud harvendusraie, millega lõikasime välja peenemad ja kõverad sanglepad ning mõned vanad kuused. Sanglepp armastab valgust ja tahabki kasvada suhteliselt hõreda puistuna. Langevad sügislehed katavad tihedalt maapinna ning kõdunevad peagi huumuseks. Alusmets sanglepikus praktiliselt puudub ja seepärast jääb temast korrastatud metsa mulje. Vaatamata niiskele kasvukohale peab sanglepp suhteliselt hästi tormituultele vastu. Sanglepad on sihvakad, oksavaba tüvega, võivad kuni 30 meetrit kõrgusesse ulatuda ning püsivad täisjõus 150 aastat. Üksikult lagedal kasvaval sanglepal aga võib moodustuda jämedate okstega laiutav võra nagu tammel. Egas asjata nimetata sangleppa ka seatammeks.

Sanglepa väärtuslikust puidust ei jõuagi kõike rääkida. Oma sanglepikust sain harvendusraie järel paraja koguse sellist pakku, millest lasin saagida laudu (õhemaid ja kitsamaid kui okaspuidust teha võib), need kuivatada, hööveldada ja kodus kasutasin neid sisetöödel mõne ruumi seinte löömiseks. Puidul on ilus tekstuur ja värvus ning mis kõige tähtsam – kõik tuli oma metsast. Küttepuu peale selle.

Lõppu lisan, et sangleppa ei söö metsloomad, mille tõttu puuduvad seal noore metsa ulukikahjustused.

Liivamäe metsastamine

Monday, April 28th, 2014

Sattusin tuttavast liivakarjäärist mööda sõitma ja silma jäi selline vaatepilt nagu pildilt paistab. Järsk kaevevall oli vahepeal laugjaks tasandatud ning täpikesi täis tipitud. Need on männiseemikud, tillukesed potitaimed. Küllap koos mullapalliga, sest kuidas muidu nad sõmeras liivas juurduksid ja kasvama hakkaksid.

Mõtlen, et püüan sealkandis nüüd sagedamini käia ja istutatud taimede käekäiku jälgida. Oleks lausa kuritegu, kui pärast tillukeste männitaimede istutamist keegi üritaks kallakut pidi kasvõi jalgsi üles-alla ronida, mootorsõidukitest või talvel suuskadest ja lumesaanidest rääkimata. Varem nii tehti. Läheduses kõrgepingeliini all on natuke väheldasematel liivaküngastel olemasolev motokrossirada ja siiani on RMK seal motohuvilistel lubanud sõita.

Värskelt metsastatud liivakünka juures on küll hoiatavad sildid, mis keelavad nõlval igasuguse liikumise, kuid mine sa inimmõistust tea.

Mul on nende kohtadega ligi 50 aasta pikkused mälestused, kui sai sealtkandi männimetsades sügiseti seenel käidud. Palju on vahepeal muutunud seoses liiva kaevandamisega, teise kõrgepingeliini rajamisega ning veekogu tekkimisega ammendatud karjääri põhja. Liivamägedelt on männimets maha võetud, sealt läheb kaks elektriliini üle, madalamatel aladel on harvendusraieid tehtud. Tänu kõrval asuvatele ja kaitse all olevatele metsisemängu aladele on metsamassiiv õnneks suures osas terviklikuna säilinud. Ilus ja rahulik koht.

Metsajärve idüll

Sunday, April 27th, 2014

Käin vahetevahel ühe metsajärve kaldal hingekosutust saamas. Olgu see kevad, suvi või sügis – ikka leian sealt kord ülendavat vaikust, siis jälle salapäraseid helisid või veepinnal helklevat värvidemängu.

Veel on see aeg, mil kaldataimed pole jõudnud vaadet roheliseks värvida, kuid madal päike võõpab luitunud roostiku rõõmsalt kuldkollaseks. Veepeeglis väreleb kaugemate metsapuude rohelus ja kaadrisse ujuvad veelindude kogud.

Olen viimasel ajal unistanud sellisest vabadusest, mil võiksin igal hetkel ise valida, mida parasjagu teen, millal ja kui kaua magan, mida söön, mida loen, millist muusikat kuulan. Ma ei talu, kui mulle päevas kord või paar helistatakse ja surutakse peale asju, mida ma terve mõistuse juures iial ei ostaks. Miks pean suveõhtu nädalalõppudel kodus olles otsima nurka, kuhu ei kostaks ümbruskonnas peetavate aiapidude öine lärm ja vali muusika. Millegipärast on kõik need just viimastel aastatel tekkinud nähtused.
Mis sellisel juhul üle jääb? Metsa kaduda ja seal mõnda aega üksi olles tasakaal tagasi saada. Vahel aitab kasvõi selline looduse vaatemäng nagu pildil.

Nii väga tahaks öelda, et inimesed, võtke ometi aeg maha, kõigil meil on vaid üksainus elu, milles on ülekohtuselt vähe ruumi iseenda jaoks. Sünnime ja sureme üksikuna, üksi peame toime tulema oma valude ja hingevaevadega. Seda ei saa meie eest keegi teine, ka mitte kõige lähedasem inimene teha. Kui vanemast peast pole enam julgust kord pöörlema lükatud rattalt maha hüpata, siis muudkui muretseme, hoolitseme, toimetame ja… kulume. Peaksime ennast rohkem armastama, end vabaks mõtlema ja üles leidma need väikesed asjad, mille üle õnnelik olla.

Maaparandus kujundab külamaastikke

Friday, April 25th, 2014

Eks mu hing kripeldab väheke, oleksin tahtnud Tartus maamessil käia, end tuulutada ja eluga kurssi viia. Peeti seal ju ka erametsaliidu üldkoosolek, kus ühistute rahvast üle Eesti koos. Paraku sunnivad kodused olud mind aina paiksemaks jääma ja saan endale lubada vaid lühemaid eemalolekuid. Kasutan seda aega võimalikult palju looduses käimiseks.

Võtsin ette teelt üle põllu paistava tiigi ja selle kõrvale kerkinud „mäe“. Olen oma sünnikodu kandi maaparandustöödest kirjutanud mitmel korral ning 8.aprilli postituses oli pooleliolevast kaevetööst ka pilt. Siis ekskavaator hakkas mullakuhja siluma ning tiigi sisse- ja väljavoolukraavide otsad olid veel suletud. Praegu on tiik üldjoontes valmis, vesi voolab läbi. Lisaks hakati tiiki kividest tammiga uuesti poolest saadik kinni panema, et kogunenud vesi ei saaks otsejoones edasi voolata, vaid peab ümber tammi keerutama ja settima. Vee puhastamiseks istutatakse tiigi põhja portsjon hundinuiasid.

Millest veereostus siis tuleb? Põllumaal kasutatakse mineraalväetisi, läga ja taimekaitse kemikaale, mis mullast drenaažkuivenduse kaudu kraavidesse, ojadesse, jõgedesse imbuvad. Reostuse vähendamiseks ongi vahelülina mõeldud needsamad settetiigid.

Pildistamise ajal oli ainult osa tammiks mõeldud kive kohale pandud, suurem kuhi seisis veel kaldal. Hundinuiade istutamine on samuti ees.

Minu arvates näeb settetiik välja nagu päris kena maastikukujunduse element. Minu kinnistust jääb see napi 100 meetri kaugusele naabrite maale. Kindlasti võtavad linnud-loomad, kiilid-liblikad, kahepaiksed ja roomajad selle metsa ja põllu piiril asuva veekogu meelsasti kasutusse.

Tedred, mõtused ja teised

Thursday, April 24th, 2014

Kohtusin kurameeriva tedrepaariga. Oli üks kukk ja üks kana. Tedrekukk oma punase peakaunistusega jäi esimesena silma, hiljem märkasin ka tema ees liikuvat kana, kes peitis end kõrte ja kuluheina vahele ning lootis märkamatuks jääda. Putkevarte vahelt ma tedrekana pildile püüdsin.

Kruusastel metsateedel võib mõnikord olla metsiseid, kes tulevad kivikesi nokkima. Metsisemängu, kus kamp kukkesid jõudu proovib, pole mul näha õnnestunud. Seevastu tedremängu rabas olen okstest tehtud onnis kössitades noorpõlves korra ära näinud.

Sihi ääres kraavides ning lageraielangile jäänud vesistes rööbastes askeldavad metstildrid. Lähenejat nähes tõusevad nad lombist kiiresti õhku, häälitsedes teravalt tüit-tüit-tüit. Metstildri tunnuseks on lennul silmatorkavalt valgena paistev kõhualune. Suuruselt umbes mudatildri sarnane.

Veel üht toredat pika nokaga tegelast, kes oskab konna moodi krooksuda, võib metsade vahel praegu kohata. See on metskurvits. Nepijaht oli omal ajal jahimeestele üks kevadise looduse võimas kutse, mistarvis nui-neljaks pidi õhtuti kodust välja pääsema. Praegu pole enam kuulnud, et nepijahist sellise õhinaga räägitaks.

Vaatasin ja kuulasin metsast tulevad helisid ning juba lendaski pika nokaga lind puude vahelt kraavikaldale rohu sisse. Oligi toosama metskurvits. Nägin küll, kuhu ta maandus, kuid loodusega ühte sulav varjevärvus muutis linnu avastamise lootusetuks. Ühel hetkel aga oli kurvits taas õhus ning kadus metsa.

Kevad on imeline aastaaeg.

Konnakotkastest

Tuesday, April 22nd, 2014

Nüüdseks rohkem kui nädala jagu on suur osa meie väike-konnakotkaid Aafrika-rändelt pesade juures tagasi. Mulle teadaolevatest territooriumidest olen vanalinde näinud kolmes. Paarid korrastavad pesi ja teevad õhus pulmalende.

Veel kahes teada kohas ootasin eemal põlluserval üle tunni, paraku jäid linnud nägemata. Ühes oli kõrval metsas tehtud talvel lageraiet ja ehkki nõuete kohasest vahemaast, 100 meetri laiusest ringist ümber pesa, tundus kinni peetud olevat, ei kuulnud ma seal kotka kilkeid ega näinud metsa kohal linde tiirutamas. Pesa juurde piiluma minek oleks praegu vastutustundetu.

Teatavasti ringitavad kotkad pärast kohalejõudmist pesametsa kohal, justkui kontrollides, kas kõik on endistviisi, andes ühtlasi kõigile teistele asukatele, nagu võõrad liigikaaslased, hiireviud, rongad, kullid, jne. märku, et hoidku eemale. Ühe paari territoorium on minimaalselt 2 km laiune piirkond pesast, mis hõlmab metsa ning toitumisaladena ka põlde ja rohumaid. Kui sinna ilmub mõni võõras röövlind, siis hakatakse teda õhus ringe tehes territooriumilt välja suruma. Üldiselt paistab see vaatlejale rahumeelne, sest territooriumi valdajale allutakse ning eemaldutakse. Olen sedalaadi piiride paikapanemist korduvalt huviga jälginud.

Väike-konnakotkad tähistavad oma kohalejõudmist sellega, et viivad kohe pesale rohelisi kuuseoksi. See on linnu ühiskonnas märguandeks, et pesa on hõivatud, omanikud olemas. Munema hakkab emaslind tavaliselt mai algul, tänavu võib see aeg äkki varemgi olla. Konnakotkas muneb kaks muna, kuid mõnepäevase vahega, mistõttu kooruvad pojad eri aegadel. Väiksem ja väetim enamasti ei saagi vanema venna-õe terrori tõttu kunagi suureks kasvada. Esmaskooruja jääb peale, saab kogu toidu endale ja kasvab kiiresti. Kuidas olelusvõitlus pesas täpselt käib, on tänu veebikaameratele võimalik jälgida olnud. Noorema kiusamine ja vennatapp ongi peamine põhjus, miks väike-konnakotkastel kasvab üles vaid üks poeg.

Pildil on kuuselatvade kohal lendav väike-konnakotkas, kelle tunnuseks on ühtlane pruun värvus, kuue „sõrmega“ laiad tiivad, keskmise pikkusega saba, lühike kael ja kollane, veidi kõverdunud otsaga nokk. Eestis on kõik kotkad (merikotkas, kaljukotkas, suur- ja väikekonnakotkas, kalakotkas ning madukotkas) kõrgeima ehk I kaitsekategooria alused liigid, mistõttu on kehtestatud nende territooriumidel erinevate rangusastmetega piirangud nii liikumiseks kui metsade majandamiseks.

Metsaistutamise aeg

Monday, April 21st, 2014

Sõitsin pühade ajal ükspäev veidi metsade vahel ringi, kuulasin-vaatasin linde ja käisin sihti pidi mõnes seni käimata kaugemas kandis. Silma jäi üks istutajate ootel olev raiesmik riigimetsas, kus maapind varakult ette valmistatud.

Tip-top kuuseistikud olid valmis toodud ja metsaalusesse märga lompi koos kottidega ootele pandud. Olin sinna ka eelmisel kevadel ja suvel paaril korral sattunud, kui linnuvaatlusi tegemas käisin. Siis mõtlesin, et vaevalt küll haava enamusega lageraie järel raiesmikule midagi istutama hakatakse, kuid valesti mõtlesin. Ikkagi kuuske pannakse. Riigimetsas pole kombeks raiesmikke loodusliku uuenemise sildi all lehtpuuvõssa kasvada lasta ja istutatakse jätkuvalt hinnalisemaid puuliike, mis teeb metsandusele au. Oleks vaid see nii ka kõigis erametsades.

Sel kevadel alustati metsaistutust varem kui eelnenud aastatel. Maa on selleks juba igati sobiv ning kui juhtub pikem kuiv periood järgnema, võib hilisematel alustajatel olla kõrgematel maadel muresid taimede kasvama hakkamisega.

Ega ka minu jaoks pole varane metsaistutamine tundmatu. Mäletan, et 2002.aasta 10.aprillil alustasin oma kodumetsa karjamaal seda tööd. Ka siis olid ilmad soojad ja maa sula. Järgnevatel päevadel jätkasime istutamist raiesmikul ning mäletatavasti sai tookord mulda 4000 kuuseistikut. Praeguseks on seal väga uhked noorendikud.

Sel kevadel ma oma metsa uusi puid ei istuta, sest uuendamist vajavaid kohti enam pole ja lageraietki pole teinud. Kõigile teistele soovin – jõudu tööle!

Aeg metsatööd lõpetada

Thursday, April 17th, 2014

Hea tava kohaselt 15.aprillist uusi metsatöid, eriti raieid, enam ette ei võeta. Lõpetatakse olemasoleva langetatud materjali kokkuvedu ning jätkatakse ladustatud puidu äravedu autodega.

Loodussõbraliku kooselamise huvides tuleks katkestada ka kevadised võsaraie tööd, ehkki selles asjas pole siiani ühest kokkulepet.

Alanud on kevadine metsaistutuse hooaeg. Muudest töödest vabaks jäänud inimesi on seal hädasti vaja.
Mina siin võin kirjutada mida tahes, kuid tegelikkus näitab, et saed huugavad ka kevadel ja suvel edasi. Öeldakse, et metsamehi ei saa ometigi tööta jätta.

Omalt poolt soovitan vähemalt neil erametsaomanikel, kes oma metsas töid ise teevad ning ilmaoludele ja loodusele sobivat tööaega oskavad valida, praegu oma võsatööd noorendikes lõpetada. Suve lõppedes saab pooleliolevat jätkata. Kas samamoodi käituvad ka suured firmad oma palgatöölistega või riigimetsakeskus, pole meie kätes, küll aga saame väikeomanikena olla tegudes paindlikud ja teistele eeskujuks.

Toon värske näite oma metsanoorendikust, kus jääb planeeritud hooldus lõpetamata põhjusel, mis paistab fotolt. Sellelt nelja munaga laanepüü pesalt maapinnal väikese kuuse all oli hauduja võsalõikaja lähenemise tõttu sunnitud ära lendama. Laanepüü loodusesse sulanduv sulestik muudab ta pleekinud kulu ja võsa taustal praktiliselt märkamatuks, seetõttu vedas, et napilt poole meetri kaugusel lõiketerast otsustas lind viimaks pesalt lahkuda. Loodetavasti tuleb ta siiski munadele tagasi ja haub pojad välja.

Paljud putuktoidulised väiksemad rändlinnud pole meile veel kohale jõudnud, kuid tasuks ka nendega arvestada, sest mitmed neist punuvad oma pesad just võsasse okste vahele. Üks näide minu kuusenoorendiku kõrval võsas olnud eelmise aasta pesast on teisel pildil.

Ülased juba õitsevad

Wednesday, April 16th, 2014

Metsas pole sinililledki korralikult õitsema hakanud, kui juba sattusin jõe ääres koolmekoha kallaku peal kuluheina sees nägema valgeid ülaseõisi. Kevadpäike soojendab ja meelitab õied puhkema.

Veel eelmisel nädalal oli naabrimehe pakutud kasemahl selge ja klaar, tal metsaserval kask jooksis ja andis mullegi mitu kannutäit. Kui ülase õied puhkevad, hakkab kask „oksendama“ ja mahlaaugule on aeg punn ette lüüa.

Kotkad jõudsid nädalavahetusel lõunamaalt tagasi. Näen neid nüüd iga päev territooriumi kohal kahekesi koos lendamas. Sõitsin ka teise teadaoleva pesa lähistele ja pärast mõneminutilist ootamist ilmus ka sealne kotkapaar taeva all nähtavale. Liueldes tehti õhus ringe, kukutati end alla, tõusti taas kõrgemale ja kilgati pesametsa kohal. Selline on kotkaste pulmalend – meeli ülendav elamus.

Taevasse vaatama sundis mind ka kaugusest kostev mootorimüra. Otse üle minu metsa, suunaga Tallinna poole, põrises helikopter, sabal prantsuse sini-valge-punase riigilipu värvid. Minu teadmised ei eralda tsiviilkoptereid sõjaväelistest lennumasinatest. Millisega sel korral tegu oli, vajab asjatundja silma.

Kümme aastat hiljem

Tuesday, April 15th, 2014

Praegu on paras aeg teha juttu kümne aasta tagustest metsaistutustalgutest, kui kutsuti inimesi üles seda tegema seoses Eesti astumisega Euroopa Liitu. Veel ühendati metsaistutuskampaania samal aastal toimunud laulu- ja tantsupeoga.

Minu metsas olid 2004.a. aasta kevadel samuti istutustalgud, kuhu tulid Vändra Gümnaasiumi liikumisrühma tüdrukud ja õpetaja, kes valmistas noori ette tantsupeol esinemiseks. Tüdrukutele seltsiks ja abiks istutusauke kaevama kutsusin veel kohalikke külanoormehi. Kokku panime sel korral kasvama 2000 kuuseistikut. Kutsungi seda kohta nüüd laulupeoliste kuusikuks.

Kasvama läksid enamvähem kõik ning praegu on puud nii suured, et üldvaadet pole võimalik pildistada. Pugesin tihedasse noorendikku ja pildi sain sellise nagu kõrval näha on. Kuused on 3-5 meetrit kõrged, alumised oksad riivavad naabrite omi, mis omakorda tähendab, et edaspidi hakkavad kuused kergemini laasuma ning kasvatavad sirgeid tulevikupuid.

Rõhutan kõigile metsaomanikele, et ainult istutamisest pole sel juhul kasu, kui esimestel kasvuaastatel noori taimi hooldada ei viitsita. Minu metsas ohustas kuusetaimi esialgu pikk rohi ja kõrvalt tulnud lepavõsa. Vähemalt kolmel esimesel järjestikku ning paaril hilisemal aastal sai seda metsa hooldatud, kuni kuused nii suureks kasvasid, et enda olemasolu eest ise suutsid seista.

Viimaste ärevakstegevate Ukraina sündmuste taustal kipun sageli ütlema, et tänu aegsasti kasvama pandud kuusikutele on mul vähemalt koht, kuhu ohu korral mõneks ajaks peitu pugeda. Eestlast on tema mets toitnud, katnud, varjanud ja kaitsnud läbi aegade.

Ka sel kevadel kutsutakse inimesi üles metsa istutama. Suvel on jälle laulu- ja tantsupidu ning Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemisest saab maikuus 10 aastat täis. Kampaaniat veab küll riigimetsakeskus, kuid ega erametsaomanikudki kehvemad saa olla. Viimaste aastate raiemahtusid vaadates on metsakasvatuse tööpõld mõõtmatu.