Arhiiv May, 2014

Imeline elujõud

Thursday, May 29th, 2014

Kuu aega tagasi, 28.aprillil, kirjutasin liivamäest, kuhu olid tipitud tillukesed männiseemikud. Nüüd on aeg neist uuesti kirjutada.

Kui ma esimest korda sinna peaaegu viljatu liiva sisse istutatud puuhakatisi vaatasin, olin tõsiselt mures, kust nad seal küll vajalikke toitaineid või kuivaga joogivett saavad, et elus püsida ja suureks kasvada.

Juuresolevad pildid on tõestuseks, et mu kartus ei osutunud tõeks. Paistab, et vähemalt 90% istutatud männitaimedest on kasvama hakanud. Ka istutaja oli mu eelmist blogipostitust lugenud ja ütles, et kokku pani ta liiva sisse 5000 männiseemikut, paljaste juurtega, mitte mullapallis, nagu mina oletasin. Metsastamise tellis teedevalitsus, kes varem sealt liiva kaevandas.

Kui nüüd teist korda sama kohta vaatama läksin ja männitaimede kasvama minemise üle siirast rõõmu tundsin, leidsin alumiselt tasaselt osalt ikkagi ühe neljarattalise jäljed ja mõne külili sõidetud taime. Õnneks nõlvalt polnud alla tuldud.

On imetlusväärne, kust võtavad väiksed männihakatised liiva sees sellise elujõu, et on juba noori võrseid kasvatanud. Kindlasti vaatan veel sügiselgi, kuidas istandik suve üle elanud on. Peab päris arulage või poolpime inimene olema, kes istutusalale rallitama tuleb ja väiksed puutaimi ei suuda märgata.

Kui niidukid töötavad, on ka linnud platsis

Wednesday, May 28th, 2014

Eks meil kõigil on silma jäänud pildid viljalõikusest, kui kombainide järel käib põllul korraga kümneid valge-toonekurgi ja vahel ka röövlinde.

Praegu on alles mai lõpp, kuid meie kandis hakati rohumaadel juba esimest niidet tegema. Värsketest mahlastest heintaimedest valmistatakse lüpsikarjale talviseks söödaks konservi ehk silo.

Peatusin ja jäin niiduki liikumist jälgima, sest kogemused kinnitavad, et sel ajal võib põllul huvitavaid linde näha. Paraku saab rohumaade niitmisel kaasaegsete suurte ja kiirete niidukitega hukka konni, jänesepoegi, hiiri ja hävib nii mõnegi põllul pesitseva linnu pesa. Loomulikult on kohe kohal ka toonekured, need aplad õgijad, kelle kõhtu mahuvad kõik, kes niiduki terade vahel viga on saanud või masinamürast liikvele hirmutatud.

Toonekured polnud saagi lootuses siiski üksi. Metsatukast lendas välja algul üks, seejärel ka teine väike-konnakotkas. Ma tean nende pesa ja niidetavad põllud jäävad sama kotkapaari territooriumile. Jäin natukeseks ajaks jälgima, lootes, ehk õnnestub kotkastest ka mõni pilt saada. Kui niiduk uue ringiga lähenes, lendasid kotkad metsa äärde puudele ja jäid oma teraste silmadega uut saaki passima. Mõni aeg hiljem, kui kaks kotkast põllule jälle maha lendasid, ilmus teisest kandist välja veel kolmas. See oli tõenäoliselt naaberterritooriumi lind, kes kaugelt niidukeid märkas ja samuti jaole tuli.

Põldudel, kus masinad heina niidavad ja kaarutavad või vilja lõikavad, on huvilistel hea võimalus sinna ilmuvaid linnuliike vaadelda.

Prillitoos käis metsas

Tuesday, May 27th, 2014

ETV saade Prillitoos, mis on mõeldud inimestele 50+, käis oma võttegrupi ja saatejuht Reet Linnaga teisipäeva ennelõunal minu metsas. Rääkisime, kuidas Vändra metsas Pärnumaal lasti vana karu maha.

Olen varemgi kaamera ees olnud, kuid siis on teemad rohkem metsa või loodusega seostunud. Sel korral rääkisin esiisadest, pere ajaloost, põlisest talukohast ning kuidas olen seotud 1862. a karulaskmise looga. Minu soovil tegime seda päris sellessamas metsas, kus mu vanaisa vanaisa (isaisaisaisa) kase harude vahel passides tolle kuulsa paugu lasi, mis kohe ka laulu sisse pandi.

Juures on mõned värsked fotod ETV külaskäigust.

Maa toidab

Tuesday, May 27th, 2014

Imetlesin meie kandi ühel metsadest piiratud äärealal tohutu suurt rohelist rukkivälja ja mõtlesin, et elu maal läheb vääramatult edasi, hoolimata, kes kui palju hääli kogus ja Europarlamenti pääses või ei pääsenud. Leivavili loob pead ning tõotab head saaki.

Käisin vaatamas ka üht riigimetsa raiesmikku, kuhu kuu aega tagasi olid istutamiseks toodud suurtes kottides kuusetaimed. Nüüd on nad mullas ja helerohelised võrsedki tillukestel okstel paistmas. Uus mets on kasvama läinud.

Minulgi on kartul tärganud ja külvid üleval. Juba kõplasin vaod üle. Kogu aeg mõtlen, et kas ikka peaksin seda igal kevadel uuesti tegema, kui kõike nagunii ära tarvitada ei jaksa. Maa aga ootab harijat. Mina ei osta neid võõramaal kasvatatud kurke ja tomateid, millel puudub lõhn ja maitse, veel vähem kaugelt toodud ja väntsutatud värsket kartulit. Kes ise kasvatanud on, see teab, milline vahe on oma aia kraamil võrreldes supermarketi omaga.

Sama lugu on ka lihaga, mis suurtest farmidest kombinaatideni ja sealt vaakumpakendites või külmutatuna lõpuks lettidele jõuab. Või munadega, mida munevad kanad, kes pole elus rohelist rohtu nokkida saanud. Jahimehed teavad, kui magus on metssea või põdra maks võrreldes poes müüdava sea- või veisemaksaga. Või miks jõest-järvest omapüütud haug maitseb parem kui külmutatud ookeanihulgus.

Minu põlvkonnale on allergia tundmatu ja arvan, et immuunsuse saime kaasa maal üles kasvades, kus toiduks oli omakasvatatud vili, juurikad ja metsaannid, kus magusa saime peedisiirupist või meest, jõime kasemahla ja värskelt lüpstud lehmapiima ning sõime oma laudas kasvatatud lindude ja loomade liha.

Ega tänapäeva linnastunud inimesed oma elutempo juures saagi kodumaisele ja maalähedasele toidule vajalikku tähelepanu pöörata, kuid mõned, kel kasvõi ribake oma maad, üritavad seda endistviisi natuke kasvatada.

Kevadisel aasal

Wednesday, May 21st, 2014

Jõe ja metsa vahel on mul aas, kus kevadest sügiseni sünnib palju asju. Aasal kasvab hulk erinevaid taimi, üksikpuid ja kaldapealseid puudegruppe. Omamoodi puisniit, kus ka lindudel meeldib pesitseda. Kui kõik taimed on ära õitsenud, maasikatel ja lillakatel viljad valminud, siis suve lõpul niidan sealt rohu maha. Varem ei raatsi, muidu kaoksid mõned liigid enneaegu ära.

Kevad algab metsa veerel kasvavate sinililledega, siis vallutab ülane endale meelepärased lapid. Samal ajal ajavad põõsaste all end mullast välja kahvaturoosad käopäkad – sarapuujuurtest toituvad parasiittaimed, kellel pole üldse rohelist klorofülli.

Praegu on kullerkuppude aeg. Muu taimestik on veel madal ja kollaste õitega puhmikud paistavad rohust hästi välja.

Juunis tuleb kõrgete taimede ja kõrreliste aeg. Kurekell-ängelhein on üks mu lemmikutest – õrnade helelillade õisikutega uhke taim. Siis tuleb kurereha, erinevat liiki kellukad, kollane piimjuur, värviline härghein, kurekell, lõosilmad ja suve lõpus arujumikas. See on vaid väike osa õitsvatest taimedest, sest kõiki kõrrelisi ja lehelisi ma nimetada ei oskagi.

Aasal käivad ka metsloomad. Kui kullerkuppe pildistasin, kadus sealtsamast metsa alla üks sokk. Kuni ma aasal ringi vaatasin, niikaua kostis metsa alt soku pahast haukumist – olin tema territooriumil kutsumata külaline. Samas kohas olen kord ilvest näinud, kui ta ründas kahe tallega metskitse. Kitsed hüppasid jõkke, ilves jäi pettunult lõõtsutades kaldale.

Sealsamas koorivad igal aastal põdrad pihlakaid või tõmbavad kuusekoort ja sealt olen ühel palaval suvepäeval karu kartuses minema pagenud. Keegi suur elukas tuli ragistades vastaskalda metsast otse jõkke, käis sumakas ja kõik jäi vaikseks. Loom pidi vette end jahutama jääma, kuid mina ei julgenud puude vahelt kaldale vaatama minna. Mõni tund hiljem õhtul olid sokku passima läinud jahimehed sealsamas lähedal kraavis maganud karu üles ehmatanud.

Nii ma siis seal aeg-ajalt käin ja istun, kuulan ja mõtlen. Loodus näitab lilli ja liblikaid, kimalasi ja sitasitikaid, askeldavad linde ja vee kohal tiirutavad kiile. Uskumatu, kui kasulik on vahel oma hinge puhastada, inimeste maailmast välja lülitada, otsida paunast vilepill ja proovida kaasa mängida looduse suures orkestris.

Õitsev kuusk nagu ehteis jõulupuu

Tuesday, May 20th, 2014

Kuusk õitseb ja tema õied, õigemini õisikud, on punast värvi. Kevadine õitsev kuusk särab kui ehteis jõulupuu.

Ega me niisama metsa all jalutades kuuseõisi märkagi. Selleks tuleb ikka pea kuklasse ajada ja puude latvu uurida. Ka siis ei pruugi me punaseid käbitaolisi õisikuid üldse näha, sest kõik täiskasvanuks saanud kuused ei õitsegi ega kanna käbisid, liiati veel igal aastal.

Seekord vedas, kui pilgu puulatvade poole pöörasin. Selline vaatamine on mul harjumuseks saanud: metsas liikudes lasen esiteks silmadel puude vahel ringi käia, veendumaks, kas olen metsas üksi või liigub seal veel keegi; siis vaatan maapinnale ning seejärel piki tüvesid üles latvadeni välja. Harjumus sedaviisi silmadel ringi liikuda on külge jäänud ka linnuvaatlustest ning nende pesade otsimisest. Praegu pole kõigil lehtpuudel lehed lõplikult välja arenenud ning nii õnnestuski puude vahelt märgata ühe kõrgema kuuse ladvas punetavaid püstiseid käbitaolisi emasõisikuid. Nendest saavad alguse kuusekäbid, mis seemneid annavad. Isasõisikud on samuti punast värvi, kuid ümarad ja oluliselt väiksemad.

Nii emased kui isased õisikud arenevad eelmise aasta kuusevõrsetel. Pildil paistavad sama puu ladvaokstel ka seemnetest tühjaks jäänud vanad käbid.

Metsmaasikas õitseb

Monday, May 19th, 2014

Kevad muudkui edeneb ja õisi tuleb juurde. Esimesed metsmaasikaid õitsevad. Lugesin, et keskmiselt kasvatab üks taim kaks marja. Pilti vaadates näib see enam-vähem nii olevatki, kui kaks õit korraga puhkevad.

Kõndisin piki jõekallast, kuulatasin linde ja vee vulisemist üle koprapaisu. Vastaskalda rohus hakkas rukkirääk kütma, metsa poolt kostis käo kukkumist. Üritasin kukkujat narritada ja kukkusin vastu. Pidasin vahet ja kukkusin jälle. Päris kägu jäi korraks vait, siis jätkas samast kohast. Paistis, et vahel õnnestunult proovitud vigur sedapuhku ei toiminud – kägu ei tulnud võltskonkurenti uurima.

Jõeäärsel taluasemel on üks väiksem lind pununud pesa otse jalgtee kõrval oleva kuivanud jalaka harude vahele, maapinnast natuke üle meetri kõrgusel. Kui sealt mööda astusin, vuhises linnuke pesalt minema. Kes ta oli, ei saanud nii ootamatult aru. Pesa oli kuivanud rohukõrtest punutud ja sees neli sõrmeotsa suurust muna, ühest otsast pleekinud roostepruunid, teisest otsast valkjad. Nüüd peab lähinädalatel seda käimisrada vältima. Ehk õnnestub kaugemalt jälgides ka pesaomanik kindlaks teha, kui poegade toitmiseks läheb.

Kevadine põldosi

Thursday, May 15th, 2014

Tegelikult on see taim maaharijate silmis lihtsalt tüütu ja visa hingega umbrohi. Kevadel õigel hetkel võib põldosi silma jääda omapärase välimusega, mida ei ole siiski kuigi kauaks.

Maikuus on tegemist kevadosjaga, millel on varre tipus eospea ja varre lülide vahekohas lehed. Proovisin teda pildistada.

Tüütuks umbrohuks muutub põldosi pärast eoste valmimist, kui kevadvõsu kuivab ja selle asemele kasvab lüliline suvivõsu koos männastena asuvate sitkete okstega.

Osjast kui umbrohust mõeldes tekkis mul kohe võrdlus ühe teise umbrohuga, kellega pean mitmendat aastat ebavõrdset võitlust oma kartulimaa ühes nurgas. See on kassitapp, väänlev, roomav, teisi taimi kägistav umbrohi. Kui ma nüüd vaoharjalt mugulaid kartulikonksuga (nagu venelane – „kapatj kartofel“) ühekaupa mulda panen, siis üritan selle käigus kõik umbrohujuured ka kätte saada, et hiljem rohimisega vähem tööd oleks. Kõigist teistest saab kergesti jagu, kuid kassitapu jämedamad juurejupid tulevad iga sügiskünniga sügavusest uuesti üles. Kassitapp ajabki juured künnisügavusest hulk maad allapoole ning pinna lähedal hargnevad need igal aastal loendamatuteks peenikesteks harudeks. Aja jooksul olen neid mullast pidevalt välja korjanud ning kaugemale leviku suutnud ära hoida.

Nii pidavat ka põldosjaga olema, ka tema juured ulatuvad vaat et 2 meetri sügavusele maa sisse ning seepärast kujuneb põlluharijate võitlus selle taimega ebavõrdseks. Minu aiamaal õnneks põldosja pole, näen üksikuid taimi kevadeti jõe taga kunagiste põldude ääres, kuhu nüüd metsa olen istutanud.

Mõnikord neetud, ometi nii kaunis

Wednesday, May 14th, 2014

See on meil nii tavaline toomingas, keda metsamehed maapõhja kiruvad, kui ta metsa all laiutab või noorendikku piitsutab. Pruugib puu suuremaks saada, kui kohe proovivad alumised oksad end vastu maad upitada, et sinna juured alla kasvaksid. Mullaga kokku puutuvast oksast võib aja jooksul moodustuda terve toomingatihnik, kust ei pääse läbi ei metsloom ega inimene. Väikestele lindudele aga pakub tihe põõsastik varju ja häid pesitsusvõimalusi.

Toomingas meeldib meile maikuus, kui ta valged õied avanevad. Lapsepõlves tõi ema toomingaoksi ka tuppa vaasi, et väikse palkseintega majakese tagakambris seda kevadist uimastavat lõhna oleks. Mulle meeldis siiski nartsissilõhn rohkem. Nartsissid olid meil need vanaaegsed, lumivalgete õielehtede ja erkoranžide südamikega, õitsema hakkasid hiljem kui tänapäevased ning lõhnasid eriliselt hästi. Nüüdsed aretatud kultuursordid on suuremalt jaolt lõhnata. Mitut head asja korraga ei saa, kui uhket välimust tähtsaks peetakse.

Toomingas on meil hästi tavaline puu või põõsas taluaedades, parkides, jõekallastel ja metsaservades. Ta kasvab seal, kus on viljakas muld ja parajalt niiskust. Minu kodukant on just selline.

Toomingal on peale metsahooldajate ka looduslikke vaenlasi, näiteks võrgendikoi. Paar-kolm suve tagasi oli seda elukat massiliselt ja hulk lagedal kasvavaid toomingaid oli otsekui halli loori sisse pakitud. Hiljem, kui koorunud vastsed lehti sööma hakkasid, jäid toomingad alasti. Visa hingega puud aga ei hukkunud, järgmisel kevadel kasvasid uued lehed ja elu läks edasi. Varjulisemates kohtades pole toominga võrgendikoi kahjustusi näha olnud.

Praegu ongi toomingate õitsemise aeg, mis annab märku, et need, kel plaan endale ise toitu kasvatada, võiksid kartuli maha panna.

Maikuu – laulu- ja lillekuu

Tuesday, May 13th, 2014

Olin vahepeal metsast eemal, peamiselt koduste tegemiste, vähem vihmaste ilmade pärast. Nüüd, pärast 5-päevast pausi pääsesin uuesti looduse keskele ega jõudnud ära imestada, mis kõik vahepeal juhtunud on. Kevad on luba küsimata ilma minuta edasi läinud.

Kased on rohelised, toomingas õitseb, vesi jões tõusnud ja varsakabjad kaldavees oleks justkui uuele elule ärganud. Saared, tammed ja haavad on endiselt raagus ja kuused pole oma helerohelisi võrseid välja ajama hakanud. Kuid metsa ja aasa taimestik on lopsakust juurde saanud ning kohati ulatub rohi juba poolde säärde, mis tähendab, et seal võivad ka puugid ootevalmis olla.

Jänesekapsa valgeid õisi on kõikjal, õhkõrnad metsosjad silitavad liikuja jalgu, hilised kollased ülased on õied longu lasknud, sest nende aeg saab mööda. Hoopis kullerkupupuhmad on nüüd need, kes muust rohust kõrgemad paistavad, ehkki hoiavad rohelistes nuppudes neid päris kollaseid kupuõisi veel kinni. Võsast puhastatud kaldapealset katab tihe maikellukeste lehevaip. Tänu sellele, et me sügisel leppi ja võsa vähemaks saagisime, saingi nüüd teada, et seal nii palju piibelehti kasvab. Õitsemiseni läheb siiski veel natuke aega.

Metsaraja ääres ilutseb tähthein (piltidel) – ilusate valgete õitega taim, kel jagub õisi lausa mitmeks suvekuuks. Kevadine seahernes, minu meelest üks ilusamaid kevadisi õitsejaid, on vihma ära oodanud, end kraavipervel ülespoole sirutanud ning esimesed lillad õiedki lahti teinud.

Üks imeline laulu- ja õiekuu on käes. Mets lausa rõkkab erinevatest häältest ja seda on hea kuulata, rahustab. Linnurahvas ei jaga oma laulikutele esituse eest punkte, nagu tegid seda laupäeva õhtul Eurovisiooni vaatajad. Linnud laulavad oma paarilistele, aga võib-olla ka inimeste rõõmuks.

Inimeste lauluvõistluse vaataja-kuulajana jäin tänavuse Eurovisiooni tulemusega rahule. Minu arvates võitis parim laul. Mind ei sega see taustavaht, mis habemega mees-naise ümber üles klopiti. Mulle meeldib, kui laulja on võimekas ja laul hea, mida pole võimlemise, uisutamise või turnimistrikkidega vajadust ära rikkuda. Austria laulu plussiks oli suure orkestriga sisse mängitud saade, mis lisas laval liikumatult seisva ja liigsetest žestidest hoidunud laulja esitusele võimsust ega hajutanud vaataja tähelepanu.

Minu sümpaatia kuulus ka hollandlaste lihtsale kantrilaulukesele, maltalaste kojutuleku laulule ja veel rütmikale valgevene poistepundile, kes lahedaid jalaliigutusi koos tegid. Eestit esindanud laul, vaatamata Tanja püüdlustele, polnud algusest peale minu maitse ning ju olid sama meelt ka eelvoorus hääletajad.

Eesti Laulul sobis mulle (ehkki vana põlvkonna inimesele) hoopis paremini Cosmos Blues Bandi lõdva kiiksuga lugu, mida kuulan rõõmsalt aina uuesti ja mis ehk oleks ka mujal silma-kõrva jäänud. Omamoodi nagu Ewert ja draakonid. Või laupäeval eurolaval oma siiruses paljudele meeldinud soome noorte poiste bänd. Naishääli on kümneid-sadu tuhandeid, enamik kopeerivad juba olnuid, laulavad traagilisest või kuumast armastusest, vehklevad, karglevad ja pakuvad üle. Andekad ja erilised tuntakse siiski ära ja neist niipea ei tüdineta. Nagu linnulaulust maikuus, kus kauneimad viisid kõlavad enamasti meessoo esindajatelt.