Arhiiv June, 2014

Kännu alla peidetud tõrust kasvab puu

Monday, June 30th, 2014

Esimese hooga vaatasin, et oh-hoo! – lepakännul kasvab tamm! Lähemal uurimisel aga selgus, et ei ole kännul, vaid ikka kännu kõrval on väike puu kasvama hakanud. Ju mõni pasknäär või mänsak oli tõrukese talvevarudeks kännu alla pistnud ja see läks idanema.

Sedaviisi leian igal aastal mõne tillukese tammehakatise ja kui see ikka sobivas kohas kasvab, panen toki juurde, et niitmise ajal teada oleks. Mõned sellised tammepuud on vanal taluplatsil juba kolmemeetristeks noorukiteks sirgunud. Ikka tänu linnukestele, kes tõrusid siia-sinna sokutavad.

Jõe taga vanal taluasemel on kaks suurt tamme kohe silla kõrval ja teised kaks õue teises otsas. Üks neist ikka nimetamisväärt hiiglane. Peaaegu igal aastal on tammedel ka tõrusid ning kui aeg küps, käib võras pidev ragistamine ja puu alla pudenevad maha nii oksad kui potsatavad tõrud. Ragistavad peamiselt linnud, aga vahel ka oravad.

Varem valisin suuremad ja raskemad tõrud välja ning panin peenrasse kasvama. Teisel aastal, kui istikud olid umbes 30 cm kõrged, istutasin need vanadele talumaadele ümber. Isegi väikestel tammetaimedel on pikk sammasjuur, seetõttu tuleb istikuid sügavalt ja ettevaatlikult välja kaevata. Olen kuulnud, et aasta enne ümberistutamist tuleks terava labidaotsaga tammetaimel peajuur mulla all viltuse lõikega läbi lõigata, et tekiks rohkem kõrvaljuuri. Mina pole seda proovinud. Küll aga olen kogenud, et suurem, 4-5 a. tammeistik põeb ümberistutamise järel paar aastat, sest pikk peajuur on välja kaevamisel viga saanud. Kui juurestik mullas on taastunud, hakkab ka puu uuesti kasvama.

Viimasel ajal ma enam taimi ette ei kasvata, sest tammed paljunevad otse kasvukohas hästi ka tõrude abil ja nii pole ka erilist kahju, kui hiir, jänes või põder vahelt mõne ära sööb. Ilusate tammikute kasvatamiseks peab puid nagunii harvendama, oksi lõikama ja võrasid kujundama.

Ellujäämise katsumused

Saturday, June 28th, 2014

Põllule, kuhu kevadel külvati heinaseeme, munes kiivitaja pesalohku munad. Vahepeal niideti tärganud heintaimede pealt umbrohi maha ning kuidagimoodi elasid linnud niitmise üle. Ma ei tea, mitu poega mamma välja haudus, kuid praeguseks on neid järel kaks.

Kiivitaja kaitseb poegi nii innukalt, et hakkab põllu ääres peatuja pea kohal kohe pikeerivaid lende tegema, ise samal ajal valjult häälitsedes. Minu arvates on häälitsused mõeldud rohkem poegadele hoiatuseks, et need ohu eest varjuksid. Kahel rohus askeldaval tibul on ehk lootus suureks kasvada, sest mõneks ajaks on nüüd põllul niitmiste vaheaeg. Vanalind valvab nii päeval kui ööl, kuni tibud ise lendama hakkavad.

Eks kõigi maas pesitsevate lindude poegadel peab ellujäämiseks olema üksjagu õnne, sest vaenlasi on kõikjal: õhus kullid, maad mööda hiilivad rebased ja hulkuvad kassid. Viljapõldude ja niidetavate rohumaade puhul sekkub lindude ellu inimene oma masinatega.

Sel aastal on tulnud teateid, et pääsukesed hülgavad pesi ning pojad hukkuvad. Põhjuseks võib olla arvatav toidunappus (vähe putukaid, külmad ilmad). Ise olen näinud kodutrepil hinge heitnud suuri herilasi – vapsikaid. Mingit mürki pole ma kusagile piserdanud. Mesilaste kohta mul andmed puuduvad, seda teavad mesinikud paremini. Metsa- ja põlluteede ääres on ka liblikaid tavapärasest vähem, samamoodi veekogude ääres kiile.

Linnumeestelt tuli teateid, et must-toonekure pesade kontrollimise käigus on avastatud lausa pesakonniti hiljuti surnud poegi. Kas on ka neil toidunappus või põhjustas hukkumisi jaanieelne külm, võib vaid oletada.

Loendasin ornitoloogiaühingu üleskutsel siinseid valge-toonekure pesi ja saatsin andmed andmebaasi. Valgetel kurgedel läheb mustadest hulga paremini, ehkki üle kahe pojaga pesi siin pole näinud.

Kuidagi nukraks kisub suve algus looduses – liiga palju ohumärke korraga. Inimese rõõmuks muidugi on erakordselt vähe sääski ja kärbseid, parmude jaoks on aeg veel varane. Küll aga leidub rohus puuke – ühe sain põlveõndlast kätte, õnneks oli ta alles kergelt jõudnud end külge imeda.

Nakkuslik niitmistõbi

Thursday, June 26th, 2014

See haigus algab juba esimeste rohuliblede ilmumisega õuemurule, saab võilille õitsemisajal pöördumatu hoo ning kulmineerub jaanipäeva paiku. Sõltuvalt soojusest ja sademete hulgast nakkus suve teises pooles tasapisi pidurdub ning alles sügiskülmade tulekul taandub.

Uus haiglaslik komme on nüüd varakult kraavikaldaid niitma asuda. Ma pole hästi kursis nõuetega, millal kaldaid uuesti võsast ja rohust puhtaks peab niitma kohtades, kus hiljuti maaparanduskraave puhastati või süvendati. Nii oligi ühelt kraavikaldalt juba enne jaani kadunud kogu see ilu, mis mind mõni päev varem seisatuma ja pilti tegema meelitas. Minu arust võiks kraavikallastega viivitada augustikuuni, kui linnupojad läinud ja lilled ära õitsenud. Või mine sa inimese agarust tea, kui näiteks toetuste abil tehtud maaparandustöid kontrollima tulev komisjon tahab näha, kas kraavis ikka vesi õigele poole voolab.

Olen minagi hulk aastaid niitmistõbe põdenud, hektarite viisi platse ja radu käsitsi hooldanud, arutult jõudu raisanud ja tervist kulutanud. Nii otsustasingi sel aastal enne natuke mõelda, kasvõi eneseõigustuseks, ja alles siis tegutseda.

Koduõue muruniitmisest pole pääsu, kui kõigil ümberringi kord-kaks nädalas masinad vurisevad. Hambad ristis, proovin järele jõuda.

Hoopis teismoodi läheb sel korral jõetaguste platsidega vanal taluasemel ja aasadega. Nende niitmist alustasin alles jaanipäeval. Ei pinguta üle, töötan vähehaaval, enesetunde järgi, kuidas selg lubab ja jalad kannavad. Tavaliselt tegin jaaniks kas teise või kolmanda niitmise, nüüd alustasin alles esimest. Kevadised ja varasuvised taimed on ära õitsenud, kõrrelised nii pikad, et trimmerit enam kasutada ei saa ja heinakaari tuleb kettaga võtta.

Üks hea pool on venitamisel ka olnud – kutsumata külalisi pole käinud. Kui niidetud platsi eest ei leita, kes siis heina sees ikka tahab istuda ja pärast puuke noppida.

Karuspõrnikas sõrmkäpal

Wednesday, June 25th, 2014

Jaanilaupäev oli vihmane ja jahe. Tiirutasin metsateedel ja vaatasin üle kohti, kus eelmistest aastatest teadsin kasvavat orhideesid. Nende õitseaeg on praegu kõrgpunktis.

Minu rõõmuks oli näiteks balti sõrmkäppa ühes kohas mullusest rohkem, samas kahkjaspunast sõrmkäppa kordades vähem, mitte ainult õisi, vaid ka taimi endid. Millest selline kadu paari aastaga on tekkinud, ei oska arvata. Väljakaevamise jälgi ei tundunud ka olevat. Ühe uue käpaliste kasvukoha õnneks leidsin teekraavi pervelt veel juurde.

Ühele kahkjaspunase sõrmkäpa õisikule oli end vihmaga sisse seadnud üks suur mardikas. Kodus ekraanilt vaadates arvasin ära tundvat karuspõrnika, ühe ilusa tegelase, keda soomlased kutsuvad kimalasmardikaks. Sarnasus kimalasega on esimesel vaatlusel suur, eriti just tema karvase keha tõttu. Karuspõrnika kollase-mustakirjud kattetiivad meenutavad samuti kimalaste või herilaste värve.

Muidu nii vaiksed ja turvalised metsateed ei tundunud järsku enam ohutud, kui nägin sihiristidel ülesküntud pinnast ja kruusa, mille olid tekitanud kannapöördeid teinud mootorsõidukite rehvid. Lähemalt vaadates oli seal nii ATV-de kui sõiduautode jälgi. Kujutan ette, kui selline kupataja ootamatult põõsastega kurvi tagant välja kargab ega suuda oma teepoolel püsida. Samu jälgi märkasin ka mahajäetud karjääri põhjas, kus sõrmkäpad ja veel hulk teisi huvitavaid taimi kasvab.

Mulle tundub, et pean järgmisteks loodusvaatlusteks valima teised, vähem käidavad metsateed, mida lustisõitjad veel pole avastanud. Nii erinevad on inimeste huvid looduses käimise vastu.

Jaaniristik

Tuesday, June 24th, 2014

Seda punaste õitega ristikut kutsutakse ka jaanililleks, ehkki tema õige nimetus on keskmine ristik. Erinevalt sarnaselt punaste õitega aasristikust kasvab keskmine ristik edukalt väheviljakal, klibusel pinnasel ning alustab õitsemist jaaniajal.

Päris jaanilill ehk pääsusilm või ellerhein on haruldaseks muutunud. Lapsepõlves oli ta väga tavaline lill karjamaal või kraavikallastel. Tema noppimisest käte külge jäänud lõhn püsib mul selgelt meeles. Arvan, et maaparandus, kuivenduskraavid, intensiivne põllundus, umbrohutõrje, rohumaade niitmine ning üleüldine maastike muutmine on hapra jaanilille siinsest loodusest välja tõrjunud. Paar suve tagasi juhtusin mõnd õit nägema ühel rohtunud metsasihil ja teist korda ühel rabaäärse teekraavi pervel.

Teine kadunud suvelill lapsepõlve karjamaalt on kassikäpp. Roosad või valged, kassi varbaid meenutavad pehmed karvased käpad kasvasid kodutalu karjamaa kivisel künkal koos maadligi teravate ohakatega. Nende viimaste peale ei tohtinud palja jalaga astuda, nõelad tungisid päka sisse ja see oli väga valus. Aga kassikäpad seal olid nii armsad ja pehmed, et silitasin nendega oma põski. Nüüd pole mul kassikäppa õnnestunud kusagilt leida.

Imelik suve algus on sel aastal. Ülepäeviti kütan elutoa ahju ja korra päevas ka köögis pliiti. Muidu on külm ja rõske.

Lind, keda kohtab ainult metsas

Thursday, June 19th, 2014

Vähemalt nii ma arvan, sest metstildrit olen näinud ikka metsavahelistel kraavidel või lageraielankidel, kus vesiseid lohke või masinarööpaid esineb.

Et ma linnu üldse pildile sain, oli vedamine ning tõenäoliselt tegemist noore ja kogenematu selleaastase pojaga. Ta seisis seal kännul algul ühtpidi, siis pööras teise külje ja ühel jalal seistes hakkas tit-tit-tit häälitsusi tegema. Mulle tundus, et mangus vanalinnult toitu.

Langil oli metstildreid veel mitu, kuid nad lendasid siia-sinna nagu pääsukesed, valged kõhualused helkimas, ega jäänud kusagile nähtavale kohale paigale. Ainult see üksik seisis samal kännul hulk aega ja minust ta lõpuks sinna ka jäi, muudkui titsus edasi.

Varasemad kohtumised metstildritega on mõnikord olnud lootustandvad, kui nad mitmekesi koos kusagil sügava ja vesise traktorirööpa põhjas mudast toitu otsivad, kuid inimest märgates jõuavad nad alati erinevatesse suundadesse laiali lennata. Linnuraamatus on teda nimetatud seltsipõlglikuks. Sel korral siis läks õnneks kauem jälgida.

Sarvik metsa valvamas

Wednesday, June 18th, 2014

Ma polnud mitu kuud seda metsateed sõitnud, kuni nüüd avastasin, et sihi otsal passib üks sarvik möödujaid. Kangesti kurja pilguga vaatas ta mind. Katsu siis sellist tüüpi kohe esimesel kohtumisel uskuma panna, et mingeid halbu kavatsusi mul metsa tulles pole.

Arvan, et sarvik seisab nüüd metsatee ääres ja loeb palgikoormaid, mis tema valdustest välja tuuakse. Kõrval oligi üks selleaastane lageraielank. Ega’s tal asjata kulm kirtsu kisu.

Kui nüüd inimestest rääkida, siis on vahva, et metsameestel veel huumorisoont jätkub ja saega peale puude mahavõtmise ka muud teha osatakse.

Rada pidi metsa poole

Tuesday, June 17th, 2014

Lugesin viimases „Eesti jahimehes“ ilmunud Tiit Randla mõtisklust Valdur Mikita raamatu „Lingvistiline mets“ teemal. Randla oma sõnaseadmise oskuses ja loodusest mõtlemise headuses puudutab mind alati, liiati kui sel korral on kõneaineks Valdur Mikita raamat, mille lugemine oli mullegi omamoodi ajuraputuseks, mistõttu tuli seda väikeste dooside kaupa pikkamööda neelata.

Randla kirjutab, et Mikita näeb kahesugust Eestit – Noor-Eestit ja Vana-Eestit. Noor-Eesti pürgib Euroopasse ja kaotab oma kultuuri, paiksena elanud inimasurkond hakkab moonduma rändrahvaks. Kas pole tuttav, kui mõtleme Soome või mujale tööle suunduvatele inimestele? Või maalt linna kolimisele? Kohad jäävad tühjaks või ilmuvad sinna uustulnukad, kel pole sidet paiga ajalooga ega tavadega. Tulnukad toovad kaasa uued kombed ja ellusuhtumise.

Kelle jaoks siis Vana-Eesti on jäänud? Randla arvab, et neile, kes liiguvad korilaste radu pidi metsa poole ja hoiavad meie kultuuri. Autor loodab, et ka jahimehed on natuke metsa poole rahvas ja osake Vana-Eestist. Küttidel-korilastel-kalameestel on oskused keerulistes oludes ellu jääda, seeläbi on nad väärtuslik strateegiline ressurss.

Ma ei tea, kui palju metsaomanikest mõtleb Noor-Eesti moodi, kui palju on endiselt Vana-Eesti inimesed. Olen mõelnud, et kuidas neil aegadel, kui metsa minnes oli tööriistaks ainult kirves või hilisemal ajal käsisaag ning veoloomaks härg või hobune, toodi ikkagi palgid metsast välja, ehitati eluhooneid ja lautu. Kuidas suutsid nemad ilma lageraiet tegemata ja taimi istutamata metsa sellises seisundis hoida, et kogu aeg oli kasvamas suuri puid, mida vajadusel uuesti võtma minna. Metsa peeti pühaks paigaks, austati metsavaime, loeti ussisõnu, hoiduti hundi nime suhu võtmast, ravitseti taimedega, osati linnulaulu inimkeelde ümber panna, ennustati käo kukkumise ja looduse märkide järgi. Mets kaitses inimest ja seda teades ei teinud inimene talle liiga. Kas Noor-Eesti usub veel sellesse või tunnistab vaid iseenda vägevust?

Oskuste piires püüan ise vana-eestilikku looduslähedast mõtteviisi aus hoida. Kuigi inimene ei suuda kogu maailma muuta, suudab ta ometigi muuta iseennast ja oma mõtlemist ning luua selle kaudu tükikese paremat maailma.

Suvi täis sporti ja laulu

Monday, June 16th, 2014

Ega suvisel ajal polegi vaja metsa toimetama kibeleda, niisama jalutama ja vaatlema minna on toredamgi. Püüan sel aastal just nii teha, varasemast veidi teistmoodi. Küll sügise poole lähen ka asja pärast – seenele, marjule või mõnd hooldustööd tegema.

Kodus kulub üksjagu aega aiatöödele, niitmisele ja hädavajalikele tubastele asjadele. Lõpetasime selleks aastaks planeeritud remondi maja kallal ära, kunagi edaspidi, kui rahakott lubab, tuleb nagunii jätkata. Voodihaige ema jääb järjest nõrgemaks ja pikemalt eemal olla on keeruline.

Eelmisel nädalal oli kuulsa ja pikkade traditsioonidega jalgrattavõidusõidu Tour de France eelmänguks 8-etapiline Dauphine Prantsusmaal, kus suurem osa suurtuuril osalevaid tipprattureid oma vormi testisid, meie omad kaasa arvatud. Jälgisin sõite Eurospordi vahendusel. 5.-27.juulini möödub mul tõenäoliselt hulk tunde toas teleka ees Tour de France’i vaadates.

Laupäeval tuli jalgrattasport mulle Vändra rattaralli näol otse koduukse ette kätte. Rahvasportlased tegid lühema, 35 km pikkuse tiiru Kurgja kaudu, kõvemad mehed võistlesid 102 km pikkusel põhisõidul. Tuntud nimedest olid kohal näiteks Jaan Kirsipuu, Alo Jakin, Silver Schultz, Sigvard Kukk jt. Neist ei jäänud minu tehtud pildile ilmselt kedagi, kui järjekordne grupp mööda vuhises. Jalgrattasport on väga jõuline ala, nooruses proovisin seda ka ise.

No ja ega’s minagi jalgpalli MM mänge vaatamata jäta, valikuliselt muidugi. See aeg juba kestab ning jätkub kuni 13.juuli finaalini. Mulle meeldib ilus ja mõtestatud mängujoonisega jalgpall, mida mängib meeskondadest näiteks Itaalia. Muidugi on mul oma lemmikstaarid paljudest teistest riikidest, kes on aja jooksul tekkinud varasemaid EM-e ja MM-e jälgides.

Ja vahepeal tuleb veel suur laulu- ja tantsupidu Tallinnas, millele kaasaelamine annab hulgaks ajaks mõnusa enesetunde. Aastaid tagasi olen ka ise laulukaare all üheslaulmise tundest osa saanud, hiljem olen nii laulu- kui tantsupidu kohapeal vaadanud. Nüüd jään telekale truuks. Kui see kõik ükskord läbi saab, ongi suve küpsem pool käes.

Suvised õied aasa vallutamas

Friday, June 13th, 2014

Pärast mitmepäevast vaheaega käisin jälle jõeaasal ja nägin, kuidas kurekell-ängelhein on kogu ala vallutanud. Nii palju pole neid seal varasematel aastatel olnud.

Õrnad helelillad õisikud õõtsuvad muust taimestikust kõrgemal, varred on oma poolteist meetrit või rohkem pikad, ulatuvad mul ninani. Õitel peatuvad kimalased, sest õrn-magus lõhn meelitab nektarit otsima.
Jaanipäevaks peaks rohi jõeaasadel rinnuni ulatuma. Angervaks, putked ja sõnajalad pole praegu veel täit kõrgust kätte saanud ja lubavad seni kurekell-ängelheinal paar nädalat üksi ilutseda.

Kõrgetest metsataimedest on mu hilisem lemmik veel vesikanep, kuid tema õitseb alles suve teises pooles. Minu maal kasvab vesikanepit mitmes kohas kraavikallastel, ikka suurte kogumitena koos. Kui kõrgetel vartel avanevad tumeroosad õied, ei saa sealt peatumata mööda minna – nii ilus on.

Kevadine õiteaeg kaob ülekohtuselt kiiresti, lihtsalt lendab peatumata mööda. Laseme argielu sekeldustel ja materiaalsetel muredel enda üle võimust võtta ega jõua enam hingele ja mõtetele kosutust koguda, sellest on kahju.