Arhiiv July, 2014

Veepuudus

Thursday, July 31st, 2014

Siin pole ammuilma korralikku vihma sadanud, kõik äiksepilved on kaarega mööda läinud. Kuiv ilm võib rõõmustada peale rannas suvitajate ka põllumehi, sest varase odra koristamine on kiirelt käima läinud. Juba on töös ka kõrre koorimise masinad ja nende järel hõljub paks tolmupilv – muld on tuhkkuiv.

Käisin korraks ka jõe veeseisu uurimas. Kaldakivid on alasti ja mõni nireke voolab nende alt läbi. Taas üks neist harvadest suvedest, mil väikses jões vett nii vähe, et mööda paepõhja võib kuiva jalaga üle jõe pääseda. Metsakraavid on täiesti kuivad.

Katsume kuidagi selle kuuma aja üle elada, kogume endasse päikest ja otsime veekogusid, kus end jahutada. Eestimaa suvi ei kesta lõputult, päev kisub lühemaks ning ega sadugi taevasse ei jää.
IMG_4052

Vanaema rollis

Wednesday, July 30th, 2014

Liiga vähe on viimastel aastatel olnud võimalust olla vanaema, sest jätkuvalt pean olema tütre rollis, hooldades kodus oma voodihaiget ema. Mind on säästetud, mõistes, et pingutan vana, jõuetu ja haige inimese valvamisel ja hooldamisel niigi oma viimaste jõuvarude piiril. Selle kõrvale on lapselapsed vaid harvadel lühematel külaskäikudel mahtunud. Ainult varem, kui plikad üsna mudilased olid ja minu vana ema raasuke kõbusam, jäeti nad mõnikord kauemaks. Nüüdseks on neist noored neiud sirgunud, kes saavad peaaegu iseseisvalt hakkama.
IMG_4043
Et lapselastest mitte lootusetult võõrduda, oli suvisel koolivaheajal sobiv nad mõneks ajaks maale kutsuda, linnast ja asfaldist eemale, loodusele lähemale. Kuum suvi pole metsatööde tegemiseks, seega veedan suure osa päevast kodus toimetades või +30 kraadiga vilus varju otsides. Nii saab ka noortega juttu vesta, mõnd aiatööd koos teha või kusagile mõneks tunniks sõita.

Lottemaast põrutasime sedapuhku kaarega mööda, sest mina pole end ühe koertüdruku tegemistega kurssi suutnud viia. Autode meri lagedal väljal lõõskava päikese all paistis suurele teele ära küll. Mõni teinekord ehk. IMG_4048

Liikusime hoopis sinna, kus rannakarjamaa, veised ja lindude rõngastamise telk mereäärses roostikus. Rannaniidul puhus mõnus meretuul ega olnud hoopiski nii palav kui sisemaal. Noortel oli huvitav näha, kuidas linde rõngastatakse, kaalutakse ja mõõdetakse ning kuulda, milleks sealkandis, kus üks Läänemere äärne oluline lindude rändeteekondi paikneb, seda ligi 40 aastat on tehtud, andmeid kogutud ja neid üle ilma vahendatud. Ja kui õnnestub üht põksuva südamega kõrkja-roolindu mõne viivu pihus hoida ning seejärel ta vabadusse lendu lasta – see pole võrreldav rahvarohke meelelahutuskohaga.

Külalised metsast

Monday, July 28th, 2014

Kell võis olla natuke 10 läbi õhtul, kui tegin akna lahti, et jahenevat värsket õhku tuppa lasta. Kass Krissu ronis välimisele aknalauale ja jäi äkki tardunult ühte punkti metsa suunas vaatama. Metsani on meil majast ca 40 meetrit. Küsisin, et mida ta seal näeb, aga Krissu ei liigutanud minu jutu peale kõrvagi, aina vahtis ja kuulas pingsalt edasi. Mõtlesin, et ju vist jälle siilid, nemad ikka vahel ilmuvad hämaruse saabudes metsast aeda. Küll aga tundus mulle, et kass justkui näeb midagi erilist, mida siilid tema jaoks küll olla ei tohiks.

Kass jäigi aknale, ise hakkasin sauna minema, et kuuma päeva higi maha pesta. Õues nägin, et põõsaste taga ongi kaks helepruuni kogu ja tulevad otse maja poole. Seisin vaikselt. Esimene oli kits, tagumine sokk. Kui soku pea oli viimaks kuuseheki varju kadunud, seega tema silmad mind enam ei näinud, julgesin end liigutada ja lippasin tuppa fotoaparaadi järele. Kass oli selleks ajaks end akna ette toolile püsti ajanud ja piilus läbi klaasi neid metsast lähenevaid sarvilisi. Sellistega pole varem tegemist olnud ja õigem on varjus püsida.

Kui kaamera käes, nõjatusin kassi juurde aknalauale ja ootasin, kui sokuke põõsa tagant uuesti nähtavale ilmub. Valgust oli üsna napilt, kuid mõne pildi ikka tegin.

Ega ma pole sel suvel metsas kitsesid ammugi näinud. Jooksuaeg peaks veel kestma ja kui sokkudel pead segi, siis sel ajal on loomi rohkem liikumas.

Talviti on meil mõnikord kitsed öösiti päris ukse ees linnusöökla alla pudenenud teri söömas käinud. Aga et kesksuvel metsloomad aias jalutavad, seda pole varem olnud. Naabrite koerad ei teinud samuti ühtki haugatust – ju nad magasid kuudis kurnava palavuse järgset und.
IMG_4008

Tuult tiibadesse

Wednesday, July 23rd, 2014

Vaatasin noori kurepoegi ja kuna olin äsja tulnud rukkipõllult, siis tundus, et need linnud justkui ootavad pesal seda aega, mil kombainid vilja lõikama asuvad. Siis on õige aeg pesalt lahkuda ja iseseisvat elu alustada.
IMG_4001
Varane oder juba kolletab, rasked rukkipead lõputul väljal on longu vajunud. Viljalõikusega algab kurgedel suur söömaaeg. Kõik pisielukad, kes kõrrepõllul veel liigutavad või kombaini terade vahel viga saanud, süüakse ära.

Augusti lõpuks on toonekured viljapõldudel end kõvasti nuumanud ja noorlindude tiivad tugevaks treenitud. Ühel päeval ongi nad siit läinud, ikka ikka lõuna poole, kus Egiptimaa.

IMG_3971

Taim nimega „Stalini kättemaks“

Tuesday, July 22nd, 2014

Teise Maailmasõja järgsetel aastatel Kaukaasiast Eestisse sisse toodud kiirekasvulisest, mahlaste varte ja lopsakate lehtedega Sosnovski karuputkest loodeti saada tõhus abiline loomade söödapuuduse vähendamisel. Esimesed katsed uue kultuuriga tehti Pollis.
IMG_4000
Karuputke sissetoomine sattus kolhooside moodustamise ja Stalini võimuloleku aega. Karuputke haljasmassi prooviti siloks teha ja viletsa toiduga harjunud lehmad sõid enam-vähem kõike, mis talvel sõime pandi, kolhooside loomise alguses isegi rohelisi kuuseoksi. Mäletan niisugust aega. Ühel hetkel aga avastati, et karuputkesilo söönud lehmade piim muutus kibedaks. Nii hakatigi Sosnovski karuputke meil kutsuma Stalini kättemaksuks – mõlemad tegelased Kaukaasiast pärit.

Kõigis kirjutistes hoiatatakse inimesi, et karuputke mahl on mürgine ja nahale sattudes võib tekitada põletushaavu. Seepärast peaks tema lõikamisel või niitmisel kandma spetsiaalset riietust, kindaid ja kaitseprille. Olen minagi noore karuputke lehti ja kasvusid trimmeriga niitnud, nii et pritsmed lendasid. Prillid ja kindad olid küll, kuid näonahale sattus mõni piisk kindlasti. Ei meenu, et midagi hullu oleks juhtunud. Sellest on umbes 12-13 aastat möödas.

Tänapäeval püütakse Sosnovski karuputke kui ohtlikku võõrliiki Eestist välja tõrjuda. Selleks kogub keskkonnaamet andmeid karuputke levikualadest ning taime käiakse hävitamas. Kõige tõhusamaks peetakse enne õitsemist mürgiga pritsimist ja seda mitmel aastal järjest.

Pildi tegin ühest kohast üle odrapõllu, kus kõrgepingeliini mast ja mõned suured kivid ning punt kõrgeid putkesid. Iseenesest ju uhked ja dekoratiivsed taimed. Seda kohta Rõusa-Võidula tee ääres vist karuputke leviku andmebaasis veel pole.

Püramiidtakjas

Monday, July 21st, 2014

IMG_3966

Selline kõrgusesse tõusev taim hakkab teiste seas kohe silma. Ümberringi kasvavad tavalised, laiutavate harudega takjapõõsad, kuid tema on teistsugune ja kutsub vaatama.

Astusin takja kõrvale tema kõrgust hindama – oli minuga ühepikkune, seega 1,7 meetrit kõrge.Isemoodi takjas.

Praegu on takja õitsemise aeg. Ka tema õitel sumisevad putukad, nagu kõikjal praegu rikkalikult õitsvate põllutaimede peal. Takjas on meetaim, nagu paljud teised umbrohuks peetavad taimed. Valdavaks värviks juulikuises õierikkuses on kollane, sekka valgeid ja lillasid õisi. Lillad on ka takja õied.

Sellist takja vormi, nagu piltidel näha, pole ma oma elu jooksul varem kohanud. Loodus pakub üllatusi.

 

Lilleaed metsaserval püüab pilku

Sunday, July 20th, 2014

Olen sellest kohast palju kordi mööda sõitnud, kuid mõni päev tagasi nähtu sundis peatuma – metsaserval oli lilleaed õide puhkenud! Punased moonid, sinised rukkililled ja valged karikakrad, allpool mõned oranžid saialilled. Kuidas nad kõik korraga siia said!

Tean seda metsaomanikku, kes igal talvel oma metsast küttepuid raiub ja kui ta materjali välja toob, siis teeb virnad just sellesse kohta metsatee äärde, kus nüüd värviline õiepeenar ilutseb ja möödujat peatuma meelitab. Mulle tundub, et äkki perenaine sokutas mehele peotäie lilleseemneid metsa kaasa. Aitäh talle selle eest, eriti rukkilillede ja moonide eest, sest nemad on looduses päris harulduseks muutumas. Nii ilusad!

Minul on nädalalõpp läinud töökalt ja kui pühapäeval tubli sahmakas hoovihma tuli, tundsin, et küll tegin õigesti. Kuiva ilma tööd tehtud ja maa sai ka kastetud.

Neljapäeval sorteerisime ja ladustasime ehitusest järele jäänud prusse, lippe ja laudu. Ka katus sai neile vihma kaitseks peale pandud ning õue peal kord jälle enam-vähem majas. Lauajuppidest ja muust praakmaterjalist saagisin tubli riida pliidipuid.
Viimase olulise tööna tegime laupäeval talvepuude vedamise talgud, kamp mehi ja naabri käruga traktor abiks. Kaks suve minu sünnitalu platsil seisnud halud olid kõlisev-kuivad. Poole päevaga sai kaks suurt traktorikärutäit sealt koju veetud ja kuuri riitadesse laotud. Kardan, et tuleb vist pikk ja varakult algav külm talv, sest kägu lõpetas sel suvel kukkumise kohe jaani paiku. Olen tema järgi ikka talve algust ennustanud ja suuremas jaoks ka täppi pannud.

Kui veel lisada, et Tour de France teleülekande vaatamise aega ei lasknud ma samuti niisama tühja, vaid nakitsesin tuppa riidele laotatud murakamarjadelt kandasid. Õhtul sai potitäis murakamoosi keedetud. Aedvaarikaid on sel aastal samuti keskmisest rohkem, õunapuud aga peaaegu tühjad.

Õitsev pune

Friday, July 18th, 2014

Korjasin koduküla põllu äärest punet, silmas pidades, et äkki viitsin eeloleval talvel ise verivorsti teha. Ehkki vorstirohuks peetakse majoraani, mille kasvatamine on natuke keerulisem kui loodusliku pune leidmine, siis tegelikult ajab looduslik pune asja sama hästi ära. Minu lapsepõlvekodus korjati palju taimi loodusest, eriti köömneid ja raudrohtu, aga ka punet ehk vorstirohtu, mille kohta vanaema ütles majoraan.

Ega ma liiga palju neid lõigata ei raatsinudki, sest puhmad sumisesid kui mesilaspere. Kaugemal paistis puneõisi veel küllaga.
Hea, et muidu üksluisesse põllumajandusmaastikku on jäänud alles mõned liigirikkad kraavikaldad ja rohuribad, kus häid meetaimi õitseb ja kust mesilastel magusat nektarit võtta. Ja egas seal ainult mesilased sumise, vaid kõiksugu liblikad ja väiksemad putukad tulevad jaole. Kesksuvine idüll.

Kuivatan korjatud kimbukesed ära ja mõnikord, kui õhtuti uni ei taha tulla, võib ka teed teha.

Liigirikkus või umbrohi?

Thursday, July 17th, 2014

Eilses loos kirjutasin kiitvalt põllumeestest, kes vilja kasvatavad. Täna juhtusin nägema, kuidas tegelikult uhkeid viljavälju saadakse ja mõtlesin, et vara kiitsin.

Eelmise nädala lõpul käisin imetlemas üht õitsvaid lilli täis põldu, mis oli viimased paar aastat harimata jäänud. Talunik, kes neid maid rentis, läks pankrotti. Eks põhjuseid oli tal muidki, kuid üks neist kindlasti ka see, et metsafirmad, kes maid on kokku ostnud, kruvivad põllumaa rendihinna viimase vindi peale üles. Meie, kohalikud maaomanikud, oleme siin olnud kannatlikud, leppinud alguses üsna madala rendihinnaga, kuid jäädes samale rentnikule truuks, oleme aasta-aastalt saanud järjest paremaid lepinguid. Minu arvates maksavad edukad maaharijad siinkandis keskmisest kõrgemat renditasu. Maaomanikud, kes rentnikke kaotavad, on ise hinnasooviga liiale läinud. Nii jäävad põllud vahepeal harimata või purustab omanik seal toetuste saamiseks „euroheina“.

Olgu rahaasjadega kuidas on, minu huvi oli seekord korjata mahajäetud põllult õitsvaid ravimtaimi. Sain naistepuna ja raudrohu kimbud tehtud, kui põlluvaheteelt hakkas kostma traktori mürinat ning kohale saabus mürgiprits. Sedapuhku juba uue rentniku oma. Et lilleväljast jälle viljapõld saaks, siis looduslikele taimedele, isegi ristikule mitte, armu ei anta. Eks pildilt paista, milline liigirikkus seal äsja oli. Kümnekonna päeva pärast on kõik pruun ja seejärel küntakse kõrbenud jäänused mulda.
Tuleval suvel kasvab põllul juba vili, mida käin jälle imetlemas ja põllumeest kiitmas. Ainult et naistepuna tuleb mujalt otsima minna.

Põllumees põline rikas, metsamees vaid korra

Wednesday, July 16th, 2014

Olen tähele pannud, et uusi põlluharijaid tuleb juurde, mõned neist on endised karjakasvatajad, mõned hoopis metsamehed. Just nende viimaste pärast on hea meel, sest lõpuks jõudis kohale, et mets kasvab aeglaselt ja järjest suurenevas mahus tulu pole võimalik kogu aeg saada. Vahepeal jõuab kätte metsakasvatamise etapp, mil kulud ületavad tulusid. Hooldusraietega võib tulemuse ka plusspoolele kallutada, kui agaralt toetusi taotleda.

Metsaomanikul, kes enamasti on ka põllumaa omanik, peabki olema tagavaravariant mõne uue ettevõtmise näol tööd ja teenistust nii endale saada kui palgatöölistele pakkuda. Maal elades võib üheks võimalikuks valikuks olla ka vilja- või karjakasvatus.
Näen, et meie kandis lokkavad uudse kultuurina suured herne- ja oapõllud. Pole uurinud, kas hernes ja uba on mõeldud inimeste toiduks või leidub neil mingi muu kasutusala. Üksjagu üllatav oligi kevadel näha, et see suurtalu ei külvanudki tavapärast rapsi ja suures koguses otra, vaid mullast tärkasid hoopis kaunviljad.

Minu maid rentiv põllumajandusühistu kasvatab endiselt teravilja, ikka rukist, talinisu, otra, kaera ja suvinisu. Vahekultuuriks on põldhein. Rohkelt taimemürke nõudvat rapsi nemad ei kasvata, mille üle on vaid hea meel. Kogu põllusaak väärindatakse kohapeal piimaks.

Mulle meeldib vaadata tuules voogavaid viljavälju. Lehvivate okastega odrapõllul joonistab tuul varjundirikkaid mustreid. Talinisu seisab väärikalt, pead püsti. Rukis on rasked pead juba longu lasknud. Viljapõllud on ilusad.
Mõne aja pärast tallatakse nisupõldu rajad – metssiga teab, mis on väärt toit.