Arhiiv August, 2014

Ei au ega häbi

Friday, August 29th, 2014

Meie metsanduse lipulaevaks peetav Riigimetsa Majandamise Keskus, kus töötavad metsanduse parimad asjatundjad, peaks oma käitumises ja majandamises olema eeskujuks kõigile teistele, sealhulgas ka erametsaomanikele. Nii olen arvanud, kui kiitsin rajatud kultuure, hooldatud noorendikke või mõnd puutumatuna säilitatud metsatukka. Tegelik pale aga ei erine mitte millegi poolest suurte erametsafirmade omast, kus ainsaks näitajaks on majandustulemus.
IMG_4443
Vaadates täna seda mülkaks sõidetud metsasihti, olin tõsiselt jahmunud. Tegelikult aimasin juba mõni aeg tagasi halba, kui küla tagant hakkas kostma saehääli ja treiler tõi harvesteri kohale. Loomulikult klikin sellistel juhtudel kohe Metsaregistrisse ja vaatan metsateatiste järgi kavandatavaid raieid. Päris karm kogus lageraiet on ühte piirkonda planeeritud, sekka mõnel eraldisel ka sanitaarraiet (tormimurru koristamist).
IMG_4444
Nägin, et raied puudutavad kolme kvartalisihti, mille kaudu vajadusel nii mina kui peale minu veel kaks erametsaomanikku üleüldse oma metsale ligi pääsevad. Nii sõitsingi vaatama, kui kaugele raietööd järjega on jõudnud ja ega uskunud oma silmi. Ei inimene ega metsaloom enam oma jalga sinna ei tõsta. Kas tõesti oli tarvis päevil, mil vahetpidamata vihma sadas, üritada suuri puidukoguseid mööda vesist sihiteed vedada.

Üks mitmest sihist, mis täna veel rikkumatuna pildilt paistab, lõhuti samamoodi 1998-1999 harvendusraie käigus hullusti rööpaliseks, kuid mis taliteid tasandades ja rohttaimestikul juurduda lastes on 15 aastaga uuesti heasse seisukorda saanud. Ei mina ega naabermetsa omanik pole oma raieid tehes sinna ühtki rööbast sisse sõitnud, alati oleme aastaaja ja ilmaga arvestanud. Nüüd ähvardab ka seda sihti samasugune saatus kui teiselt pildile paistab, sest sihi äärde on planeeritud kaks lageraiet umbes 1300 tihu mahus.

Riigimetsale on omistatud säästliku, vastutustundliku ja loodusega arvestava majandamise kohta kaks rahvusvaheliselt tunnustatud sertifikaati – algul FSC ja hiljem PEFC. Erametsaomanikest on see vaid üksikutel.

Mida kauem ma metsaga kokku puutun, seda rohkem märkan metsanduses silmakirjalikkust. Sõnad säästev ja keskkonnaga arvestav ei maksa midagi, loeb ainult puidu müügist teenitav kasum.

Sammud viisid ammukäidud radadele

Thursday, August 28th, 2014

Mõtlesin hetke ja pöörasin metsateelt kõrvale. Jalad ise kandsin mind üht ammust sisse tallatud rada, läbi mustika- ja pohlavarte, mööda õitsvast kanarbikust, pehme samblaga nõlvadeni.

See oli taaskohtumine oma vanade paikadega künklikus palumännikus, kus alustasin käimist umbes 45 aastat tagasi ning kuhu viimasel kümnel aastal pole enam sattunud. Oma mets on vahepeal kogu tähelepanu endale saanud.

Uskumatu, et kõik on endine! Ka männid on sama suured kui nad olid enne, ainult mõned kipuvad habemesse kasvama. Vanust tuleb juurde, kuid see teeb nad ainult kaunimaks. Tere, mu noorusaja marja- ja seenemetsad!
IMG_4431
Siia vurasin esimest korda 125-se mootorrattaga, kui polnud veel juhilubasidki, hiljem 750-se külgkorviga, kuhu sai mõnusasti marja- või seenekorvi presendi alla pista. Kui lapsed sündisid, olin juba Ziguli omanik. Mõne aasta pärast, kui poistel jalad all, hakkasin neidki metsa kaasa võtma ja seente tundmist õpetama. Oskus häid söögiseeni ära tunda ja huvi seeni korjata püsivad mõlemal tänapäevani.

Ühel aastal oli palju mustikaid, võtsin lapsed ka appi korjama. Kuidagi kannatasid nad paar tunnikest välja, korjasid nopsikud täis, kuid sai selgeks, et marjakorjamine pole poiste teema. Hiljem ma sellega neid ei kiusanud, hakkasime hoopis jõe ääres kalal käima.

Vaat kui palju sooje mälestusi minevikust ärkas ellu, kui nüüd uuesti vanadele radadele männimetsa alla jõudsin, õnnelik, et mets on hästi hoitud. Ehk kaitseb mingi seadus neid jääajast pärit liivaseid vooresid alasti raiumise eest veel edaspidigi.

Muu hulgas vaatasin loomulikult üle, kas seeni on. Pool korvi ilusaid pilvikunuppe (need kõige maitsvamad, kahvatuoranžid), mõni puravik ja natuke kukeseeni. Tavaliselt rohkelt kasvavaid kitsemampleid veel pole, männiriisikaid ega võitatikaid ka mitte.

Puravikud kuulutavad seenehooaja avatuks

Tuesday, August 26th, 2014

Taevas tilgub vahetpidamata ega lase väljas suurt midagi teha. Üht metsaretke vihm ei sega, pealegi ütles sisetunne, et mine ja vaata…

Korilase geenid alt ei vea, eriti kui õiged kohad ammu teada. Hakatuseks kaks suuremat ja seejärel kümneid ja kümneid noori kivipuravikke, kõik kõvad, ilma ühegi ussita. Astusin mõne sammu ja kummardusin järgmisi pruune iludusi korvi lõikama. Võtmata jätsin sõrmeotsa suurused, alles samblast tärkavad nupud. Neid lähen varsti uuesti vaatama.

Teine metsatukk jäigi läbi käimata, sest korv sai liiga kiiresti täis. Mõned kukeseened ja kolm kollariisikat leidsin ka. Riisikate aeg pole vist kätte jõudnud, aga see selgub järgmise metsaretke ajal. Igatahes nii palju kivipuravikke kui sel korral, pole ma kunagi varem saanud. Nemad avasidki minu tänavuse seenehooaja.
IMG_4417

Ma ei ole enam nii suur marineeritud seene austaja, nagu olin nooremast peast, seepärast ei hakka liiga väikseid seenetittesid lõikama. Kivipuravikud on suurepärased värskelt praetuna, sobivad pirukate katteks või täidiseks, kastmete või juurviljahautiste sisse ja liharoogade kõrvale. Neid võib kuivatatult supi sisse panna või säilitada pärast läbikuumutamist portsjonitena sügavkülmikus, et talvel võtta oleks.

Äsja korjatud puravikest panen suurema osa kuivama. Puhastan seened prahist, pühin kübarad paberiga üle, noortel jätan eosed kübara külge, vanematel eemaldan. Seejärel lõikan seened tükkideks ja ajan niidi otsa ning riputan seeneketid puuküttega pliidi kohale kuivama. Vihmase ilmaga sobibki aeg-ajalt pliidi alla tuld teha. Kuivanud seened panen hiljem paberkottidesse ja hoian toas kapis.

Kindlasti on puravike toiduks kasutamisel veel hulk huvitavamaid mooduseid kui mina tean. Mulle igatahes meeldib nende seente mahe maitse, mis tuleb esile just värskelt tarvitamisel.
Seenesõbrad, metsarikkused ootavad!

Räägi inimesega ja leiad mõistmist

Tuesday, August 26th, 2014

Eelmisel nädalal kirjutasin käimas olevast lageraiest, mis kippus koduõuele ulatuma ja kus võsalõikajad juba alusmetsa maha võtsid. Jutt oli minu koduõue kõrval ühes metsanurgas kasvavatest puudest, mille majanduslik väärtus pole suur, küll aga kaitseksid need kaht majapidamist maanteemüra eest ja hoiaksid harjumuslikku keskkonda.

Lisaks eespool loetletud muredele, sai harvesteri mehele näidatud puude vahele paigaldatud Elioni õhukaablit, mis toob maantee äärest naabermajani interneti ja telekapildi. Masinamees helistas ning kutsus kohale raie tellinud metsafirma esindaja, sest puude langetamine kaablit lõhkumata polnud võimalik.

Selgus, et kõik metsamehed polegi oma tahtmistes nii jäigad, kui olin varem kogenud. Üheks raiet segavaks asjaks sai muidugi see kaabel, kuid puid vaadates mõistis ka firma tegelane, et saared, vahtrad, tammed ja jalakad võib raiest puutumata jätta küll ja mahavõtmisele lähevad vaid suured kuused, haavad ja kased. Samuti mõistis mees, et neil puudel, millel firma jaoks praktiliselt vaid küttematerjali väärtus, on meile kui kohalikele teistsugune tähendus.

Seega tasub inimesega rääkida ja leiad mõistmist. Kõik metsahärrad polegi ülbed jõmmid, kohtab ka inimlikke mehi. Kõik ei arvutagi iga ellu jäetud puud kohe rahaks ümber.

Praeguseks on raietöö lõpetatud, nädalavahetusel veeti viimane materjal kokku ning suurele raiesmikule saabus vaikus. Naabrimees lubas maha jäänud lattidest ja jämedamatest okstest veel pliidipuid korjata ja kodumaja kõrval parkmetsa kujundamiseks metsaaluse raierisust koristada. Jõudumööda panen ka käed külge.
Pildil paistavad võsalõikamisest metsa alla laiali jäänud põõsad ja oksad, mis on plaanis meil ära koristada, et kevadel sinililledel jälle ruumi oleks.
IMG_4403

Valmistumine iseseisvaks eluks

Monday, August 25th, 2014

Mida haruldasemad elukad, seda pikem aeg, mil vanemad järeltulijate eest hoolt kannavad ja iseseisvaks saamist õpetavad. Inimeseloomal on see periood kõige pikem, kuid ka mitmetel teistel imetajatel ei lahku pojad vanemate juurest kohe esimestel eluaastatel.

Linnuriigis iseseisvuvad pojad väga kiiresti – kui tiivad hakkavad kandma, siis tuleb endale toitu hankima hakata. Vanemad on hõivatud juba järgmise pesakonna haudumise ja üleskasvatamisega ning esimesed pojad peavad ise hakkama saama. Väiksed linnud on paljudele saakobjektiks, seepärast on looduses nii seatud, et neid peab pesakonnas palju olema. Sama lugu on väikeste närilistega (näiteks hiired), keda jahivad paljud kiskjad ja röövlinnud.

Meie röövlindudel (kotkad, kullid, kakud), kes meelsasti hiirtega maiustavad, on pesakonnas hoopis vähem poegi kui värvulistel või veelindudel. Näiteks kotkastel kulub haudumisest kuni poegade lennuvõimeliseks saamiseni terve kevad ja suvi. Enamasti kasvatatakse üles vaid üks poeg (kaljukotkas, konnakotkas). Sügiseks peavad pojad nii tugevaks saama, et suudavad pika rändetee lõunamaale vastu pidada.

Lennuoskusest üksi on vähe, vanemad hoolitsevad ka selle eest, et noored omandaksid saagi püüdmise tarkusi. See on eluks sama oluline kui tiibade tugevus.

Praegu on konnakotkaste pojad pesast välja lennanud, vanemad on vähendanud neile toidu kättetoomist ning tühi kõht sunnib noori omal käel hiiri või konni püüdma. Esialgu tutvutakse ümbrusega ja pesast väga kaugele ei lennata. Selle juures hoiavad vanalinnud noortel silma peal, vajadusel ohtudest häälitsusega märku andes.

Kui on ilus ilm, lendab terve kotkapere koos taeva all, kust kostab noorlinnu sagedasi kilkeid. Kui minu metsa konnakotkapoeg parajasti kõrrepõllule oli maandunud ning vanalind õhust märkas mind põlluteed pidi lähenemas, saatis ta häälitsustega pojale hoiatusi, et olgu inimesega ettevaatlik!

IMG_4406

Mina muidugi lihtsalt rõõmustasin, et sain üsna lähedalt kotkapoega näha. Eks tema nägi mind samuti. Hoiatused õhust jätkusid, kuulekas pojuke tõukas end maast lahti ja suured tiivad kandsid teda otsejoones pesametsa suunas. Tore oli teada saada, kui suureks üks tilluke tibu juba sirgunud on. Oma vanematest erineb ta praegu vaid natuke tumedama pruuni värvitooni poolest, kus tiivasulgede otstes palju valgeid tähne ja kukla taga hele laik.

Kui veidi aega hiljem sealtsamast mööda sõitsin, oli terve kotkapere kolmekesi lennus. Tehti õhus ringe ja keriti tasapisi kõrguste poole. Kõike seda läheb noorel kotkal elus tarvis ning selleks tuleb treenida ja tugevaks saada.

Ema lahkub neist siit kõige esimesena ja noorlind isaga järgnevad hiljem. Hiljem ei pruugi poeg oma vanematega enam kohtuda. Uuel kevadel saabub sama kotkapaar taas vanale pesale, sest see on nende päriskodu. Neljandal eluaastal leiab praegune kotkapoeg endale paarilise, kellega valivad uue pesapaiga. Ja see ei pruugi enam isegi mitte Eestis olla, vaid kusagil mujal Euroopas. Soomeni konnakotkad ei rända, Eesti on põhja suunal viimane pesitsuspiirkond.

Balti ketti meenutades

Sunday, August 24th, 2014

IMG_4399

Ma polnud oma elu jooksul varem näinud maanteedel korraga liikumas nii palju busse ja sõiduautosid kui 25 aastat tagasi 23. augustil. Olin oma töökohas organiseerijate hulgas ja busse kamandasingi tol ajal õnneks mina. Enam ei mäleta, kas kõik viis LAZ-i ja üks PAZ läksid käiku või mahtusid inimesed vähemasse ära. Igatahes meie sõitsime Kärusse, Rapla – Türi maanteele. Ise seisin just seal, kus teerist ja hiljem paigaldati teisele poole balti keti monument. Transistorraadiod olid kaasas, loeti vabaduse loitsu, hoidsime kätest kinni ning laususime raadiost kostvaid sõnu kaasa. Võimas tunne oli!

Rohkem kui käest-kinni inimketis seismine on mulle mällu jäänud kojusõit. Tulime Türi kaudu, bussiaknad lahti, sini-must-valged tuules lehvimas ja vali laul kõlamas. Iga talu teeotsa juures hõigati ja lehvitati. See oli eriline kirgastumine.

25 aastat tagasi toimunud sündmust meenutab käimas olev Balti keti velotuur, mis möödus täna otse minu kodu teeotsast. Tänane etapp algas Pärnust ja lõppes Viljandis. IMG_4398

Sättisin end õigeks ajaks tee äärde ja pärast vilkuritega politseiautosid hakkas ratturite rivi minust vuhinal mööda kihutama. Saba poole järele vaadates isegi meenutas kunagist balti ketti. Ratas rattas kinni ja kiirust oma 50-60 km/tunnis, kummide sahin ja küürus ratturid. Vaevu suutsin kaks pilti klõpsida. Siin nad on.

Mulle jalgrattasport meeldib, mehiste ja vastupidavate meeste ala. Täna õhtul algab Hispaanias Vuelta tuur, kus kaks eestlast samuti võistlustules. Eriti soovin jõudu ja vastupidavust omakandi mehele Tanel Kangertile. Pöidlad pihku!

Lageraiesse määratud

Friday, August 22nd, 2014

Enne raiet.Mida teha, kui lageraie tuleb peaaegu õue? Jõuetult pealt vaadata? Kahjuks jah.

Ei ole riigimets, on hoopis minu naabrite kinnistul tagastatud eramets, mis ühele firmale koos maaga hiljuti maha müüdi. Tüüpiline lugu, eriti kui on tegemist õdede-vendade ühisomandis olnud kinnistuga, millest igaühel soov oma osa kätte saada.

Kehtiva seaduse järgi saab omandireformiga tagastatud maad müüa maksuvabalt, kasvava metsa raieõiguse müümisel maksavad aga kõik tulumaksu. Seepärast eelistataksegi terve kinnistu müüki ja nii läheb üks lapike eraisikutele kuulunud maad jälle juriidiliste isikute (metsafirmade) rüppe. Hea, kui juhtuvad kodumaised olema. Aga kui ostetakse, siis mitte imetlemiseks või parkmetsa kujundamiseks, vaid ikka puidu saamiseks, lageraieks, mis ostukulud katab ja kasumit annab.

Tänase loo juurde panen sellisel kujul arvatavasti viimaseks jääva vaate oma garaažiukse eest tehtud pildil. Juba on alusmetsa lõikus tehtud ja puutüved nähtavaks saanud. Vaadet suurele maanteele on nii meid kui naabrit (nende punakas majasein paistab) aastaid varjanud ja liiklusmüra eest kaitsnud mets: saared, vahtrad, jalakad koos mõne üksiku suure kuusega, mida meie õuede varesed kevadeti kordamööda pesapuudeks valida on saanud.

Iseasi, oleks seal lihtsalt hall-lepik kasvanud, kuid tegu on parkmetsa kujundamiseks potentsiaalsete puuliikidega. Üks õisi kandev pärn ja keskealine tamm jäävad naabri maja poolse metsaserva piirijoonele. Näis, mida harvesterijuhi kui koolitatud metsamehe südametunnistus ütleb, kui lõikamisjärg nende puudeni jõuab. Kahju, kui saared või teised kõvalehtpuud lihtsalt küttepuude virna pannakse. Järelkasv, noored vahtrad ja saared, saeti just enne lageraiet maha.

Mis sa moor kiunud, ega see sinu mets pole! – võidakse nüüd öelda. Ei ole jah, kuid mina oleksin sellest hooldusraiega kujundanud hoopiski majaõuesid kaitsva parkmetsa. Niigi võib teiselt poolt, üle äsja lagedaks tõmmatud raiesmiku vaadata juba kaugemate külamajade katuseid, mis siia kunagi varem pole ära paistnud. Nüüd avaneb ka suur maantee ja metsa kõrval jooksev kergliiklustee.

Mis lõpuks mu jutu kokkuvõtvaks sõnumiks võiks olla? Kui oma metsa maha müüd, siis jäta sellega igaveseks hüvasti, sest maha raiutakse see nii või teisiti ja nii suurel pindalal korraga kui Metsaseadus vähegi lubab. Iga firma jaoks on nii majanduslikult tulusam.

Oma eluajal sa samasugust metsa samas kohas enam mühamas ei näe. Hea, kui suvatsetakse raiesmik noorte taimedega uuendada ja neid hiljem hooldada, kuid igal juhul pead valmistuma pikemaks võsa vaatamise ajastuks.

Järgmine pilt tuleb, kui raie tehtud.

Vaba Eesti noored mehed

Thursday, August 21st, 2014

ValgusTaasiseseisvumispäeval mõtlesin uue põlvkonna inimestest, kes Eesti nime maailmale tuntuks teevad. Nende hulgas on nii teaduse, kultuuri ja spordiga tegelevaid noori, kes on sündinud laulva revolutsiooni ajal või iseseisvuse taastanud riigi algusaastatel.

Ma pole ainus, kes noorte sportlaste saavutusi jälgib ja nende edu üle rõõmu tunneb. Aga on mul ka mõned erilised sümpaatiad. Euroopa kergejõustiku meistrivõistlustelt hõbemedali kaela saanud Rasmus Mägi ja Vändrast pärit profirattur Tanel Kangert eristuvad mitmetest teistest sportlastest intelligentsuse, aruka jutu ja tagasihoidlikkuse poolest. Kui palju nad tulemuste nimel tööd rügavad, treenivad ja pingutavad, teavad vaid nemad ise ja nende lähedased. Loodetavasti nad saavad uut indu, teades, kui palju on kodumaal pöidlahoidjaid.

Tore, et on olemas näiteks Eurospordi kanalid, kust saab otse jälgida järgmisi selle hooaja kergejõustikuvõistlusi ja Rasmus Mägi jookse, aga ka eeloleval laupäeval algavat ja 21 päeva kestvat Vuelta rattatuuri Hispaanias, kus Tanel Kangert Astana meeskonna koosseisus võistlemas. Tanel on siinsamas, metsatuka taga majas üles kasvanud noormees, kelle isa-ema hästi tunnen ja kelle esimene treener Erich Pernergi varem meie lähedal elas. Töökuse on noormees pärinud isalt, tagasihoidlikkuse emalt, sporditarkused aga treenerilt.

Nõnda mahutangi spordiülekandeid neisse päevisse, mil ilmad metsas käimist segavad või haige ema pärast kodus olema sunnivad. Mõni varane hommikuvalguse tund, nagu juureoleval pildil, õnnestub endale ka vahel näpata.

Mets ja looduskaitse

Tuesday, August 19th, 2014

Metsaomanike kokkutulekul võeti vastu Eesti Erametsaliidu pöördumine Keskkonnaministeeriumile ja Riigikogu keskkonnakomisjonile, milles kinnitati, et erametsaomanikud peavad tähtsaks loodusväärtuste kaitset ning tunnevad muret, et looduskaitse korraldus on tekitanud vastandumisi.

Arvestades, et loodusväärtused on kogu ühiskonna jaoks olulised, siis nende väärtustega seotud kulude kandmine on jäetud üksnes maaomanike õlule, siis oleks õiglane, et väärtuste hoidmisega seotud kulud jaotuksid kõigi ühiskonnaliikmete vahel solidaarselt. Teisisõnu – maa- ja metsaomanikud taotlevad piirangute õiglast kompenseerimist.

Toetan igati neid mõtteid. Kes siis veel kui mitte Erametsaliit, Eesti metsaomanike ainus esindusorganisatsioon, oleks pidanudki sellise pöördumise esitama. Lootust, et koostatud kiri ei jää tähelepanuta, annab veel see, et keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhatajaks on saanud Riina Matverk, keda tunneme varasemast ajast kui looduskaitsega tihedalt seotud inimest.

Looduskaitsega puutuvad kokku paljud metsaomanikud. On minulgi paar kotkapesaga metsa ja mõned kaitsealuste taimede kasvukohad. Õnneks olen veidi teadmisi kogunud ning mõistes liikide kaitse vajadust, võtan metsade majandamispiiranguid kui paratamatust. Lähtun põhimõttest, et inimese heaolu sõltub keskkonna seisundist ning oskusest loodusega üksmeeles elada.

Loomulikult tunneksin heameelt, kui minu püüdlusi vääriliselt hinnataks mitte ainult sõnades, vaid eraomandile seatud piiranguid hüvitataks ka rahaliselt.

Siiski on üks mõte mind mitmendat aastat vaevanud, millest olen ka keskkonnaametnikega rääkinud ja ühes erametsa „Metsakaja“ videos näidanud. See puudutab sihtkaitsevööndit, mis on rakendub automaatselt ümber kotkapesa ja mille suurus sõltub kotkaliigist. Minu metsas on tegemist väike-konnakotkastega ning kaitsetsoon (sihtkaitsevöönd) pesa ümber on raadiusega 100 meetrit, mis hõlmab umbes 3 ha suuruse metsaala. Mul jääb selle ringi ühte sektorisse 14 aastat tagasi istutatud 0,5 ha suurune kuusenoorendik, kus vaid ühel korral pärast istutamist sain kultuuri hooldust teha ja hiljem pole sealt enam vitsagi murdnud, sest avastasime kõrvaolevas tukas kotkapesa.

Kotkapaar saabub igal aastal aprillis ja lahkub koos üleskasvatatud pojaga lõunamaale septembris. Miks ei võiks ülejäänud poole aasta jooksul teha eespool nimetatud noorendikus (õigemini tihnikus) valgustusraiet, lõigata võsa ja anda kuuskedele kasvuvõimalus? Nii kotkas kui mets sellest ainult võidaksid.

KotkasTean vastust: erandeid ei saa lubada. Kui minul lubataks noorendikku hooldada, siis mõni teine taotleks sihtkaitsevööndis sanitaarraie luba, järgmine tahaks juba harvendusraiet ja neljas-viies koguni lageraiet.

Millal jõuame kord sinnamaale, et metsaomanikust endast saab kõige parem looduskaitsja, teadlik ja hooliv? Kuni omanik seab majanduslikud huvid esikohale, mis on ju iseenesest loomulik, seni riiklik looduskaitse teda ei usalda. Usaldamatus aga maksab raha.

Juuresoleval pildil pole küll I kaitsekategooriasse kuuluv kotkas, vaid hiireviu, kes on madalama, III kategooria liik. Kaitset ja võimalust segamatult pesitseda vajab temagi.

Metsaomanikud said kokku Pärnumaal

Monday, August 18th, 2014

Mul oli see arvult juba neljateistkümnes metsaomanike kokkutulek, kuhu kutse sain. Esimene oli 2001. a, kui ise konkursist osa võtsin ja auhinna sain.

Sel laupäeval olid parimad erametsaomanikud üle Eesti kutsutud Pärnumaale Elmut Kööseli metsadesse. Tema oli talumetsamajandajate konkursi võitja 2013. Hetk metsaomanike kokkutulekult.aastal. Järgmisel aastal kohtume juba uues kohas, Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas, tänavuse võitja perekond Muusikuse talus.

Kui palju on veel maakondi, kuhu talumetsamajandajate konkursi esikoht pole siiani jõudnud? Kui õigesti mäletan, siis need peaksid olema Tartumaa, Põlvamaa, Jõgeva, Järvamaa ja Saaremaa. Pärnumaal kohtutakse juba mitmendat korda.

Laupäeval Kilingi-Nõmme lähistel toimunud kokkutulekul oli suur hulk metsaomanikke koos pereliikmetega ning sel korral paistsid ülekaalus olevat juba elukogenud ja küpses eas inimesed, nagu juuresolevalt pildiltki paistab. Nemad on tunnustuse osaliseks saanud just oma suhtumisega metsa. Kõik nad on järjest uut metsa juurde istutanud, noorendikke hooldanud ja valgustusraieid teinud, maaparanduse ning teede korrastamisega tegelenud.

Elmut Kööseli metsades on tunda, et peremees (pildil keskel, sinise särgiga) on mõtte ja teoga seal pidevalt kohal. Mees ütleb, et pole kordagi ostnud taimlas kasvatatud istikuid, vaid kõik metsataimed on looduslikud, kraavikallastelt ise üles kaevanud ja oma metsa ümber istutanud. Ulukid pole talle erilist kurja teinud ja Elmut usub, et loom tahabki mekkida midagi uut ja hõrku, näiteks taimeaias kasvatatut.

Ka ei märganud ma tema maadel ühtki värsket lageraielanki, rohkelt oli hooldatud kuuse- ja kasenoorendikke, oli valmivat kuusemetsa. Meeldiv oli käia metsa sisse tallatud või niidetud radu pidi, kus peremehe sõnul vahel ka karudega kohtuda võib. Tähelepanu köitis teetruubi juures üks hiiglapika varrega labidas, millega peremees suurveega tulnud setet, liiva ja muda ummistunud truubi seest välja lükkab.

Mulle pakub alati suurt huvi minna vaatama, kuidas teised metsaomanikud oma metsi majandavad. Veelgi rohkem huvitab mind omanike mõtteviis ja suhtumine nende hoole all olevatesse metsadesse. Igatahes need erametsad, mille omanikeks on talumetsamajandajate iga-aastasel konkursil tunnustuse võitnud inimesed, on heades kätes.