Arhiiv September, 2014

Ulukiaed võib osutuda metsloomale surmalõksuks

Tuesday, September 30th, 2014

Metsaomanikel on Euroopa Liidu abiga olnud nii lõppenud kui loodetavasti ka 2015.a. rakenduvates voorudes võimalus taotleda toetust metsa majanduslikku väärtust parandavateks töödeks, nagu noore metsa hooldus, tüvede laasimine jne., aga ka tegevustele, mis aitaksid metsas vähendada seen- ja putukkahjustusi ning vältida ulukirüüsteid metsakultuurides ja noorendikes.

Viimase tegevuse üle mõtisklengi oma tänases kirjutises.

Ulukikahjustusi vähendavate tegevuste hulka on kuulunud mitmed metsataimedele määritavad või pritsitavad repellendid, mis muudavad noored võrsed sõraliste jaoks ebameeldivaks ja nad loobuvad nende hammustamisest. Olen ise mitmel aastal, kui metskitsi oli rohkem, määrinud kuuselatvu repellendiga Cervacol ja see on aidanud loomad kultuuridest eemal hoida. On veel teisigi repellente, mida metsaomanikud sõraliste peletamiseks edukalt kasutavad.

Üheks toetatavaks tegevuseks on olnud ka ulukitõrje aedade ehitamine äsja istutatud metsakultuuride ümber. Aiad jäävad sinna ka noore metsa kasvamise ajaks, kuni lagunevad. Kuna tegemist on alles viimasel kuuel-seitsmel aastal algust saanud ettevõtmisega, siis pole päris täpselt keegi analüüsinud ulukiaedade kasulikkust. Igatahes ehitus ise odavate killast pole. Esiteks valmistada aiapostid, need kohale toimetada ja maasse lüüa. Osta sadu või rohkem meetreid aiavõrku ja see postide külge kinnitada. Seejärel asuda toetuse saamiseks taotlust vormistama. Seni makstav toetus oli üldjuhul 50% vahendite maksumusest ja 3,2 eurot iga meetri ehituseks.

Foto autor:  Viljar Türner

Foto autor: Viljar Türner


Tragimad metsaomanikud, kel pealehakkamist nii ehitajana kui toetuste taotlejana, on siin-seal selliseid ulukiaedu ka rajanud. Mina nende hulka ei kuulu, sest olen algusest peale pidanud võrkaeda metsas looduse risustamiseks. Olen kuulnud lugusid, kuidas väike metskitsetall on pugenud võrgu alt aeda sisse, kitseema aga jäänud väljaspoole. Tall enam tagasi pugemise kohta ei leidnud ja nii nad seal teine teiselpool aeda edasi-tagasi jooksid, kuni pisike nõrkes ja suri. Küllap on taolisi juhtumisi veelgi.

Kurvaks näiteks, milliseks surmalõksuks võib võrkaed osutuda suurele metsloomale, põdrale, on juureolev pilt Viljandimaalt. Suhteliselt pehmest ja painduvast traadist võrkaeda oli kinni jäänud ja end sisse mässinud põder. Piinarikkasse surma lõpnud looma leidis seeneline.

Ma ei tea, kas metsas ees ootavad võrkaiad on ikka parim viis ulukitega võitlemiseks. Äkki meie, metsaomanikud, loobuksime looduse risustamisest ja otsiksime uusi peletusvahendeid, kasvõi elektroonilisi hirmuteid, kui kuidagi teisiti hakkama ei saa ja tahame kõik loomad-linnud oma metsatukast eemal hoida. Või eelistame loomulikku keskkonda, kus linnud puudelt tõuke ja putukaid söövad, kiskjad haigeid ja viletsaid murravad ning me ise metsas käies jätkuvalt mõnd metsaelukat kohata võime. Ehk jõuab meieni kord arusaam, et metsakasvatus tillukesest taimest kuni palgimetsani nõuab koostööd metsaelustikuga, sõbralikku läbisaamist loodusega ja valmisolekut ka mõningasteks tagasilöökideks.

Lehis sirgub meetri aastas

Monday, September 29th, 2014

Ma polnud kevadest saati oma lehiseid vaatamas käinud ja nüüd ei tahtnud neid enam ära tunda – nii pikaks olid kõik sirgunud.IMG_4840

Otsisin oma päevikutest ja fotodelt andmeid, mis aastal ma nad istutasin. Täitsa imelik – kõiki kuusenoorendikke tean une pealt, mäletan täpselt aastaid ja kes istutada aitasid, kuid nüüd järsku ei mäleta mõnekümne lehisetaime mulda pistmist. Ju siis ei võtnud see töö nii pikalt aega, et oleks eredalt mällu jäänud. Aiavõrku sai ka ostetud ja panime taimedele „puurid“ ümber, et metsloomad kohe alguses neid nahka ei pistaks. Ei pistnud ühti, kõik on puud alles, aiavõrgud tüvede ümber samuti.
Eelmisel sügisel olen blogis kirjutanud, et lehised said kolmeaastaseks. Küllap siis praeguseks on nad pärast istutamist 4 suve saanud kasvada.

Kui mu poeg puu kõrval on 185-186 cm pikkune, siis peaks lehis olema üle 4,5 meetri kõrge. Järelikult viskab ta suvega meetri jagu kõrgust juurde. Kohe esimesel aastal väike taim siiski nii kiiresti ei kasva.

Lehised istutasin huvi pärast, sest seda puuliiki kohtab meie kandis vähe. Metsa ääres oli parajasti lapike vaba ruumi ja soovisin lihtsalt jälgida, mis mõnekümnest lehisetaimest ükskord saab. Vast väike lehisesalu, mis põllult vaadates kraavi taga kohe ära paistab ja rohelise kuusiku kõrval sügiseti kaunilt kollendab.

Ilma rööbasteta saaks küll

Wednesday, September 24th, 2014

Mind on viimastel nädalatel nördima pannud, kui hoolimatult RMK oma lankidelt puitu välja veab. Alltöövõtja tegemisi pole vist aega jälgida. Vastukaaluks riigimetsas toimuvale näitan pilti, kuidas täpselt samal ajal on käitutud ühe erametsaomaniku kraaviäärsel pinnaseteel. Tasane, ei ühtki rööbast. Seda kaudu vedas traktor hiljuti kraavi kaldalt lõigatud ning hakkeks mõeldud võsa ja peenpuitu. Seejärel käis ekskavaator kaldaid üle freesimas.Eramets.

Võib ju väita, et väiksemat tüüpi metsaveotraktor pole koos võsalaadungiga hoopiski nii raske kui palgikoormaga 20-tonnine kollane elukas, mis parasjagu riigimetsa sihte mööda edasi-tagasi ohkides roomab.

Kui ma mõni päev tagasi otsustasin ühe järjekordetest sihtidest, kus vedu oli juba lõpetatud, jalgsi käies üle vaadata, tuli ahastus peale. Ei, see polnud see siht, millest pilt augustikuu viimases blogipostituses paistis. See oli juba järgmine siht, kustkaudu minagi oma lepikutele olen ligi pääsenud ja nüüd enam ei pääse.

Eestpoolt vaadates polnudki justkui kõige hullem, aga kui edasi astusin, ulatusid mustad porivallid rööbaste vahel ja kahel pool äärtes mulle kõhuni. Aukude põhjast vaatas vastu kollakas rähkne pinnas, millest sügavamale rattad enam polnud lõikunud. Selline ongi meie kandi mullastik – pool meetrit musta huumusrikast mulda ja allpool klibune rähk. Täpselt selline on ka minu mets ja just sellise pinnase pärast ei saa ma lubada ühtki vedu sadude rohkel aastaajal. Koormaid kannatab metsast välja tuua üksnes külmunud maaga või põuasel suvel. Aga mina suvel metsa ei raiu.

Olen kord elus oma vitsad kätte saanud, kui metsavedu lükkus märtsikuisesse sulaperioodi. Häbi on mäletada, kuidas olemasoleva kraavi kõrvale tekkis juurde kaks veelgi sügavamat vagu, kust vesi enam ära voolata ei saanud. Käisime hiljem labidatega renne kaevamas ja vett laskmas.

Ma ei usu, et kauaaegsed metsamajandajad poleks oma praktikas taolisi juhtumeid üle elanud, kuid kas ka õppust võtnud? Kuuldavasti ühes metskonnas siiski alles hiljuti katkestati pehme pinnasega sihil materjali väljavedu.

Riigimets.Mis aga mind veel imestama paneb, on see, et sihi kõrvalt kraavikaldalt ei lõigata enne veo algust võsa maha. Vedajad hoiavad oma masinate klaase ja püüavad okstest kaugemal sõita. Sellega on nad sunnitud kasutama pidevalt samu jälgi või kõrval kasvavaid puid vigastades ja noorendikus puukesi maha sõites otsima lisaruumi. Kraavi ääres sihil oleks ruumi mitut jälge kasutada küll, kui eelnevalt sealt võsa maha lõigata. Aga kus sa sellega, lisatöö ju maksab ning vähendab riigifirmal lageraiest saadavat kasumit. Ei tea, kas tõesti on odavam hiljem kopp tellida, rööpad täis tõsta ja tasandada lasta? Alles kümne aasta pärast on korralik rohi jälle peale kasvanud ning võib uuesti katsetada. Kui seda üles songitud pinnaseteed kuival ajal laiade roomikutega tasaseks ei tallata, siis sellistest sihtidest ei saagi asja.

Veel märkasin, et vedaja on langi keskel oleva loodusliku oja kahes kohas mugavamaks ülesõitmiseks risu täis tõstnud. Ometi see ju toimis vee äravooluna. Hoolimatus, mis muud.

Mis kasu on suurelt reklaamitud ja klantsima löödud RMK matkaradadest või puhkeplatsidest, kui teises, vähem käidavas metsas tehakse sigadusi. Peale mõne kohaliku seenelise või jahimehe seda ju keegi eriti ei näe. Mina siin kirjutan ka, aga kes sest hoolib.

Sügis algas

Tuesday, September 23rd, 2014

Varahommikul algas sügis, hall ja vihmane. Külluslikult päikselise suve järel tuleb harjuda järjest lühenevate päevade, tuuliste ilmade ja pika pimedusega.

Eelmisel nädalal püüdsin erksaid sügisvärve leida, aga metsas neid veel palju pole, kui välja arvata kaskede kollaseks tõmbuvad lehed ja pihlakamarjade punetavad kobarad. Jalakas poetab salaja oma krussi kiskuvad karedad lehed otse puu alla, otsekui häbenedes, et neile pole antud sellist kergust lennelda nagu kollastel kaselehtedel. Õiget öökülma pole olnud ja vahtrad ei taha punaseks värvuda. Nende lehed on pigem pruunid ja kukuvad sellistena ka maha. Ootan, et sügise edenedes ehk mõni vahtrapuu veel leegitsema hakkab.
IMG_4567
Kotkad lahkusid territooriumilt umbes nädalapäevad tagasi. Raielangile jäetud säilikpuu oksal istub üksik hiireviu ja passib kannatlikult, et hommikusöögiks mõni hiireke tabada. Kiivitajate parvesid näeb põldude kohal, kus künnitööd käimas. Kogu nädala vältel on kuulda olnud sookurgede ülelendu. Kurvalt kostavad nende lahkumishuiked.

Sügismaastikus on ka üht-teist rõõmustavat. Taliviljaorased on tärganud. Kirevate sügisvärvide otsimise ajal pildil esiplaanile jäänud mullane põlluserv kattus üleöö rohelise orasega.

Isa ei tulnud sealt tagasi

Sunday, September 21st, 2014

„Oota, kallim, oh oota sa, tulen tagasi ma. Millal tulen, ei tea ju ma, seob võitlus veel mind.“ See on üks paljudest viimase maailmasõja aegsetest lauludest, mida tean lapsest saati ja hilisematest perekondlikest koosviibimistest. Laul on otsekui mu sõjast tagasi tulemata jäänud isa kiri naisele, minu emale. Või mulle…
IMG_4798
Laupäeval laulis seda Ambla vallas Roosna külas Mõisaaseme metsaraiesmikule istutatud Kuulsuse kuusikus Indrek Kalda koos poja Paul Kristjaniga, kui oli lõppenud 1944.a. 22.septembri sõjasündmustele pühendatud mälestuskivi avamistseremoonia.

Mul pisarad voolasid mööda põski ja kurgus pitsitas. Kas saksa mundris ja piirikaitserügemendis teeninud eesti taluperemehe teekond lõppes 70 aastat tagasi Porkuni all või õnnestus tal läbi murda lääne suunas Mägede metsani Ambla vallas Roosna küla lähistel, kus salkadena taandujad laskurkorpuse meeste poolt ümber piirati, sadu mehi vangi võeti ja lennukitelt heidetud öises pommirahes hukka sai? Ei ühtki teadet. Oota, kallim… Isa oli siis 34 aastane, ema vaid 21-ne ja mina pooleteisene.
IMG_4742
On väärikas isamaaline tegu, kui metsaomanik uurib kodukandi ja talukoha ajalugu ning tähistab ja hooldab oma maadel pärandkultuuriobjekte. Veelgi laiema, lausa riikliku tähenduse omandab mälestusmärgi püstitamine iseseisva Eesti eest võidelnutele. Elusaks ja ajas muutuvaks mälestusmärgiks võib olla metsa istutamine, ajahambale vastupidavamaks peetakse kivist mälestusmärke. Neid mõlemaid on pidanud oluliseks Ambla metsaomanik Toomas Lemming, kes on otsinud ja leidnud toetajaid, kaasamõtlejaid ja abilisi, kes 2013.a. septembris talgutel kuusetaimi istutasid või nüüd, aasta hiljem, uuesti samasse kohta kokku tulid, et püstitada mälestuskivi isamaa kaitsjatele.

Mälestuskivi avamisel viibisid ja võtsid sõna Järva maavanem, Ambla vallavanem ja sõjaveteranide esindaja. Kivi õnnistas ja pidas palvuse Simuna ja Väike-Maarja koguduse õpetaja Enn Salveste. Kohaliku maaomaniku Vellu Koidu poolt annetatud kivi kujundas mälestusmärgiks kiviraidur Elvart Silvere. Toetajateks oli Ambla vallavalitsus, Kaitseliidu Järva malev, Klubi Wiking-Narva, 1.jalaväebrigaadi tagavarapataljon, 20. Eesti relvagrenaderide Diviisi Veteranide ühendus, mootorratturid klubist Pikne MC ja paljud teised isamaaliselt mõtlevad inimesed kohapealt ja kaugemalt.
Olgem meiegi ärevatel aegadel kindlameelsed ja ustavad oma isamaale ning hoidkem aus nende vaprate meeste mälestust, kes langesid 1944.a. septembris lahingutes Virumaal või Järvamaa metsades, jäid teadmata kadunuks või saadeti vangilaagritesse.

Jäägu valge kui hingepuhtuse ja rahu sümbol hoidma Eesti sinist taevast ja kaitsma meid toitvat musta maamulda.
IMG_4813

Sügis läheneb

Friday, September 19th, 2014

Kalendrisuve viimase nädala ööd on vaiksed ja jahedad, hommikud karged ja kergelt udused, päevad aga suviselt soojad. Hommikul käisin rabas.

Niidetud heinapõldude uduvines käis jäneste trall, ühel põllul kalpsas kolm paari kõrvu, natuke eemal veel üks üksik. Tundub, et halljäneste arvukus kosub. Mina pole terve suve jooksul ühtki rebast, jänesepüüdjat, näinud.
IMG_4665
Rabas oli mõnus, täiuslik vaikus, siis päikesetõus ja linnuhääled. Tedrekuked kudrutasid vastakuti, matkides naabrit ja soovides veelgi ägedamat häält proovida. Rabalaugaste ümber lendasid ringi linavästrikud, patseerisid otse veepiiri samblal ja uurisid oma peegeldust. Hommikune sulgede puhastamine käis männioksal ja oodati kohe-kohe soojendama hakkavaid päikesekiiri. Äralennuga Aafrikasse pole seni kiiret, kuni meil veel putukaid liigub. Pildil on noor linavästrik, suvine poeg.
Üks asi on sel suvel rabas puudu – ämblikuvõrgud. Neid on puhmaste küljes ainult üksikuid, puude vahel pole üldse. Imelik, võrgud olid ju alati rabas nii tavalised ja hommikuse kastega sätendasid esimeste päikesekiirte käes. Kui ämblik püüniseid ei koo, tähendab see seda, et pole putukaid, keda jahtida. Järelikult läheb ämblikel kehvasti.

Inimese rõõmuks pole laukarabas põdrakärbseid. Pruugib vaid metsa äärde jõuda ja siis hoia oma nahk! Päeval korjasin järjest neid tükki viiskümmend põselt, kaelalt, peast ja kätelt. Mõtlesin, et põdrakärbsed saadeti vist kurja karistuseks. Käisin vaatamas, kuidas riigimets aina langeb ja kuni meetri sügavused rööpad veost maapinda jäävad. Igasuguse metsas käimise isu võtab selline nägemine ära. Ja tekitab vastumeelsust oma metsas üldse mingeid raietöid planeerida.

Nii ma eemaldungi emotsionaalselt kehvadel aegadel mõneks tunniks kusagile üksindusse, et jätta kodused mured ja unustada koduküla metsades toimuv. Varahommikune õhk puhastab hingamist, laugaste kohal hõljuv udusuits silitab silmi ja tedremulin paitab kõrvu. Ja kui tagasisõidul ühe metsatiigi kaldal peatuse teen, koputab kirjurähn kõrgel tüükal ning kusagilt puude vahelt kostub põdrapulli ohkeid. Jahihooaeg algas ja mõnelgi sarvekandjal jääb viimne pulm pidamata. Kahju, kuid nii on kord juba inimeste maailmas otsustatud.

Riisikad, mida vähesed korjavad

Wednesday, September 17th, 2014

Lepaseened ehk täpse nimetusega lepariisikad olid minu lapsepõlve seened. Üldse korjasime mu kodumetsast vaid kolme liiki seeni, sest need ajasid kõik piima välja. Teisi seeni kutsuti tatikateks ja neid toiduks ei tarvitatud. Siiski, punane kärbseseen toodi kärbeste tapmiseks, pandi taldrikule, valati peale magusat teed ja asetati aknalauale kärbseid püüdma. Kõige paremaks söögiseeneks peeti suurt lihakat võiseent (kollariisikas), seejärel kuuseriisikat ja korjati ka väikseid lillasid lepikute seeni – lepariisikaid.

Ma olen kuulnud, et lepariisikad põlatakse nende väiksuse pärast ära. Iseenesest täiesti söödavad, kuid vajavad kupatamist nagu enamik kibedaid riisikaid. Lapsepõlvekodus korjasime neid ikka koos võiseentega ja sai sousti sees ära söödud. Võiseened ja kuuseriisikad kasvasid kuusikus, lepaseened metsa ääres lepikus.
IMG_4619
Tol ajal oli kombeks pärast tunnipikkust seente keetmist neid veel mitme veega läbi pesta ja seejärel valada linasest riidest koti sisse nõrguma. Kott pandi kahe laia kivi vahele pressi alla, et kibe seenemahl välja tuleks. Järele jäi üsna vähe kokkupressitud tahkeid seeneliistakuid, mis pandi pütti või savist kaussi soola. Soolvesi kallati peale, seentele laotati tükk linast riiet, selle peale puust kaan ja vajutiseks kivi. Kui toidutegemiseks seeni võeti, siis sai linase riide alt nad ilusti puhtalt kätte. Lima või hallitus jäid lina ja kaane peale, need pesti puhtaks ja pandi uuesti järele jäänud seentele peale.

Soolaseentest tehti peamiselt seenesousti. Sulatatud searasv (see kraam oli igas talus kindlasti olemas) pannile, hakitud sibulad ja peenestatud seenetükid sinna praadima, seejärel sorts jahu ja rammus kodune lehmapiim peale. Minu lapsepõlve lemmiktoit koorega keedetud kartulite kõrvale. Mäletan, et vahel aeti seened enne sousti tegemist hakklihamasinast läbi ja soust oli nagu hakklihakaste. Mulle meeldis suuremate tükkidega seenekaste rohkem.

Tänapäeval on seente hoidistamine lihtsam – purgid, õhukindlad kaaned, kuumutamine, sügavkülmutamine, portsjonite kaupa jne. Loomulikult on laienenud ka toiduks tarvitatavate liikide arv ning avastatud uusi maitseid. Samas ei saanud ma viimaste nädalate seenehulluse järel ikkagi jätta korjamata kodumetsas lademetena kasvavaid võiseeni. Tõotasin küll, et pärast linnarahva siinkäiku ei hakka ma enam seentega jändama ja aega raiskama, aga võta näpust – soolatud võiseente purgid tekkisid mul veel keldrisse juurde. Tillukeste lepaseente jaoks ei olnud korvis enam kohta, need võtsin pildina kaasa.

Mürgine ilu

Tuesday, September 16th, 2014

Sügisel metsas võsa lõigates võib sattuda paljudele põnevatele leidudele. Näiteks nägin vaarikatel hiliseid marju, väga palju huvitavaid seeni ja enne äratulekut märkasin põõsa all üht värviküllast kobarat. Maavitsa väänlevate varte küljes olid ahvatlevalt ilusad marjad, rohelistest punasteni.

Maavitsa olen oma metsas ikka aeg-ajalt kohanud. Ta kasvab niisketes kohtades, nagu kraavi-, oja- ja jõekaldad või kinnikasvanud lohud. Pildil on hariliku maavitsa marjad, mis on küll mürgised, kuid mitte nii tugevalt kui näiteks näsiniine omad. Suhu pista ei tasu, imetleda küll. IMG_4628

Harilik maavits on mitmeaastane taim ja paljuneb vegetatiivselt. Tema varred väänlevad, toetudes teistele tugevamatele taimedele. On olemas ka mustade marjadega üheaastane maavits, kuid teda metsas või võsastikes ei kohta. Mina pole osanud otsida.

Märkan maavitsa alati alles sügisel, kui ta marju kannab. Kevadel õitsemise ajal pole sellistesse kohtadesse sattunud, kus oleksin ka maavitsa roosakaid õisi näinud. Kevadel on kogu loodus õisi täis ja meeled küllusest segadusse viidud, seepärast tuleks üksikut maavitsa eraldi otsida.

Rästikud pole veel urgu pugenud

Monday, September 15th, 2014

Kui vanarahva ütlemise järgi peaksid ussimaarjapäeval ussid talvituma suunduma, siis tegelikult liiguvad nad veel ringi või peesitavad päikese paistel.

Ussimaarjapäev oli läinud esmaspäeval, mina igatahes nägin rästikut neljapäeval ja proovisin temaga natuke juttu ajada. Õigemini mina küsisin, et kuhu minek, tema aga ei vaevunud vastama, vertikaalse pupilliga kurjana näiv silm valvsalt olukorda hindamas. Isaste rästikute silma vikerkest olevat punane, emastel pruuni värvi. Kummast soost pildil olev rästik on? Punasevõitu tundub, nii et pigem isane. Sik-sakke seljal polnud, see tunnusmuster ei pruugi alati nähtav ollagi.
IMG_4578
Tähepanuväärne on, et nägin ja pildistasin seda rästikut umbes 30 meetrit samast kohast eemal ka suve esimeses pooles. Rästikud on paigatruud ja liiguvad suvel oma territooriumil maksimaalselt 100 meetri raadiuses. Talvitumiskohad võivad asuda kaugemal ja sinna kogunetakse hulgakesi kokku, kust kevadel jälle igaüks oma valitud paika tagasi roomab.

Ega mul see lapsepõlvest omandatud hirm rästikute ees pole päriselt kuhugi kadunud, kuid seda on nüüd üksjagu vähem ja allub mõistusele. Enam ma rästikut nähes üle keha värisema ei hakka ega paaniliselt jooksu ei pista. Kui ussile kurja ei tee, ei kiusa ega tülita, siis tema ei tee seda ka sulle. Läksin oma teed edasi, tema jäi päevitama.

Võpsikust saab põld

Wednesday, September 10th, 2014

Sõidan sellest kohast juba aastaid mööda ja viimase paari kuuga on aja jooksul laiaks paisunud võpsikut järgemööda maha võetud ning rohi koos sinna alla kogunenud paksu kulukihiga purustatud. Vaatasin, et kaardi järgi peaks see tükk, ca 10 ha, olema kirjas rohumaana.

IMG_4528

Mäletan, et kui töötasin maaparanduses, siis see metsastunud maatükk tehti samamoodi lagedaks, kännud juuriti, pandi drenaaž ja loodeti põllumaa saada. Millegipärast aga põlgasid tolleaegsed maaharijad selle koha varsti ära ja nii ta kasvas uuesti võssa. Suvel rääksusid seal rõõmsalt rukkiräägud, sügiseti ja talvel olen seal näinud põtru pajupõõsaid söömas. Ja oi, kuidas kulu seest venis teele peesitama rästikuid! Viimastel aastatel millegipärast vähem.

Kui rääkisin seal üles kasvanud mehega, siis tema arvas, et selles kohas pole omal ajal midagi peale metsa kasvanud ja et maaparandusega üritati võimatut. Seal on vesiliiv, mis drenaaži ummistab ja kui masinad põllule järjest sisse jääma hakkasid, jättiski sovhoos uudismaa sinnapaika.

Nüüd siis minnakse teisele ringile, sest põllumaa on hinnas ja viljakasvatajatele iga lapike tähtis. Ma pole asjaosalistega (maaomanik ja tulevane rentnik) seni rääkinud, samas jälgin huviga, mis toimuma hakkab. Viimasel ajal on võsast põllu tegemine üpris levinud nähtus.