Arhiiv October, 2014

Olen otsinud sind kaua

Friday, October 31st, 2014

Nüüd viimaks, oktoobrikuu õhtuhämaruses, sa olidki kohal! Kui palju rõõmu võib olla ühest öökulli nägemisest! Enam ei tundu sügis nii troostitu ja tühi, kui on teadmine, et kusagil oled olemas ja mõnel õnnelikul õhtul võin sind jälle metsas või raielangi servas kohata.
IMG_5153
Just samamoodi oli ka eelmise aasta sügisel, kui händkakk korduvalt kindlas kohas jahti pidas. Talvel ma teda enam ei näinud ja varakevadisi huikeid ei kuulnud. Arvasin juba, et jättis paiga maha. Seda enam on taas põhjust rõõmustada.

Kevade saabumine ja suur suvi tõid minu maile hulk teisi linde, sealhulgas kotkad. Nende jälgimine võttis kogu tähelepanu.

Ega kakk pole mul kunagi päriselt meelest läinud. Ikka hoian metsas käies silmad lahti, astun aeglaselt ja vaatan kõiki puid, lootes vana halli, nagu ma teda kutsun, kusagil oksal vastu tüve tukkumas leida. Tegelikult on mul tema lemmikkohad ja istumispuud ka teada ja sealt käin võimaluse korral alati läbi.

Seekord oli kakk ametis õhtuse jahipidamisega. Istus veidi aega kuivanud tüükal, jälgis tähelepanelikult maapinda, kuulas hiirepiikse ja siis sukeldus ülevalt maha. Valis uue passimiskoha ja kordas peagi rünnakut. Ma arvan, et kui ta kauemaks maha jäi, õnnestus tal ka saak kätte saada. Kakud kugistavad hiire ühes tükis, tervelt, soojalt. Pärast esmast seedimist oksendavad röövlinnud, kes ohvri tervena alla neelavad, noka kaudu luud-kondid ja karvad räppetombuna välja, muud toitvad osad seeditakse lõpuni.

Mis mulle kakkude juures eriti meeldib, on nende näiline ükskõiksus ümbruses toimuva vastu. Kui inimene just kätega ei vehkle, ragistades puid ei langeta ega valju kisa ei tee, siis võib puul istuva kaku juurest vaikselt mööda käia. Jahipidamise ajal on linnu tähelepanu suunatud kuulamisele ja selle abil saaklooma asukoha kindlakstegemisele. Võrreldes kotkastega näevad kakud kehvemini, kuid kuulmine on neil üliterav. Huultega tehtud hiirepiiksu abil võib ka inimene hetkeks kaku tähelepanu osaliseks saada, siiski ainult hetkeks.

Metsised metsatöödel

Thursday, October 30th, 2014

Pärnu lehes oli lugu Pärnumaal toodetavatest metsamasinatest, mis kannavad logo „Metsis“. Mainiti ka metsa ülestöötamise ja veoteenuseid pakkuvat firmat, kes endale esimesed eesti harvesterid soetas. Kaks Metsise masinat samast RMK-le teenuseid osutavast firmast on kolm kuud töötanud minu koduküla taga riigimetsas, lõikab harvester ja suur forvarder ehk veotraktor toimetab lõigatud puud metsast välja.
IMG_5091
Hetkel ongi viimased lageraied selles piirkonnas lõpetamisel. Pildil on Metsise harvester. Roomikud ilusti rehvidele peale tõmmatud, millega välditakse pinnase kahjustamist ning oksavaaludki tallatakse kohe kokku. Vaatasin eemalt ja võtsin aega, palju tal ühe puu langetamiseks, laasimiseks ja tükeldamiseks kulub. Keskmiselt minut ja puu. Nagu pildilt paistab, on riigimetsas tegemist sihvakate sirgete tüvedega, kus okaspuud suhteliselt oksavabad ja mis annavad ka pikka saepalki. Raie läheb ruttu, mitusada tihumeetrit vahetuses.

Loomulikult sõltub raie kvaliteet ka mehest, kes kabiinis istub, tema oskustest masinaga ümber käia ja puu langetamisel õigeid otsuseid teha. Tuulise ilmaga, nagu parasjagu ka oli, peab veel tuule mõju arvestama ning kõrval kasvama jääva metsa kahjustamise vältimiseks puude langetamise suunda õigesti valima.

Teine asi on Metsises toodetud forvarderiga, mis langilt materjali tee äärde välja toob. Kõik rööpad ja augud, mis see suur elukas siiani sihtidele on jätnud, on minu arvates tingitud masina võimsusest ja suurest kaalust, mingil määral ka masinamehe soovimatusest ratastele laiad roomikud õigel ajal peale tõmmata. Sellest kannatab kogu töökultuur ning süvendab inimestes muljet metsatöödest kui loodust kahjustavast koledast asjast üldse.

Kui masin ise kaalub kuni 15 tonni ja lubatud koorma kaal on 12-15 tonni, siis tegelikult pannakse koorem ikka ääreni täis, et vähem sõite tegema peaks. Jõudu paistab masinal porimülgastes roomates kogu 30 tonni liigutamiseks olla. Minu meelest on siinkandis vähe selliseid metsi, eriti aga sihte ja metsateid, mis enne maa külmumist kannataks nii suure Metsise forvarderiga raskeid puidukoormaid vedada. Näiteid on mu eelnevatest lugudest juba üksjagu kogunenud.

Kopratamm leitud

Wednesday, October 29th, 2014

Jätkan eelmise postituse teemat kobrastest. Leidsin ka tammi üles, õigemini paisude kaskaadi.

Hommikupoolikul sadas ja tööle minemise asemel plaanisin eile avastatud kopraujutuste peapõhjust otsima minna. Sellest kujunes mitmetunnine retk mööda toomingatest läbi põimunud padrikuid.

Esimese käigu tegin oma metsast piki jõge allavoolu, kuni jõudsin välja kohani, kus eile jutuks olnud suur kraav suubus jõkke. Selles nurgas oli korralik veteväli, kust minu kohale jõudes tõusis lendu kamp sinikaelparte. Allavoolu kostis kose kohinat ning sai selgeks, et pais on ehitatud jõele.

Kaugemalt paistis vette kukkunud või sinna langetatud jämedaid lepatüükaid ja nende taga oli aimata ka paisu ennast. Kükitasin hulk aega vaikselt kaldal, lootes heale õnnele, et ehk liigub vees ka mõni elukas ise. Halli sompus ilmaga võivad koprad vahel koguni päevasel ajal väljas liikuda. Sedapuhku ootasin asjata, kuna pardid olid andnud sissetungijast eelnevalt märku.

Järgmine käik kulges teiselt kaldalt, kuid metsa kaudu jõeni jõudmiseks tuli läbida üpris keerulisi takistusi. Umbes 60-70 aastat on möödas, kui neis paigus viimati loomi karjatati ja heina tehti.

Praeguseks on metsa kasvanud maadel vanemad lepad risti-rästi maha kukkunud ja toomingavõsast läbi põimunud. Alles jõele lähemale jõudes nägin vanu haabu ning nende all oli võsa vähem. Muu hulgas leidsin üles ka kunagise talude vahelise teekoha, millest kahel pool sirged puuderead. Maa-ameti ajaloolistel kaartidel on see teekoht täitsa olemas. Mõni teine kord teen neist vanadest taludest ehk juttu.

Üks vigur on selle jõega veel. Nimelt enne päris jõe äärde jõudmist ilmub kaarega ette vanajõgi, mis tõenäoliselt oli varem see päris jõgi, kuid nüüd on muutunud seisva veega sonniks. Kusagil 50-ndatel jõge süvendati ning mõned kohad kaevati sirgeks.
IMG_5070
Juba vanajõe taga hakkasin kuulma vee vulinat, pigem eespool mainitud „kose kohinat“. Otsisin üles koha, kus vana sängi ots oli kinni tõstetud ning pääsesin sealtkaudu üle.

Jääb vaid imetleda kobraste projekteerimistarkust ja ehituskunsti. Et pais suurveega täies suuruses allavoolu ei läheks, oli see sätitud kasvavate puude taha. Vähe ühest korralikust paisust, neid oli seal paarikümne meetriste vahedega kokku kolm – tõeline kaskaad eri suuruses paisudest. Allavoolu viimane oli kõige madalam, samas ikka korralikult ehitatud. Pildil on esimene ja kõige suurem pais.

Kolme paisuga süsteemist ei õnnestunud ülevaatlikku pilti teha, sest vette kukkumata polnud kaldalt võimalik end jõe kohale upitada.

Koprad tõstavad veetaset

Tuesday, October 28th, 2014

Sügisel, kui pärast lehtede langemist on nähtavus looduses parem, tasub ringi luusida ka neis kohtades, kuhu suvel eriti ei satu. Mind huvitas, mis jõe ääres allavoolu toimub. Selleks sammusin mööda metsasihti kuni suure kraavini, mis metsadest kogutud veed edasi jõkke viib. Sealt jõeni jääb veel paarsada meetrit. Koht, mis pildilt paistab, asub minu piirinaabrite metsas ja otsesuunas paistev vett täis kraav tuleb minu maa poolt. Seal ma taolist uputust siiani täheldanud pole.
IMG_5037
Siht, kustkaudu tulin, lõpeb kraavi ääres, pildil paremal paistab omakord sihi kõrval olev kuivenduskraav, mis on samuti ääreni vett täis. Kõikjal ulbivad koorest paljaks näritud oksajupid. Selge, et vaikses kohas saavad koprad segamatult loodust endale sobivaks kujundada. Talvele vastu minnes tõstavad nad kindlasti ka kraavides või jões veetaset. Kõrval kasvava väikse lepatuka alune ongi veega üle ujutatud ning sinna suundub ka kobraste liikumisrada. Sihi ääres on langetatud remmelgaid.
IMG_5039
Ehkki suur kraav peaks suubuma jõkke, kuid vee voolamist kraavis pole näha. Kusagil on ilmselt mingi tõke. Vett täis metsaaluse tõttu ei hakanud ma sinnapoole seiklema, teen seda mõnel teisel päeval ja kuiva jalaga kraavi vastaskaldalt. Võimalik, et paisutatud on ka jõge, sedagi tasub uurida.

Raie ootel

Monday, October 27th, 2014

Olen mõelnud, kas ka puud aimavad ette, et õige pea ilmub raudne elukas ja saeb nad jalalt maha. Sirr ja sirr, kukuvad nende tükeldatud kehad hunnikutesse ning algab teekond tundmatusse. Võib-olla saavad neist majadele põrandad või seinad, võib-olla sõidutatakse mõni neist isegi üle mere võõrastele maadele.
IMG_4999
Käisin seal mustikavarte vahel ringi ja vaatasin sirgeid tüvesid. Väärikalt ja igaüks omaette ootavad puud oma saatust, ka jutud naabritega on pika elu jooksul ära räägitud.

Üks ilus 100-aastane 1,6 ha suurune metsatukk on lähinädalal koos paljude saatusekaaslastega kadumas, seekord otse sihitee ääres, kustkaudu hulk aastaid olen oma metsa minnes mööda käinud. RMK takseerandmetest paistab olevat meie kandi kohta päris tubli hektaritagavara – 356 tm.

Umbes 15 aastat tagasi käisid saemehed sellest metsast üle ja tehti harvendust, tol ajal oli vist kasutusel veel mõiste põimendusraie, mis valmiva metsa puhul tähendas justkui ettevalmistust lõppraieks. Kehvem puit raiuti välja, valgust tuli juurde, ka mustikavarred hakkasid puude all kasvama. Kaovad puud, kaob mustikas. Elu ei lähe sellest paremaks.

Vabariigi valvur

Friday, October 24th, 2014

Metsamehed, kes riigimetsas praegu suuri lagedaid lõikavad või harvendust ja hooldusraiet teevad ning alusmetsa puhastavad, on juba harjunud, et pea iga päev liigun neist mööda, vahel peatun ja ajan paar sõna juttu. Küsivad siis, et miks ma kõike nii pingsalt uurin. Kord vastasin, et olen vabariigi valvur.

Naljaviluks visatud sõnades on tegelikult tõetera taga. Mul pole sugugi ükskõik, mis on juba juhtunud või mis juhtub edasi minu koduküla metsadega. Seepärast sõidan või käin sihtidel ja raiesse minevates metsades enne ringi, kui need lõplikult kaovad. On küll riigimets, aga samas natuke minu oma ka. Olen aastatega need läbi kamminud ja tunnen mõnda kohta paremini kui mõni hiljuti ametisse seatud asjamees, kaugelt tulnud töömeestest rääkimata.

Viimasena vaatasin kaht eraldist, mis tõenäoliselt tuleval nädalal harvesteri hammaste vahel lagedaks tehakse. Natuke kahju, et riigimetsas tähendab lageraie puhast platsi, mis edaspidi üle pinna uuendatakse. Ilusad noored kuused, mitte mingid laiutavate okstega varjus kasvanud rääbakad, vaid lausa jõulupuud, üle 2 m pikad, lõigatakse koos muu võsaga täielt maha. Seda sihvakate mändide-kuuskede naabruses grupina valgusküllases kohas, kus hea tahtmise korral oleks võimalik järelkasvu säilitada. Oma metsas teen igal juhul nii, sest siis on vähem istutamist ja osa uuendust juba olemas. Tean küll, et riigimetsas tahetakse ühevanuselist metsa kasvatada, kõik korraga kasvama ja korraga maha samuti, nagu farmis või viljapõllul. Ainult eraomanik võib lubada väiksemaid erivanuselisi metsaosi.

Tegelikult tahtsin jõuda hoopiski vabariigi valvamiseni, mis viimasel ajal tähendab metsateedel ja sihtidel silma peal hoidmist. Kui kuulsin, et eemalt sihilt kostab jälle masina kolistamist, sõitsin vaatama ja sihi lõpus paistis ekskavaator töötamas. Taipasin, et ju saadeti rööpaid tasandama, sest paar päeva on veidi miinuskraade olnud. Järgmine siht oli tõepoolest juba silutud. Seejärel liikusin kolmanda sihi otsa, millest on augusti viimases blogipostituses tehtud pilt – röötsakil metsaveotraktor mülgaste vahel. Võrdluseks ongi siin pilt samast kohast nüüd, pärast tasandamist.
IMG_5004
Kraavi kallast oli ka silutud ja sealt välja juuritud võsa maetud sihi muldkatte alla. Silma enam ei riiva, aga ega ta niipea kandma ei hakka, petlik. Oleks inimestel oidu, et nad sellele sihile niipea ühegi masinaga peale ei sõidaks, ka väiksema autoga mitte. Kui ilusat liikumisteed soovitakse, peaks kuiva ajaga selle laiade roomikutega kõvasti kokku tallama ja laskma rohtuda. Alles siis jääb kandma. Aga kas tõesti peab ikka enne lõhkuma ja siis taastama?

Sügis vanal taluasemel

Wednesday, October 22nd, 2014

Nädalavahetusel tegin jõe taga vanas talukohas tuld, korjasin ja põletasin puudelt varisenud oksi. Plats sai juba varem rohust ja suve jooksul tärganud haavavõsa vitsakestest lagedaks niidetud, et oleks ruumi kevadel tärkavale rohelusele ja õitele. Lõikasin maha ka pruuniks tõmbunud sõnajalapuhmad, kuivanud kellukavarred ja kuutõverohud, mis seal kaugetest vanatädi aegadest kasvanud on.
IMG_4991
Sügislehed katavad maad ja aeg liigub talve poole. Ka kõledal sügisel on hea üle silla vanale õuele astuda, kus on minu pelgupaik maailma eest. Seal olen loodusega kahekesi, kuulen vaid puude kohinat ja vee vulisemist kopratammil. Mõnikord lendab musträhn krigistades üle puulatvade ja metsast kostab pasknääri käredaid hüüdeid. Kui veab, näen händkakku, vahel harva värbkakku. Suuremalt jaolt aga olen ihuüksi ega näe või kuule kedagi.

Alles kevad toob uue elu, palju õisi ja linnulaulu. Pärast ülaseid ilmuvad rohelised karulaugulehed ja minu rõõmuks katavad iga aastaga aina suurema maalapi vana vundamendi kivide juures. Kevade vastuvõtuks peab juba praegu kõik valmis seadma, kevadel pole enam mahti tööd teha, siis tahaks looduse suurest rõõmupeost osa võtta.

Ka hall-lepikut tasub puhastada

Tuesday, October 21st, 2014

Tegin ühe pildi oma metsast, kuhu siiani üldse väga harva minna tahtsin. Põllukraavi taga kasvas lookas toomingatest läbi põimunud hall-lepik, sekka murdunud roikaid ja mõni äbarik kuusk. Sassis toomingate taha jäid jalad alatasa kinni. Selle kohta sobiks väljend raisku lastud mets.
IMG_4997
Metsakorraldaja kirjeldas 2007.aastal: 0,5 ha suurune eraldis, 25-a. hall-lepik naadi kasvukohas, kõrgust 12 meetrit ja jämedust 12 cm. Vahepealsetel aastatel pole lepik suurt edasi kasvanud ega oluliselt jämedamaks läinud, et oleks põhjust seal küttepuude saamiseks lageraiet teha. Arvasin, et vist tuleb midagi kasvutingimuste parandamiseks ette võtta.

Nii ma pakkusingi kohe sealsamas üle põllu elavale külamehele, et kui tal viitsimist ja aega, siis tehku lepikus hooldusraiet, võtku toomingavõsa ja viltused roikad maha ning andku leppadele valgust juurde. Ehk tärkab sekka ka mõni kuusetaim. Vähehaaval on ta seal nüüd nakitsenud nii võsasae kui kettsaega. Pikki lookas toomingaid võttis ta just kettsaega, sest maadligi oksad olid juba uued juured alla kasvatanud ja neid tuli eraldi käsitsi mullast välja sikutada. Oksi ei tahtnud ta laiali maha jätta, vaid pani hunnikutesse, et pilt ilusam tuleks. Küllap nii oligi õige, kui seni tehtud tööd vaadata.

Eks mind võib mõni läbinisti majanduslikult mõtlev metsamees vaadata kui veidrikku, kel pole metsas midagi targemat teha, no kasvõi lageraiet mõnes küpses kuusikus. Mõne metsaosa raiumata jätmine on minu puhul omamoodi protesti märk üleüldisele vanade metsade vähenemisele ümbruskonnas. Kuni katus pea kohal, leib laual ja tuba soe, ei leia põhjust metsast viimast võtma tormata. Kui vajadus tuleb, küll siis raiun ka kuusikuid. Esialgu piisab lepikutest.

Piirisiht sai jahimeeste abiga ilusaks

Monday, October 20th, 2014

Kolmandat kuud kestavad mu koduküla taga riigimetsas suuremahulised raietööd: kokku 25 ha lageraiet mahus 6850 tm ja nii ei jää puutumata praktiliselt ükski kvartal ega kraavide äärsed pinnaseteed. Nii olengi viimastel kuudel ärevusega jälginud metsasihtide seisukorra muutumist, sest osa neist on olnud ka minu senisteks juurdepääsudeks oma metsakinnistule.

Kirjutasin augusti lõpus kriitilises toonis RMK raie järgselt esimesest segipööratud pinnaseteest ning käisin pärast vaatamas ka järgmisi kvartalisihte, mille kaudu puitu välja veeti. Midagi rõõmustavat polnud sealgi.

14.oktoobri metsaloos tegin juttu RMK ja erametsaomanike vahelisest võimalikust koostööst ning märkisin mitmeid positiivseid kokkupuuteid oma senises praktikas. Muu hulgas mainisin ka üht eelmisel sügisel kenasti niidetud piirisihti riigimetsa ja minu maa vahel, sest oletasin, et küllap metskond lasi seal rohu ja peenvõsa maha niita. Nüüd selgus, et nii see polnud.

Kui läinud nädalal jõudsin tööjärjega sihte korrastama, nägin, et jutuks olnud piirisihti on vahepeal jälle niitmas käidud. Rõõmustasin ja tänasin mõttes tegijat. Mul võtnuks sama töö käsitsi vähemalt kaks tööpäeva. Õhtul otsustasin järele uurida, kes see heategija olla võis, et saaksin kasvõi aitäh öelda.

Enne, kui RMK metsnikule helistama hakkasin, mõtlesin igaks juhuks küsida jahimeeste käest. Enne põdrajahti nad vahel ikka raiuvad sihtidelt võsa, et nähtavus parem oleks. Kõne läks kohaliku sektsiooni esimehele. Tema teadis, et üks jahimees käis küll enne põdrajahi algust sihte niitmas, kas ka minu maal, seda ei teadnud. Võtsin järgmise kõne. Niitja masinamees oligi käes. Olevat ka eelmisel sügisel niitnud.

Nii tuligi välja, et mitte RMK, vaid hoopis jahimehed hoolitsevad, et metsasihid kõrgesse rohtu ja võssa ei kasvaks. Mulgi on põhjust rõõmustada heade suhete üle kohalike jahimeestega. RMK panustab rohkem neisse kohtadesse, kus turistid või puhkajad liiguvad, nagu matkarajad, lõkkeplatsid ja puhkemajad.
IMG_4983
Pildil ees on jahimehe niidetud piirisiht pikkusega 390 m, paremal riigimets, vasemal minu oma. Ise olen kahelt poolt kraavivõsa lõiganud. Selja taha jääb veel 215 m pikkune lõik samast sihist, mille niitsin nädala lõpus ise käsitsi üle.

Värvid saavad otsa

Friday, October 17th, 2014

Käin nüüd iga päev võsa niitmas ja näen, kuidas kuldne sügis kaob ja loodus muutub aina nukramaks. Täpselt nädal tagasi tehtud pildil oli kõik veel täies ilus, praegu on järel vaid üksikud lehed. Kuidagi kurb hakkab ja tekitab hirmu pika pimeda talveaja ees.
IMG_4956
Oma metsas töötamine kosutab vaimu, väsitab keha ja laseb unustada muud mured. Olen mõelnud, et ju ma olen tänaseks sammukese teistest ette jõudnud, kui maade tagasisaamise järel kohe hakkasin metsa istutama. Vaistlikult tundsin ära, et kulub hulk aega ja palju tööd, enne kui võiksin tehtust rõõmu tundma hakata. Seepärast kiirustasin ja nüüd juba näengi tulemusi.

Töö ja kohalolek muudavad enda kasvatatud ja hoolitsetud metsa armsaks, sama lähedaseks kui oma lapsed, keda olen ründajate eest valmis kaitsma.

Viimasel ajal hakkavad jälle sagenema tüütud telefonikõned, et müügu oma metsamaa sellele ja tollele. Nimetatakse ikka kinnistuid, kus pole piiranguid ja kus kasvab raieküpset metsa. Nüüd on lisandunud veel uued helistajad – põllumaade kokkuostjad.

Kui suudan rahulikuks jääda, siis seletan, et põline esiisade maa pole müüdav ja lõpetan kõne viisakas toonis. Vahel kargab hing täis, mõeldes susserdajatele ja vahendajatele, kellest endast pole mingit majandajat, kuid loodavad, et ehk üks pensionär tahab enne surma maast lahti saada ja kauplevad selle odavalt kätte.

Kuidas saab müüa seda, kus oled üles kasvanud ja kuhu oled suure tüki oma südamest jätnud, tööd rabades higi valanud, kuid õnnelik olnud. Selline maa pole müüdav.

Üleüldse ei tohiks Eestimaa pind müüdav olema, igal juhul mitte välismaalastele. Hiljaks oleme jäänud ja hullemaks annab ka veel minna. Enne kevadisi valimisi hakkavad nüüd oma tõelist palet näitama sotsid, kes sooviksid kodakondsuseta isikutele kaotada piiriäärsete maade müügi piirangud. Juba ajaloost on teada, mida sotside võim kaasa toob. Harva, kui ma lugudes poliitikat puudutan, kuid maa müügi asjus ei saa vaiki olla.