Arhiiv November, 2014

Riigimetsast ei saa märkamatult mööda minna

Wednesday, November 26th, 2014

Arvasin, et jätan riigimetsa mõneks ajaks rahule ja keskendun talvisele loodusele. Paraku pole võimalik isegi oma metsa pääseda, läbimata enne riigimetsi. Ikka jääb üht-teist silma ja uue loo teema kohe olemas.

RMK juht Aigar Kallas ütleb teisipäevases Eesti Päevalehes selgelt välja, et lähiaastate jooksul peab RMK oma kasumit poolteist korda suurendama ning selleks tuleb rohkem metsa raiuda ning metsa uuendamisel kasutama tulemuslikumaid võtteid, mis tagaksid noore metsa kiirema jõudmise raiekõlbulikku ikka. Seda annab muidugi ka seaduse abiga kiirendada, nagu viimastel aastatel Metsaseadusega kohendamisega pidevalt tehakse (minu märkus). Ehmatav lugeda, et eeloleva 10 aasta jooksul peab 90% riigimetsast jõudma lageraiesse. Hoidku taevas, ega’s ometi kaitsealad? Kui tulundusmetsas hakkab palgipuid nappima, kas siis leitakse põhjendus mõne luitemänniku hõrendamiseks? Mõned liigid armastavatki kännul istuda, väidab hr.Kallas. Inimesed? Tõepoolest mõned, kuid paljud liigid, nii suured kui tibatillukesed, armastavad ikkagi vanemat metsa.

Kui nüüd vaadata pärast lageraiete lõpetamist oma koduküla taha seisma jäänud ja lumega kattunud puiduvirnasid, siis on ju selge, et kasumit annab korralik palgipuu, mis kiiresti ära viidi. Järel on lageraie kõrvalprodukt – odav lehtpuu, eriti haab, metsakuiv küttepuit ning sanglepp, mille hinnad on madalseisus, nõudlus väike. On täiesti põhjendatud väide, et riigipiiri puhastamisest saadava puiduga kasumit ei teeni, vaid loodetakse ots-otsaga välja tulla. Telepildi järgi lehtpuud. Järelikult kasumi kasvatamiseks pöörabki RMK lähiaastatel pilgu valmivate palgimetsade poole ja võtab need lageraiesse.

Positiivse poole pealt lisan pildi riigimetsas just lõpetatud harvendusraiest. Koht jääb päris minu metsa kõrvale ja käisin seal korduvalt vaatamas, kuidas saemehed tööd tegid. Pakkusin töömeestele võimaluse oma kinnistult üle käia, et lühema maaga auto juurest metsani pääseda. Muidu vantsisid jalgsi ligi kilomeetri mööda segi rööbatud sihiteed. Päevad niigi lühikesed ja ega harvendusel selliseid tihusid tule, et tööga rikkaks saaks. Harvendusraietelt tulevast puidust ei saa ka RMK rikkaks, nagunii jääb seegi pikemaks ajaks tee äärde virna. Küll aga paranevad metsa valgusolud ja puude kasvutingimused.

Tetredest talvel

Tuesday, November 25th, 2014

IMG_5306Talvisel ajal elutsevad tedred enamalt jaolt puudel, suvel aga maapinnal. See on suuresti seotud toitumisega. Kui suvised rohttaimed ja putukad on jäänud lume alla, koosneb tedre talvine toit peamiselt kasepungadest. Nii võibki neid linde näha just kaskede otsas.

Tetri pole viimasel ajal eriti palju, kuid nad on siiski olemas. Elupaigaks on neil sood, rabad ja metsaservad. Kunagise jahilinnu asemel on tedred meil nüüd looduskaitse all.

Kui kevadeti varahommikul rabas käia, siis võib päikesetõusu ajal kuulda tedremängu platsilt kostvaid iseloomulikke häälitsusi. Vahepeal lasevad auru välja nagu vedurid, peamiselt aga kudrutavad. Kuked võitlevad omavahel õiguse eest paarituda võimalikult paljude kanadega. Mõnikord käib tedremäng ka lausa põllul. Olen neid näinud mängimas ühel paar aastat harimata jäänud maatükil, ehkki kukkede arvukus kõikus seal vaid 3-4 linnuni. Seega väiksemat sorti jõukatsumine.

Korralik tedrekukk kaalub oma poolteist kilo, on musta sulestikuga. Sigri-migri pruunikirju tedrekana on kukest väiksem. Talvisel ajal võib nii kanu kui kukkesid näha koos puudel pungi söömas, pildile jäi seekord vaid üksik tedrekukk.

Lumesajus

Monday, November 24th, 2014

Reedel sadas maha selle sügise esimene lumi. Tore, et päev enne sain autole talverehvid alla. Mul oli võsatöö pooleli, lõikasin sihi äärest teele ulatuvaid põõsaid ja oksi, et liikumisruumi laiendada. Tegutsesin selsamal varem korduvalt jutuks olnud riigimetsa sihil, kustkaudu ka eramaadele ligi pääseb ja mille kõrvale RMK kaks suurt lageraielanki äsja raius ning sihi õnneks puutumata jättis. Sihiteel on laiust piisavalt, nii et ka metsaveotraktor mahuks mitut eri jälge tallama, kui omanikel tekib edaspidi metsamaterjali väljatoomise vajadus. Oma arust läks paremaks küll.

Sadu järele ei jäänud ja kui koduteele asusin, siis järgmisest sihiotsast mööda sõites vajutasin pidurile. Sihil oli põder. Kraamisin fotoaparaadi kotist välja ja tagurdasin, lootes, ehk loom pole vahepeal läbi põõsaste metsa jõudnud minna. Alles oli. Autot nähes hakkas hoopis lähemale astuma. Ilus kõrgejalgne noor põdrapull, peenikesed pulksarved peas. Vahva kohtumine – põder lumesajus.

Viimasel ajal pole ammuilma põtra näinudki. Küll aga on sihtide ääres remmelgatel ja ka minu noores tammikus näha põdra värskeid tegutsemisjälgi – hambakraapse koorel. Ükspäev oma kuusenoorendikku üle vaatamas käies leidsin mitu suure looma lamamisaset. Paari-kolmemeetrine kuusik on ideaalne metslooma varjupaik. Minu poolest las nad olla, loomal vaat et põlisemgi õigus metsas elada ja toimetada kui inimene endal arvab olevat.

Põdrajahi hooaeg kestab poole detsembrini. Kuulsin, et minu maade piirkonnas olevat meestel põdranorm kütitud.

See kask võiks jääda

Friday, November 21st, 2014

IMG_5330 Tean, et naabermetsa omanik plaanib sel talvel oma metsas lageraiet. Ma ei tea, kas ta ise on näinud seda kaske, mis kasvab lageraiesse jääva eraldise servas, kohe kõrvale jääb tema hiljuti hooldatud kuusenoorendik.

Ma ikka aeg-ajalt teen tiire oma metsas, otsin halli händkakku, kuulan rähne ja vaatan juurde tekkinud puuõõnsusi. Viimase käiguga olin just ühte haavatüükasse tekkinud uusi auke uurimas, kui üle piiri naabri poolses metsas paistis midagi tumedat kase otsas. Selliseid asju nähes mu huvi otsemaid tõuseb ja tahan järele vaadata, mille või kellega tegu.

IMG_5329 Lähemale jõudes selgus, et üks kask kannab lausa kaht huvitavat lisandit, allpool siiruviirulise mustriga pahk ja üleval must pässik ehk rahvapäraselt kasekäsn. Peaksin naabrile teada andma, mis põnev puu tal metsas kasvab, võib-olla ta ise pole märganudki. Äkki jätabki „lisanditega“ kase sinna noore kuusiku äärde alles. Vajadusel saaks üles ronides lõigata ravimiseks kasekäsna, kunagi hiljem saaks pahaga kohast miskit meisterdada, kui üleval must seen kaob. Nii või teisiti ei oma puidukasutuse mõttes sellise kase tüvi enam olulist majanduslikku tähtsust.

See kask pole naabrimehel mitte ainuke puu, kus kasekäsn kasvab. Veel teinegi on päris jõe kaldal, vana korpas koorega kõver ja lõhenenud tüvega kask. Ka sealt leidsin kevadel üpris laial pinnal vohava kasekäsna. Pilt blogis 31.märtsil 2014. Vaatasin hiljuti, kui kopratammi otsisin, sellegi üle ja musta moodustist oleks nagu vähemaks jäänud, kuid suures osas siiski alles.

Kadedaks teeb, et nii vahvad asjad puha naabri metsa on sattunud. Olgu pealegi, tegelikult on minulgi uhke pahaga kask ja pahk on naabri omast kõvasti suurem! Ja nii suurt tamme tal ka pole kui minul jõe ääres – sõbralik viik!

Ringlus looduses

Thursday, November 20th, 2014

Sügisel varisenud puulehed kõdunevad ja neist saab viljakas muld. Metsaraiel langile jäetud oksad lagunevad seente ja bakterite toimel mõne aastaga, et anda toitaineid peale kasvavale metsapõlvkonnale. Inimene laotab põllule loomasõnnikut ja kasvatab oma perele mahekartuleid. Kohvipaksu ja apelsinikoored kogume kompostikasti ja vastu saame sõmera mulla.

Kas jahimeeste kütitud ulukite sisikonnad või surnud kährikukutsikas lähevad ka ringlusesse? Kindlasti, sest looduses ei lähe midagi raisku.

Umbes kuu aega tagasi kuusenoorendikku hooldades juhtusin nägema väiksemat surnud kährikut ja jätsin ta sinnapaika. Olin kindel, et mõni elukas kord ta nahka pistab. Sealt mööda käies vedeles lõpnud loomake veel hulk aega samas kohas, kuni ühel päeval oli kadunud. Mõtlesin, et küllap keegi leidis ja vedas minema.

Paar päeva tagasi aga sattusin kuusenoorendiku vahel kulgeva raja ääres suurele s..ahunnikule. Paarkümmend meetrit lõpnud loomakese leiukohast eemal, üsna lagedas kohas. Proovisin kahe asja vahelisi seoseid leida. Mingeid käpajälgi maapinnal näha polnud. Oletasin, et vist on karu hunnik.

Juba lehkama hakanud kährikukorjust näiteks hunt küll sööma ei hakka, siis jäävadki segatoidulised metssiga või karu. Mõlemad käivad läheduses asuval jahimeeste söödaplatsil, karu ka.

Ma pole seedimisjääkide ekspert ega oska kõigi metsloomade ekskremente paugupealt tuvastada. Karu hunnikuid olen varemgi samas piirkonnas jõe taga taluplatsil näinud, kui ta end õuntega käis nuumamas. Siis moodustasid seedimata õunatükid suure osa hunnikust. Veel olen üsna hästi kursis kährikute käimlatega. Neil loomadel on kombeks oma häda ühes kindlas kohas tegemas käia ja kuhi võib ajaga päris suureks kasvada. Kodumetsas on üks selline kährakemmerg juba aastaid ühes-samas varjulises kohas suure kuuse all.

Kokkulepe pidas

Wednesday, November 19th, 2014

Esmaspäeval lõpetati RMK viimastelt lageraielankidelt puidu kokkuvedu ja Metsise forwarder koliti uuele tööjärjele kusagil mujal. Harvester viidi juba varem ära. Metsateel liiguvad veel puitu ära viivad rekkad.

Tahaksin tööde korraldajale RMK-st ning mõistlikele masinameestele aitäh öelda, et pidasite kinni kokkuleppest ega lõhkunud kohalike jaoks olulist pinnaseteed, mis viib erametsadeni. Nagu pildilt näha, ei saa töö lõppemise järel sihi kohta ühtegi halba sõna öelda. Asjaosalistega kokkusaamisest ja rääkimisest oli kasu. Edasine sõltub nüüd juba erametsaomanike hoolivusest. Õnneks oleme kõik kohalikud ja vajame ka tulevikus seda liikumisteed.

Selleks korraks ollakse minu koduküla taga riigimetsas kolm kuud väldanud lageraietega ühel pool. Harvendusraied, mida saemehed teevad, veel kestavad. Puidukogused, mis harvenduselt tulevad, pole suured ja neid toob tee äärde kokku kohaliku ettevõtja väiksem metsaveotraktor, mis veab võimsa ja raske Metsisega võrreldes kergemaid koormaid.

Lepikust saab asja

Monday, November 17th, 2014

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et puhastame tasapisi hall-lepikut, mis toomingatesse uppununa ei taha jämedamaks kasvada, pigem hakkab valguse puudusel ja hoolitsusest välja jäänuna enneaegselt kõdunema.

Nüüd oleme lepikuga lõpusirgel, kõrval ootab noorem kuusemets, mille all kasvab kohati poolkuivi vibalikke pajupuhmaid. Mulle tundub, et kunagi kolhoosi ajal on metsast pika tüvena palke välja lohistatud ja veorada mudaseks tallatud. Just sellel aimataval teekohal, läbi noore kuusiku, need lookas põõsaste pundid kasvavadki. Ilmateade lubab aasta lõpuni lumeta ilma ja see oleks hooldustöödeks eriti sobiv. Metsas tööpuudust pole, kui ainult jõuaks.

Hall-lepiku harvendamisel ja valguse andmisel on veel teine positiivne pool. Vanematelt kuuskedelt pudeneb seemet ning juba praegu on leppade vahel kohati väikseid kuusetaimi.

Täpselt samasugust tööd tegime kusagil 2000-ndete alguses kodukarjamaa lepikus ja sain asemele ilusa noore loodusliku kuusiku. Vähehaaval, mitme raievõttega ja mitmel aastal, et kuuski ootamatu valgusešokk ei tabaks, saagisime leppi küttepuudeks välja. Loomulikult tuli ka mitu aastat järjest sealt lepavõsa maha niita, kuni kuused suuremaks said ja võimust võtsid.
IMG_5242
Pildil oleva, äsja puhastatud lepiku raiega on aega, peenevõitu teised. Tahaksin enne näha, kuidas valguse lisamine puude kasvule mõjub ning kas ja kui palju leppade alla looduslikke kuusetaimi tuleb. Kevadel on põnev vaatama minna, peaks ka sinilille koht olema. Põllukraavilt pole lepikusse palju minna.

Erilised puud

Friday, November 14th, 2014

Mulle meeldib metsades ringi käia ja mõnikord satun nägema ka teistmoodi puid. See on nagu suures rahvasummas inimeste jälgimine, kui silma jääb mõni eriline – hiiglane või kääbus või kintsudeni ulatuva patsiga punanahk.

Puudega metsas on siiski see hea asi, et neid võib häbenemata igast küljest vaadata ja uurida, ilma et pahaks pandaks. Erilised rikastavad loodust.

Nõialuud kuusel pole üldsegi mingi suur haruldus. Arvan, et iga mõnesaja hektari kohta leidub metsas ikka mõni taoline kuusk, aga ka mänd, mille võras või näiteks eraldi kasvanud oksa tipus, nagu pildil oleva üpris kidura kasvuga kuuse puhul, on tekkinud eriline tihe moodustis. Kase okstesse tekkinud tihedat tuusti kutsutakse enamasti tuuleluuaks või tuulepesaks, kuusel või männil rohkem aga nõialuuaks.
IMG_5062
Nõialuud oleks vahva abimees näiteks korstnapühkimisel, olen mõelnud. Tõsisemalt võttes aga on need luuad enamasti liiga suure läbimõõduga, ei mahu lõõri sisse.

Nõialuua teket pidavat põhjustama mingi viirus või seen, mis paneb võrsed ebanormaalselt vohama, moodustades seeläbi üksteisest läbi põimunud lühikeste okste põimiku. Kuusel paiknevat nõialuuda võivad mõned linnud ka oma pesana kasutada.

Mulle on näidatud ka teistsugust kuuske, ussikuuske. Kahjuks pole ma ise ühtegi looduslikult kasvavat ussikuuske leidnud. Selle kuuse vorm on eriline, tema okstel ei arene külgmisi pungi, mistõttu oksad on nagu pikad usjad vitsad. Ussikuusk on hõre ja jääb kasvus kõvasti alla omavanustele harilikele kuuskedele. Arvatavasti pole neid looduses kuigi palju. Olen näinud, kuidas loodusest leitud ussikuuse oks on harilikule kuusele poogitud ja edukalt kasvama läinud. Vahva täiendus kodusele puude kollektsioonile.

Väike männitukk kesk lagedat

Tuesday, November 11th, 2014

Ma polnud vaimselt valmis leppima nii suures mahus toimuvate lageraietega otse oma koduküla taga riigimetsas, olen segaduses ja seepärast käingi iga päev muutuvaid metsamaastikke vaatamas, lootes viimaks olukorraga harjuma hakata. Ei harju, liiga palju lagedat korraga ühes piirkonnas teeb nõutuks.

Pildilt paistab suur osa lageraielangist, kolme kõrvuti asetseva eraldise pealt kokku 6,1 hektarit, mis kõik pildile ei mahtunud, muist jääb vasakule selja taha. Ainus lohutust pakkuv männitukk, suuruses 0,2 hektarit, jäi raiest välja ja pildil paistab see keskel, teekurvist vasemal pool.
IMG_5230
Vaatasin andmetest, et nii männi (75%) kui kase(25%) vanuseks on inventeerija seal märkinud 74 aastat. Mänd pole veel raieküps ja nii see väike eraldis sinna kasvama jäigi, turbeks teise rinde noored kuused. Mõnel ülelennul oleval linnul jääb võimalus seal väike puhkepeatus teha. Pühapäeval hääliseski puu otsas üks hallpea-rähn.

Olen pidevalt metsade vahel ringi sõitnud või sammunud, kuid alles esimest korda näen riigimetsas nii suure pindalaga lagedaks võetud alasid, kahjuks oma kodukülas. Ikka olin varem kiitnud RMK-d kui tarka majandajat, kes liiga suuri lageraieid ühes kohas pole teinud ja langid uuendanud. Keskmised lagedad paistsid siiani umbes 1 hektari kanti. Hoopis metsafirmasid tuli karta, nemad lõikavad, mis vähegi kõlbab ja metsateatisi jälgides tulevad varsti jälle siia viimast allesjäänut noolima. Mis nüüd äkki riigimetsaga on juhtunud, kas raiesurve on kõrgemalt poolt tulnud või? Oma mõju on kindlasti ka liberaalsel metsaseadusel ning 2020.aastani planeeritud metsanduse arengukaval.

Mis veel silma on jäänud. Harvester tegi kiiret ja korralikku tööd ning langid on raie järel ilusad. Iseasi muidugi, millised jäljed hiljem veoga jäävad. Oksavaalud kaitsevad raskete koormate all küll langi pinnast, kuid mitte muid veoteid. Kuni oktoobri lõpuni oli kuusepalgiga kiire, pärast hind kukkus ja hiljem toodud virn seisab. Üldse olen tähele pannud, et nõudluses esimene oli okaspuupalk, siis ootamatult läks kiireks kase paberipuiduga – ju oli laev laev sadamas. Seejärel tuuakse välja kase saepakk, mis peaks samuti hinnaline olema, ja kõige lõpuks sanglepp ja haab. Mõned suured haavavirnad seisavad juba teist kuud äraveo ootel, sama lugu sanglepaga. Kallis sortiment kaob metsa äärest kiiremini, odavam viimasena. Selles mõttes on olnud hariv jälgimine, kuidas suured tegijad puiduga toimivad, kui kraami laialt käes.

Vana aja jäljed

Monday, November 10th, 2014

Olen siin varem kirjutanud, kuidas tasapisi käib mul lepiku puhastamine toomingavõsast ja kuivanud roigastest. Lagedale on tulnud ka lubjapõletusahju jäänused ning kaks linaleoauku. Viimaste juures on vaja veel üht-teist koristada.
IMG_5109
Pildilt paistev lubjapõletusahi oli tõenäoliselt viimati käigus, kui talus ehitati suurt maakividest karjalauta koos selle otsas asuva keldriga. See toimus 19.-20. sajandi vahetusel. Lauda müüris seisab üks tahutud kivi aastaarvuga 1904 ning vanaisa initsiaalidega J.M. Arvan, et lubjapõletusahi polnud tõenäoliselt hiljem enam kasutusel, sest taolisi kivist ehitisi talus rohkem polnud, kõik tehti puidust.

II maailmasõja esimestel kuudel aga põletati kahe rindetule vahele jäänud hooned viimseni maha, alles jäid vaid kivist lauda müürid koos keldriga. Järgmisel sõja-aastal isa taastas kamba töömeestega kõigepealt lauda ja elamiseks ehitati endise sauna asemele väike majake, kus minagi sündisin. Isa võeti ja jäi 1944.a. sõtta. Algas kolhooside aeg. Laut jäi käiku, kuni seal loomi peeti, hiljem lagunes. Väike maja on alles.

Kogu suur laut koos selle otsas asuva keldriga oli 30 meetrit pikk, seestpoolt 8 meetrit lai ja laotud tahutud kividest, mille kinnitamiseks on kasutatud lubimörti. Müüri paksus on 80 cm ning keldri kaarvõlv on serviti laotud paekividest, mis samuti lubimördiga kinnitatud. Küllap eelnes kõigele sellele paekivide raiumine ja lubjapõletus. Võib vaid kujutada, kuidas kõike tol ajal hobustega kohale veeti, suuri maakive tahuti ning käsitsi paksuks müüriks laoti. Põiki üle müüride olid pikad jämedad talad ja sellel lauad, mis olid laudale laeks ja lakale põrandaks, mis kandsid hobust ja vankrikoormaid, kui lauda otsast piki kaldteed üle kaarja keldrilae loomadele talviseks söödaks hein ja põhk ulualla veeti. Mõõtsin, et laetalade pikkuseks oli 11 meetrit ja selleks olid jämedad käsitsi kahelt poolt tahutud okaspuupalgid läbimõõdus ca 30 cm. Olid ikka vägevad ehitusmehed tol ajal!

Mäletan lapsepõlvest neid aegu ja seda heinavedu. Valge hobune julges läbi otsaväravate koormaga üles laka peale minna, nii oli ta kogu elu teinud. Lakapealne oli nii lai, et hobuse ja vankriga sai teha ringi ümber laudaköögist tuleva korstna. Tühja vankriga allamäge sõites pandi vankrirataste kodarate vahelt latt läbi, et vanker hobusele kandu ei jookseks ega aisad range üle looma kõrvade ei suruks. Alla jõudes tõmmati latt rattapaari vahelt välja ning rattad hakkasid uuesti vabalt veerema.

Kahjuks on praegu laudast järel vaid müürid ja kelder. Laudakatus vajus kolhoosi ajal sisse. Keldri kohal parandasime katuse ära, et vihm sisse ei jookseks. Aeg ja ilmastik on juba mörti urgitsema hakanud ning müüride ülemisi kive lahti kangutanud. Vanad ehitised kaovad koos inimestega. Minusugusel pole enam esiisade kangust, sihtide selgust ja visadust.