Arhiiv December, 2014

Tagasivaade lõppevale aastale

Wednesday, December 31st, 2014

Oli rahutu aasta, milles veidike head, kuid palju ärevust ja halba.
IMG_5455
Eesti elus helgeim ja inimesi ühendav sündmus oli muidugi suvine laulu- ja tantsupidu. Riiklikult oluliseks loen USA presidendi Obama visiiti ja eriti tema kõnet. Meelde jäi ka prints Harry külaskäik.

Spordisündmustest jälgisin jalgpalli MM-i peaaegu kõiki mänge. Teistest spordivõistlustest ei jätnud tänu Eurospordi kanalile vahele ka jalgrattatuure Girol, Tour de France’l ja Vueltal, sest kahel neist sõitsid ka Vändrast pärit ratturid. Talviseid suusaalasid, kõiki murdmaa- ja laskesuusatamise etappe ning loomulikult ka Sotši olümpiamänge vaatasin samuti. Ei loodagi meie omadelt neil aladel erilisi saavutusi, naudin kõvemate heitlusi. Värskendavalt rõõmsa elamuse pakkus suvel kergejõustiku EM-il 400m tõkkejooksus hõbeda võitnud Rasmus Mägi.

Kõik need ilusad hetked tõi mulle koju televiisor, sest olude sunnil pole mul võimalik kodust üle poole päeva eemal olla. Põhjusest olen varem kirjutanud.

Oma metsas on läinud hästi. Kevadel tegin veel noorendike hooldusi. Talvel raiusime natuke lepikuid, koristasime üksikuid tormimurru kuuski ja tegime küttepuid. Palju olen käinud metsades loodusvaatlusi või pilte tegemas. Kotkad olid oma pesapaikades kohal ja igas pesas kasvas suve lõpuks ka poeg suureks.

Üldiselt aga toimus minu lähiümbruse metsades palju muutusi, alates suvisest raiest otse elukoha ümber ja jätkudes sünnikodu juures riigimetsa massilise lageraiega. Kõik see on minu usu säästvasse metsandusse lõplikult kõikuma löönud. Tunnen end jäävat üksi oma hingevalu ja tühjustundega. Vähe on järele jäänud neid inimesi, kellega seda valu jagada ja veel vähem neid, kes seda mõistaksid. Kellegi lohutus, et kui suuremahuliste raietega käiakse ühest kohast üle, on see ühekordne häiring ja lähima kümne aasta jooksul ju enam ei tulda. Mina aga elan ja liigun päevast päeva edasi ja miski pole siin enam endine. Mitte kunagi varem pole sedavõrd palju metsa korraga lagedaks võetud. Ei lohuta ka teadmine, et 20 aasta pärast kasvab lankidel noorendik. Praegu valitseb minu sees ja ümber tühjus.

Selline sai ühe räsitud ja katkise hingega metsanaise tagasivaade lõppenud aastale. Soovin, et uues kulgemine tuleks helgem. Nii mulle kui sulle, lugeja.

Metsa minnes meeli koondama

Tuesday, December 30th, 2014

Küllap oleme kõik kogenud, kuidas ühiskond meie meeli lahutada püüab, segadusse ajab ja enesekindlust kõigutab. Meelte lahutamiseks on võimas tööstusharu – meelelahutusäri: seltskonnaajakirjad ja nende korraldatud glamuursed koosviibimised, pidutsedes ennast kaotama panevad ööklubid, reklaam, primitiivne lustimuusika.

Meeltesegadusse ajada, koguni rumalaks muuta, püüab meid ärimaailma kaval ja kaalutletud surve. Kõik majanduslikud ja poliitilised grupid on valmis oma eesmärkide nimel meie mõtlemist soovitud suunas juhtima. Eestkostjad võtavad endale õiguse kõigi nimel rääkida.

Metsaomanikele tehtav ajupesu kannab vaid üht eesmärki – müüge maha, teie mets mädaneb, meie teame ja oskame, teeme teie metsa korda, raiume maha. Jagatakse kõikvõimalikke soovitusi, mis lähtuvad vaid majanduslikest eesmärkidest. Keegi ei küsi, millisena sina, metsaomanik, ise sooviksid oma metsa tulevikus näha, milliseid väärtusi sa hindad.
IMG_5449
Kuidas kõige selle keskel iseendaks jääda ja säilitada selge mõtlemisvõime?
Pärast pikemaid pühi ja seltskondlikku suhtlemist tasub jalad kõhu alt välja võtta ja minna metsa selgust saama, laiali lahutatud meeli koondama. Kõige parem on seda teha üksi ja vaikivatelt puudelt küsida.

Lumine talvepäev on vaikne, puud pehme lumevaiba all. Puud sisendavad rahu, lasevad mõtetel vabalt lennata. Ühtäkki oled tänulik ja õnnelik, et sul on olemas oma mets.

Uskuge, selginemine ja head mõtted ei jää metsas tulemata ning ajutiselt kõikuma löödud meelekindlus saab tuge.

Kas olete juba lumises metsas käinud?

Sunday, December 28th, 2014

Jõulupühadega koos tuli korralik lumi maha, nii et esimene suurem lumerookiminegi kodus tehtud. Värskelt sadanud lumi on kohev, autorattad veerevad sellest kergesti läbi ja metsateedele pole jõutud jälgi sisse sõita.

Tubaste jõulupühade lõpetuseks käisime laste perega metsas loomajälgi uurimas ja värsket õhku hingamas. Peale metskitsede teisi elukaid ei kohanud.

Mõnus oli linnalapsed üle pika aja metsa viia. Varem olime marjul või seenel käinud, kuid talvises metsas olime esimest korda. Lasin neil üles otsida suure kase otsas oleva hiireviu pesa. Tuleb välja, et päris suure risupesa nägemiseks peab siiski üksjagu kogemusi olema. Minu pilk on aastate jooksul harjunud puid vaatama ja ka linnupesi otsima.

Ütlesin lastele, et otsige kõigepealt teiste puude vahelt üles kõige suurem kaheharuline kask ja siis uurige edasi. Tuli välja, et lumiste puude seast on linnalapse jaoks isegi kase ülesleidmine keeruline ülesanne, eriti kui puu on vana ja korpas koorega. Kaske teatakse ikka valgetüvelisena, kuid miks vana kase koor järsku enam valge polegi? Sain aru, et mul seisab tulevikus noortega ees veel palju metsaretki ja -jutte, enne kui hakatakse vahet tegema lepal, haaval, kasel, tammel, rääkimata vahtrast, saarest, jalakast või madalamatest põõsastest. Kuuske tuntakse, sest see on jõulupuu ja männid kasvavad ka Pirita metsas, kadakad jälle Saaremaal.
IMG_5441
Kui suur kask lõpuks kätte leitud, juhatasin laste pilgud krobelist tüve pidi ülespoole, kust nad viimaks ka hiireviu pesa üles leidsid. Suur mütakas kõrgel harude vahel. Esimesed sammud looduse saladuste otsingutel sai lapselastega tehtud.

Eks ma olengi rohkem metsavanaema, mitte tubli kringliküpsetaja. Pühade piparkoogid vormisid ja kaunistasid lapsed ise ja see tuli neil hulga paremini välja kui minul oleks kannatust olnud. Taigengi oli puha omatehtud ja maitsvam kui mingi poe oma. Selliste asjade peale on linnalapsed meistrid ja näpud nobedad. Metsamamma rolliks las jäädagi noorte loodusesse viimine, kodukoha ja metsalugude rääkimine. Teen seda suure rõõmuga.

Häid jõulupühi!

Wednesday, December 24th, 2014

Tõin oma metsast kraavikaldalt ühe kuusepuu. Talle see vist ei meeldinud mitte sugugi, sest hakkas juba autos okkaid ajama. Panin ta koju jõudmise järel küll otsemaid vette, kuid juba enne tuppa viimist oli välistrepp, kus jalga alla seadsin, okkaid täis.

Kuuseke oli vist juba enne saagimist stressis, kui kuulis umbes nädalapäevad tagasi minu juttu, et tahan just tema jõulupuuks võtta. Iga päev käisin sellest kohast mööda ja vaatasin, et kui üldse kuuse peaksin viima, siis tema. Kasvas viltusel kraavinõlval ja paistis üsna väike, alumised oksad paksu kuluheina sees. Kui olin ta maha saaginud, selgus, et hoopis paarimeetrine noor puu juba. Ausalt öeldes pole kuusetoomisele järel meel just eriti rõõmus. Juba mitu aastat pole toonud, kust nüüd järsku selline plaan pähe kargas…
Jõuluks
Eelmisel tõid lapsed ise linnast(!) ühe jõulupuu, mis üldse okkad ei ajanud. See polnud harilik kuusk, vaid spetsiaalselt jõulupuuks kasvatatud nulg, olevat Lõuna-Eestist Tallinna müügiks toodud ja sealt jõudis ringiga viimaks siia. Ilus oli küll, kahar, tumeroheline ja turris okastega. Ma polnud varem sellise jõulupuuga kokku puutunud. Pärast uut aastat õue lumme torgatuna püsis maikuuni aianurgas haljas.

Paljude rõõmuks sadas pööripäeval natuke lund maha, nii et jõulud on valged. Kel võimalust, minge metsa talvist loodust hingama. Häid pühi kõigile!

Jõululõkked ja vana kiviaed

Monday, December 22nd, 2014

Nii nagu eelmisel aastal, nii on ka praegune detsember lahke inimeste vastu, kes tahavad metsas vaikselt nokitseda. Justnimelt vaikselt, mitte suurte masinatega, sest maapind pole külmunud.
Ma pole päris kindel, kas jõuan enne suure talve tulekut oma metsas ühe plaanis olnud tööga lõpule või hakkab peale sadav lumi segama. Vähemalt see lepik, millest varem korduvalt kirjutasin ja pilte panin, sai küll korda. Nüüd olen järjega kõrval umbes 40-aastases kuusikus.
IMG_5408
Kuusik tekkis 1960-ndate lõpus tehtud põllumaaparanduse ajal sirgeks kaevatud piirdekraavi taha iseenesest, varem oli seal karjamaa.

Kuusikuga seoses küsisin 90-ndatel, kui sünnikodu maad tagasi sain, metsakonsulendilt, et mida peaksin läbipääsmatu tihnikuga peale hakkama, kas tuleks natuke harvendada või. Nüüd olen tol ajal nõu andnud keskkonnateenistuse metsaspetsialistile väga tänulik, kui ta ütles, et ära tee midagi, suuremad kuused võtavad võimust ja alla jäävad puud kuivavad ise ära. Kahe jõululõkkega pildilt paistab paremal pool see kuusetukk, alt samblane, mis hakkab kindlasti kord võiseeni kasvatama. Kuuske pole sealt raiutud, välja sai võetud vaid lepp ja toomingaid. Sellest ajast on veoteele jäänud ka praegu nähtavad jäljed.
IMG_5413
Enne maaparandust seisis karjamaaväljade ja metsa piiril kiviaed, mis on praeguseks üpris lamedaks vajunud ja puude alla jäänud. Töö käigus oleme proovinud seda kohta lagedamaks puhastada. Toomingad, lepakaikad ja pajud on kiviaia kõrvalt maha saetud ja aed muutub kogu ulatuses paremini vaadeldavaks. Selles metsaosas ongi mul kokku kolm pärandkultuuriobjekti: lubjaahju jäänused, kaks kõrvuti asetsevat linaleoauku ning see kiviaed. Kõik need on tähised esiisade tegevusest kodutalu maadel.

Täna öösel jõuame talveaega ja loodus hakkab pisitasa valguse poole liikuma. Sel puhul pole jõululõkked sugugi ülearused, nagu viimastel päevadel oleme metsas teinud, algul praktilisel eesmärgil risu põletamiseks ja sooja saamiseks, ühtlasi tähistamaks pimeda aja lõppemist.

Metsades looklevad endiselt vanad ojad

Wednesday, December 17th, 2014

Pildil olev oja ei ole inimese loodu. Soode-rabade poolt tulevad veed otsisid ise teed jõe poole ja uuristasid aastasadade jooksul läbi metsade ja karjamaade endale sängi, mis püsib tänini. Lapsepõlves kuulsin räägitavat Punasoone ojast. Küllap see tähendaski rabast tulevat punakat vett. Sama oja on tänini olemas, ehkki mitte endises toimimises ja suuruses.
IMG_5389
Üle 40 aasta tagasi hakati meie kandi riigimetsas uusi sirgeid kraave kaevama ning mullavallid tasandati sihiteedeks. Tolleaegsed projekteerijad, töödejuhatajad ja masinamehed olid veendunud, et suurte masinatega kaevatud sügavad metsakuivenduskraavid toimivad tõhusamalt kui väikesed ojad, mis oli ka tõsi, kuid… Vanade looduslike ojade vooluteed lõigati läbi, risti ette tõsteti mullavall, mis pidi ühtlasi liikumistee ülesannet teenima.

Kui oli vähegi vihmasem suvi, kevadine sula või porine sügis, siis poleks tohtinud ühegi masinaga ojade ja sihi ristumiskohast läbi sõita. Aga ikka liiguti, jäädi sinna kinni ning tekitati sügavaid rööpaid, mis ei tahenenud isegi põuasel suvel. Oja tahtis oma harjumuspärast teed minna, kuid inimene oli tõkke ette ajanud.

Metsakuivendusega rajatud sihikraavid ei juhtinud kõrvalt tulevate ojade vett täies mahus ära, kraavid võisid ka ebapiisava languga kaevatud olla. Ojade äärde metsa tekkis üleujutatud kohti, kus kasvas roog ja puud kuivasid ära. Valesti tehtud maaparandust võiks võrrelda kobraste tegevusega.
Kuuldes, et RMK metsateede rekonstrueerimiseks on valmimas projekt, mis küll metsasihte ei hõlma, ainult peasihti, kus rekkad liiguvad, siis üritasin neile ka ojadest teada anda. Kolm lisatruupi, mis sihtide alla paigutada, päästaksid vanad ojad uuesti voolama ja sihiteed saaks kuivemaks. Näis, kas võtavad kuulda ja töösse.

Pilt on tehtud riigimetsa naabrusesse jäävas erametsas, kus üks kahest vanast ojast läbi voolab. Vett oli seal eelmisel nädalal küll vähevõitu, kuid ojakoht pole aastatega kuhugi kadunud. Ka minu metsas on üks lõik teisest ojast, kuid seal süvendati see maaparandustööde käigus enne jõkke suubumist ära ning kohta, kus süvendatud kraav vana talutee läbi lõikas, paigaldasin pärast maa tagasisaamist ise truubi. Seal uputust ei ole.

Looduslik järelkasv

Tuesday, December 16th, 2014

Olen küsimuse ees, mida teha, kui kaasiku alla on tulnud võimas looduslik okaspuujärelkasv. Kased on seal peenevõitu ja kasvavad hõredalt, ehkki enne 2001.a. tormikahjustust oli seal tihe kase-kuuse segamets, millest lükkas tuul koos juurtega pikali just jämedamad. Jätsime elujõulised nooremad kased tormikahjustuste väljaraiel alles ja nii nad seal püsivad. Ilmselt oli see vale otsus, kõik oleks tulnud maha võtta.

Nüüd olen seatud valiku ette. Valgusküllasesse lõunaserva, raiest välja jäänud hõreda kaasiku ja üksikute sangleppade vahele, on praegu tekkinud tihe looduslik okaspuunoorendik. Kindel, et nii vägevat kuusenoorendikku, nagu loodus on kinkinud, me ise poleks suutnud tekitada ja seetõttu kaldun eelistama kuusenoorendiku puutumata jätmist.

Kaski käsitsi langetades võib-olla saaks noortele kuuskedele suuremat kahju tekitamata need kuidagimoodi praegu kätte. Kuusenoorendiku vahele ei tahaks küll mingit masinat tallama lubada. Jääb üle kasetüved pikana trossi otsas välja sikutada ja hiljem tükeldada. Või jätta kased noorendiku vahele kasvama ja oodata, kuni noor kuusik kord harvendusraie ikka jõuab? Hädasti oleks siin mõne asjaliku metsamehe nõu tarvis.

Kaske pole kuusenoorendiku vahel nii palju, et paberipuuna terve koorma välja annaks. Pigem juba küttepuudeks raiuda või siis üldse mitte puutuda.
IMG_5279
Pildil selja taga, põhjapoolsel eraldisel, kasvab 0,6 ha-l ligi 80-aastane männi-kuuse segamets, mille võiks lähiaastatel lageraie korras maha võtta ning sama raiega üritada ka kõrvalt kased kätte saada. Kuna mets on heas seisundis ja ümbruskonnas enam muud polegi kui lageraielangid, siis leian, et minul pole oma metsa raiumisega kuhugi kiiret.

Läbi metsa poliitikasse

Monday, December 15th, 2014

Kuidas poliitikud metsas ellu jäävad – selline tõsielusari on tulekul. TV3 napsas minu idee ära, sest olin korduvalt mõelnud, et kutsuks õige Toompealt pundi maaelust võõrandunud tegelasi mõneks päevaks enda juurde metsa, kus nad teeksid päeval metsatöid, õhtul keedaksid endale lõkke peal ise süüa ja hoolitseksid öise magamisaseme eest. Hommikul jälle metsa tööle, no näiteks kiiniga noorendikust võsa lööma. Paja-panni oleksin nõus kohale tooma, leiba võiks kah muretseda, natuke soola-suhkrut ka ja tükist seapekist poleks kahju.
IMG_2018
Viimasel päeval teeksin ühe orienteerumismatka vääriselupaiga metsas (vaata pilti) ja kui nad sealt omal jõul, ilma mobiili ja GPS-ta, lagedale välja suudavad tulla, viiksin poliitikud järgmisele seiklusrajale ümbruskonna lageraielankidele. Kursuse kokkuvõtteks laseksin kõigil kirjutada essee teemal „Mets kui Eesti rahvuslik rikkus“.

Aga kuna minu plaan on selleks korraks vett vedama läinud, siis parem kujutan ette, mismoodi poliitiline ellujäämiskursus telekaamerate ees välja nägema võiks hakata. Talvised olud pole metsas elamiseks just kõige kergemad, kuid poliitikuid filmides ei lasta neil nagunii nälga jääda ega ära külmuda. Autod-värgid, kaamerad-telgid on käepärast, sest võttegrupp ju peab koos katsealustega samamoodi vastu pidama. Kindlasti on kaasa palgatud üks-kaks kogenud matkajuhti ning liikumiseks ei kasutata kõige metsikumaid alasid, vaid RMK matkaradasid ning ööbimiseks seal asuvaid lõkkeplatse ja varjualuseid. Eks selle märkab hiljem kogenum vaataja kindlasti ära.

Telesaate ideest lugedes meenus mulle kohe film „Seenelkäik“, kus paljastus metsast võõrdunud abitute poliitikute tõeline olemus nii füüsilises kui moraalses mõttes. Kas ka poliit-tõsielusarjalt midagi sellist võib oodata?

Yokole, Liinale ja Kristiinale tahan öelda, et unustage ära peen aluspesu, pange selle asemel „vanaema“ aluspüksid, mille peale veel pikk soe pesu ja edasi kihiti kõik muu, mida vajadusel juurde või vähemaks võtta saab. Kõige peale niiskuskindel kapuutsiga jope. Kvaliteetseid sokke võiks ka mitu paari olla ning jalanõudeks korralikud, vett, lund või pori kannatavad paksema tallaga poolsaapad.
Naised, hoiduge märjale puurondile või kivile istumast, võite saada piinava põie- või neeruvaagnapõletiku. Pange kasvõi kiletükk või seljakott enne istumise alla. Las Pomerants võtab õblukese Yoko öösel telgis kaissu, nii et Yoko selg vastu Marko tursket kõhtu. Hoiab seljahädad ära ja karud eemal.

Soovin kõigile osalistele metsas poliitilist ellujäämist ning televaatajatele lustilist valimiseelset meelelahutust.

Ühevanuselised noorendikud võivad olla erinevad

Wednesday, December 10th, 2014

Ilmateade hoiatab läheneva tormi eest. Eelmise aasta detsembris tegi torm metsas päris palju pahandust ja igaks juhuks peab ka nüüd valmis olema.

Tormikahjudest rääkides lähen ajas tagasi 2001.a. juulikuu lõppu, mil meie kanti tabas ühel kuumal õhtupoolikul kella 6 paiku võimas äikesehoog, mis muutus musta pilve alt tuult kogudes lausa trombiks ning murdis üht sirgjoont pidi liikudes hakatuseks osa riigimetsa kvartalist, seejärel võttis tüki minu metsa parimast osast ning jõudis purustustega enne raba laiuvasse riigimetsa.

Järgmisel hommikul läksin vaatama ja pilt metsas oli ahastama panev. Võimsad kuused ja männid lebasid maas, osa juurtega heidetud, osa tüvest murtud. Sajujärgne kuum aur kerkis laastatud metsa kohalt üles päikese poole.

Tuli kiiresti reageerida, sest suvine okaspuupalk rikneb sooja ilmaga ruttu. Vist samal päeval leidsin raiemehe, kutsusin ka metsaspetsialisti hävitustööd vaatama ja vormistasin metsateatise. Paari nädalaga oli raie tehtud, mõned püsti jäänud männid, mis ka nüüd pildilt paistavad, jäid alles. Kohaliku firma metsaveotraktor tõi palgid ja muu sortimendi välja ning sama firma korraldas materjali müügi. Ses mõttes läks ladusalt.

Vahepeal vaatasin ka riigimetsas toimunut. Seal oli kahjustuste pind mitu korda suurem kui minu metsas, kuid nemad polnud nii kärmed, jätsid koristustööd sügisesse ja talve.

Juba järgmisel kevadel maikuus istutasin tormimurru langile 4-a. kuusetaimed. Abiks oli üks külanaine, kes seda tööd koos mehega hulk aastaid teinud. Kuna tema oli harjunud taimi tihedalt istutama, sest varasem nõue oli kusagil 4000 kuusetaime ha kohta, siis panime minu langile ka puukesi rohkem kui oleks pidanud. Suve alguses tabas aga kuusetaimi kärsakarünnak, sest oma usinuses ja kesiste metsanduslike teadmiste tõttu jäi raie ja istutuse vahele vaid 8-9 kuud. Suhteliselt värsked oksavaalud meelitasid ligi kärsakaid ning need asusid kuusetaimedel juurekaelasid koorima. Oleks võinud aasta hiljem istutada.

Ostsin siis mürgipritsi ja põllumeeste käest Decist ning küürutasin paari päevaga kõik taimed ükshaaval läbi, lastes igaühe juurekaelale sutsaka mürki. Sügiseks olid mõned kuused kollaseks tõmbunud, ülejäänud elus. Paaril aastal käisin võsalõikuriga kultuure paakspuuvõsast päästmas. Hiljem on kahel korral seal noorendiku hooldust tehtud, viimati 2011.a sügisel. Siis oli peamiseks väljaraiumise puuks seal juba kask. Loodus on lisanud kuusetaimedele veel peoga mände. Noorendik on ilus – ei jälgegi 13 aasta tagusest tormimurrust.


Käisin hiljuti vaatamas, milline näeb praegu välja uuendus sama äikesetormi käes kannatanud riigimetsas, et siis võrrelda seda oma metsa noorendikuga. Pilte vaadates tundub, et mõningane vahe on olemas. Riigimetsas vist ei istutatud nii tihedalt kui mina seda tegin ja kultuuri hooldust tehti ka ainult korra. Praegust pilti vaadates on seal kasvamas pigem segamets kui kuusik ja poleks paha see noorendik taas võsakaga üle käia.

Lugu paistab nüüd väikse eneseupitusena, kui panen võrdlusse enda ja riigimetsa noorendiku. Selge ju, et minu oma on uhkem, tihedam, rohelisem. Teisalt ei anna see mingit edumaad mõnekümne aasta pärast. Olulisem minu jaoks oli rõhuda metsaomaniku hoolivusele, järjekindlusele ja visale tööle, mis uue metsa rajamisega kaasneb. Neis asjus ma enesele allahindlust ei tee.

Olid ajad, mil loomseid jäätmeid metsa maeti

Tuesday, December 9th, 2014

Võtsin kätte ja käisin vaatamas, mis paari-kolmekümne aasta tagustest farmides surnud või hädatapetud ja sealt metsa viidud loomajääkidest tänaseks saanud on.
IMG_5394
Riigimetsas oli üks lahmakas võrkaiaga piiratud ala, kuhu lõpnud loomad veeti ja neile aeg-ajalt mulda peale lükati. Kuni buldooser polnud käinud ja kehad maa peal vedelesid, oli ronkadel-varestel ja ka kiskjatel, kes võrgu alla käigud kraapisid ja aeda pääsesid, üks uhke söömapidu. Täpselt enam ei mäleta, mis aastal (igal juhul juba taastatud Eesti Vabariigi aegu) loomsete jäätmete matmispaik ära kaotati, aed kokku keriti, kõik jäänused sügavale mulla alla kaevati ning mets peale istutati. Rongad tiirutasid veel hulk aega harjumuspärases kohas ja karu tatsas kevadel samuti tiiru läbi.

Paar kilomeetrit suurest matmispaigast kaugemal, üle sihi minu metsa naabruses, oli teinegi väiksem koht, kuhu jahimehed lõpnud veiste osi või vasikate keresid tõid. Kolhoosi ajal tapeti vahel ka loomi lihaks, mida oma töötajad osta said. Jahimehed toimetasid tapajäägid, ka veisepead, metsa söödaplatsile. Sinna jõudis lähikonnas paiknevalt kaitsealalt talvel kindlasti kohale ka kaljukotkas, rääkimata mööda maad liikuvatest kiskjatest. Ega metssigagi lihast ära ütle. Küllap seal kõmmutati nii mõnigi loom maha.

Kui maad tagastati või erastati, lõpetasid jahimehed uute tapajääkide toomise. Praeguseks on sambla seest paistmas veel mõned lehma pealuud. Mind need ei häiri, pigem vaatan huviga, kui kaua loomaluud looduses vastu peavad.

Veel umbes kümme aastat tagasi käis kevadel sealt emakaru poegadega läbi. Sulalumel olid ühed suured ja kahed väiksed jäljed. Küllap on loomadel hea mälu või päritakse kogunisti vanematelt alateadvusesse signaal kohtadest, kust pärast talveunest ärkamist võiks esimese rammusama kõhutäie leida.
Natuke on isegi kahju, et korda karmistati ja kõik Väike-Maarjasse kokku tuleb vedada. Selle võrra on erinevate liikide nägemise võimalus kesisemaks jäänud.