Arhiiv January, 2015

Metsaomanikud – kas olemuselt ratsionaalsed või emotsionaalsed?

Friday, January 30th, 2015

Krobeline ja vanaOlen kindel, et need metsaomanikud, kes elatuvad vaid metsaga seotud ettevõtlusest, on oma tegemistes oluliselt ratsionaalsemad kui väike-metsaomanikud. Suuromanik ja ettevõtja on sunnitud emotsioonid kõrvale heitma, kui tahavad ellu jääda või omal alal edukad olla.

Ei tohi aga mööda vaadata faktist, et Eestis on siiani alles umbes 50 tuhat väike-metsaomanikku, kelle omandis on ligi neljandik kogu ühest miljonist eesti erametsamaast. Seega tuleb igaühe kohta keskmiselt 5 hektarit metsa, mis majanduslikus mõttes ei anna olulist tulu. Miks nad siis ikkagi tahavad metsaomanikud olla, kuigi metsamaa omamine toob kaasa pidevaid kulutusi, kasvõi iga-aastane maamaks? Kui oluline on metsaomanikuks olemise emotsionaalne külg?

Mis on metsaomanike seas valdav, kas ratsionaalne mõtlemine või emotsionaalne käitumine?

Ratsionaalne omanik jälgib metsamajandamiskava ja seadusi, uurib puidu hindasid ja turunõudlust. Ratsionaalne metsaomanik, kelleks võib olla näiteks muus ametis elatist teeniv inimene, astub metsaühistu liikmeks, sest see võib talle kasulik olla, ta kuulab ja usaldab konsulendi nõuandeid ning laseb oma metsa üles töötada ja palgid turule viia puidu ühismüügiga tegeleval tulundusühistul. Ta ei koorma end metsaistutuse ja hooldusega, vaid tellib ka selle töö ühistult. Ratsionaalne omanik jälgib pangakonto seisu ega käi iga natukese aja tagant oma metsa üle vaatamas. Mets ei tekita temas liigseid emotsioone, õhtul magama heites ei jookse silme ees pildid päeval käidud metsaradadest.

Kõik metsandusega tegelevad ettevõtted lähtuvad oma tegevuses loomulikult kasumlikkusest, emotsioonidega pole neil aega tegelda. Ettevõtjal on küllalt muresid oma tehnika ja töötajate hoidmise, puiduturul püsimise ja uute investeeringutega. Seepärast jätan praeguses mõtiskluses suured kõrvale.

Metsast kui emotsioone tekitavast paigast oskavad rääkida need, kes metsaga lähedalt suhtlevad, kel on aega ja tahtmist seal pikemalt viibida, mõtiskleda, ennast koguda ja hinge puhastada. Ma usun, et paljud väike-metsaomanikud tahavad justnimelt oma metsas kõiki töid ise teha, sest ainult sel moel saavad nad metsa muutumist ja sealset elustikku paremini jälgida, olla ise osa loodusest. Paljude väikeomanike jaoks võib oma metsatukk olla seotud ka lapsepõlve või isade-vanaisade mälestustega. Austan noori peresid, kes maale elama asuvad ja soovivad kodu juurde ka tükikese oma metsa soetada. Emotsionaalne side kodumetsaga tekib järk-järgult, aastatega.

Mu mõtisklus kisub pikaks ja lõpetuseks võiks küsida, et kumb siis mina ise olen – kas ratsionaalne või emotsionaalne metsaomanik, suur või väike. Maaomandi poolest sobiksin keskmike hulka ja mõnes asjas olen olnud ratsionaalne, kuid jäärale omaselt isepäine. Mida aastad edasi, seda emotsionaalsemaks suhted metsaga lähevad. Loodus ravib rahutut hinge ja annab meeltele kosutust. Vaadake pildilt seda vana mändi ja mõistate.

Metsa tagavara suurus näitab omaniku varalist seisu

Wednesday, January 28th, 2015

Ladusin lauale kõik oma eelmised ja hetkel kehtivad metsamajandamiskavad. Tegin tabeli, reastasin metsa tagavara esmase inventeerimise ajal, kõrvale järgmised, 10 aastat hiljem tehtud inventuuri andmed, millele lisasin aastate juurdekasvu viimasest inventuurist praeguse hetkeni ning lahutasin neil aastail raiutud puidu tihumeetrid. Ja mis ma sain? Olen 12,6% rohkem raiunud kui metsa juurde on kasvanud! Seda alates 1997.aastast tänase päevani. Minu vara on vähenenud.

Viimasel ajal olen metsaraietes mõõdukust hoidnud, kartes, et võin jääda vaesemaks kui omanikuks saamise algaastatel. Nüüd arvutusi tehes ilmneb, et olin jah esiotsa liiga optimistlik. Seda enam tuleb nüüd arukamalt majandada, olemasoleva metsa väärtust suurendada just hooldusraieid tehes ning väga kaalutletult teha lageraie otsuseid.

Vaatamata sellele, et olen kõigile seni lageraiesse läinud metsaeraldistele alati uue metsa istutanud ja pärast kunagistelt põllumaadelt lepikute raiumist ka need põllud kuusega uuendanud, ei kajastu see tagavara suurenemises veel niipea. Mets, eriti okaspuu, lihtsalt kasvab aeglaselt.

Nähes, mis ümberringi metsadega toimub, järeldan, et metsanduse arengukavasse planeeritud raiemahud on ülehinnatud ning kogutagavara Eesti tulundusmetsades väheneb. Uus mets ei jõua lühikese ajaga samaväärses koguses peale kasvada. Kuna tagavara hulka on arvestatud ju ka kaitsealadel kasvavad metsad, kus raiemahud on piiratud, siis seda enam väheneb tulundusmetsade tagavara.

Soovitan ka teistel metsaomanikel taolisi arvutusi või inventuuri teha, et saada oma varalisest seisust ülevaade. Numbreid on vaja kõigepealt iseendale, et hinnata, kui hea või halb peremees ma olen. Mina olen oma vara hinnates mingil hetkel liiga optimistlik olnud ja seda võib ka teistega juhtunud olla.
IMG_5508
Pildil on eeloleval kevadel kümne aasta vanuseks saav kuusenoorendik minu kodumetsas. Jahimehed aitasid seda 2005.a. talgutel istutada.

Üks omapäi kasvanud keskealine mets

Monday, January 26th, 2015

Seekord teen juttu omapead kasvada lastud metsast, mida nüüd tasapisi üritame käidavaks ja läbipaistvamaks kujundada. Sealt ei tule isegi mitte ahjukütteks sobivaid puid, ka paar kolmnurka murdunud kuuske jäävad just samamoodi sinnapaika, ainult oksad saavad laasitud. Ilvesel hea ronida ja ümbrust vaadelda. Vast kunagi siis, kui on põhjust masinaga metsa mõni rada sisse sõita, selgub, kas need puud veel millekski kõlbavad. Rookimisele läheb esialgu ainult võsa ning tihnikus suurte puude alla jäänud väikesed kuivad kuused ja peened lehtpuukaikad. Pikapeale tekib võimalus kohast mingi ülevaade saada. Mulle tulemus meeldib – oma mets ikkagi, saab lahedalt ringi käia ja võib-olla sügisel seenigi korjata. Kas aga seda ka haritud ja kogenumad metsamehed otstarbekaks peavad, eks öelge välja.

Elurikkusest rääkides võib igas metsamajanduslikus tegevuses leida asju, mis tunduvad vägivaldse sekkumisena loodusesse. Samamoodi võiks ju suhtuda aias muruniitmisesse või porgandipeenra rohimata jätmisesse. Küllap leidub mõõdukas kompromiss, millega nii inimene kui loodus mõlemad rahul oleksid.
Selgituseks niipalju, et inimkäsi pole selle metsa kasvama hakkamise algusest umbes 45 aastat sinna sekkunud ja mina pole samuti pärast maa tagasisaamist sealt midagi raiunud. Oli siiani üks metsik padrik koos looduslikult kasvama läinud suuremate kuuskede ja kaskedega. Kuni 2010. aastani jooksis kõrvalt läbi elektriliin, mis muutis ääres valgusolud paremaks kui natuke eemal asuva sama vanusega metsa sees. Sellest ka palju võsa, paju- ja paakspuupõõsaid.


Pildil, kus osa metsa on juba põõsastest puhastatud, on näha kunagised (kolhoosiaegsed) metsa väljaveo teekohad, üsna vesised, hetkel jääkaane all. Kuused kasvavad grupiti kõrgematel ja kuivematel kohtadel. Metsaaluse puhastamine näitab ära puistu tegeliku seisundi – ebaühtlase koosseisu, vanuse ja täiuse. Ilma põõsaid rookimata ei saakski mingit ülevaadet, nagu teiselt pildilt aru saada võib.

Kui metsad vähenevad, kaovad ka liigid

Friday, January 23rd, 2015

Minu kirjutised võivad mõnikord paista kibestunud inimese halana, et vaat, kus enne olid suured laaned, kuhu võis ära eksida, või ajad, kus kullid viisid õuelt kanu ja hundid kimbutasid pimedal hommikul kooli minevaid lapsi. Varem oli tõesti rohkem elamusi, hirme ja looduse austust samuti. Julgen sellest kirjutada, sest olen kogu elu maal elanud ja palju metsades ringi liikunud. Viimase aja muutused aga panevad muretsema.

Tõepoolest, inimese hirm looduse ees hakkab aja jooksul taanduma, sest palju me üldse enam autost kaugemale viitsime minna. Metsad on sihtide ja teede võrgustikuga tükeldatud ning iga rada viib kuhugi välja. Pealegi on enamasti igaühel taskus tehnikavidin nii orienteerumiseks kui abi kutsumiseks.
Picture 053
Metsikut loodust jääb järjest vähemaks, kui mõned suured soomassiivid kaitsealadel välja arvata.
Veel kümme-viisteist aastat tagasi, kui kõiki erastatud ja üles ostetud metsi polnud jõutud maha raiuda ning riigimetsaski oli rahu, käisin vähemalt korra nädalas ümbruskonna metsadega tutvumas.

Mõnel retkel avastasin ühe käiguga korraga mitu suuremat sorti risupesa või puuõõnsusi, kus keegi võis pesitseda. Hiljem, kui leitud pesade arv juba suureks kujunes, võtsin ühendust ornitoloogidega, kes mu leiud üle vaatasid. Leitute hulgas olid mõned konnakotka pesad, terve rida hiireviu omasid, mõned kanakulli ja herilaseviu pesad. Väikese piirkonna kohta oli see suur liigirikkus.

Mis neist nüüd järele on jäänud? Väike-konnakotkas liigitati kõrgeima kaitsekategooria alla ning tema pesad on valvatud ja metsaraiete eest enam-vähem kaitstud, mille toel läheb kotkastel suhteliselt hästi. Metsaomanikul muidugi nii hästi ei lähe, sest siiani pole rakendunud ammu räägitud hüvitis kotkapesa piirangutega metsa eest.

Halvasti käib käsi kanakullil, keda veel kümme aastat tagasi võis päris sageli küla vahel suure kuuse otsas passimas näha või augustikuus metsateel veelombis suplevaid kullipoegi pildistada. Kus nad nüüd on?

Viimased kaks teada olevat kanakulli pesapuud läksid raiesse. Üks küll jäeti lagedale püsti, kuid paari kuu pärast lükkas tuul selle pikali. Teine pesa, mis pildil, kadus koos raiega nii vaikselt, et veidi aega hiljem ei suutnud ma tolle kidura kuuse latvagi oksavaalust üles leida, pesast rääkimata. Pidi ikka väärt puu olema, mida üks suur, üle Eesti maid kokku ostnud firma nii väga himustas. Kaks notti kuuse-paberipuu virna.

Olen tähele pannud, et raie käigus püütakse pesaga puid võimalikult kiiresti kaotada, et jälgi ei jääks, eriti veel siis, kui mõnda neist pole jõutud EELIS-e infosüsteemi sisse kanda. Kiiresti kadus sama firma metsast ka kask koos hiireviu pesaga. Puu oli lihtsalt keset metsa maha langetatud ja risupesa selle harude vahelt lõhutud ja metsa alla laiali soputatud.

Sama teed ehk lageraiesse läks ka üks raudkulli pesadega männik. Raudkull teeb igal aastal uue pesa samasse metsa ja seepärast võib seal lähestikku olla korraga mitu pesa erinevate puude otsas. Nüüd pole männikut ega pole mitu aastat ka raudkulle näinud.

Kanakulli pesadest veel niipalju, et nagu pildiltki paistab, pole kanakull teab mis ehitusmeister. Pesa on nagu laisa mehe osmik, kus häda pärast saab muneda ja pojad üles kasvatada. Valitud puugi pole kanakulli puhul mingi iludus. Kõik minu nähtud kanakulli pesad asuvad kuuse külgokstel, mitte vastu tüve või puuharude vahel, nagu teevad konnakotkad või hiireviud, kes igal aastal sinna uusi oksi juurde toovad, nii et pesa järjest suuremaks kasvab.

Ma ei kirjuta neid lugusid lihtsalt virisemiseks või nostalgia pärast, vaid ikka selleks, et ärgitada kaasa mõtlema. Küll tahaks, et metsamajandajatel oleks aega loodusesse süvenemiseks ning arusaamist, et ka tulundusmetsades tuleks säilitada elupaiku ja liigirikkust.

Vanad ja väärikad

Wednesday, January 21st, 2015

Olen vahel mõelnud, et kui ajad ja olud kitsaks kisuvad, kust siis minna abi otsima. Küllap oma mets on üks kindel tugi. On olnud 20 aastat tagasi ja ka 10 aasta eest. Hiljem olen teda säästnud ja võimalikult palju tagasi andnud. Olen püüdnud metsaga suhelda nagu sõber, omakasupüüdmatult.
Vanad männid
Ma üldiselt ei kuula ega loe hirmujutte vana metsa raisku minemisest ega satu paanikasse, kui näen oma metsas mõnd kuivama hakkavat vana puud. Pean seda väärikaks vananemiseks – paljud seisavad ka pärast surma hulk aastaid püsti. Rähnid taovad õhkkuiva kõva puud nagu trummi, kus erinevates kohtades eri sageduste ja kõrgustega helisid tekib – kiirest tremolost bassi tümpsuni. Kõrgele ladvatüükale lüües vibreerib kuiv puu maapinnani välja – sünnib metsamuusika.

Võtan jalad selga ja suman piki noorendiku äärt oma kõige vanema metsaeraldise poole. Noorendikes ja lehtpuumetsas on lumi paks, koorikust läbi vajudes poolde säärde. Seda vahvam on jõuda vana metsa alla, kus talve nagu polekski. Maa on paljas, samblad ja kollad rohetavad.

Vaatasin seal ringi, sest kui kunagi üldse peaks raieks minema, siis tuleb just see eraldis käsile võtta. Keskmine vanus üle 120 aasta, kuuse-männimets. Keskel lamab üks eelmisel talvel tuulest heidetud kuusk, juured püsti, kõrval üks kuivanud peenem mänd, rähn sellel trummeldamas. Siis üks hiigelsuur korpas koorega haruline kask, kes kindlasti ka minu isa ja vanaise on näinud, ja veel üks musta pässikuga (kasekäsnaga) kask suurte kuuskede keskel. Puujuurte vahel lohkudes lirtsub vesi. Maa on sula. Turnin juurtel, hindan puid ja olusid. Alusmetsa võsa võiks lõigata. Suurem metsaraie ei tule sel talvel jutuks. Oli lihtsalt uitmõte.

Pildistan võimsaid mände ega kujuta ette, et ükskord tuleb need maha võtta. Suurte puude vahel on maa kuivem, seal kasvavad kollad, vana metsa igihaljad taimed. Tean, et miski pole pärast raiet enam endine, ka kollad kaovad.

Tagasi sammun jälle üle kuusenoorendike, mis iga aastaga aina kõrgemaks ja tihedamaks muutuvad. Hea tunde ja klaaritud mõtetega asun koduteele.

Ilves luurab jälle

Tuesday, January 20th, 2015

Metsateed on kiilasjääga kaetud ning väga libedad, peab hoolikas olema. Sulailmaga kaevasin oma metsa suunduva sihi otsa lumest lahti ja nüüd saan auto sinna tagurpidi sisse ajada. Edasi lähen jalgsi.
IMG_5496
Mets on märg, kuusiku alt on lumi kadunud ja maa õõtsub. Kuuse-taadi ennustuse järgi pole kõvemat külma sel talvel enam loota. Ka vene GISMETEO näitab kuni 20.veebruarini kergete miinuskraadide vaheldumist plussidega. Pärast seda peaks juba päike mõjuma hakkama.

Praegu on päevasel ajal metsaelu välja surnud. Isegi ronkasid pole kuulda-näha. Koorikuga lumme lõikudes tekitavad saapad krõpsuvaid helisid ja rikuvad üldist vaikust. Pole lootustki märkamatuks-kuulmatuks jääda, veel vähem metsaelukaid näha.

Avastasin uued ilvesejäljed, loom on pühapäeval sulailmaga jälle mul samas metsatukas käinud. Pildil on võrdluseks kõrval tulemasin, mille pikkus 8 cm. Jälje pikkust-laiust paari sentimeetri jagu rohkemgi – nii et tegu on täiskasvanud ilvesega. Samas olid ka paari metskitse jäljed ning ühed jänese omad. Tundub, et ilves jälgib ja piirab järjekordset saaki.

Kadakas metsas ja kohanimedes

Monday, January 19th, 2015

Meie kandis leiab looduslikult kasvavat kadakat harva, siin kasvavad segametsad, kus valdavaks on kuusk. Kuusikus aga pole kadaka jaoks piisavalt valgust ja vaba ruumi. Valla teise serva liivastel muldadel kasvab ka ilusaid männimetsi, kuid mitte kadastikke.
IMG_5485
Oma metsas tean erinevates kohtades ja ühekaupa kasvamas vaid viit kadakat, kõik noored puud. Kuuenda kaevasin 2005.a. välja, muidu oleks ta kraavi süvendamise käigus hukka saanud. Tõin puukese koju ja istutasin aianurka suure kivi kõrvale. Läks ilusti kasvama, päris suur juba.

Lapsepõlvest mäletan ähmaselt, et kivisel karjamaal siiski mõni kadakas vist oli. Teisi puid seal polnud, lambad ja veised pügasid ära nii rohu kui võsa. Nüüd on kõikjal mets või laiuvad põllud ning väikese kadaka jaoks kohta pole.

Ehkki Vändra kandis on kadakas harva ette tulev puu, esineb kadakas mõnedes kohanimedes.
Minu isa käis 1920-ndatel kuus talve Vana-Vändra vallas Kadaka koolis. Kadaka koolimaja on tänini alles ja muinsuskaitse jälgib maja käekäiku. Koolimajas sündis 1868.a. kirjanik ja ühiskonnategelane Ernst Peterson-Särgava, kes hiljem seal ka mõne aasta kooliõpetaja ametit pidas. Hoone hoiti enam-vähem korras ka kolhooside ajal ning ühte tuppa seati sisse muuseuminurk. Taasiseseisvumisega läks hoone erakätesse ning omanikud on selle nüüdseks heasse seisu taastanud. Vanaperenaine peab koha ajaloost lugu.

Kodukandi kultuuriloost polnud plaanis pikalt kirjutada, ometi juhib see siinsete kohanimedeni, mil on kadakatega seos. Tänasel päeval pole Kadaka koolimaja juures alles ühtki vana kadakat, mis võiksid vihjata kohanime tekkeloole. Koolimaja vastu üle tee ehitati ca 30 aastat tagasi veel üks majapidamine ja tee äärde jääva palksauna juures kasvab küll üks kadakas. Puu praegust vanust hinnates võib arvata, et omanikud istutasid kadaka sauna juurde ise, et koha endisaegne nimi ei kaoks.

Minu sünnikodust vähem kui kilomeetri kaugusel oli veel üks Kadaka nime kandev talukoht, hooned pole säilinud. Kadaka Liisi käis mõnikord meil juttu ajamas ja tütre Elviga oli mul alevisse ühine koolitee.

Pildil oleva kadaka kasvamist oma metsas, karulaskmise kase koha lähedal metsasihi ääres, olen saanud jälgida juba umbes 15 aastat. Esialgu ei paistnud põlvepikkune puuke võsa vahelt väljagi, kuni sai talle valgust ja ruumi juurde antud. Käin sealt mööda ja vaatan teda kui haruldust.

Taliseente aeg

Thursday, January 15th, 2015

Aasta tagasi ilmusid puutüvedel kasvavad üheaastased taliseened umbes jõulude paiku, sel aastal aga paar-kolm nädalat hiljem, jaanuari keskel. Pildil on puidu-sametkõrgesed, söödavad taliseened. Nende kasvamine saab hoo sisse pärast esimesi külmasid, mis sel korral olid jõuluajal. Seened ilmuvad talviste sulailmadega, mõningane külm küll peatab nende kasvu, kuid järgmise sulaga areng jätkub.
IMG_5477
Talvel on elu looduses suhteliselt seiskunud, seega tekitavad kõik muutused minus elevust. Nii saab taliseente ilmumisest omamoodi sündmus.

Puidu-sametkõrges kasvab lehtpuu tüvedel või kõdunevatel kändudel. Minu pildistatud seened paiknevad jalaka tüvel. Puu on jalakasurmast nakatunud ja hakkas suvel kuivama. Ka eelmisel talvel oli samal puul samu seeni.

Puidu-sametkõrgest peetakse suurepäraseks söögiseeneks, sobib kupatamata kujul, näiteks värskelt praetult, mitmesugusteks seeneroogadeks. Toiduks kõlbavad ainult kübarad, sitket seenejalga ei korjata.
Mul on see seen veel proovimata, kuid arvan, et korjan sealt portsu kübaraid, praen võis ja maitsen ära. Kui on väärt seened, annan kommentaariga teada.

Sihvakad sanglepad

Wednesday, January 14th, 2015

Picture 027Olen võimaluse korral käinud vaatamas pildil olevat sanglepikut, sest see on eriline ja teistmoodi kui ülejäänud minu metsatükid. Kui krobelisi tüvesid vidukil silmi eemalt vaadata ja raagus latvade poole pilku mitte heita, meenutab sanglepik koguni männikut. Nii sihvakad ja sirged on nad.
Praeguseks on sanglepikul vanust kusagil 70 kanti, kõrgust 24 m ja jämedust keskmiselt 25 cm. Võiks rahumeeli maha raiuda, kuid ei taha.

Õnneks pole keegi veel teinud sellist seadust, et eraomanik on kohustatud oma metsa, kui see raieküpseks saab, kindlasti maha raiuma. Tõepoolest, harvendusraie on selles metsas kümme aastat tagasi tehtud, peenemad ja kõverad lepad välja raiutud ning mõned okslikud kuused samuti. Veidike kuuske jätsime täiuse mõttes kasvama ja neid paistab ka pildilt.

Sanglepik kasvab mul angervaksa kasvukohatüübis ning kannatab enamuse aastast liigniiskuse all. Olen südasuvelgi seal mättalt mättale hüpanud, kui pole tahtmist vees solistada. See aga tähendab, et raietöid saab teha vaid talvel ning sedagi läbikülmunud pinnase korral. Külmi lumeta talvesid aga tuleb meil harva ette. Tol korral, kui õnnestus harvendusraie ära teha, oli erandlik aasta, vähese lume ja pikalt püsinud külmaga. Kuna sellest kohast saab materjali välja tuua vaid üle haritava põllu, siis tuleb leida aeg, mil seal pole ei heina ega talivilja. Muide, heinapõllult ülevedu on sama suur kuritegu kui seda üle taliviljaorase tehes – tallatud kohas näiteks ristikhein hukkub, kevadel on jälgede real must maa. Metsamajandaja peab põlluharijat austama.

Tänavu ei ole õiget külma olnud. Maa on vett täis, jääkirmega kaetud loigud salakavala lume all, kust peale astudes jalg sulpsti läbi vajub. Esimene auto lumest väljakaevaminegi sai läbi tehtud – liiga uljalt põrutasin mõne päeva taguseid jälgi pidi metsasihile ja enne ümberpööramiskohale jõudmist kinni jäingi. Rohtunud ja tallamata keskosas on lumi kohev ning vahelduva sula ja külma järel kooriku peale tõmmanud. Autonina toimis buldooserina seni, kui kõhualuse ka lund täis oli korjanud. Hea, et enne kodust väljasõitu kühvli kaasa panin.

Rongad teavad, mis metsas toimub

Monday, January 12th, 2015

Käisin laupäeval oma metsas ringkäiku tegemas ja sattusin suurtele ümmargustele käpajälgedele, mis läksid risti üle metsaraja ja siis piki kraavipõhja edasi kuusenoorendiku poole.

Helistasin tuttavale jahimehele ja uurisin, kas viimasel ajal on siin hunte või ilveseid nähtud. Hundid pidavat raba ääres käima jah, jäljed maas. Kui sead tükk aega söödaplatsile ei ilmu, siis on susikari on liikvel. Minu kirjeldatud käpajäljed arvasid nad kuuluvat ilvesele, lubasid vaatama tulla.
Käisin veel natuke ringi ja minu tee ristus mitmel korral uuesti kiskja rajaga. Olin selleks ajaks päris kindel, et jäljed on ilvese omad. Jõulude ajal oli selles tukas kamp metskitsesid ning küllap ilves neid passiski.
IMG_5475
Minu lähedal maandus kase latva ronk ning jälgis ümbrust. Soo, ikka peab mingi põhjus olema, kui rongad kohal. Ammu teada, et ronk on kõige terasem metsa valvur, ükski asi ei jää tal märkamata, liiati kui on lootust kõhutäis saada. Talvisel ajal passivad rongad hoolega kiskjate liikumisi. Ilves ei söö metskitse korraga ära, jätab ka rongale. Vaatasin hoolega ringi, ehk näen kusagil lumel verd ja satun sel moel kiskja saagile. Sedapuhku ma murtud kitseni ei jõudnud.

Pühapäeval helistas jahimees tagasi, et olid käinud minu juhatatud jälgedel ning nägid ära ka metskitse korjuse. Ilvese töö neh.

Kui pole kannatust mööda ilvese radu lõpuni minna, nagu jahimehed teevad, piisab ka jälgedest lumel ning rongast, et metsas juhtunu ära arvata.