Arhiiv February, 2015

Põdrad liiguvad kambakesi

Friday, February 27th, 2015

Nagu eelmises loos lubasin, et käin metsaveosihi pärast tööde lõpetamist läbi, nii ka tegin, boonuseks kohtumine põtradega.
kolm põtra
Metsasihi esimene pool on heas korras, koormate raskus pole jääkolakat täielikult jõudnud lõhkuda. Keskosas aga oli lahtine püdel porikiht kogu sihi laiuselt peal. Pidin otsima kohta, kuhu astuda, igatahes saapad said korralikult mudaseks. Sinna ei tohiks enne täielikku ülessulamist ja kuivamist ühegi sõiduauto või maasturiga tuuritama minna – veab rööpad sisse ja rikub tee täiesti ära. Edasi kulgesid veojäljed varem tallamata lumisel kraavikaldal kuni langini. Ei midagi hullu.

Langile hiilisin tasa, lootes näha neid igatsetud põtru. Haavaokste hunnikutes turritavad kooritud kaikad küll viitasid põtradele, kuid loomi endid seal polnud.

Metsas on kevadet tunda. Suur parv siisikesi sidistas üleval kase okstes rippudes, kaugemal kiiksus üks musträhn ning kahelpool sihti jagasid suur-kirjurähnid omavahel maid.

Olin sihil liikudes juba tagasiteel, väike pettumus hinges, et kuhu need põdrad siis jäid, kui eespool riigimetsa lageraielangi tagaservas tabas silm midagi valendamas. Põdra kintsud. Seal nad siis passisid! Esiotsa nägin vaid kaht looma, siis tuli puude tagant nähtavale kolmaski. Kaugust meie vahel oli umbes 230 meetrit. Mina vaatasin põtru, nemad jälgisid mind.

Ehkki seekord nägin vaid kolme põtra, oli masinamees mõni päev tagasi näinud langil viimati viit looma. Sama rääkis detsembrikuus ka üks teine metsavedaja, kes ühtlasi siitkandi jahimees, et kolm looma käivad koos ning emapõder koos kevadise vasikaga eraldi. Kuni lageraielankidel haavaoksi jätkub ja loomi mõni hundikari ei kimbuta, siis ehk saan nendega edaspidigi kokku.

Metsateed enam kaua vastu ei pea

Thursday, February 26th, 2015

Pole kaugel päevad, mil vald hakkab kohalikele kruusateedele 8 tonni märgiga piiranguid seadma. Metsaveoautod on kindlasti ühed suuremad külateede kasutajad. Kui vedu suletud tee taha toppama jääb, võib omanikul tulu saamine mitmeks kuuks edasi lükkuda.
IMG_5707
Raieõiguse müügi puhul makstakse ehk tasu korraga ära, kuid seda võidakse ka osade kaupa teha, olenevalt poolte kokkuleppest. Ja kokkuleppeid on erinevaid: mõned võtavad aluseks kasvava metsa takseerandmed, mõned raiest välja tulnud sortimendid ja tegelikud tihumeetrid. Ise olen seda teist varianti viimati 5 aastat tagasi kasutanud, hiljem pole lepinguid teinud ega palki müünud. Pildil olev koorem on pärit mu naabri metsast.
IMG_5706
Metsanaaber arvas, et jõuab kogu materjali tänaseks langilt tee äärde välja tuua. Masinamees igatahes vedas isegi vabariigi sünnipäeval, sest kevad tungib peale ja metsasihil kipub pori jääkooriku alt välja pressima. Sihi otsalt vaadates ei paista kogu veotee küll hästi ära, kuid midagi hullu veel ei tundu olevat.

Tahan siiski pildil oleva sihi kuni langini jalgsi läbi käia, sest raiest maha jäänud haavaokstega pidavat põdrad maiustama ning tore oleks neid loomi lähemalt näha. Põdrad metsamasinaid ei karda, nad pidavat vaid nii kauaks kõrvale metsa minema, kuni traktor koormat korjab ja tulevad kohe tagasi, kui koorem ära sõidab. Ehk läheb õnneks neid ka mul näha, kokku pidavat 4 looma kambas olema.

Laululuikede tulekus on kevadet

Wednesday, February 25th, 2015

kaks laululuikePildi kahest lauluigest tegin päev enne vabariigi aastapäeva ühel talinisu orasepõllul oma maa naabruses. Ka tuttav külamees oli samal päeval näinud üht valget luike üle lendamas.

Nägin Elurikkuse vaatlustest, et laululuiki on sel talvel nähtud ainult mere ääres saartel. Veebruari ainuke vaatlus oli 24.veebruari seisuga registreeritud Pärnumaal Tahkurannas ja seegi piirkond jääb mere lähedale. Sisemaal peatuvad luiged tõenäoliselt ajutiselt, et puhata või kui leiavad lumest paljaks sulanud põldudelt toidupoolist. Taliviljaoras sobib selleks kindlasti.

Tavaliselt algab suurem laulu- ja väikeluikede ränne põhja suunas just märtsis, kuid sel talvel on palju asju teisiti. Väikses jões korralikku jääd ei tekkinudki ning olemasolevad raasud kadusid paari vihmase päevaga nii märkamatult ära, et isegi veetaset ei kergitanud. Soojad ilmad, lahtised veekogud ning lumeta põllud meelitavad linnud tavapärasest varem rändele.

Lauluik on soomlaste rahvuslind nagu meil Eestis suitsupääsuke. Põhjanaabrite rahvuslindudest vaid üksikud paarid jäävad Eestisse pesitsema, enamasti rändavad nad suveks põhja tundraaladele.

Olen kevade inimene ja elan kevadekuulutajate ootuses. Varsti võib ehk loota esimesi kiivitajaid ja põldlõokesi.

Talv on vist selleks korraks läbi

Monday, February 23rd, 2015

Viimased sulapäevad ja vihm viisid põldudelt lume, okaspuumetsa all pole lund olnudki. Metsasihtidel ja võsastunud noorendikes, kus jalg siiani poolest säärest lumme vajus, on see tublisti alanenud. Külmaga kõvaks tallatud taliteed esialgu veel kannavad.
IMG_5673
Kel metsatööd pooleli, peavad kiirustama. Talv saab sel aastal varem läbi.

Meie jõudsime küttepuudeks võetud lepad vahepealsete külmadega ilusti välja tuua. Pildil ongi üks selline talitee eelmisel nädalal. Kui ilm kevadiseks jääb, siis juurde raiuda pole mõtet. Lepikus lirtsus lohkudes vesi ja lume all on maa sula nagu hautis konservikarbis. Ainult vanemas okaspuumetsas, kus lumi pidama ei jäänud, on kuivem ja pinnas kõvem.

Uurisin lähinädalate ilmaprognoosi ning see näitab, et talvekülma ei paista märtsikuus enam kuskilt. Vabariigi sünnipäevanädal tuleb vesine ja soojakraadidega.

Ööviiulile mürki ja öökullile tina

Thursday, February 19th, 2015

Just nii lubab teha teisipäevases Pärnu Postimehes ilmunud kirjutises üks sõjakas metsaomanik, andes tuld nii kaitsealade loomise, Natura metsade valiku kui looduskaitsjate pihta.
IMG_3029
Kaalusin tükk aega, kas üldse on mõtet lasta end häirida ühe enesekeskse inimese arvamusloost, kuni tundsin, et ei saa painavatest mõtetest enne lahti, kui need endast välja lasen.

Kõige rohkem olin ajalehte lugedes jahmunud, et rahumeelsete metsaomanike hulgas võib olla üks nii kibestunud tegelane, kes vihkab kõiki metsaelukaid, sest sead tuhnivad maad, kitsed ja põdrad söövad puid ning öökullid jõllitavad hämaras puu otsas. Vanad puud on ka ohtlikud, sealt võib kuivanud oks pähe kukkuda. Külamehi, kes puude kaitseks on valmis end nende külge siduma, nimetab ta väheste teadmistega inimesteks, kes soovivad pildile pääseda.

Mina olen kokku puutunud väga paljude erametsaomanikega, käinud paljudes metsades üle Eesti ja kohtunud õppepäevadel. Ma pole seni kuulnud ühegi suust, et hakkab oma metsas linnupesi hävitama või taimi mürgitama, muidu äkki looduskaitsjad avastavad ning panevad metsa kaitse alla. Metsaomanikud on siiani olnud targad loodusinimesed, kellele metsas toimetamine on õpetanud kannatlikkust, ilma ja oludega arvestamist. Nad pole kaotanud lootust, et nende panust keskkonnahoidu kord ka vääriliselt hinnatakse.

Kirjutise autor väidab end olevat tubli metsamajandaja, kui on maha võetud metsaaukude asemele 20 tuhat puutaime istutanud ning küsib vastu – mida need looduskaitsjad samaväärset on teinud. Mees väidab, et ei ole siiani aru saanud loomade mõtteviisist, lindudest ja taimedest polevat üldse mõtet rääkida. Kuidas nüüd äkki keskkonnakaitsjad arvavad end kõike seda teadvat, küsib ta.

Leheloost jäi mulje, et selle mehe jaoks on mets üksnes rahas mõõdetav väärtus ning puud peavad tingimusteta ainult inimest teenima. Aga metsa emotsionaalne pool ja eestlase austus looduse kui terviku vastu?

Olen viimasel ajal metsade vahel ringi liikudes järjest sagedamini tabanud end mõttelt, et tänu looduskaitsele ongi Eestis üldse alles vanu metsi, mis suures majandamistuhinas oleksid ammu saeveskite või sadamate poole saadetud. Ehk ikkagi prooviksime praeguste metsaomanikena olla kõik sedavõrd loodussäästlikud, et järgmised põlvedki varakevadisi kakuhuikeid kuuleksid ja suveõhtul ööviiuli lõhna tunneksid.

Vanade haabade keskel juba igav ei hakka

Tuesday, February 17th, 2015

IMG_5645Pildil olev haavataelik on puuseen, mis kahjustab elusate haabade tüvesüdamikku. Metsanduslikust vaatevinklist on see seen metsakahjur ning kui teda esineb noores kasvueas haavikus, siis soovitatakse nakatunud puud kiiresti välja raiuda, et nakkus tervetele haabadele edasi ei leviks.

Vanades haavikutes esineb haavataelikut sageli, mõnes kohas on kõik haavad neid seenekehasid täis. Seentega haavad on seest mädad ja peale kehva küttepuu pole neist enam midagi saada, majanduslikus mõttes. Liigirikkuse mõttes on aga sellised haavikud väärt kasvu- ja elupaikadeks paljudele seentele, sammaldele, putukatele, aga ka haruldasele lendoravale.

Küll aga püsivad kõrge vanuseni ja ilma tüvepuidu kahjustusteta üksikud suured vanad haavad näiteks kuuse-kase segametsa keskel kasvades. Selliseid laiutavad haavahiiglasi võib ka „huntideks“ kutsuda ning ainuke hirm on, et kui need kas tormis või vanadusest enne ülejäänud metsa raiesse minemist koos juurtega maha juhtuvad langema, siis võtavad kõrvalt pool metsa endaga kaasa. Erametsades selliseid haabu leidub, peamiselt metsastunud vanade karjamaade kohtades. Üks näide oli mul kümne aasta tagusest ajast, haab rinnasdiameetriga ligi 1 meeter, läbinisti terve, puit valge. Kuid kuna oli okslik, võimsa võraga, siis mingit otstarvet peale suure hulga küttepuude ma tema kasutamiseks ei leidnud. Haavahalud lõhnavad magusalt ja on pärast paariaastast kuivamist väga hea ahjupuu.
IMG_5647
Jätkates haavataeliku juttu, siis on kindlaks tehtud, et seen hakkab arenema just haavapuu vigastatud kohtades. Näiteks on minu pildil näha piki tüve kulgev lõhe, mis võib olla kas piksetabamusest või külmaga paisumisest tekkinud.

Teisel pildil on näha vana haava tüves üks põiki lõhe, nagu suur suu. Kas keegi on üritanud rinnakõrgusel saagi proovida või on mõne muu vigastusega tegemist, ei tea. Igatahes vanade haabade keskel liikudes on vaatamist palju ja igav ei hakka.

Topise tegemine – kas teise elu andmine?

Monday, February 16th, 2015

Sain mõni päev tagasi topisemeistrilt kätte pildil oleva kivinugise topise. Nugis jäi minu kodu juures auto alla, oli saanud löögi vastu pead ja surm oli silmapilkne. Sooja elutu keha tõin maanteelt ära ja viisin topisemeistri juurde.  Olin seda kivinugist korduvalt vilksamisi näha saanud ning oli kahju teda lihtsalt maha matta. Nahaks nülgimisel ei näinud samuti mingit mõtet. Olgu siis juba topis, mille kohta meister on korduvalt öelnud, et tema annab oma tööga hukkunud looma kehale teise elu.
IMG_5670
Nugised käisid talvel öösiti linnupekki söömas, närisid riputusnööri läbi ja vedasid lindudele mõeldud rasvakuulikestega täidetud võrkkotid veranda alla. Linnutoidu lohistamisvao ning lumele pudenenud kuulikeste järgi saingi jälile, et need väikesed kiskjad veedavad talve veranda põranda all, käivad sisse-välja vundamendi tuulutusaugust. Suvel nägin ühel õhtul korraga kolme nugist tuulutusauku sisse lippamas ja hiljem üht ninaotsa sealt välja vaatamas. Kui lähemale läksin, hakkas august kostma madalat urisemist. Majas pole enam hiiri olnud, küllap nugised aitasid korda pidada. Igatahes elasime sõbralikult.

Mul on viimase 7-8 aasta jooksul kogunenud kokku kolm topist. Kaks on tulnud juhuslikult leitud hukkunud lindudest ja viimane nüüd kivinugisest.

Esimene oli hiireviu, kelle elutu, kuid alles kangestumata keha leidsin ühel kevadel jõe tagant taluasemelt suure tamme alt. Arvatavasti koksas mõni teine kulliline talle kakluse käigus nokaga pähe, sellest väike verine haav silma kohal. Lendutõusmise asendis tiibadega hiireviu topis vaatab nüüd majja tulijaid.

Märtsis 2010, pika ja paksu lumega talve lõpus, lebas ühel hommikul taluõuel õunapuu all händkaku surnukeha. Kakku olin veel eelmisel õhtul selles õues elusana kasel istumas näinud. Varesed kisasid ümberringi. Hommikul aga leidis perenaine linnu surnuna ega osanud temaga midagi peale hakata, arvas, et ju varesed söövad ta lõpuks ära. Kuna händkakk on kaitsealune lind, küsisin igaks juhuks keskkonnaametilt loa topise tegemiseks. Meistrilt hiljem kuulsin, et linnu kehast olid järel vaid luud, kõõlused, nahk ja suled, nii nälginud oli ta. Sel talvel hukkus samal viisil palju händkakke, kes ei suutnud paksu lume alt hiiri kätte saada. Nüüd pöörleb laiali sirutatud tiibadega kakuke mul selja taga lae all ning jälgib, kui arvuti taga istudes metsalugusid toksin.

Ma arvan, et topiste tegemises pole midagi halba, kui kasutatakse selleks hukkunud loomade-lindude kehasid. Taunimisväärne aga on jahiulukite alla mitte kuuluvate liikide sihilik tapmine topistega äritsemise eesmärgil.

Inimestena tahaksime metsaelukaid samamoodi lähedalt näha, nagu oma lemmikloomi, näiteks kasse või koeri, kellega oleme saavutanud püsivad ja vastastikku usalduslikud sõprussuhted. Metsaelukad aga peavad inimest vaenlaseks ning põgenevad. Elusat lindu ehk õnnestubki kusagil linnujaamas rõngastamise ajal viivuks peos hoida, kuid nugist ikka sülle nurruma ei meelita nagu kodukassi. Nii täidavadki metsaelukate topised, mida võib rahulikult uurida, mõne lünga meie endi, veel rohkem aga laste teadmistes loodusest.

Tihnikust saab seenemets

Wednesday, February 11th, 2015

Praegu on hea aeg nokitseda metsas asjade kallal, mida keegi ei sunni tegema, kuid mis iseendale huvi pakub. Nimelt on mul käsil ühe tihniku kujundamine paremini käidavaks metsaks. Juba sügisel nägin, kui palju seal kuuseriisikaid ja võiseeni kasvas, kuid liikuda puude vahel ei saanud. Keegi küla omadest oli seal küll proovinud kuuseriisikaid lõigata, kuid ainult lagedamatest kohtadest. Tihnikus polnud käidud ja ega minagi sinna kippunud.


Ühel pildil on tihnik mõni nädal tagasi enne puhastamist, teisel sama koht pärast korrastamist. Nagu polekski üks ja seesama mets?

Mainisin eespool, et hetkel on aega teha selliseid metsatöid, mis kellessegi ei puutu. Isegi metsateatist ei esita, sest välja ma sealt midagi sellist ei raiu, mis tulu annaks. Paar kimpu peeneid kuuselatte küll jääb puu najale ootama, kuni lattaia tegemise mõte selgineb.
IMG_5630
Mets ise on inventeerimisandmete järgi vanem kui 30 aastat, ebaühtlane, puid erinevas vanuses. Kased ja mõned kuused on suuremad, tihnikus kasvanud kuused peenevõitu. Kõrval jookseb endise elektriliini trass. Vanade kändude järgi võib arvata, et kolhoosi ajal tehti seal mingit valikulist raiet, kõige tõenäolisemalt lõigati küttepuudeks suuremaid kaski. Ühe kuuse otsas oli veel hiljuti kellegi kollane kiiver, auk keskel, millest puu oli läbi kasvanud.

Kuna see metsaosa ei mahu vanuse poolest enam noore metsa hooldamise toetuse alla ning hetkel pole eurotoetused üleüldse rakendunudki, võin seal toimida tõesti nii nagu ise õigeks pean. Puud kasvavad suuremaks ning uue alusvõsa tekkeks ei jätku küllaldaselt valgust. Kui hästi läheb, olengi tihnikust saanud mõnusalt käidava seenemetsa. Vähemalt loodan.

Puuseened lisavad üksluisele talveajale värve

Tuesday, February 10th, 2015

Käin kogu aeg metsast midagi otsimas, mis võiks elevust tekitada ja päeva heade mõtetega täita. Liiga üksluine ja värvivaene on pikk talveaeg, eriti veel neil kordadel, mil päike pilvede taga peidus.
Picture 035
Kui mõnel sellisel metsaretkel juhtun näiteks puu- või kännuseeni nägema, jagub hulgaks ajaks raamatute lappamist või internetist vastuste otsimist. Puuseeni võib olla mitmeaastaseid kui ka üheaastaseid, neid on söödavaid ja toiduks kõlbmatuid. Kuid metsaelustikus on kõigil oma koht ja roll.

Seeneteadus on selleks liiga keeruline, et omapead uurides kuhugi välja jõuda. Enne peab hulk aega õppima, juhendajate abi kasutama, loodusvaatluste kaudu õpitut kinnistama. Hakatuseks aga peab endal seente vastu suur huvi olema ning valmidus sügavuti minna. Mina olen sellega lootusetult hiljaks jäänud, mis aga ei tähenda, et seentest ükskõikselt mööda läheksin. Vaim on endiselt valmis uurima ja loodust avastama.

Tuntud seenevana Erast Parmastot meie hulgas küll enam pole, kuid tema tööd jätkavad nooremad, kasvõi näiteks Indrek Sell Eestimaa Looduse Fondist. On olnud õnn koos tema ja keskkonnaameti kohaliku metsaspetsialistiga mõnel korral metsas ringi kolada ja puuseeni vaadata-uurida. Ühel aastal käisin ka Sakala metsaühistu õppepäeval, kus metsaomanikud said enim tuntud puuseentest ülevaate.

Kõigele vaatamata ei suuda ma praegu nimetada seda üsna värvirohket seeneliiki, millest juuresoleva pildi tegin. Samasugustest seentest oli mul ka mitu aastat tagasi üks talvine pilt ja seda näeb 19.märtsi 2009.a. blogipostituse juures.

Kolija-orhidee lumes

Monday, February 9th, 2015

Sattusin kodumetsas sumbates ühele lumest välja turritavale tugeva püstise varre ja pruunide kuivanud kupardega orhideele. Tundsin ta ära – pruunikas pesajuur.
Käpaline lumes
Olen pruunikat pesajuurt näinud tavaliselt suvel, õitsemise ajal, kui lehtedeta varrel on rohkelt helepruune õisi. Sel orhideel klorofülli pole, millest tuleb ka taime üleni helepruun värvus. Pärast õitsemist jäävad varrele alles seemnetega kuprad. Kuivanud taimed võivad järgmise kevadeni või kauemgi samasugustena püsida.

Olen jõe taga ühes metsatukas mitu aastat pruunika pesajuure kasvukohta jälginud, seepärast tundsin nüüd kodumetsas lumest leitud üksiku taime hõlpsasti ära.

Lugesin orhideede raamatust, et pruunikat pesajuurt kutsutakse kolija-orhideeks. Näiteks mitu aastat ühes ja samas kohas suure kogumina kasvanud taimed ühel hetkel kaovad ning ilmuvad välja hoopis uues kohas. Nii on arvatavasti juhtumas ka jõetaguse metsatuka pesajuurtega – läinud suvel ma neid vanas kohas enam ei märganud.

Tarmo Pikneri koostatud raamat kirjutab, et kui pruunikad pesajuured eelmisest kasvukohast uude kohta kolima hakkavad, lähetavad nad enne ühe saadiku luurele. Kui koht sobib ning esimene tulija end seal hästi tunneb, ilmuvad talle ka teised järele. Peaaegu nagu paremat elu otsivad inimesed, kes esimeste ümberasujate järel peagi terve suguseltsi kaasa võtavad.

Orhideede ümberasumise vastu pole mul midagi. Tore, kui minu metsas aina uusi kohti juurde tekib, kus mõnele põnevale leiule võib sattuda.