Arhiiv March, 2015

Maksud koorivad FIE metsatulu õhukeseks

Tuesday, March 31st, 2015

Picture 005Täna on viimane tähtaeg tulusid deklareerida, seda ka füüsilisest isikust ettevõtjal, lühendatult FIE-l. Eks see üks stressi põhjustav toiming ole, mida püüaks nii kaugele edasi lükata kui võimalik. Ise edastasin andmed nädal aega tagasi, tulemus on ka teada ning pean sotsiaalmaksu juurde maksma.
Järgnevalt jagan mõningaid üle 20 aasta pikkusi kogemusi FIE-na.

Maksuamet sundis mind juba 1994.a. registreerima FIE-ks, sest olin hakanud omandireformi käigus tagastatud hoonesse jäänud ja sealseid ruume rentivatelt asutustelt saama üüritulu. Esialgu tundus FIE-ks olemine isegi kasulik, sest maja vajas remonti ning rendisummad kulusid täies mahus ära. Teha oli palju ja raha kõigeks vähe.

Tööd maja remondil kestsid pidevalt edasi ning kui olin mõni aeg hiljem saanud ka tagastatud maa ja metsa omanikuks, siis lisandusid FIE tegevusalade loetellu veel metsandus, puidu müük ja metsakasvatus. Metsa müügist saadud tulu kulus hoone remontimisel marjaks ära ning makstud arved võis kuluks kanda.

Kui ettevõtluse tulemilt ka FIE sotsiaalmaksu ära maksin, siis oma tarbeks enam midagi ei jäänudki. Olin maksuameti lõa otsas. Sellest ajast, mil pensionile jäin, ei pea õnneks igas kvartalis enam sotsmaksu maksma, vaid teen seda kord aastas, muidugi juhul, kui ettevõtluse tulem on positiivne. Tulumaks arvutatakse alles pärast sotsiaalmaksu ettevõtlustulult mahaarvamist. Seega koorib riik FIE-lt algul 33% ja kui midagi pärast tulumaksuvaba miinimumi mahaarvamist veel järele jääb, siis sellelt 21%, varem ka rohkem.

Üksainus positiivne pool fie-nduses on siiski see, et osa tulust võib 10 päeva jooksul pärast laekumist kanda erikontole, mida võib järgnevatel aastatel kulutada ettevõtlusega seotud investeeringuteks. Koos kulutamisega muutub erikontolt võetud summa automaatselt taas ettevõtlustuluks.

Miks ma siis enam metsa raiuda ei taha? Viimasest tulu andnud raiest on juureolev pilt tehtud 23.novembril 2010. Pärast seda pole ma ei lageraiet ega harvendusraiet teha lasknud. Ja seda mitte põhjusel, et mets otsas oleks või ei oska rahaga midagi peale hakata, vaid seepärast, et pean üle poole oma vara riigile jagamist ebaõiglaseks. Niigi maksan igal aastal maamaksu, pensionilt võetakse tulumaks maha, VEP-i tasu maksustatakse tulumaksuga alates 2010.aastast, metsakasvatusega seotud toetused deklareerin ettevõtlustuludesse ja lähevad samuti maksustamisele.

Aga oma töö, mis ma metsas teen: taimede hooldus, võsalõikus? See ei kajastu mitte üheski kululahtris. Ma polegi inimene, hooliv metsaomanik, olen FIE.

Küll aga võiksin oma esiisade maad-metsad maksuvabalt maha müüa ja ei pea riigile sentigi maksma. Nii paljud ju teevad ja tundub, et riigile ongi kasulikum, kui tülikaid maaomanikke vähem ning aktiivselt tegutsevaid metsafirmasid ja maata palgatöölisi rohkem. See teeb kurvaks.

Lõpetuseks tahan öelda, et väikemetsaomanik väldibki sihilikult selliseid raieid, mis talle suure maksukoormuse kaela toovad. Ärgem nimetagem meid passiivseteks, oleme pigem ettevaatlikud.

Kõik muutub mullaks

Monday, March 30th, 2015

kähriku junnidTean seda kährikute kempsu vähemalt 12 aastat ja endiselt on see ikka samas kohas mu kodumetsas kunagise karjamaa kuuskede all. Kindlasti pole neid kährikuid, kes seal esimestena käima hakkasid, enam olemaski. Ometi on kemps alles ja uued põlvkonnad kasutavad seda jätkuvalt. Kuidas uued tulijad selle küll üles leiavad?

Metsahooldust tehes jätame oksad ja võsa kõik maapinnale maha ning mõne aasta möödudes pole neist enam jälgegi. Maha kukkunud puud, kui neid just metsast ära ei viida, kõdunevad pikapeale olematuks ja nendestki saab muld. Nii muutub mullaks ka see välikemmerg, kui viimane kährik kord metsast kaob.

Rammusast mustast mullast aga kasvavad uued puud ja koos puudega ilmuvad uued metsaliigid. Mäletan sedasama kohta lapsepõlvest, kui seal kopli väravat lahti tegemas käisin, et loomi koju lüpsile ajada.

See oli pärast sõda, vahetult enne küüditamist ja kolhoose. Siis oli karjakoppel, mille ääres paar pihlakat, olid lehmad ja mullikad, oli talupere. Kopli asemel on nüüd mets, kus elavad metskitsed, metssead, põdrad ja kährikud. Vanaema ja habemiku taadi jälgedes käin sellel maal nüüd mina ning minu järel astuvad samal mullal mu lapsed ja lapselapsed. Kõik muutub, kuid maa jääb.

Ungrukold

Friday, March 27th, 2015

ungrukoldLeidsin oma metsas korrastustöid tehes ühe murdunud ladvaga noore kuivanud kuuse, kus raagus okstel kasvas terve komplekt erinevaid samblaid, rippuvaid ja kobaras. Okasteta puu oli neist lausa roheline. Kutsusin metsaspetsialisti seda vaatama. Sellest kuusest kirjutan mõnes järgmises loos, kui sammalde andmeid täpsustada õnnestub.

Sammusime siis mööda metsaalust seda samblakattega kuuske vaatama ja selle käigu ajal tuli mitu peatust teha, sest Andres leidis küll kändudelt, küll kõdunevatelt rontidelt ja maapinnalt järjest uusi põnevaid liike. Ilma temata poleks ma osanud näha ega ära tunda näiteks pildil olevat ungrukolda. Küllap oleksin pidanud seda tavaliseks kattekollaks. Nägime ungrukolda kahes kohas. Teises kasvukohas paistsid ka ungrukollale iseloomulikud tunnused – kollakad eosed lehekaenlates, kuid mida pildile jäänud eksemplaril praegu veel polnud.

Metsades enamlevinud on siiski harilik kattekold ning harvemini kohatavad on looduskaitsealused kollad: karukold, sookold, mets-vareskold, nõmm-vareskold ja ungrukold. Neist kõige haruldasem on sookold. Õnneks olen ka teda näinud, vareskoldasid kahjuks veel mitte.

Et minu metsas peale kattekolla ka ungrukold kasvab, seda poleks ma omapead ringi käies osanud tähele panna. Peame nii mina kui paljud siinsed metsaomanikud olema tänulikud, et just meie piirkonda jälgib ja vajadusel juhendab metsaomanikke selline väärt metsandusspetsialist. Metsa kasvatamise ja raiumise kohta oskab omanikule nõu anda lugematu arv konsulente, kuid looduse tundmisele suudavad kaasa aidata vaid üksikud. Metsaomanike silmaringi avardamiseks aga oleksid sedalaadi nõuanded vajalikud. Juba varemgi olen oma blogilugudes toonitanud, et vajaksime erametsakeskuse poolt rahastatavatelt koolitustelt saada rohkem teadmisi ka metsa mittepuidulistest väärtustest.

Metsa kevadine ülevaatus

Thursday, March 26th, 2015

NoorendikKõndisin kaarega ümber kodumetsa, soovides järele vaadata, kas eile liikvel olnud kolm põtra on mul ka noorendikke söömas käinud. Nimelt sattusin eilsel käigul algul ühe ja natuke aega hiljem veel kahe põdraga kokku. Nemad muidugi märkasid mind enne ja kadusid oksi ragistades puude vahele. Eks need ole samad põdrad, kes kõrval riigimetsas pidevalt ringi käivad, seal enamasti küll lageraielankide ääres oksi söömas. Magamas aga käivad noorendike vahel kuiva kuluheina sees, olen asemeid näinud.

Täna põtru polnud, ju olid mujale liikunud. Kontrollisin igaks juhuks üle oma kuusenoorendikud, ehkki tavaliselt põdrad noortele kuuskedele kurja ei tee. Pildil oleva noorendiku (istutatud 1999.a.) teises servas kuuskede vahel on looduslikult kasvama läinud noori mände ja neid on varasematel aastatel põdrad küll hammustanud. Tänase käiguga ma uusi männikahjustusi ei leidnud. Läheduses kasvab siin-seal noort haavavõsa ja kraavides pajuvõsa ning neid on küll söömas käidud.

Veel sattusin kokku ühe valge-jänesega. Kahjuks märkasin teda hilja ja pilti teha ei jõudnud. Mõtlesin, et näe, haavikuemandal talvekasukas alles vahetamata. Talvel oli mu metsas jänesejälgi pidevalt, kuid lumel on valge karvaga looma raske märgata. Pealegi kössitab jänes enamasti liikumatult kusagil kännu varjus ja sulandub metsaalusega kokku. Tore, et valgejänes pole meil enam haruldus, nagu vahepeal tundus.

Joonis puutüvel

Wednesday, March 25th, 2015

IMG_5858Kahtlustan, et pildil oleva joonise kujundas haavatüvele üks torikseen – haavatarjak. Otsisin nähtule sarnaseid fotosid ja ühe ligilähedase leidsin Urmas Ojango suurepäraste seenefotode rikkalikust kogust. Sealt ka seene nimi. Nime järgi jõudsin omakorda raamatuni „Torikseened Soomes ja Eestis“ ja seal on haavatarjakut päris pikalt kirjeldatud.

Metsa all kaugele paistev joonis puutüvel ei jää märkamatuks ja kutsub vaatama – hele laik vanal haaval.
Pilves ilmaga oli suurte puude all kangesti pime ja kasutasin pildistamisel välku, mis aga moonutas veidi värve. Tüvele liibuv moodustis oli õlevärvi kreemikas. Pean mõnel valgusküllasemal päeval uuesti vaatama minema.

Nii ma siis oma mahajäämust looduse tundmises vähehaaval järele aidata üritan, otsides ja ekseldes. Varakevad on selleks eriti sobiv aeg.

Haavikuid uurimas

Monday, March 23rd, 2015

Laupäeval oli äsja saabunud kevade kohta harjumatult külm ja kõle ilm. Metsarahvas ilmast ei hooli, pealegi annab mets varju. Kangemad metsaomanikud olid õppepäeval kohal, et haavapuust rohkem teada saada.

Maaülikooli nooremteadur Reimo Lutter tegi põhjaliku ettekande nii harilikust haavast ja hiljem ka hübriidhaavast. Haavikute majandamisest kõneles Olavi Udam Sakala metsaühingust ning elurikkust vanas haavametsas tutvustas metsaspetsialist Andres Hendrikson. Vanu haabu vaatasime minu tulundusmetsas ja ühel vääriselupaigal riigimetsas. Hübriidhaava kasvukäigu püsikatsealaga tutvuma sõitsime Türi valda.
Kogu kuuldut-nähtut ma ümber jutustama ei hakka, kuid mainin mõne asja, mis meelde jäi.

Meie laiuskraadidel kasvav harilik haab omab tööstuslikku tähtsust peamiselt paberi tootmises, kuid ei suuda maailma mastaabis enam konkureerida sooja kliimavöötmesse rajatud kiirekasvuliste, harilikust haavikust kolm-neli korda lühema raieringiga eukalüptiistandikega. Siinsed katsetused põllumaale istutatud hübriidhaavaga on vaevu 15 aasta vanused ning järeldusi tema kultiveerimise tulukusest on vara teha.

Kui võrrelda hariliku haava tootlikkust (eurodes hektari kohta aastas) teiste siinsete puuliikidega, siis haavast odavam on vaid hall-lepp. Näiteks kuuse tootlikkus (292 €/ha/a) on haava omast ca kolm korda suurem.

Küll aga on haab hindamatu väärtusega elurikkuse hoidja, pakkudes elupaiku paarile tuhandele liigile. Mida vanemaks puu saab või isegi siis, kui ta vanadusest ümber kukub, seda väärtuslikumaks ta loendamatule hulgale organismidele muutub. Kel huvi põhjalikumalt teada saada, võiks lugeda haava kohta artikleid Eesti Loodusest nr. 9/2005 ja nr.3/2012.

Minu metsast leidis Andres juba mõnekümne sammu järel vanadele salumetsadele omase liigi – haava-tuletaeliku ning mõni aeg hiljem jäi silma ka harva esinev torikseen – haavanääts, põlismetsade tunnusliik ja kuulub III kaitsekategooriasse. Mõlematest tegin ka fotod. Haavanäätsu nägin ma esmakordselt. See kreemikat värvi üheaastane seen asustab haavataeliku vanu viljakehi. Haavataelik, kabjakujuline tumehall mügarik, aga on teada-tuntud haavatüve südamemädaniku tekitaja.

Kui seentele lisada veel haavapuid asustavad putukad, liblikate röövikud või sambla- ja samblikuliigid, jääb tavaline inimene nende loendamisega jänni. Kokkuvõtteks võib öelda, et kui haavik on metsamajanduslikus mõttes üle kasvanud, seentest ja putukatest puretud, saab temast liigirikas vääriselupaik.

Meie küla kariloomad

Sunday, March 22nd, 2015

MetskitsedEsimesel kevadpäeval, mis oli pigem talvist nägu, avanes maja metsapoolsest aknast selline vaade – viis metskitse rohtu näksimas. Nemad on meie küla alalised elanikud – ainsad kariloomad, kui välja arvata üks talu, kus lambaid peetakse.

Talvel käivad kitsed mul köögiakna all lindude söögimaja alla pudenenud seemned otsimas, vahel jalutavad naabri aias, kus suur koer Karu nende peale isegi haukuda ei viitsi. Küllap rahulike koerte pärast tunnevadki metskitsed end siin kaitstuna.

Viiest loomast neli on poisid, kellest kolm esimese aasta pulksarvedega. Vaid ühel vanemal sokul on suured harulised sarved, mis praegu alles karvased.

Kuna majade ümbruses ei peeta jahti ja ega kiskjadki inimeste lähedale tulla ei julge, võivad metskitsed siin end turvaliselt tunda. Kui loomad kusagile kaugemale ümber kolida ei kavatse, võib kari isegi täiendust saada.

Kevadine pööripäev

Friday, March 20th, 2015

Enne ametliku kevade algust olid talvel varuks mitmed erilised päevad ja ööd. Kõige põnevamad neist olid virmalised.

Käisin minagi tol õhtul ja teist korda pärast südaööd koduküla väljade vahel erakordset loodusnähtust vaatlemas. Ütlen ausalt, et üksinda lagedal seistes ja pea kohal rippuvaid loore või horisondilt purskavaid vertikaalseid jugasid vaadates oli tunne, et hakkab halb. Et mis saab, kui tuiskav taevas võtab meid endaga kaasa. Ometigi oli ju ilm tuulevaikne. Kusagil pärast kella 2 öösel, kui koju tagasi sõitsin ja hakkasin tuppa minema, tundsin, et mingi võim hoiab mind tagasi. Toetasin selja vastu kuuri seina ja seisin veel tükk aega, pilk taevas. Tundsin, et olen külmumas. Hiljem kuulsin, et põhjaalade põlisrahvad rääkivat, et virmalised võivad inimesi hulluks ajada.

Viimasel talvepäeval on tulemas ka päikesevarjutus. Eks seegi ole üks loodusnähtus, mida vanad rahvad maailmalõpuga seostasid. Mis sa oskad kosta, kui keset päeva päike kustuma hakkab.

Tänapäeva inimestel on kõigi nähtuste kohta seletused olemas ja kaob nende müstilisus. Usklikel on Jumal, kes maailma asju korraldab ja inimeste saatust juhib. Paljud loodusinimesed ütlevad tervituseks või soovivad lahkumisel Päikest! Päike ju tähendabki elu Maal, soojust ja valgust, kuid põhjustab ka müstilisi nähtusi.

Kevadine pööripäev on aeg, mil päev ja öö on jälle ühepikkused. Loodus ärkab, esimesed kevadõied ja lõunamaalt saabuvad linnud rõõmustavad metsas liikujat. Leidsin minagi esimese sinilille ja nägin kohe-kohe avanevaid näsiniine õisi. Ööl vastu laupäeva algab astronoomiline kevad!

Küttepuudest ja puude kütmisest

Wednesday, March 18th, 2015

IMG_5973Olen seda meelt, et küttepuud tuleks lõhkuda võimalikult kohe pärast puude langetamist, siis saavad halud kiiremini kuivama. Üldine põhimõte hea ahjukütte saamiseks võiks olla ka see, et lehtpuu langetataks ajal, mil mahlad ei liigu, seega talvel. Kui kevadel maa sulab ja kasel hakkab mahl liikuma, siis tuleks sel ajal kase saagimisest üldse loobuda. Mahlajooksu ajal langetatud kase halud ei taha hästi kuivada, lähevad hõlpsasti otsast seenetama.

Kui puude metsast väljatoomine mingil põhjusel ei õnnestu, võib lõhkuda halud juba metsas ära ja vedada välja siis, kui maa kuivanud. Olen näinud, et mitmed talumehed, kes oma kraavikallastelt talvel küttepuid lõikavad, lõhuvadki need sealsamas ära, laovad riitadesse kuivama ning veavad koju alles suvel. Kõige paremini kuivavad halud just kevadise tuule ja päikesega. Juulis-augustis on ööd ja hommikud kastesed, õhuniiskus suurem ning kuivamine aeglasem.

Maainimestel, kel on oma mets, on võimalus sealt igal aastal küttepuid teha. Need, kes küttepuid ostavad, ei või iial teada, kui kaua notid enne lõhkumist virnas on vedelenud. Kehv küttepuu aga ei anna piisavalt sooja ja rikub ahjusid.

Olen näinud peresid, kus metsast toodud nottide virn seisab aasta aega õuenurgas ja sealt siis saetakse otsast jaopärast juppe, kui on vaja ahju või pliiti kütta. Sellist asja pean ma omandatud laiskuseks. Samamoodi tegi kolhoosi päevil vanaisa ja vanaema, nüüd teeb nii ka lapselaps. Vettinud ja visisevad halud annavad vähe sooja, rikuvad lõõre ja korstnaid. Kui korstnast tuleb halli aurusegust suitsu, siis selles majas köetaksegi märga puud. Korstnapühkimine tuleb alles siis meelde, kui pliit enam ei tõmba, sest kõik suitsulõõrid on nõest umbes.

Minule meeldib, et igal aastal saaks kütteks ka natuke haaba. Ainult et tooreid haavahalge tuleb kaks suve kuivatada, enne kui need ahjukõlbulikuks saavad. Haavaga seoses tuli veel meelde üks telekas kuuldud küsimus metsavendade kohta, et kuidas neil õnnestus punkris nii tuld teha, et suits asukohta ei reedaks. Ma täpset vastust küll ei tea, aga arvan, et ju nad haavaoksi või -halge seal põletasid. Üks mees rääkis, et kui nad poisikesest peast metsas tuletegemise pärast nahutada said, siis avastasid nad, et haavakaigastest tehtud lõkke suits oli värvitu ega paista välja, ja nii said poisid kodustele vahele jäämata jälle metsas tuld teha.

Mitut masti kevadrändureid

Tuesday, March 17th, 2015

Ma pole enam mitu aastat loendanud kõiki nähtud linde, nagu tegin seda ajal, kui vaatlusi registreeriti Kabli linnujaama kodulehel. Praegu sisestatakse vaatlused Elurikkusesse ja sinna pole ma end vaatlejaks registreerinud. Huvi lindude vastu pole siiski kuhugi kadunud ja erilist elevust pakuvad kevadised saabujad.

IMG_5974Pärast mõnetunnist võsalõikamist metsas otsustasin veel paar-kolm teada paika läbi sõita, et nautida imelist kevadilma. Pealegi tahtsin näha, kas pikalt paigal püsinud luiged on põllult ära lennanud.

Hoopiski juurde oli tulnud, võrreldes pühapäevasega. Ja mitte ainult kümneid luiki polnud lisandunud, vaid sadu erinevat liiki hanesid samuti. Need valge laubaga peaksid olema suur-laukhaned, tumeda peaga vist rabahaned. Ilusad suured linnud kõik. Linnud püsivad külateest rohkem kui 100 meetri kaugusel põllul, kus sügisel millegipärast künd pooleli jäeti. Just künni ja kõrre piiril nad kõik end peatuma on seadnudki. Suure linnukogumi vahelt lendas eemale kaks sookurge.

Sookured on mitmel pool nüüd paarikaupa oma tavapärastes kohtades, sõltumata sellest, kas põld on küntud või rohetab seal taliviljaoras. Sellest järeldan, et tõenäoliselt on tegemist samade paaridega, kes seal eelnevatel aastatelgi olid.

Pühapäeval nägin metsaäärse kraavi kaldal lendamas kollaseid liblikaid, ka päev hiljem olid nad samas kohas. Kollane liblikas peaks kuldset suve ennustama – tore mõelda.

Seal, kus võsa lõikan, ilmus puuvõradesse sabatihaste salk – minu lemmiklinnud. Mulle vahel tundub, et nad justkui otsiksid seltsi, sest kui natuke maad edasi liikuda, järgneb inimesele ka tihaste salk. Võib-olla mulle see ainult näib nii, kuid ette kujutada on ju tore.