Arhiiv April, 2015

Sea jalast ja põdra kraapsust

Thursday, April 30th, 2015

põdrahammustus
Ilm oli sajune, tõmbasin jope kapuutsi üle pea ja tegin metsaradadel mõne ringi. Põhjuseks üks emapõder, kes järjekindlalt mul jõe taga kuuski ja tammesid koorib ega jäta proovimata teisi lehtpuid, kask välja arvatud. Ei jõua ära imestada, et kuigi kord päevas ümbruskonnale tiiru peale teen, tuleb põder õhtul või varahommikul taluplatsile tagasi ning valgendab taas järjekordse puu. Ju talle siis meeldib seal.

Olen loomale mõnel korral peale sattunud ja siis ta astub pikal sammul, otsekui teolt tabatud varas, kohe kõrvale riigimetsa või kaob mu kuusenoorendike vahele.
Kui sedapuhku looma otse õue pealt eest ei leidnud, läksin uurima kuusenoorendikke, kuhu ta peitu kaob. Kui kedagi silma ei jäänud, pöörasin tagasi. Pealegi hakkas kõvemini sadama.
Ronisin puude vahelt välja ja siis nägin järatud loomajalga. Arvatavasti metssea oma. Äkki hundikarja töö (või see katkuvärk, olgu ta neetud)? Kui miskit lehkama hakkas, võis ka karu üle käia, jäljed ju olid sealsamas lähedal hiljuti maas. Eks teinekord, kui ilm kuivem, proovin veel ringi käia ja uurida, äkki leian rohkem jäänuseid.
seajalg
Mis aga põdrakahjustustesse puutub, siis on see mul nii suures ulatuses esmakordne. Seostan loomade kogunemist ühele suhteliselt väiksele territooriumile sügisest alanud ja mitme kuu vältel järjestikku toimunud suuremahuliste metsaraietega, mis meelitas loomad lankidele haavaoksi sööma, samas aga muutis varasemat olustikku ja lõikas läbi harjumuspärased liikumisrajad. Häiritud loomad läksid liikvele.

Mõni päev tagasi passis kolm põtra põllu ääres, kui külvik seal otra külvas. Veebruaris-märtsis nägid raietöölised langil ühes pundis korraga viit looma, mina veidi varem kolme. Kõik see vähem kui 1 kilomeetri raadiuses.

Nüüd, kui üks emapõder kevadel ka minu metsas pahandust tegema asus, olen põtradele rohkem mõelnud. Arvatavasti on tegemist tiine loomaga, kelle organism vajab teatud aineid, mida ta hangib erinevate puude koort süües. Metsloomale ei anta ju mineraale nagu lüpsilehmadele farmis, metsloomad otsivad kõik vajaliku loodusest. Mets on nende ainus kodu, seal nad elavad, paljunevad ja seal nende elupäevad kas kiskjate või inimese käe läbi kord otsa saavad. Inimene arvab end kõrgemalt väljavalitute seisuses olevaks ning peab enesestmõistetavaks valitseda nii metsapuude ja metsaelukate üle, neid kõiki oma huvides ära kasutades.

Vahest siiski ei tasu igat põdrakraapsu kohe hinge võtta ja püüda mõelda, et mets kuulub eelkõige metsloomale. Inimene on seal vaid üks omakasupüüdlik osanik, mina kaasaarvatud.

Karulauk ja konnakapsas

Wednesday, April 29th, 2015

Just praegu on mõlema taime tippaeg. Karulaugu mahlakad rohelised lehed katavad niisketes varjulistes kasvukohtades maapinda, aastatega oma kasvuala laiendades. Maikuus hakkab karulauk õitsema ja suve teises pooles kanduvad seemned tuulega laiali, et uusi taimi juurde tuleks.
karulauk
Karulauk on suurepärane maitsetaim salatitesse, kuid metsas käies võib tema lehti niisama suhu pista, et kevadväsimust peletada. Lehed on mahlased, kergelt küüslaugumaitselised ning sisaldavad hulgaliselt organismile kasulikke aineid ja vitamiine. Räägitakse, et talveunest ärganud karu sööb karulauku selleks, et organismi puhastada ja seedetraktist parasiite välja ajada. Paljukest siis inimeseloomgi karust erineb, ühed segatoidulised mõlemad.

Karulauk on looduses III kategooria kaitsealune taim, samas saab seemneid võttes teda paljundada ja kasvõi koduaia varjulises nurgas kasvatada. Minul hakkas karulauk jõeäärsel taluasemel paaris kohas iseenesest kasvama, vähemalt mina sinna seemneid ei külvanud ega taimi pole istutanud. Võimalik, et jõe kevadised üleujutused kandsid seemned kusagilt kaasa.
konnakapsas
Konnakapsas ehk ametliku nimega varsakabi on viimaste kevadilmadega hakanud täisilus õitsema. Varsakabi kasvab kraavides, „jalad vees“, kus konnadki kudemas käivad. Küllap sellest siis tema rahvapärane nimetus – konnakapsas.

Õitsev varsakabi on väga dekoratiivne just lopsakate roheliste puhmaste ja kollaste õite poolest. Erinevalt eespool kiidetud maitsvast karulaugust ei ole tark tegu varsakabja lehti või õisi suhu pista. Seda ei tee isegi loomad, sest varsakabi on mürgine.

Maipühade vaba aega võiksid inimesed kasutada looduses liikumiseks, tärkava roheluse ja linnulaulu nautimiseks. Mida vanemaks saan, seda kindlamalt võin ütelda: elu on liiga lühike, et kulutada seda üksnes lõpututele, mitte iialgi valmis saavatele argitoimetustele. Leidke aega oma hinge ja vaimu kosutamiseks looduses, seda eriti kevadel, pärast pikka ja pimedat talve.

Kui tuul kotka pesapuu ümber lükkab

Tuesday, April 28th, 2015

Konnakotkad saabuvad praegu Aafrikast tagasi oma pesapaikadesse. Siin on äsja kohale jõudnust ka üks värske, kaugelt tehtud lennupilt.
konnakotkas saabus
Esmalt kuulsin kilkeid ja jäin põlluteele ootama. Järgmisel hetkel oli kotkas õhus liuglemas, üsna oma pesametsa kohal. Sedapuhku siis uue pesametsa kohal, sest kohe kõrval asuvas kuusikus aastaid olnud pesapuu leidsime eelmisel suvel kontrollkäigu ajal tuulest pikali heidetuna. Pesa oli tol hetkel, juuli keskpaigas 2014, puu okste vahel veel alles, nagu teist pilti hoolikalt silmitsedes näha võib. Kotkas ise oli kolinud tagavarapessa ja kasvatas seal pojagi üles. Küllap pesitseb ta sel suvel samuti teises pesas, kui kaaslane järele jõuab. Kotkapaar ei rända üheskoos ega veeda ka talve koos. Kokku saavad nad jälle siinses kodumetsas.kuusk koos kotkapesaga

Mis siis saab, kui kotkas pikalt reisilt Kesk- ja Kagu-Aafrikast, kus need linnud talve veedavad, kevadel aprillikuus tagasi koju jõuavad, aga pesapuud enam eest ei leia? Nii võib juhtuda inimese hoolimatu tegevuse tagajärjel, kui metsaraiega puu koos pesaga on maha saetud. Nii võib juhtuda ka siis, kui pesapuu küll alles jäetakse, kuid mets ümberringi on maha võetud. Võib veel juhtuda, et tormituul metsas puid langetab ja murdub ka kotka pesapuu. Kõigil juhtudel on kotkas sunnitud uue pesametsa leidma ja sobiva puu valima, et sinna uus pesa ehitada. Kõik see võtab palju aega ning munemine võib sellisel korral hilineda ja pesitsemine ebaõnnestuda.

Konnakotkad eelistavad elupaigana liigendatud maastikku, kus metsad vahelduvad põldude ja heinamaadega. Pesapuud valides, milleks on eelistatult tugev vanem kuusk, peetakse silmas häirimatut keskkonda ja lähedal asuvaid toitumisalasid, kus leidub küllaldaselt hiiri, konnasid või mutte. Eesti on konnakotkastele Euroopa siinse kandi kõige põhjapoolsem pesitsuspiirkond, üle lahe Soomes pole siiani konnakotkaste pesitsemist registreeritud. Vähemalt ühe linnuliigi poolest oleme oma põhjanaabritest rikkamad – hoidkem siis seda!

Kui loodusesõber soovib lennul olevat konnakotkast võrrelda tänavuse Aasta linnu hiireviuga, siis paar kindlamat tunnust kahe liigi eristamiseks on järgmised: konnakotkaste tiivad on liuglennul ühtlaselt laiad ja hoid horisontaalne nagu purilennukil, tiivaalune tume, mustrita. Hiireviu tiib paistab lennul „sõrmede“ (tiivaotsa sulgede) juures kitsenev, tiivahoid V-kujuline, rinnal heledamate sulgedega „põlle“ muster ja tiibade alapoolel hele vöödistus.

Jälle käisid kontvõõrad metsaplatsil

Monday, April 27th, 2015

Laupäeva õhtul, kui mina olin Vihtra külakeskuses Ott Leplandi kontserdil, käis järjekordne kamp kontvõõraid jõetagusel taluplatsil napsutamas. Kuigi on olemas teabekiri, et pikemalt paigale jääda soovija peab minult luba küsima, ei tulnud mu telefonile ühtki kõnet. Kontserdilt läksin otsejoones koju ega hakanud õhtul metsa üle kontrollima sõitma.

Kui pühapäeva lõuna paiku sinnapoole liikusin ja taas tee äärde maha visatud pudeleid asusin kokku korjama, oli selge, et kutsumata külalised on jälle pidu panemas käinud. Eramaa algust tähistava sildiga post tee ääres oli samuti pikali lükatud.

Enne sillani jõudmist hakkasid üle jõe platsilt paistma peo jäägid. Keldrist olid kuivad istepingid välja tassitud, laud ja tuletegemise pada teise kohta tõstetud, laual vihmast ligunenud ajalehed ja kartulikrõpsud. Maas vedelesid konjaki- ja viinapudelid, Coca ja sprite’i plastpudelid, laiaks tallatud vorstijupid ja tühjad suitsupakid.


Korjasin mahajäetud taara, prügi ja suitsukonid kokku ning tassisin kotiga autosse. Pingid viisin uuesti keldri alla kuivama ja paja panin õigesse kohta kivide vahele tagasi. Olin nördinud, sest aiman, kes seal pidu panemas võisid käia. Nimelt laupäeva lõuna paiku, kui käisin seal kuuskede vahel pahandust tegevat põtra eemale peletamas, tuli külateel vastu kamp mootorrattureid. Vist toimus mingi enduro-värk või orienteerumisralli metsateedel. Hoidusin igaks juhuks teepervele, kui põristajad mööda kimasid. Kuulsin tee ääres elavalt külanaiselt, et mootorratturid olid laupäeval sealsetel teedel pikalt edasi-tagasi rallinud. Seepärast seostan ka minu maal toimunud napsipidu just mootorratturitega.

Aga Leplandi akustiline kontsert väikses maakohas oli südamlik. Pärast esinemist leidis Ott minu jaoks aega nelja silma all põgusalt vestelda. Olin teda seni vaid läbi teleekraani näinud-kuulnud ja otsene kokkupuude oli esmakordne. Ott on äärmiselt siiras, soe ja südamlik inimene. Soovin, et minu arvates ühel viimaste aegade andekamal noorel artistil läheks hästi, et esinemiste kõrval jääks aega uusi laule luua, edasi pürgida ja elus õnnelik olla.

Uuritakse metsa

Friday, April 24th, 2015

Suuremad metsateed on tahenenud ja nii põrutasingi kohtadesse, kus kevadest sügiseni umbes kord kuus ühe ringi teen. Eesmärki alati polegi, lihtsalt käin tuttavaid paiku vaatamas. Vahel näen metsloomi ja linde, suve esimeses pooles naudin käpaliste õiteilu. Kevadise käimise mõte aga on ka jälgida, kui suures mahus on uusi raieid tehtud.
Mis teoksil
Sel raieperioodil sealset riigimetsa polnud puututud, küll aga palistasid teeservi suured peenpalgi-, paberipuu ja peenikeste kuuselattide virnad, otstele markervärviga võõbatud tähed MG. Jätan tähtede taga peituva Eesti ühe suurema metsafirma nimetuse oma teada. Ei lähe nende majandamise intensiivsus minu arusaamadega säästvast metsandusest kuidagi kokku.

Kui taas riigimetsa maadele jõudsin, märkasin männiku keskel mingeid tumedaid kolmnurki. Otsustasin vaatama minna. Just samas kohas oli aastaid tagasi metsaühistul puude laasimise õppepäev ja peatusime sama sihi otsas, et uurida laasitud tüvedega mände. Oi, kui palju tol augustikuul selles metsaaluses mustikaid oli! Pildil paistavad kevadised lehtedeta mustikavarred praegugi.

Iseäralikud asjandused selles männikus jäidki mulle mõistatuseks. Korralikele vaiadele kinnitatud veekindlast materjalist koonusekujulised kogumiskotid, mille põhjas väiksed tihedast võrgust kinnised kotikesed. Kokku oli neid reas kümmekond, numbrid küljes ja puha. Vaatasin ülevalt sisse ka. Tundus, et putukate püünised need küll pole, pigem kogutakse metsavarist, seda mis puudelt kukub: okkad, koor, käbid, seemned, sammal jm. Täpsema selgituse saaksin ehk kohaliku metsniku käest. Arvatavasti teevad kas üliõpilased või teadurid mingeid uurimusi, milleks kogumiskotid ka paigaldati. Metsandus on huvitav ala.

Üleni must rästik

Thursday, April 23rd, 2015

mustSelliseid musti rästikuid, nagu täna kohtasin, tuleb ette harva. Olen juba mõnda aega olnud valmis, et kui ronin üle päiksepoolsete metsakraavide kallaste, võib seal peesitada mõni talveunest ärganud rästik. Siiani polnud peale sattunud, kuid nagu asjadel kombeks, juhtuvad need mõni teine kord ja teises kohas.
Niisiis märkasin juba eemalt, et metsateel otse autojälje kohal, vedeleb mingi tume pulk. Pidurdasin, sest aimasin, et see võib hoopis rästik olla.

Rästik oli täitsa süsimust, keda väga tihti ei kohta. Siksakid seljal puudusid. Proovisin teda mitmest kandist pildistada ja ega ta äraminekuga erilist agarust üles näidanud ka.

Kuna rästikud näevad kehvasti, siis kasutas ta minu kükitava kogu lõhna tuvastamiseks oma kaheharulist keelt, mis käis iga paari sekundi järel suust välja. Vähehaaval edasi roomates ja keele abil ümbrust uurides jõudis rästik lõpuks üle tee ja kadus kaldaäärse kuluheina sisse. Jätsin koha meelde ning võib-olla viivad meie teed veel edaspidigi selle musta „ussiga“ kokku, sest rästikud on paigatruud ja liiguvad vaid kuni 100m raadiuses ringi.

Lugu metsast leitud plastpudelist

Wednesday, April 22nd, 2015

plasttaara ei kõduneSattusin oma naabruses asuvas riigimetsas ringi käies pildil olevale plastpudelile ning mõtlesin, millal ja miks võis see nii kõrvalisse kohta sattuda. Ei kasva seal seeni ega marju, et inimestel huvi oleks, lihtsalt tavaline keskealine mets.

Ometi on keegi üsna ammu selle pudeli sinna maha jätnud ja loodus on justkui häbenedes asunud võõrkeha samblaga katma.

Tuletasin meelde, kes ja millal selles metsatukas viimati tööd võis teha. Umbes 12 või 13 aastat tagasi tegid tõepoolest paar meest seal harvendusraiet ja masinamees vedas puid välja, kuid hiljem pole töömehi käinud. Seega võis oma joogipudeli keegi neist metsa alla poetada. Pudel pole aastatega mingeid lagunemise märke ilmutanud.

Poolteist nädalat tagasi helistas mulle keegi noormees ja küsis, kas nad tohivad väikse seltskonnaga mu vanal taluplatsil jõe ääres natuke aega veeta ja liha küpsetamiseks riidast puid võtta. Lubasin, tingimusel, et kui hiljem vaatama tulen, ei leia platsilt ühtki jälge inimeste sealviibimisest. Kogu tekkinud prügi võtku enesega kaasa. Kui ülejärgmisel päeval vaatama läksin, siis nii ka oli. Plats oli korras, kuid…

Metsa ja põllu äärt pidi kulgeva tee ääres vedeles üks 2-liitrine mahlapakk ja veidi edasi tühi saku õlle purk. Need olid platsilt lahkujad autoaknast kraavipervele lennutanud. Korjasin üles ja hakkas valus. Mitte selle pärast, et pidin teiste järelt koristama, vaid hoopis teadasaamise pärast, et leidub inimesi, kes väljaspool klantsitud koduõue või kasvõi sedasama kokku lepitud tingimustel kasutatavat puhkeplatsi, on valmis kõik mittevajaliku ükskõik kuhu loodusesse lennutama, peaasi, et auto seest puhas oleks. Aastaid on sama teed sõitnud jahimehed, õppepäevadel viibinud metsaomanikke ja talgutel käinud kümneid loodusfotograafe, kuid keegi neist pole loodusesse prügi visanud. Pigem oleme koristanud kellegi teise aastatetaguseid jälgi – pudeleid ja kilekotte.

Ega kõdunematu plastpudeli jutust erilist kasu küll tõuse, kuid arvan, et rääkimata jätmine süvendaks inimeste ükskõiksust veelgi.

Looduspiltnikega radadel, kus ka karu oli äsja käinud

Monday, April 20th, 2015

Nädalavahetusel oli mul mõnus kokkusaamine loodusfotograafidega, kes on aastatel 2006-2012 käinud kevadeti minu metsaistutustalgutel. Seekord siis tulid mõned neist vanu kohti üle vaatama ja muu hulgas viisin nad ka kuusenoorendikesse, mille rajamisel nad ise osalised on olnud. Sellest tegin ka juuresoleva jäädvustuse.
Metsaistutajad 7 aastat hiljem
Et metsaistutus meelest ära ei läheks, võtsime labida ja kaevasime minu kodumetsast suure künnapuu alt üles igaühele ühe väikese künnapuutaime ning istutasime need ümber jõeäärsele alale, süvendatud jõesängi ja vanajõe vahele. Seal peaks piisavalt niiskust ja rammu olema, et künnapuud kasvada saaksid. Üks ohumärk muidugi ilmnes ka, kui taimi mulda panime. Nimelt on koprad seal kümmekond väikest kuuske ära varastanud, järel vaid paarikümne sentimeetri kõrgused terava otsaga köndid. Pole kuulnud, et kobras kuuske sööb, pigem viidi puukesed koos okstega tammi tugevdamiseks. Loodetavasti nad vitspeenikeste künnapuude vastu esialgu huvi tundma ei hakka, kuid ilmselt pean puud peagi „puuri“ pistma ehk traatvõrgu ümber panema.

Pärast matkasime erivanuselistes kuusenoorendikes, millede istutamisega kõigil oma mälestused seotud. Pildi tegemiseks peatusime korraks 2008.a. kevadel istutatud kuuskede vahel. Mäletan hästi, kuidas selles kohas tuli mul mitu aastat pärast istutamist võidelda kastikuga. See lamandunud heintaim paistab pildilt praegugi välja, kuid nüüd on ta kuuskedele alla jäänud. Olen mujalgi täheldanud, et just kastiku kasvukohtades kasvavad kuused kiiresti väga ilusaks, katsu ainult õigel ajal puuhakatisi rohu alla mattumise eest päästa.
karu jälg
Kui konnade kudemiskohta vaatama läksime, nägime karu jälgi. Päntajalg oli mööda sihti küla poolt jõe suunas tulnud ja porisesse kohta tuia-täia kulgevad jäljed meile vaatamiseks jätnud. Mõnda eset pildi tegemise ajal võrdluseks panna ununes ära, kuid jälje mõõtmete järgi polnud tegemist suure ja vana karuga, pigem noorukiga. Seega peavad endiselt paika tuntud lood ja laulud Vändra metsas liikuvatest karudest, paraku küll mitte enam siinsetest vägevatest laantest. Järjest suurenevate mõõtmetega tühjaks raiutud aukude nägemine metsamassiivides kurvastab ühtviisi nii looduspiltnikke kui mind.

RMK juba istutab, kas ka sina, erametsaomanik?

Saturday, April 18th, 2015

RMK istutabMetsamajandamise hea tava kohaselt võiks minu meelest praeguseks olla raietööd metsas lõpetatud ja omanikud uue metsa istutamisega ametis. Aeg on selleks sobiv ja muld taimede kasvama hakkamiseks parasniiske.

RMK suuremahulistesse metsaraietesse võib suhtuda nii või naa, kuid majandamise positiivsem pool seisneb RMK-l selles, et raiesmikele istutatakse uus mets ning seda ka hooldatakse järjekindlalt. Neis asjus võiksime meie, erametsaomanikud, eriti aga mitmed eraõiguslikud metsafirmad, küll riigimetsalt eeskuju võtta.

Poolest aprillist peaks riigimetsas ametlikult kehtima kevadine raierahu ja miks ei võiks seda järgida ka erametsaomanikud. Teedelagunemise aeg veel kestab, linnud saabuvad pesitsusaladele ja kevadine puidu kvaliteet pole enam see mis talvehooajal. Mõningasi metsahooldustöid kannatab veel teha seni, kuni puud lehte hakkavad minema, kuid selle juures on oht häirida maas ja põõsastes pesitsema hakanud linde. Tasub silmad hoolikalt lahti hoida, et võsakaga töötades maas pesal hauduvat laanepüüd või tedreemandat sealt ära ei peletaks. Metsarahvas võiks senisest rohkem proovida loodusega käsikäes elamist, siis käib ka nende endi käsi tulevikus paremini.

Kui ma täna riigimetsas istutajaid nägin, hüppasin üle kraavi tööd lähemalt vaatama. Naised kiitsid, et jahe ilm ja niiske muld on just see, mis metsaistutuseks sobib. Taimed on ilusad ja lankidel maapind ette valmistatud.

Kas tänavu erametsadesse istutamiseks taimi piisavas koguses jagub, sellega pole ma praegu kursis, sest ise ma sel kevadel kuuski ei istuta, ainult mõned noored künnapuud kavatsen kodumetsa suure künnapuu alt välja kaevata ja jõe lähistele ümber istutada. Kuusemetsa olen aastatel 1998-2012 järjest väga palju istutanud ja võin nüüd kiidelda ilusate noorendikega.

Sinililled ja ülased korraga

Friday, April 17th, 2015

sinililled metsasTänavune kevad tuli varakult, kuid hakkas aprillis venima. Nii on aprilli keskpaigaks loodus üsna samasuguses seisus kui tavaliselt samal ajal. Toominga pungad on küll paisunud ja rohekaks muutunud, kuid hiirekõrvu jõudmiseks oleks sooja juurde vaja. Paiseleht ja kopsurohi õitsevad, lepiklill lisab rohelisele kollast ning kraavipõhjas paistavad lehepuhmaste peal mõned varsakabjanupud.

Esimesed sinililled ilmusid juba märtsi lõpul, kuid täies ilus õitsema hakkavad nad alles praegu. Rohkem õisi koos võib näha metsaveeres, kuhu lõunane päike maad soojendama ulatub. Juhtusin oma metsas ühte sellisesse kohta, kuhu rohkem sinist koondunud oli. ülaste aeg algamas

Ülaste tippaeg on tavaliselt aprilli lõpus, kuid mõned soojad päevad eelmise nädala lõpus meelitasid varred mullast välja. Vaid mõni päev kosumist ja juba olidki esimesed valged õied avanenud. Küll aga pidurdas õitsemisest vihm ja paari päeva tagune lumesadu. Vihmaga on õienupud longus ja kinni. Selle pildi jõudsin vahetult enne tumeda pilve kohalejõudmist ja õite sulgumist ära teha. Tuul oli vali, ülaseväli lainetas ning esimeste vihmapiiskade langedes hakkasid õied sulguma.

Võib-olla ongi hea, et kevad pole siiani ülearu soe olnud. Nii saab kauem kevade tulemist jälgida ning ka sinililli ja ülaseid korraga õitsemas näha.