Arhiiv May, 2015

Viime üraskid koos puudega metsast välja

Thursday, May 28th, 2015

Nii ma äsja tegin. Õnnestus kaubelda vedaja ja päev varem valmis saetud palgijupid sõitsid koos koore alla pugenud üraskitega metsast välja.

Tasub heita pilk fotole, kus kuusekoorel paistavad pisikesed oranžikad täpid. See on näripuru, just neisse kohtadesse on ürask hiljuti augu sisse närinud ning alustanud koore alla käikude süsteemi rajamist, mille igasse tippu emane muna saaks poetada. Munast omakorda kooruvad vastsed ehk tõugud, kes toitumise käigus koorealusesse kihti aina uusi kanaleid uuristavad ning kuusepuu hukutavad.

Kuuse-kooreürask on metsaomaniku nuhtlus, sest ta võtab parimas kasvujõus kuuski. Kooreürask lendab ainult elusatele kuuskedele ja alustab seal oma hävitustööd. Surnud puule tal asja pole, seal tegutsevad hoopis teised putukad. Seetõttu on metsakuiva väljaraiumine väheoluline. Elusa puu koore alla äsja sisenenud üraskite edasist paljunemist saab aga pidurdada üksnes selliste puude langetamise ja viivitamatu väljaviimisega metsast.

Kui kevadine tuul mõne kasvava puu maha murrab, nagu minu metsas juhtus, siis leiavad talveunest ärganud üraskid esimesena just sellise tüve üles. Milleks kõrgele lennata, kui maapinna lähedalt kohe sobiv puu käepärast võtta. Seda võib nimetada ka püünispuuks, mõnikord pannakse neile üraskite spetsiaalseks ligimeelitamiseks ka feromooni.

Jälgisin ilma, mil ürask võiks lendama hakata ja sättisime aega, et selle kuuse kallale asuda, laasida ja jupitada. Et kõrval olid veel mõned kuivanud puud, tuligi kerge traktorikoorem kütteks sobivat kraami kokku.

Oh seda kevadist ilu!

Wednesday, May 27th, 2015

Seahernes õitsebIgal kevadel ei saa ma kuidagi mööda minna õitsvast seahernest, nii eriline on ta. Siinsete kirjutiste ja piltide hulgast leiab peaaegu igal aastal kevadisest seahernest mõne loo. Sel aastal siis jälle, taas värske pildiga.

Ega seahernes päris igal pool ei kasva ka ega õitse. Minu maal on teda vaid jõe lähistel metsasihi ääres kraavi kallastel puude vilus. Samal ajal sünnikodu juurest metsast kevadist seahernest ei leia, seal on teised liigid.

Imetlen inimesi, kes innukalt koduaeda aina uute ja uhkete lillesortidega kaunistavad ning nende hankimise ja hooldamisega aastaid vaeva näevad. Mina seda ei suuda ega pole huvi ka. Niigi on ema istutatud suure hulga erinevat sorti pojengide hoidmisega tegemist, peale selle priimulad, mitut värvi floksid ja iirised, mille ohjamisega tükk tegemist. Kahju vaid, et ema istutatud murtud süda pärast ühel kohal kasvamist lõpuks välja läks. Lisaks veel hulk kevadisi sibullilli ja sügise poole õitsevaid püsililli.

Sel kevadel tuli vallatu mõte ja tegin kartulivagude äärde tootsi peenra – külvasin rukkililled ja moonid vaheldumisi. Eelmisel suvel nägin sellist sini-puna õitesegu ühes metsaservas. Omanik oli puuvirnade laoplatsile seemneid külvanud ja juulikuus kõik õitses! Imeilus oli. Paljukest meil rukkililli või moone enam alles jäänud ongi, sest umbrohumürgid kaotavad need põldudelt alatiseks.

Mina eelistan ilu otsida metsast, jõeaasadelt, kraavipervedelt, rabast ja rannaniitudelt. Sellist mitmekesisust, mida loodus pakub, ei suuda inimene luua. Kõik kättesaamatu, raskesti ligipääsetav ja kohati mõistetamatu – see tõstabki looduse loomingu inimese omast kõrgemale.

Veetallaja – harva kohatav lind

Tuesday, May 26th, 2015

Eelmise neljapäeva õhtul, kui käisin ühe põldudevahelise mudase tiigi juures linde vaatlemas (vt. 22.mai blogipostitust), silmasin roostiku poolses küljes ujumas üht lindu, kes meenutas parti, kuid oli tunduvalt väiksem ning pikema peene nokaga. Sellist tegelast nägin esimest korda ega suutnud teda ka pärast linnuraamatute sirvimist õigesti määrata.
IMG_7084_1
Appi tulid vilunud ornitoloogid ja kinnitasid, et tegemist on veetallajaga, kes pole pikemat aega Eestis enam pesitsenud. Veetallaja on meil kevadel ja suve lõpul vähearvukas läbirändaja, kes pesitseb Arktikas või Euraasia mandri põhjapoolsetel tundraaladel ning talvitub Aasia lõunameredel, näiteks Pärsia lahel.

Sel hetkel, kui teda jälgisin ja üle lombi paar pilti tegin, ei osanud arvatagi, et tegemist on meil sisemaa põllumajandusmaastikel üpris harva kohatava kurvitsalisega. Päev hiljem kuulsin, et lindu samas kohas enam ei olnud, ju rändas põhja poole edasi.

Veetallaja ujub nagu kerge kork veepinnal ning otsib vett keerutades toiduks putukaid või ussikesi. Pesitsusaladel olles erineb veetallaja käitumine teiste haudelindude omast selle poolest, et pärast pesalohu ehitamist ja munemist emaslind lahkub ning hauduma asub isane. Emane võib seejärel uue pesa ehitada, leida järgmise isaslinnu ja tema hoolde jätta teisedki munetud munad. Sel viisil püüavad veetallajad lühikest arktilist suve maksimaalselt ära kasutada, et võimalikult rohkem mune saaks ja et liik paljuneks.

Eestis on veetallaja kaitsealune lind, kuulub III kategooriasse.

Külamaastik põdraga

Monday, May 25th, 2015

Jätkan külamaastike teemat, sest kauneid paiku leidub nii kodukandis kui kaugemal. Kui mõni vaatepilt kurvaks teeb, siis kirjutan sellestki. Võimalusel püüan teemat siduda puude, loomade, lindude ja inimestega.
IMG_7141
Laupäeva õhtupoolik. Sõidame poja perega maanteed mööda teise külla, kui taludevahelist põldu mööda läheneb meile üks põdramullikas. Pean auto kinni ja jääme ootama.

Peale meie oli teel ka teisi liiklejaid ning põdramullikas otsustas pöörata tagasi majade poole. Tundus, et loom õigele otsusele jõuda ei suutnud, keerutas põllul siia-sinna ning suundus viimaks ühe maja taha metsatukka. Metslooma koht ongi metsas.

Hiljem käisin veel teisest kandist vaatamas, lootuses, et põder tuleb metsatukast teiseltpoolt välja ja suundub jõe äärde. Jõe ääres põõsastes oli ees üks sarviline sokk. Ootasin, kuid põtra ei tulnud. Küllap jäi pärast üleelamisi metsa rüppe hinge tõmbama, sest majade läheduses seiklemine ning teel vuravad autod pole metslooma tavapärane keskkond.

Kevad on ilus aeg. Külapõllud rohetavad, aedades hakkavad õunapuud õitsema ja põlluveertel valendavad toomepuud. Metsloomadel on pojad sündinud ning lindudel pojad koorunud või alles koorumas. Põdramammadel on uued väiksed vasikad ning eelmised lapsed on sunnitud alustama iseseisvat elu. Kui kogemusi napib ja ema enam kõrval pole, eks siis jäävad noorte ja kogenematute loomade liikumisteedele vahel ette nii suured maanteed kui taluõued.

Tikutaja, mudatilder, tüll

Friday, May 22nd, 2015

Tüll jalgupidi veesKõiki neid ja veel teisigi linde nägin maiõhtul avaral põllumajandusmaastikul, kus keset põlde oli varasemast ajast jäänud mingi hoidla, mis praeguseks on vett täis valgunud ning kuhu on end sisse seadnud mitmed veelinnud.
Pikk nokk
Hoidla kallaku külg on betoneeritud, teises servas kasvab roostik ning ühte äärde on kuhjatud vanad põhupallid. Kõik see tundub sobivat paljudele lindudele. Oli seal sinikaelparte, kiivitajaid, linavästrikke, mudatildreid, pika nokaga tikutajaid ning üks väiketüll, kes vee piiril kõdunevast põhust toitu otsis. Mõnd liiki ma tuvastada ei suutnudki, nemad jäid kõrkjapuhmaste varju.

Olen suve teises pooles käinud mitmel aastal mere ääres, kuhu pärast pesitsusperioodi needsamad linnuliigid mudastesse sonnidesse kogunevad ja end seal enne rändele minekut nuumavad. Nii lähedale, kui nüüd põldude vahel, pole ma mererannas lindudele kunagi saanud. Korralik kruusatee viis otse põllumeeste poolt tekitatud veekoguni ning mina sain sealt elamusliku linnuvaatluse koos piltidega, millest kaks ka siin näha. Kollase silmarõngaga lind on väiketüll, pika nokaga tegelane aga tikutaja.

Pilk üle piiri naabri metsa

Thursday, May 21st, 2015

Juba mõnda aega kostab metsanaabri poolt saehääli. Käisin vaatamas ja tegin ühe pildi ka.
Lehtpuude väljaraie
Tegemist on kunagise talumaaga, kuhu meie kandi endine metsavaht istutas umbes 20 aastat tagasi kuusetaimed. Siis istutati maha võetud metsa asemele alati uus – selline oli noil aastail metsameeste kirjutamata seadus. Nii tehti riigimetsas ja nii tehti enamjaolt ka kunagi taludele kuulunud sovhoosi- ja kolhoosimetsades.

Sajandi vahetusel, vabade maade erastamise käigus, ostis üks vallaelanik selle metsamaa ära ja müüs hiljuti edasi. Pärast maa erastamist lasi esimene omanik noorendikus ka valgustusraiet teha. Nüüd teeb uus omanik, samuti kohalik, noores metsas juba põhjaliku hooldusraie.

Nagu pildilt näha, olid kuused endast kõrgemate haabade ja kaskede all suutnud enam-vähem rahuldavalt kasvada, kuigi valgust ja ruumi nappis. Takseerandmete järgi moodustas kuusk sel üle hektari suurusel tükil vaid 35%, kaalukama osa võtsid kiirekasvulised lehtpuud, mis nüüd välja raiutakse.

Kui eelolev suvi liiga kuum ja kuiv ei tule, siis elavad valguse kätte pääsenud noored kuused muudatused üle ning omanik saab sealt tulevikus ilusa kuusiku, mida vanale metsavahilegi võiks häbi tundmata näidata.

Metskannike või võsakannike

Tuesday, May 19th, 2015

Kõndisin metsasihil ja imetlesin oma äsja korrastatud kuusemetsa. Silmal hea vaadata. Korraga märkasin, et kraavikalda metsapoolsel veerel õitsevad sinised lilled. Eemalt vaadates kangesti sinilillede moodi. Aga sinilillede aeg on ju läbi, kes nad siis on?
Kannikesed
Ronisin läbi kraavi lähemale – kannikesed hoopis! Ilus puhmas kauneid siniseid kevadlilli metsa ääres. See oli mulle üllatuseks, sest nii lopsakaid ja puhmana kasvavaid kannikesi polnud ma looduses varem juhtunud nägema. Nüüd on nad lausa oma metsas.

Kodus maja taga kuuseheki ääres õitsesid hiljuti rohu sees tumelillad lõhnavad kannikesed, kuid nemad on hästi madalad. Veel olen looduses näinud kirjude väikeste õitega kannikesi (vist aaskannikesed) ja kollaseid põldkannikesi, koduaias loomulikult ka võõrasemasid, kes hõlpsasti paljunevad ja pikapeale metsistuvad.

Metsast leitud ja pildile jäädvustatud kannikesed võiksid minu arvates olla metskannikesed. Ma ei leidnud metskannikese kohta taimeraamatutest õieti midagi. Ainult Wikipedia ütleb, et metskannike ja võsakannike on sarnased, kuid võsakannikesel on õied valkja kannusega ning lehed munajassüdajad, abilehed süstjad, servadel narmastunud. Metskannikese kohta on kirjeldus napp – lehed on südajad ehk südamekujulised.

Kumma liigiga minu metsast leitud kannikeste puhul tegu on, ei julge kindlalt öelda. Igatahes pilti vaadates paistavad lehed olevat südamekujulised ja sakilise servaga, piklikud abilehed samuti olemas, narmaid ei paista. Väidetavalt on metskannike haruldasem kui võsakannike.

Tore on metsas käies loodust avastada ja uusi liike tundma õppida. Kas tegu on metskannikese või võsakannikesega, küll pikapeale sellegi teada saan.

Saladuslik kukulind

Monday, May 18th, 2015

Käokukkumine toob metsa tõelise kevadtunde. Suvel pärast jaanipäeva loeme kuku-kordi, mille järgi ennustame talve tulekut. Mitmel päeval pärast jaani kägu kukub, nii mitu nädalat jääb pärast sügisest pööripäeva püsivate külmade tulekuni. Kui kukkumine veel pikalt juulikuusse venib, pole enne uut aastat külma loota. Kui palju me aga muul ajal julgeme järjestikku kostvaid kukkusid kokku lugeda, et elada jäänud aastaid ennustada, on juba iseasi…

Praegu on kukkumise kõrgaeg. Kukuvad ainult isaslinnud, meelitades ligi emaseid. Pesa käod ei ehita, ainult lustivad. Emased aga munevad. Kuhu?

Kägu kutsutakse pesaparasiidiks, sest emaslind muneb suve jooksul peaaegu 20 muna ja iga muna poetab ta erinevasse võõrasse pessa. Sealjuures on pesaomanikud enamasti käost kordades väiksemad. Kui juhtub käomuna sellise linnu pessa, kes võõrast muna sealt esimese hooga välja visata ei märka, vaid asub vaprasti hauduma, siis paari nädalaga koorub käomunast käopoeg. Kui samal ajal juhtuvad kooruma ka pesaomaniku enda pojad, siis esimese viie päeva jooksul püüab käopoeg teistest vabaneda ning tõukab need üle pesaääre välja. Väikeste värvuliste paar aga muudkui toidab aplat ja iga päevaga aina suuremaks kasvavat võõraslast.

Nii need käopojad võõrastes pesades üles kasvatataksegi ning seepärast kutsutakse kägu pesaparasiidiks.

Mulle meenutab kägu rohkem röövlindu, sest ta sarnaneb raudkulliga – vöödiline kõhualune, hall selg, pikk saba. Ainult peenike kõver nokk ei sarnane päris kulli omaga. Kägu toitub peamiselt putukatest, liblikatest, vastsetest ja röövikutest, seega lihatoiduliseks röövlinnuks teda otseselt liigitada ei saa.

Kui pühapäeval metsateel olles kuusekultuuri vahelt kaht halli lindu lendu tõusmas märkasin, läks mõte kõigepealt metstuvidele või lõopistrikele, kuid kui linnud kõrval noortele okaspuudele maandusid ja pikka saba nägin, sai selgeks, et kukulinnud. Läheduses hakkas kolmas kägu kukkuma ja üks suundus hääle suunas puude vahele. Isaslinnud sookaaslasi enda läheduses ei salli. Paigale jääjast tegin eemalt pildi.
Kukulind

Suured lageraiealad avavad tuultele tee

Friday, May 15th, 2015

Paar päeva tagasi oli meie kandis tavalisest tuulisem, puhus valdavalt edela suunalt. Pildil olev vibalike kuuskede ja mändidega metsatukk Kurgja kandi riigimetsas sai räsida. Osa puid on metsateele kukkunud, edasi ei pääsenud ja läksin kõrvalsihile lageraielanki ning alles jäetud tukka teisest küljest vaatama.tuulest kallutatud

Kui ma läinud sügisel kirjutasin pikemalt riigimetsas toimuvatest suurtest lageraietest oma sünnikülas Kobras, siis teadsin ka seda, et pärast töö lõppu pidid masinad kolima edasi Kurgja metsadesse, kuhu olid kavandatud samasuured või suuremadki lageraied. Siiani olin vältinud sinnakanti minemist, kartes rikkuda mälupilte Kurgja uhketest metsadest. Ma pole suutnud veel kodukülas toimunustki üle saada ega soovinud Kurgja pärast endale uut valu tekitama hakata. Ometi läksin.

Pildi järgi ei saa esiplaanil oleva räsitud tukakese taga ja kõrval asuvast lageraiealast õiget ülevaadet, sest mul pole sellist kaamerat, mis kogu maastiku kaadrisse suudaks haarata. Tegelikkuses on seal üks suur paljaks pügatud maa nii paremal kui otse tuka taga. Sai selgeks, et edela suunalt mööda suurt lagedat puhunud iilid pääsesidki langi nurka kasvama jäetud puude kallale.

Miks ma siis ikka Kurgja kanti sattusin? Hiljuti oli Maalehes üleskutse anda teada metsavahtidest, kes kunagi töötasid riigimetsas. Amet kaotati 1997.a., sest riigimetsas algasid ümberkorraldused. Nüüd on kavas teha dokumentaalfilm metsavahiks olnud meestest, kelle lugusid filmi tarvis koguma hakatakse. Mulle see idee meeldis, ajasin mõnede meestega juttu ning saatsin dokfilmi tegijaile kolme siinse endise metsavahi kontaktandmed. Mehed on vanuses 70 kuni 75 aastat ja võiksid endiste aegade metsalugusid pajatada küll. Neist kaks elavad Kurgja kandis.

Nii ma meeste kodusid külastades ka sealsetele metsaraietele riigimetsas sattusin, millest kõige suuremad pinnad on RMK arvutiprogramm välja valinud just ühe endise metsavahi talukoha ümbrusesse. Paraku ei oska see programm raiejärgseid maikuu tuuli siiski ette ennustada…

Vana metsa elustik

Wednesday, May 13th, 2015

Metsas liikudes köidavad alati mu tähelepanu suured kuivanud puud, sest nendelt võib igasugu asukaid leida. Surnud puud ongi ühed suuremad elurikkuse kandjad.
väärt kinnisvara
Metsade liigirikkuse hoidmiseks ja rikastamiseks on välja valitud vääriselupaigad, kus inimese sekkumine on peatatud. Nii on ka minu metsades kokku kolm vääriselupaika, millede säilitamiseks olen lepingu sõlminud. Neis metsaosades toimivad vaid looduslikud protsessid. Aeg-ajalt tasub toimuvaid muutusi üle vaatamas käia.

Kui 100-aastane suur kuusk on kuivanud, kuid püsib endiselt jalul, asuvad seal tegevusse putukad, seened ja bakterid, tüve toksivad toidu (tõukude) otsingul või pesaõõnsuse rajamiseks linnud. Õõnsuses paikneva kinnisvara võivad hõivata ka oravad või nugised. Kui puu viimaks maha langeb, asustavad tüve taas uued liigid, kes pikkade aastate jooksul puitu lagundades kõik mullaks muudavad. Mullast aga kasvab uus puu.
punased seened kuivanud kuusetüvel
Punased puuseened kuivanud suure kuuse tüvel meelitasid lähemalt vaatama ning esimese hooga arvasin, et vist tuletaelad. Aga miks nii punased? Pidin asjatundjaga ühendust võtma ning sain teada, et punase-musta-vöödiline võib olla ka kuuse kännupess. Must vööt on vanem, punane aga hilisem. Esineb ka helepruuni tooni kännupessu, seega seenekübara värvus võib varieeruda, kuid kindlam tunnus on valkjaskollakate pooridega alapool. Seene viljakeha ilmub puu lõhedest ja nii paistab ka pildilt. Kuuse kännupess mädandab kuivanud tüve ja pikapeale kukubki puu ümber. Kännupess ja metsaomanike hirm ehk juurepess on erinevad liigid – esimene tegutseb surnud puutüvel, teine aga rikub elusate kuusetüvede südamikke.

Sealsamas läheduses on ka üks jäme, okslik ja kuivanud männitüügas, mille õõnsusest on saanud väärt kinnisvara. Omanikuga ei õnnestunud põgusa ootamise järel küll kohtuda – ju oli parasjagu kodust ära.