Arhiiv June, 2015

Kuusemets ja viiulid

Tuesday, June 30th, 2015

Et viiuli kõlakaste tehakse Alpi mäestikus kasvavast tihkest kuusepuust, oleme võib-olla kuulnud, aga et Eestis ööviiulid niiske kuusemetsa suveõhtutel lõhnadest helisema mängivad, seda peab igaüks ise oma meeltega kogema.ööviiuli õied

Kahelehine käokeel ehk lõhnav ööviiul on üks Eesti orhideedest. Ta kasvab nii niitudel kui varjulistes metsaalustes. Siinsetel piltidel on ööviiulid kasvamas umbes 40-aastase hooldatud kuusiku all, seega poolvarjulises kohas. Varjus sirguvad käokeele varred pikemaks ja nende õied on suuremad kui valgusküllasemate kasvukohtade taimedel. Pildil olevate taimede kõrgus küünib poole meetrini.
ööviiulid metsalagendikul (1)
Kui viiuli helisema panemisel on oluline abiline poogen, siis lõhnava ööviiuli valget õit kaunistab pikk kaardus kannus, mis muudab selle orhideeliigi välimuse eriliseks.

Kahelehine käokeel, nagu kõik teisedki orhideed, on Eestis võetud looduskaitse alla. Olen vahel rääkinud tuttavatega, et kas keegi neist on kibelenud tooma metsast mõnd erilist taime koduaeda, kus seda siis mugavam vaadata oleks. Metsas peab ju kõike otsima ja vaeva nägema. Minu tuttavad on olnud seda meelt, et las looduslikult kasvav taim elab täpselt selles keskkonnas, kus talle sobib ja meeldib elada. Koju toodud metsikule taimele ei pruugi meie määratud aianurk üldse meeldida ja ta jääb kiratsema. Looduskaitse tähendabki minu meelest seda, et inimesed ei muudaks loodust vaesemaks, et kahjustaks ega hävitaks kas tahtlikult või teadmatusest looduslike liikide elupaiku. Las jääda meie ööviiulid lõhnama ka järgmistele metsas käijatele.

Kus mets lõpeb ja algab soo

Monday, June 29th, 2015

Siit 7-8 kilomeetri kauguses on üks selline paik, kus väheke kõrgemal kasvava kuusiku kõrval maapind langeb. Korralikku metsa allpool enam näha pole, algab madalsoo. Selliseid künkaid ja lohkusid on sealtkandi metsades rohkesti ja kõik nad on pärit jääajast.Veekogu metsas

Metsast leiab ka ühe toreda veekogu, kuhu suubuvad kuivenduseks tõmmatud väiksed kraavid. Pilti vaadates jääb vasemale poole kõrgemal asuv kuusik, paremale aga soostunud ala, kus praegu näeb paistmas kahkjaspunase sõrmkäpa õisikuid, vee piiril aga soomadara väikseid valgeid õisi. Üleval metsaserva veerel aga valendab puudealune õitsvatest uibulehtedest.
soopihl õitseb
Olen selles kohas käinud paari aasta jooksul vist neli korda ning kolmel neist üritanud soise kalda veepiirilt pildile saada ühtesid isevärki punaseid õisi. Viimasel korral läks see enam-vähem õnneks ja siin ta on – soopihl. Ilma abi küsimata ma tema nime poleks teadnud. Soodes käimine on kogu aeg jäänud vaid sügisesse, mil jõhvikakorjamise aeg kätte tuli. Selleks ajaks aga on taimed puha ära õitsenud, silm otsib siis marju või seeni.

Soopihl on selle poolest omapärane, et tupplehed ja kroonlehed on mõlemad üht värvi purpurpunased. Nii meelitavad õied tolmeldajaid paremini ligi.

Sellest paigast ära tulles sattusin ööviiuli ehk kahelehise käokeele kasvukohale. Neist aga juba järgmises loos, koos piltidega.

Õied nagu tiivulised inglid

Saturday, June 27th, 2015

Eestimaa suvine loodus on nii rikas ja kaunis, et paneb heldima. Loodus püüab kõigest väest muuta meid paremaks, hoolivamaks, hellemaks. Kas oskame märgata, kas suudame veel unistada?
vööthuul
Mida tunned, kui kummardud vastu maad, et vaadata otsa ingli tiibadena välja sirutatud habrastele õitele. Tunned ingli puudutust põsel, on ju? Veel miski puudutab ka su hinge ja hellustunne poeb südamesse.

See ehk ongi kodumaa-armastus, meie ainsa ja väikese maa alleshoidmise soov. Unistus maast, kus õisi täis suvisel heinamaal lippavad ringi heledapäised patsidega tüdrukud, valged lendlevad kleidid üll. Just nagu inglid, puhtad nagu kodumaised orhideed, õrnad nagu jaaniaja vööthuul-sõrmkäpa õied.

Mets-hiirehernes õitseb

Friday, June 26th, 2015

Ütlen ausalt, et nägin mets-hiirehernest alles esimest korda ega osanud talle paugupealt õiget nime anda. Et tegu mingi hernega, selles olin kindel. Võimalik, et olen varem temast lihtsalt mööda käinud või pole osanud vaadata. Samas aga pole mets-hiirehernes just igas metsatukas kasvav taim ning silma jääb ta ikka sel ajal, kui varred õisi täis. Nii oli paar päeva enne jaani mu kodukandi metsas.

hernes

Omamoodi ebatavaline on mets-hiireherne õite värv – valge, lillakate triipudega. Metsataime kohta on ta õied küllaltki suured.

Mets-hiireherne varred on pikad ja peened ning vajavad seetõttu ülespoole kasvamiseks teiste taimede tuge, kuhu ta oma köitraod saaks kinnitada. Selleks sobivad hästi noored lehtpuud. Maitsva ja toitva mets-hiireherne lopsakast puhmast võiksid kena kõhutäie saada näiteks metskitsed.

Olen oma metsaretkedel järjest uusi taimi hakanud avastama ning saan aru, kui palju on siiani elatud elus veel nägemata jäänud.

Metsmaasikad võtavad jumet

Thursday, June 25th, 2015

Jaanipäeviti on mul tavaks ümbruskonnas natuke ringi sõita, et looduse õitsemist ning traditsioonilise jaanivihma järgset puhtust nautida. Mu metsateed kulgevad kõrvalistes kohtades, kuid on aja jooksul üldjoontes samaks jäänud. Just tuttavates paikades oskab silm tabada ka midagi uut.

metsmaasikad jaanipäevalUmbes nädal enne jaani tundus, et sel aastal on õitsvaid orhideesid tavapärasest vähem. Täna aga leidsin neid juba rohkem, eriti vööthuul-sõrmkäppa ja balti sõrmkäppa, sekka ka kahkjaspunast sõrmkäppa. Paari päeva tagused lõhnava ööviiuli (kahelehine käokeel) otsingud kodumetsas läksid tühja, tavapärasest kohast ei leidnud isegi ühtainsat õievart. Samast kohast aga avastasin esmakordselt suure käopõlle ning laialehise neiuvaiba püstised keerdus lehed. Tema õitseb natuke hiljem. Kodumetsa kuusiku all, kunagise karjakopli mail, aga oli suures koguses pruunikat pesajuurt. Ka see leid on esmakordne.

Jaanipäeva pärastlõunal, kui vihmasadu lakkas, liikusin natuke teises kandis, liivaste männi-kuuse metsade piirkonnas. Teeservades kasvav rohi pole seal nii lopsakas kui minu kodumail ja see võimaldab päikesel metsmaasikatele peale paista. Juba paistsidki mõned valmis marjad, rohkem aga on valmimise ootel maasikaid. Suvi on käes!

Väike kuusevaablane ka sel aastal kohal

Monday, June 22nd, 2015

Enne pööripäeva liikusin noore kuusiku äärt mööda, mis jääb õhtupoolsesse külge, vastu põldu. Seal on päeva teine pool valgusküllane. Olin juba unustanud mõne aasta tagused pildid punakatest pudisevatest kuusevõrsetest ja nüüd nägin neid uuesti.
Vaablane tegutseb jälle
Pikemalt olen kirjeldanud selle okkakahjuri, väikese kuusevaablase, tegemisi oma vanemates blogipostitustes: 9.juuni 2008, 13.juuni 2010, 14.juuni 2011. Neis on nii pilte kui juttu ning seepärast ei hakka kuusevaablase olemust seekord põhjalikumalt lahkama. Tänavune pilt sarnaneb eelmistele – vaablase röövikud kas latvades või külgokste tippudes värskete kuuseokaste kallal.

Kuna väike kuusevaablane talvitub maapinnas ning kevadel, kui ilmad soojenevad ja noortele kuuskedele ilmuvad värsked kasvud, muneb vaablane sinna oma munad ja nendest kooruvad väikesed rohelised röövikud, kelle toiduks ongi okkad. Kuusevaablase arengutsükkel on arusaadav, välja arvatud see, miks neid perioodiliselt esineb. Nüüd, pärast kolmeaastast vaheaega taas. Põhjusi peab vist otsima talvistest oludest ehk siis vaablase ellujäämise võimalikkusest. Selleks aga tuleks ilma, lume ja temperatuuri vaatlusi teha ja võrrelda. Minul neid pole. Igatahes viimane talv oli lühike, soe ja vähese lumega ning tõenäoliselt paljudele mullas talvitujatele soodne.

Kahju metsale pole suur, sest ärasöödud võrsete pärast kuused veel ei hukku. Lihtsalt tuletan metsakasvatajatele meelde, et ka väike kuusevaablane annab oma olemasolust aeg-ajalt märku.

Metskitsed viljapõllus peidus

Friday, June 19th, 2015

Poolteist päeva kestnud vihm jäi järele ja sõitsin vaatama, mis vahepeal metsas toimunud. Jahimehed tulid tee peal vastu, olid sigade platsi vaatamas käinud ja ütlesid, et juba kuu aega pole seal ühtki hinge käinud. Varem toodud vili kõik puutumata. Ainult ühed põdrajäljed olevat põlluservas.
metskits
Mehed küsisid, kas olen viimasel ajal metskitsi ka näinud. Ega ei olnud küll, välja arvatud paar nädalat tagasi, kui metsas käies sain ühe soku haukumise osaliseks.

Tegin oma metsaringi ära ja sõitsin piki viljapõldude vahelist teed tagasi kodu poole. Siis aga märkasin talinisu põllul paistmas kellegi kõrvu. Muidugi metskits.

Pildistasin eemalt autost, tahtmata looma üleliia häirida. Kodus pilti uurides aga tundus, et kitse selja taga oleks nagu paistmas veel teinegi pruun selg. Seega võis seal olla vähemalt kaks looma. Kas seal oli kitsemamma koos tallega või oli seal ka teine, pea maadligi puhkav loom, jääb teadmata. Mitme metslooma puhul on enamvähem alati nii, et kui teised puhkavad, siis üks valvab ümbrust.

Lihasööja võipätakas ja säravkuldne nõiahammas

Wednesday, June 17th, 2015

Mõlemad kurjakuulutava nimega taimed kasvavad mahajäetud karjääri põhjas kivisel platool ja praegu õitsevad. Käin neid igal aastal vaatamas.

Sinakaslillade väikeste õitega võipätakas on üks meie väheste putuktoiduliste taimede seas. Tema maadligi asetsevad rohekaskollased lehed on kleepuvate näärmekarvadega ja kui putukas neile satub, tõmbuvad lehed rulli ning taim hakkab ohvrist endale toitu ammutama.

Harilik võipätakas kuulub Punase raamatu järgi ohustatud liikide nimekirja ning on Eestis võetud II kaitsekategooria taimede nimekirja. Kirjelduste järgi leitakse ühest kohast võrdlemisi väike arv taimi, 10 kuni 20. Selles karjääris on neid küll rohkem lähestikku koos, hinnanguliselt mitukümmend. Üle ei lugenud. Kui kaua nad samas kohas vastu peavad, saab tulevikus näha. Kõige suuremaks ohustajaks on teised temaga konkureerivad taimed. Võipätakas tahab omaette olla, vajab vaba kasvuruumi. Seda võib pildiltki näha.

Ega sellest karjäärist kummardamata välja tulla saagi, sest eespool tillukeste pajuhakatiste vahel on palju säravkollaseid õisi. Oa või herne moodi lehtedega pikkade maadligi vajunud varte küljes on kaunist kuldkinga meenutavad suured õied. See on harilik nõiahammas, hea meetaim. Mõned pooleldi avanenud õied on lausa kuldselt oranžid.

Veel kasvab seal ka üks kodumaine orhideeliik – kahkjaspunane sõrmkäpp. Millegipärast on neid sel aastal tunduvalt vähem kui eelnevatel oli, vaid üksikud õitsvad taimed ja needki väiksemate õisikutega kui varem näinud olen. Äkki ongi kehv orhidee-aasta, sest ka metsakraavi ääres nägin tavapärasest vähem balti sõrmkäppa.

Orava koht on metsas

Tuesday, June 16th, 2015

Metsa jõudes kuulsin kahtlast raginat, ka teist korda murdusid oksad kellegi jalge all. Läksin lähemale, et uurida, kas võiks kuskil suurem loom olla, ehk kogunisti põder.
Orav_1
Ragistajat ei näinud, kostsid vaid mõned linnuhääled ja tuule kohin puude ladvus. Vihmapilv lähenes.

Siiski-siiski, keegi nagu liikus puutüvel ning kadus maapinnale. Hiilisin lähemale. Puujuurte vahel askeldas punaka kasukaga loomake. Astusin paar sammu edasi. Vupsti! hüppas orav kase tüvele ja jäi mind puu tagant piiluma, käbi suus. Tegin mõne pildi. Loomake jäi kaamerast tulevaid klõpsatusi kuulatama – peaaegu samasugust häält teevad oravad ka ise, kui pahuras tujus on.
Orav käbiga_1
Liikusin mõne sammu kõrvale, et paremat valgust otsida. Oravgi ronis hetkeks tüve mööda kõrgemale, kuid siis pööras ringi ja tardus pea alaspidi asendisse. Käbi ikka suus.

Kui olime teineteist piisavalt vahtinud, otsustas orav kase latva lipata ja seal oma saaki uurima asuda.

Mulle meeldivad metsades elavad oravad rohkem kui linnadesse kolinud loomad, kes inimestelt peopealt ande võtavad. Metsas peavad nad otsast lõpuni enesega toime tulema, olgu selleks siis varjulisse kuusevõrasse pesa tegemine või toidu hankimine. Täpselt nagu maainimesedki kauges metsakülas ilma kõrvalise abita hakkama saavad.

Oraval on ka üksjagu vaenlasi, nagu händkakk, nugis, kanakull või kaljukotkas. Metsaorav ei taju inimeses erilist vaenlast või ohtu, pigem tekitab kahejalgse esmakordne nägemine uudishimu. Vast seepärast saimegi rahulikult mõne hetke teineteise seltsis veeta.

Suursugune siberi võhumõõk

Monday, June 15th, 2015

Kui märkad koduaias iiristel esimesi õisi avanemas, on paras aeg ka loodusest võhumõõkasid otsima minna. Meil on enim levinud madalates lohkudes kasvav kollane võhumõõk, kuid paiguti leidub ka siniste õitega siberi võhumõõka. Mina tean lähikonnas tema kaht looduslikku kasvukohta, üks neist raudteetammi ja metsa vahelisel rohumaal, teine riigimetsa läbiva teekraavi ääres.
Sibert võhumõõk
Siniste õitega siberi võhumõõk on looduskaitse all, tuletamaks meelde, et inimene teda ilutaimena loodusest välja ei kaevaks või kauneid õisi vaasi panemiseks kaasa ei tooks. Jäägu ta sinna, kus tema koht looduses on.

Küll aga pole patt korjata sügisel valminud seemneid ja neid koduaias niiskesse mulda panna. Suur aiasõber saab sel moel koduõuelt väljumatagi uhkest siberi võhumõõgast naudingut tunda.

Mina eelistan õiteilu loodusest otsimas käia, imetleda ja pildistada seda rikkust kohapeal ega kibele taimi endaga kaasa tooma. Praegu on orhideede aeg, aga alanud ka uhke siberi võhumõõga õitsemine. On, mida vaadata.

Tean üht kasvukohta kodukülas riigimetsa kraavi ääres juba hulk aastaid. Vahepeal oli hirm, et võhumõõgad kaovad pajuvõssa ära, kuid siis tehti selles kohas noorendiku hooldust ja sinised õied ilmusid uuesti. Kui puud suureks kasvavad, metsastub võhumõõga senine kasvukoht tõenäoliselt lõplikult. Kraavikaldale ehk jäävad mõned puhmad alles. Sealt ka esimesest avanenud õiest juuresolev pilt.