Arhiiv July, 2015

Seenelkäik

Friday, July 31st, 2015

seenelkäikKui sajab, tasub ikkagi metsa minna. Küll vihm jääb järele.

Nii ka läks ning kui veerandtunnise autosõidu järel männikusse kohale jõudsime, siis enam ei sadanudki. See on mu aastakümnete tagune seenekoht, kust aegade jooksul on korvitäite kaupa erinevat liiki seeni koju toodud.

Juuli lõpus on lootust leida kukeseeni ja esimesi pilvikuid. Täpselt nii siin ka on. Lõuna-Eestis on seeni enamasti varemgi. Kukeseeni saime kolme peale paari pannitäie jagu. Kõik ilusad, keskmistest kuni sõrmeotsa suurusteni. Paar puravikku leidsin ka. Parim seeneaeg pole veel kätte jõudnud, samas tühjade kätega metsast tagasi ka ei tule, eriti veel, kui linnalapsed metsa kaasa võetud.

Seenemetsa peab siiski ära tundma või käima varem lemmikuks kujunenud kohtades. Kogenud seenelist juhib omamoodi „ninatunne“ täpselt sinna, kus samblal või puude all otsitavad seened end maa seest välja upitavad. Tihedate mustikavarte vahelt kukeseeni naljalt ei leia, pigem tasub neid otsida madala sambla seest või tallatud radade äärest.

Sattusime oma käigul ka metssigade söödaplatsi lähedusse, kus oli radasid ja vaigule nühitud sügamismänd. Seakatkule mõeldes võib ette kujutada küll, kuidas seenelised-marjulised oma kummisaabaste külge kõiksugu nakkusekandjaid võivad metsast saada ja need seejärel need koduõuele või töökohtadesse laiali kannavad.

Niiskes samblas või mustikavarte vahel liikudes jäävad saapad pealtnäha puhtaks ja seepärast ei tule mõttessegi neid enne autosse istumist kraavis üle pesta. Usun jätkuvalt, et metsas avastatud nakkushaigused jõuavad farmiloomadeni üksnes inimtegevuse kaudu. Samas võib ka ette kujutada, et teatud põllumajandussaaduste ületootmise tõttu justkui olekski haigustekitaja kellegi poolt meelega liikvele lastud. Metssigadest on nende eneste teadmata saanud haiguse riikidevahelised tasuta edasikandjad. (See oli muidugi vaid minu väike uitmõte).

Pärnapuud on õisi täis

Thursday, July 30th, 2015

pärnaõiedOli aeg linnast lapselapsed maale võtta. Naeran, et kaugesse külasse, vanaema juurde. Püüame midagi kasulikku ka teha.

Vaarikate kolmas korje sai kohe linna ära saadetud, sest mul külmikus enam ruumi pole ja keedetud vaarikamoosil on kõvad seemned, mida ma eriti ei taha. Marju tuleb veelgi, las lapsed söövad neid nii palju, kui jõuavad. Ja hernekaunu.

Niitsin pargi alt pika rohu maha ning loodan, et tüdrukute abiga saame selle kokku riisuda ja metsa alla hunnikusse vedada. Mõned õisi täis lapid jätan esialgu veel kasvama.
Kõige tähtsam töö on siiski pärnaõite korjamine, muidu võib hiljaks jääda, õitsevad ära. Üks pärn õitseb siin igal aastal, teised kõrval peavad kordamööda vahet. Korjata tuleks kuiva ilmaga, aga vihmasabinaid kukub taevast nagu juhtub, nii et meil jäi pool korjamist veel ootele. Esimene portsjon õisi sai siiski restile kuivama.
õiekorjajadOlen aru saanud, et mida pikemalt mu oma lapsed kodust eemale linnaelu peale jäänud on, seda rohkem hakkavad nad maal kasvanud marjadest, aiaviljast ja metsaandidest uuesti lugu pidama. Kui muu maailma viljad on linnapoodides igal ajal kättesaadavad, siis kodumaine puhas looduslik kraam, sealhulgas ka tee keetmiseks sobivad taimed või õied, omandavad taas koha toidulaual. Lapsena söödud maalähedane toit tuleb meelde. Lapselaste põlvkond saab seda tundma õppida just maal vanaema juures. Kuniks neid maa-vanaemasid Eestimaa tühjaks jäänud külades veel tiksub.

Kas keerispea päästab mesilased?

Tuesday, July 28th, 2015

Kui ma juuli keskpaigas tee ääres siniste õitega põldu esimest korda nägin, helistasin tuttavale agronoomile ja küsisin, mis taimega võiks tegu olla. Vastas, et kui lina ei ole, siis võib olla keerispea.

Ei noh, linapõldu olen juba lapsepõlves näinud, see ta küll ei ole. Kirjeldasin veelkord taimi ja sain agronoomilt kinnituse, et siis on kindlasti keerispea. Nemad ise seda kultuuri ei kasvata, kuid talunikud ikka katsetavad. Eks samamoodi on siinsetel talunikel nii herne- kui oapõlde, kuid need ristõielised kultuurid on külvikordade vahelduseks pigem mulla parandamise eesmärgil rajatud. Loomakasvatusega tegelejad külvavad vahepeal nagunii heintaimi, sh. ristikheina. Hernest pole sel suvel siinkandis näinud, kuid põlduba kasvab paljudel väljadel.meetaim-keerispea

Ega ma põllundusest suurt midagi ei tea, kuid mesilastest ja kimalastest sumisevat keerispeapõldu vaadates saan aru küll, miks see kultuur vajalik on. Keerispea on suurepärane meetaim. Õitsema hakkab umbes 6 nädalat pärast külvi ja õitseaeg kestab pikalt. Pilti teravamalt silmitsedes võib sealt ühe mesilase ja ühe kimalase ka leida.

Teades ja nähes, kui palju viljakasvatajad, eriti rapsikasvatajad, umbrohu- ja putukamürke kasutavad, siis keerispead vaadates tekib küll mõte, et kas selle taimega püütakse oma süüd mesilaste ees lunastada. Hea, et niigi palju. Aga Weroli rapsiõli ma jätkuvalt inimtoiduks ei tarvita – olen neid lõputuid kirbupritsimisi rapsipõllul näinud küll.

Kuna aina rohkem mahajäetud põllulappe on teravilja kasvatamiseks taaskasutusele võetud, siis väheneb ka looduslike rohumaade hulk. Just need alad olid täis kesksuviseid õitsvaid taimi, mis mesilastele ja kimalastele korjekohti pakkusid. Samuti tahaks loota, et euroheina niitmise hullus saab ükskord otsa ning rukkirääkude pojad saavad enne rohupurustaja vahele jäämist üles kasvada ja taimed lõpuni õitseda. Mõningasi märke selles suunas võib juba aimata. Niikaua aga asendab looduslikke meetaimi põllule külvatud keerispea.

Tumeroheline ungrukold

Monday, July 27th, 2015

Eelmise metsaloo jätkuks kirjutan mõne rea ka ungrukollast. Nägime teda sellessamas vanas metsas, kus lehitut pisikäppa vaatamas käisime.
ungrukold eostega
Üksiktaimedena leiab ungrukolda ka minu kuusikust, kuid vanas kõdusoometsas kasvav ungrukold kattis lausa paarimeetrise läbimõõduga maalapi. Aastakümneid segamatult kasvada saanud igihaljad taimed olid eriti lopsakad.

Ungrukold on värvuselt tumeroheline, püstised varred hargnevad kaheks. Lehtede kaenlas on väikesed kollakasrohelised eospesad (vaata pilti). Eoste peidulise asetsemise poolest saab ungrukolda hõlpsasti eristada laialdasemalt levinud, heledamat rohelist värvi ja maadligi roomavast kattekollast, kel eospead asetsevad varre tippudes.

Ungrukold on kaitsealune sõnajalgtaim ja tema korjamine on kurjast. Pigem lähme ise metsa neid vähearvukaid taimi vaatama, saame tunda metsa hõngu ja tervisele kasuliku liikumiskoormuse. Ungrukolda häirib metsade kuivendamine ja metsaraie tagajärjel kasvukoht hävib.

Vana mets peidab loodusharuldusi

Friday, July 24th, 2015

lehitu pisikäppArutasime siinsete loodusevaatlejatega, et ju me ikka veidi hullud ja teistmoodi inimesed ole, kes võivad südamerahuga jätta mõne muu asja tegemata, kuid looduses käimist ära ei jäta.

Minu meelest on metsa luusima minek osa mõne inimese eluviisist, ilma milleta muutub ta rahulolematuks ja kärsituks ning igapäevased askeldused lähevad järjest vastumeelsemaks. Minuga igatahes on see nii. Iga päev on vaja kasvõi tunnikeseks kuhugi kodust kaugemale minna, kõige parem ikka metsa, et saaks iseendaga olla, süveneda, mõtiskleda, vaadelda, kuulata.
Sedapuhku venis metsaretk mitmetunniseks. Õhtul olin käidust ja nähtust veel nii elevil, et suutnud kohe mõtteid kirjalooks vormistada.

Käisime kolmapäeval neljakesi ühes ürgse ilmega 100-aastases, inimtegevusest puutumata metsas vaatamas üpris haruldast orhideed – lehitut pisikäppa. Kuna tegemist on I kaitsekategooria alla kuuluva taimega ning liiati veel üksikeksemplariga, siis tema täpset kasvukohta ei avaldata. Lehitu pisikäpp ei pruugi igal aastal õitsedagi ega ennast näidata, kuid ilmub mõne aja pärast taas välja. Seetõttu kutsutakse teda ka viirastusorhideeks. Lausa ime ja õnnelik juhus, et üks siinne loodusesõber mõni päev varem samas kõdusoo kuusikus teisi taimi vaadeldes tillukest nelja õiega vart märkas ning haruldase liigi ära määras. Nüüd nägin ka mina selle orhidee ära.

nii tehakse taimeportreesidOlen õnnega koos, et siinkandis elab mitu head loodusetundjat. Mina olen nende kõrval täiesti algaja, kuid seda vahvam, kui vahel õnnestub end asjatundjate seltsis metsaretkele sokutada.

Tähtsaim järeldus, mis pärast taolist käiku tekib, on see, et vanade puutumatute metsade väärtus ei ole üksnes puud, vaid kogu metsakooslus – muld, rohttaimed, samblad, seened ning loomad ja linnud, kes seal kasvavad või elutsevad.
Mida suurem hulk inimestest seda oluliseks peab, seda lootusrikkamalt võime tulevikku vaadata. Just vanadele metsadele iseloomulikud haruldased liigid on intensiivse majandamise tõttu erilise löögi alla sattunud. Looduse kaitsmine ei peaks olema üksnes loodushuviliste asi, ka riigil tuleb senisest rohkem toetada maa- ja metsaomanikke, kes tegelikkuses neid väärtusi säilitavad.

Magus elu viljapõllus

Tuesday, July 21st, 2015

Käisin jõe taga metsas vaatamas, mis mu äraolekul muutunud on. Kaamera jätsin autosse ja nagu sellistel kordadel ikka, hakkab kehtima Murphy seadus. Minust mõne meetri kaugusel askeldas pesakond noori käblikuid. Üks lendas vaid 2 meetri kaugusele oksale, nõksutas seal jalgu ja täristas valjult, endal saba ülespoole püsti. Tahtis vist tutvust luua. Seisin liikumatult ja kirusin end, et nii vahvat linnukest pildistada ei saanud.

Tulin küll hiljem koos kaameraga tagasi, kuid käblikud tegutsesid siis punase pähklipuu võras, täristamist kuulsin ja liikumist nägin, kuid lagedale nad enam ei ilmunud.Sokk odrapõllus

Metsast põldude vahele jõudes nautisin ühel pool teed müürina seisvat talinisu välja ja teiselpool siidiselt voogavat odrapõldu. Pikkade okastega odrapeade vahelt kerkis ootamatult nähtavale üks piiksarvedega sokupea. Loom oli leidnud endale äraütlemata turvalise koha, kus elu magus nagu hiirel viljasalves. Nüüd oli mul kaamera käepärast.

Sokk tundis end viljapõllus kindlalt ning minu vaatamisele pühendas ta vaid mõne hetke, ülejäänud aja oli loom tervenisti odra sisse kadunud. Nägin, et sokk liikus süües aegamööda edasi, tõstes vahetevahel pead, et ümbrusele korraks pilk heita. Vaat nii võimas oder on sel suvel, et metskitse selg sealt enam välja ei paista.

Südasuvi

Monday, July 20th, 2015

Olen vahepeal mõne päeva metsast eemal olnud, tuli ette muid käimisi ja kokkusaamisi oma laste ja sugulastega. Sellest nädalast peaks tavapärane elurütm uuesti taastuma.
kaerapõllu ääres
Jahedavõitu südasuvisel loodusel on mitmeid häid külgi, näiteks kuumusega õitseksid taimed liiga kiiresti ära või jääks kõrs lühikeseks. Selle poolest on olnud põllumehele soodne aeg. Ka metsakasvatajate töö annab parasniiskel suvel paremaid tulemusi kui põua ajal.

Pildil on tükike inimtegevusest – kõhuni ulatuvate raskete peadega kaerapõld, peaaegu umbrohuvaba. Samas kõrval kraavipervel aga õitemeri – looduse looming. Mõlemad on ilusad. Tähtis on, et nende omavaheline suhe oleks tasakaalus. Põldude vahel peaks olema piisavalt looduslikke alasid, kuhu väetised ja mürgid ei ulatu ning kus putukad saaksid ohutult õielt õiele lennata.

Vilja külvates mõtleb põllumees saagile, meie kandi omadel läheb see enamasti kõik kohapeal loomasöödaks. Kui august sooja ja kuiva koristusaja annab, võib loota head viljasaaki. Nii talinisu kui suvinisu on vägevad, odrapäid sasis vahepeal tuul, kuid lausa lamandunud vilja eriti pole.

Kartulivagude vahel olen mõnel pool näinud küürutamas purgiga naisi, korjavad sealt… ju neid mardikaid. Pean vist õnne tänama, et minu õuele pole kartulimardikas jõudnud. Vast kaitseb meid tee ääres kasvav kõrge kuusehekk.

Suvi on tõesti helde olnud. Aedmaasikaid sain tublisti ja väikseid marju on veelgi tulemas. Suveks kadusid rästad kuhugi ära ja teised linnud maasikaid ei himustanud. Nii ei olnud seekord vaja ka vagusid võrguga katta. Ja kui viimaks vaarikadki korjatud saavad, ei pea talvel toormoosidega koonerdama.

Mis meeli puudutab

Tuesday, July 14th, 2015

kirev juuliSuvi on enesesse süvenemise ja meelte kirgastumise aeg. Sellele aitab kaasa nii õitest lokkav loodus kui muusika. Neil mõlemal on minu jaoks võrdne tähendus, hinge puhastav toime, soov sisemiselt täiuslikumaks ja paremaks saada.

Looduses on kõige parem liikuda üksi, ilma et keegi mu mõtteid või tundeid loodusega suheldes segama pääseks. Lihtsatest põllulilledest kirendav kraaviperv võib meeled siis nõnda kõrgele lennutada, et laulda tahaks, tänulaulu Eestimaa looduse kiituseks.

Ma armastan muusikat, ehkki vanemaks jäädes olen valivamaks ja nõudlikuks muutunud. Rahvalik ja folkmuusika lähevad hinge, Teppo lõõtsa helisid kuuldes tuleb klimp kurku ja pisarad hakkavad iseenesest voolama – see oleks nagu kaugetest aegadest kostev esiisade sõnum. Kuulan head koorilaulu, aga ka puhkpillimuusikat. Kui vajan tõsisemat süvenemist, panen mängima Vivaldi „Aastaajad“ või Albinoni „Adagio“. Nukrateks hetkedeks sobib mitmehäälne meestelaul Gruusiast või meeli segadusse viivad sõnumid varalahkunud Amy Winehouse’ilt. Ja kui vaim erksaks löömist vajab, üürgab mul täistuuridel vana hea Queen või tänapäevane briti grupp Muse.
Ott Käru kirikus laulmas
Omaette koha minu südames on võitnud noor looja ja laulja Ott Lepland. Viimaste kuude jooksul olen saanud teda paaril korral otse kuulata, sest tema laulud on väikestesse maakohtadesse jõudnud. Ehkki mul on tema plaadid olemas, siis vahetu esitus on midagi muud, siiras ja hingeminev. Ott ei ole meelelahutaja, vaimulammutaja, tema aitab meeli koondada ja mõjub nagu värskendav loodushetk.

Esmaspäeva õhtul jõudsid Käru kirikus taevast maani Oti autorilaulud. Kirik puupüsti inimesi täis, väikestest lastest hallipäiste memmedeni. Inimesed armastavad Ott Leplandi ja nagu ta ise enne laulmist ütles, tunneb ta üksi klaveri saatel oma laule esitades erilist vastutust ja esinemiseelset ärevust. Kontserdi lõpus tõusis rahvas püsti, avaldades tänu noore mehe loomingule ja austust tema andele.

Vaadates pikka austajate rivi, kes autogrammi või Otiga koos pildile jäämist soovisid, mõtlesin artisti keerulisele ametile. Kõik aina nõuavad temalt peale laulude veel midagi lisaks – pilte, šelfisid, tähelepanu. Viisakalt ja sõbralikult

suhtlemiseks oli noorel mehel piisavalt kannatust. Kõik said, mis tahtsid, kuid kas me artistile samas mõõdus ka vastu anda suudame? Seda teab vaid Ott ise.

Konnakotkaste pesitsusedukusest

Monday, July 13th, 2015

Kotkaklubi eksperdid jälgivad igal aastal kõigi kotkaliikide, sealhulgas ka väike-konnakotka pesade asustamist ning pesitsemise edukust. Praeguseks ajaks on lõppenud merikotka ja kaljukotka pesade inventuur, sest need kotkaliigid ei rända talveks soojale maale, mistõttu alustavad pesitsemist juba varakevadel. Mõlema kotkaliigi pojad on nüüdseks ka lennuvõimestunud ning pesadelt lahkunud või lahkumas.pojuke pesas

Kesk-Aafrikas talvituv väike-konnakotkas saabub meile aprilli teises pooles, korrastab pesa ning alustab varsti munemist. Haudumine kestab keskmiselt 40 päeva, kuid kuna munad on munetud mõnepäevase vahega, siis kooruvad ka pojad eri aegadel. Konnakotkastele on omane kainism ehk vennatapp. Esmaskoorunu ehk vanem poeg kas peksab nokaga noorema oimetuks ja tallab toitmise ajal enda alla, et too vanalinnu noka vahelt ulatatud palakesi kätte ei saaks. Nii jääbki pessa alles vaid üks poeg, tugevam, paremini toidetud.

Käimas on konnakotka ja kalakotka pesade kontrollimine ning osa poegi saavad ka Matsalu Estonia numbriga rõngad jalga. Kui puudub pesale ligipääs, siis muidugi rõngaid panna ei saa. Vaatluste teel kogutakse pesitsusandmeid ka ilma pessa ronimata.

Pildil on üks väike-konnakotka pesapuu, sedapuhku kask, koos pesalt ümbrust uuriva kotkapojaga. Pojuke on suures osas kaetud alles valgete titesulgedega, mis tasapisi asenduvad pruunide pärissulgedega. Eelistatuim puuliik, kuhu konnakotkas oma pesa ehitab, on siiski korralike mõõtmete ja tugevate okstega vanem kuusk, harvem mänd või sanglepp.

Ka minu metsas kuuse otsas on väike-konnakotka pesa, kus ka sel aastal on poeg üles kasvamas. Väga tubli ja viljakas kotkapaar, kel peaaegu igal aastal, välja arvatud vaid üks vahepealne, on järeltulijaid olnud. Kotkameeste sõnul pole käesolev aasta väike-konnakotkastel just parim pesitsusaasta, kuid siin oli ridamisi viies kontrollitud pesas ka poeg olemas. Mujal olevat olukord kesine, pesad tühjad. Maakonna üldise kokkuvõtte saab vast lähinädalate jooksul, kui kõik territooriumid ja pesad on kontrollitud.

Kellukad ja kägu

Thursday, July 9th, 2015

Põllutee äärne kraaviperv on praegu üks suur lillemeri. Neid tuhandeid kellukaid ja teisi suviseid õisi nähes mõtlesin, et miks peaks küll lillede kinkimiseks poodi minema ja sealt tehistingimustes poputatud õisi ostma, kui praegu kirendab loodus karikakardest, suureõielistest kellukatest, paljudest kõrtest ja vartest, millest kimpe seada võiks. Ja veel need lopsakad valge mesika puhmad, punane ristik, kollaste õitega naistepuna… suve värvid.

kellukate juuliMinul pole tahtmist loodusest lilli murda, eelistan neid seal vaatamas käia. Praegu ongi selline aeg, mil koduaias samuti palju lilli õitseb. Viimane tugev vihmasadu vajutas pojengide rasked õied longu ning tuul pillutas õielehed laiali. See on igal suvel üks tüütu tegevus, kui peab vaat et iga päev pojengide vahel käima ning pudenemisohus suuri õisi ära lõikama. Ja pojengipõõsaid on mul terve heki jagu.

Looduses toimub kõik märkamatult, nii õide puhkemine kui õite kuivamine. Keegi ei käi seal kääridega vanu õisi lõikamas. Kui ühed õitsemise lõpetavad, ilmuvad kõrvale naabrid ning uhkeldavad teistsuguse iluga. Kui just need euroniidukid seda enneaegselt ei lõpeta… PRIA nõuded, eurotoetused.

Sel suvel on väga palju lopsakaid suureõielisi kellukaid. Nägin nii tumelillasid kui vähem lillasid õisi, kuid üllatusena märkasin mitmes kohas teiste seas veel heledaid kellukaid. Eristusid nad oma lillakasvalge värvitooni poolest.

Sel kraavikaldal põllu ääres kasvas paar aastat tagasi tihe võsa, kuid pärast maaparandustöid, mille käigus võsa freesiti ja kraavid puhastati, ilmusid sinna õitsvad lilled. Pead loonud talinisupõld ja kirevad õied – imekaunis vaatepilt.

Jaanipäevast on tänaseks 15 päeva möödas, kuid kägu kukub jätkuvalt. Kuulsin teda 8.juuli pärastlõunal seal õitsvate kellukate lähedalt metsast ja samal õhtul ka kodu juurest metsatukast. Minu ilmaennustus talvekülmade saabumise kohta on viimased kümme aastat käinud käo järgi: kui mitu päeva pärast jaani käo kukkumist kostab, nii mitme nädala pärast sügisesest pööripäevast (23.sept.) arvates saabub talvekülm. Kui kägu rohkem enam ei kuku, siis aastavahetuseks tuleb soojad saapad valmis panna. Vaatame, kas nii ka läheb.