Arhiiv August, 2015

Metsarahvas tuli Virumaale kokku

Monday, August 31st, 2015

Nagu juba traditsiooniks on saanud, käivad Eesti erametsaomanikud igal augustikuul eelmise aasta parima metsaomaniku töid ja metsi vaatamas. Sedapuhku tutvusime Hallan Muusikuse talumetsadega. Peremees pildil paremalt esimene.
Kokkutulekulised metsas
Kui siit suhteliselt hõreda asustusega Vändra metsade vahelt Virumaale satun, siis torkab esimese asjana silma teede rohkus. Vali mistahes teeots, ikka jõuad lõpuks sihtkohta välja, iseasi muidugi, kas just kõige lühem sõidumaa leida õnnestub. Virulased ise ütlevad sedasama, et õigeid teid suudavad leida üksnes need, kes mingi paigaga igapäevaste toimetustega seotud.

Hallan Muusikuse maadel torkab silma kuusenoorendike rohkus. Just kuusk kasvab Virumaa muldadel hästi. Loomulikult on peremees kõiki istutatud kultuure algusest peale hooldanud ning noort metsa on tal igas vanuses, sest ka raieid on tulnud palju teha. Üheks raiete põhjuseks on olnud ka Virumaa metsi laastanud tormid ja neid on olnud seal rohkem kui mujal Eestis. Eks ma heitsin eelnevalt internetis pilgu ka Google’i kaartidele ja avastasin sealkandis üllatavalt suuri lagedaid metsaalasid. Kohapeal aga tundus pilt palju parem, sest metsi on tublisti uuendatud.

Mis veel metsaomanike kokkutulekutel viimasel ajal silma torkab, on see, et küsitakse asjalikke küsimusi ja jagatakse omavahel kogemusi metsakasvatuses, maaparanduses, ulukitõrjes või jahimeestega suhtlemises. Kiidetakse oma metsaühistuid, kust tuge ja nõu saadakse. Minu meelest on omanike jutus palju iseteadlikkust ja uhkustunnet, kui nad oma tööst ja metsadest räägivad. On loomulik, et kokku saades ametnike kitsarinnalisust ja saamatust mõnitatakse ning riigi suutmatust kirutakse. Soovin, et kui järgmisel aastal jälle Valgamaal kokku saame, siis pole metsaomanike seast töökus, optimism ja usk tulevikku kaduma läinud.

Iga metsaomanik annab oma metsale erilise näo

Friday, August 28th, 2015

Homme, 29.augustil kogunevad Lääne-Virumaale metsaomanikud üle Eesti – toimub parimate metsaomanike igasuvine kokkutulek. Lähen minagi, et saada teada ja näha, kes 8-st konkursil kandideerinud metsaomanikust sel aastal võitjaks kuulutatakse. Kõige rohkem huvi aga pakub eelmise aasta konkursi võitja Hallan Muusikuse metsades ringivaatamine.
metsa kaunistused
Iga erametsaomanik on eriline nii omanikuks saamise, majandamisvõtete, tulevikku vaatamise ja metsaga suhtlemise poolest. Just omanikud kujundavad kogu erametsanduse näo ja maine. Aasta-aastalt läheb see paremaks, omanikud teadlikumaks.

Mulle on sümpaatsed sellised omanikud, kes hindavad metsa kui elukeskkonda, kes püüavad metsa majandada püsimetsana, hoides loodusväärtusi ja säilitades esiisade tegevuse jälgi – pärandkultuuri. Selleks aga tuleb tunda paiga ajalugu, uurida metsaelustikku vähem kahjustavaid majandamisvõimalusi. Kõik ikka selleks, et oleks midagi ka järeltulijatele näidata ja edasi pärandada.

Arvan, et ajad erametsanduses on muutunud, sest omanikud on saanud targemaks, on leidnud usaldusväärsed koostööpartnerid ega lase end reklaamist või juhuslikest nõuandjatest mõjutada. Kui kohalike metsaühistute ja erametsaliidu toel suudaksime end seaduseloojate silmis paremini kuuldavaks/nähtavaks teha ja seeläbi oma õiguste kaitseks ka seaduseloomet mõjutada, teeksime sammukese edasi eraomanike väärikuse kaitsmise käänulisel teel.

Selleks aga oleks vaja, et metsaomanike organisatsioonide liikmeskond kasvaks, et kogukondlik sõnum vormistatud saaks ja võimukandjateni jõuaks. Miks on Eestis eraisikust metsaomanik kõrgemalt maksustatud kui Läti oma või miks loodusväärtusi üldistes huvides kaitsva metsaomaniku panust ei väärtustata – need on vaid osa paljudest seni lahendamata teemadest.

Küllap räägime neist ka metsaomanike kokkutulekul.

Kaasasõitjana kombaini kabiinis

Wednesday, August 26th, 2015

Väljas on 28 kraadi sooja, minu jaoks liig. Pole mitu päeva enam metsas käinud. Õhtuti, kui jahedam, võtan kodus vao kaupa kartuleid. Nendega pole oodata enam midagi, pealsed läinud, muld kuiv, mugulad suured ja puhtad.

Päeviti käin tiiru põldude vahel, kus vilja lõigatakse, seal näeb linde ja muudki huvitavat. Kasutasin võimalust, kui kohalik metsaomanik, kes on samal ajal ka viljakasvataja ning istub koristusajal ise kombaini roolis, kutsus mind oma uhke masinaga sõitma.
Läbi esiklaasi
Kõrgelt kabiinist avaneb avar vaade otse jalge ette, kus pöörlev heeder vilja masinale ette söödab. Konditsioneer reguleerib kabiiniõhu mõnusaks. Kombaini tööd juhib arvuti ning juhi ülesanne on ees olevat põldu jälgida, et mõnd looma või kivi vikatiterade ette jäämas poleks. Kui vaja masin uuele eele pöörata, siis läheb ka rool käiku. Vahepeal näpib mees mõnd nuppu ka. Punker saab täis, vili pumbatakse autole ja läheb kuivatisse. Pealtnäha mõnus töö, ehkki päevad on kuivade ilmadega väga pikad, ööpimedani välja.

Minu esimene kogemus kombainiga oli umbes 60 aastat tagasi, kui kolhoosi ilmus esimene lõikusmasin. Siis võeti isegi lapsi sõitma, kuid seekord istusime üleval viljapunkris. Seal oli suhteliselt ohutu olla, pekstud terad tulid ülevalt torust, välja kottidesse aga lasti punkri all olevatest avadest. Ei mingeid transportööre ega liikuvaid osi. Punker oli nagu üks suur metallkast, kus oli mõnus vilja sees möllates põldu mööda kaasa sõita.
Kabiin
Kaasaegsed kombainid, nagu paljud teisedki põllu- ja metsamasinad, on keerulised, samas ka ohtlikud. Niisama uudistaja võib neid ainult eemalt vaadata. Töötava kombaini tagaküljele ei tohi lähedale minna, sealt võib koos põhuga ka kõvemaid tükke välja lennata, näiteks kivi- või metallikilde.

Kombaini kabiin aga on kahe istmega – juhile ja kaasasõitjale, nagu mina olin, võib-olla ka õpilasele või juhendajale, mine sa tea. Igatahes ruumi, õhku, avarust ja nähtavust on rohkem kui ükskõik millises autos. Nüüd sai see ära nähtud. Ronin trepist alla kõrrepõllule ja taas olen põletava päevakuumuse käes.

Konnakotkas ja hiireviu

Monday, August 24th, 2015

Röövlinnud peavad praegu põldudel kokkutulekuid. Need ei toimu mitte üksnes viljakoristuse ajal, vaid sobivaks kohaks kujunevad ka niidetavad rohumaad.silotegu

Käin iga päev tiiru või paar jälgimas kombainide tööd, aga ka kõrrepõllul põhu pallitamist. Osaühing, kelle lõpptoodanguks on farmidest saadav piim, kogub peale terade ka kuldse põhu kokku. Samal ajal jõudis kätte veel esimese aasta heinapõllu niitmine, kaarutamine ja siloks hekseldamine. Imestan, kuidas nad küll suudavad, isegi taliviljade külvid jõutakse ära teha. Väga head masinad ja tublid töömehed peavad olema, et kuumadel suvepäevadel ilma puhkust saamata vastu peavad. Olen näinud, et meestele tuuakse vahel otse masinasse toit kohale. Kõik toimib nagu kellavärk. Kes veel julgeb öelda, et maal inimesed laisad ja töötingimused nirud.

Neil, kes ainult viljakasvatusele on spetsialiseerunud, on mõnevõrra lihtsam. Põhk hekseldatakse sealsamas kombainiga põllule maha ning jääb mullale kosutuseks. Samas on neil ka tööjõudu ja erinevaid masinaid vähem kui loomakasvatajatel, kes sööta varuvad.

Minu kodupõlde harib jätkuvalt põllumajanduse osaühing ning sellest kevadest on külvikordade vahelduseks seal kolmeks aastaks hein. Seda hakati laupäeval niitma ja pühapäeval käis silomassi kogumine.

Taas olid jaol ka hiireviud ning kotkad – lausa kokkutulek. Just enne käisin viljakoristust vaatamas, kuid sealse territooriumi kotkad olid tulnud hoopis rohu kogumisest osa saama. Minu metsa hiireviud olid samamoodi põllul. Kotkad põllu ühes servas, viud teises.

Pildid on siin nii väike-konnakotkast kui hiireviust. Mis neil vahet?

Esimene tähelepanek on, et konnakotkas on tugevama närvikavaga ning temast õnnestub lähemalt ka pilt saada. Nii saabki teravama ja täpsema pildi. Konnakotkal on ühtlaselt pruun sulestik ning noka ümber on kollast rohkem kui hiireviul. Hiireviu sulestik on halli varjundiga pruun, rinnaesisel aga on heledatest sulgedest kaarjas „põll“, tiibade alapoolel heledad viirud ja laigud, tumehalli noka ümber kollast vähem kui kotkal. Ja katsu sa viule lähedale minna – ettevaatlik ja hella närviga lind. Pildistada saab vaid kaugelt.

Toonekured läinud

Saturday, August 22nd, 2015

Veel lõppeva nädala alguses kuulsin hommikuti kodu lähedalt valge-toonekure pesadest tavapärast nokaklõbinat, kuid nüüd on pesad korraga tühjad. 20.augustil käisin kombainide tööd vaatamas ega näinud sealgi tavapärast viljakoristuse aegset pilti, kus toonekured põllul masinate järelt kõike, mis liigutab, alla kugistavad.jäi rändele minemata

Reede hommikul töötas niiduk ädalapõllul ja kui tavaliselt sellistel puhkudel ümbruskonnast kõik toonekured kohale lendavad, siis sellel põllul polnud kedagi. Taipasin, et valge-toonekured on selleks aastaks lõplikult läinud.

Tavaliselt koguneb augusti lõpus viljakoristuse või künni ajal põldudele toonekurgi mitmekümne kaupa, et üheskoos enne rändele asumist end veel korralikult nuumata. Sel aastal aga on kõik teisiti – kured lahkusid kümmekond päeva tavapärasest varem. Väikestel putuktoidulistel lindudel oli sel suvel samuti erakordselt vähe poegi või jäid pesad hoopis tühjaks. Kõik me oleme märganud, et pole ei sääski, parme ega muid söödikuid, vähe on liblikaid ja kiile. On üks teistmoodi suvi, kui kurk ega kõrvits ei edene, õunapabulad usse täis, aga kapsad puhtad. Ja teravilja saab kohati 10 tonni hektarilt.

Kas valge-toonekurgi ajas varem lahkuma toidupuudus või on mängus mõned teised tegurid, näiteks ilm? Niipalju ma natuke ka tean, et pikamaa-rändurid linnud kasutavad lendamiseks soodsaid tuuli, see aitab jõudu säästa. Nüüd puhusidki pikalt just põhjakaarte taganttuuled ning paari päeva eest oli tuulel tugevust ka rohkem. Ju need toonekured selle ära kasutasid, „leppisid omavahel kokku“ – ja läksid kõik korraga.

Neljapäeval leidsin niidetud rohumaalt ühe valge-toonekure jäänused. Noka järgi otsustades paistis olevat noorlind, kel lõunamaa jäigi nägemata. Mina ei pelga hukka saanud linde-loomi vaadata – elu ja surm käivad käsikäes. Kui pilt kedagi häirib, jätku vaatamata.

Metsade elurikkuse kujunemine kestab kauem kui üks inimelu

Wednesday, August 19th, 2015

Pealkirjas olev teema on laiem kui lühikeses blogipostituses käsitleda suudan. Mõtisklen veidi põlismetsadest ja loodusmetsade elurikkusest.

Vähe on praeguseks alles inimkätest puutumata jäänud vanu metsatükke, mis võiksid põlismetsa nimetust kanda. Tulundusmetsades mõned üksikud vääriselupaikadena arvel olevad kohad vast sobiksid. Kaitsealadel, kus liigirikkuse säilitamise nimel pole raied lubatud, on põlismetsa kujunemise võimalused paremad.vana mets

Olles hiljuti sattunud ühte sellisesse, vähemalt sajandi jagu inimesest puutumatuna seisnud ja looduse tahte järgi kasvanud vanasse metsa, näidati mulle sealseid loodusharuldusi. Iga maas kõduneva noti peal kasvas samblaid või seeni, metsa all aga haruldasi taimeliike, mida noores või keskealises metsas ei kohta.

Inimene sellise metsa all paistis nagu kääbus (vt. pilti, leia inimene), nii aukartustäratav on vana mets. Omavahel rääkimine tundus sobimatu, oleks metsarahu häirinud.

Tagantjärele mõtlesin, et kuidas on juhtunud, et samal ajal, kui ümberringi naabermetsades on lageraiet tehtud ja langid võssa kasvanud, seisab kusagil pärapõrgus veel üks puutumatu, lausa põlismetsa tunnustele vastav vana mets, kus pole ainsatki märki isegi mitte sanitaarraiest. Ligipääs üle naaberkinnistute enam-vähem olemas, ehkki maa pikk ja koht suurtest teedest kaugel.

Eks ideaalis võikski ju nii olla, et majandatavate metsa vahele jäetakse puutumatud „saarekesed“ vanade puude ja sealse elustikuga. Teatud määral on sellisteks oaasideks tulundusmetsades ka vääriselupaigad, mida sajandivahetusel inventeeriti ja mida peaksid omanikud 20 aastat puutumatuna hoidma, saades selle eest lepingus ette nähtud iga-aastast hüvitist. Tol metsaretkel nähtud mets vastas kindlasti kõigile VEP-i tunnustele.

Elustikurikas põlismets saaks välja kujuneda sellisest metsast, mille kohta metsakorraldaja oma takseerandmetes on teinud märkuse: erivanuseline. Paraku naudime me metsaomanikena Saksa metsahoolduse põhimõtteid järgivat korrastatud, ühtlast, sirgetüvelist puhast metsa, ilma kuivanud ja lamatüvedeta.

Seda nn. korras ja puhast metsa viljelen ka mina oma 45-aastases kuusikus, sest silme ees on samas kohas kasvanud vana ja puhta samblase maapinnaga võiseene-kuusik, kus pisikese lapsena käisin ja mille kolhoos palkideks maha võttis. Igatsesin seda mälestuste pilti taastada ega polnud kannatust oodata, mil alusmetsa väiksed puud ise suurte all kõdunevad ja mullaks saavad. Õnneks on mul selle saksa korra vastandina olemas vanemas metsas mõned vääriselupaigad, kus looduses toimuvaid muutusi ja elurikkuse kujunemist õnnestub ehk allesjäänud elu jooksul veel jälgida.

Viljalõikus meelitab kotkad kohale

Monday, August 17th, 2015

Põllumeestel on kiire aeg. Arvatavasti ei saanud nemad osa ka Vändra 500. juubeli puhul peetud pidustustest, mille õhtune meelelahutusprogramm kestis vist hommikutundideni.

Ka mina, kes oma paarkümmend aastat pole pargis peol käinud, läksin sinna peamiselt Svjata Vatra kontserdi pärast ning nautisin täiega. Jõudsin veel Black Velveti suures osas ära kuulata ning tulin keskööl koju tagasi. Traffic jäigi nägemata-kuulmata, lihtsalt enam ei jõudnud tuure koguvas rahvasummas olla. Inimesi oli tulnud praeguse aja kohta rekordarv, selliseid hulki võis pargis näha vaid minu noorusaegadel, kui mõni laulupidu või Jaak Joala kontsert oli.
kombainid odrapõllul
Kuivad augustiilmad pole meelepärased üksnes pidutsejatele, vaid ennekõike sobivad need põllumeestele, viljakoristajatele. Eelmisel nädalal lõigati minu maadel otra ja kuna sinnakanti jääb metsas pesitseva väike-konnakotka territoorium, sõitsin vaatama. Tean, et kombainidega koos ilmuvad kohale ka kotkad – hiired lähevad liikvele. Aga et kotkaid nii palju ja mitu erinevat liiki võib tulla, seda näeb harva. Sellist vaatlust kadestaks nii mõnigi linnuvaatleja.
taevas kotkaid täis
Kohe alguses kuuldus konnakotka kilkeid, kuid peale nende oli põllu kohal veel viis võõrast kotkast. Muist kotkaid paistsid kohalikest suuremad olevat ja just nende ilmumine muutiski konnakotkad ärevaks ja häälekaks. Territooriumile tungijaile antakse märku, et võõrad ei ole teretulnud. Paraku sellest läheduses kaitsealal elutsevad kaljukotkad ja hiljem kusagilt kaugemalt ilmunud merikotkad ei paistnud hoolivat, vallutasid taeva ja laskusid hiljem kombainide järel põllule. Otsese konfliktini eri liiki kotkaste vahel küll ei läinud, kuid väike-konnakotkastest suuremad, võimsamate nokkade ja tiibadega linnud tunnetasid oma üleolekut ning kohalikud konnakotkad taandusid metsa.

Järgmisel päeval oli põllul taas vaikne, kauged külalised läinud ning konnakotka pere võis oma eluga edasi minna. Järgmine lõikus tuleb kõrvaloleval nisupõllul ja vaevalt ka siis külalised tulemata jäävad. Lähen minagi.

Kas hobukastani seenhaigus või keerukoi?

Friday, August 14th, 2015

KastanilehedMa pole ühelgi varasemal aastal näinud, et vana hobukastani lehed pruunilaiguliseks muutuvad. Jõe taga vanal taluasemel kasvab hästi suur hobukastan mu vanatädi aegadest, küllap esimese Wabariigi päevilt. Esialgu oli ta nelja tüvega olnud ja kui mina seal 1999-st toimetama asusin, oli üks haru murdunud ja puu jäi kolmeliseks. Mõni aasta tagasi murdus juurekaela pealt veel üks haru ära, kaks on alles. Puu õitseb igal aastal, mõnikord vähem, siis jälle rikkalikult.

Peale selle nn emapuu on õuel veel kümmekond väiksemat hobukastanit, kõik vana puu järeltulijad. Kastaneid kasvab siin-seal ka metsas, kuhu linnud või oravad on endale kastanimune tagavaraks peitnud ja kus need on idanema läinud.

Juulikuus märkasin, et suure hobukastani lehed on laiguliseks muutunud, kaugemalt vaadates oleks kastan justkui kuivama hakanud. Ega ma kõrgele päris täpselt ei näinud ka, kuid nüüd silmasin ka üht väikest kastanit jõe kaldal, kel lehed samamoodi laigulised, nagu pildilt paistab. Kõigile läheduses kasvavate noorte kastanipuude lehtedele laiksus levinud veel ei ole.

Võimalik, et tegemist on hobukastani pruunlaiksusega, mis on seenhaigus. Hullem lugu oleks, kui laikude põhjustajaks on keerukoi, kes on viimasel ajal Euroopat vallutamas, kahjustades just linnaparkides kasvavaid hobukastaneid. Keerukoi on liblikas, kes läbib kõik arenguetapid: muna, röövik, nukk ja valmik.

Kuna ma pole veel lehelaike lähemalt uurinud, siis ei oska ka kinnitada või ümber lükata keerukoi olemasolu. Kui pilt sai tehtud, olin enam kui kindel, et jälle üks lehtpuude seenhaigus juurde tulnud, kuid seda lugu tippima hakates leidsin internetist kirjutisi ka hobukastani keerukoist.

Pean metsa tagasi minema ja laike uurima. Kui seal leidub röövikuid või nukke, siis on pahasti – keerukoist pole lihtne lahti saada, sest ta talvitub koos varisenud lehtedega maapinnal ning kui krõbedat pakast ei tule, jääb ellu ning kahjustused korduvad ja levivad edasi. Kuuldavasti on keerukoi levik alguse saanud Lõuna-Euroopast, Vahemere äärest, kuid kust ja kuidas ta sinna maandus ja sealt edasi põhja poole, ka Eestisse hiljuti trügis… nagu immigrant.

Pilkupüüdev vesikanep

Tuesday, August 11th, 2015

VesikanepEelmises loos oli pilt põdrakanepist, siin aga vesikanepist. Mõlemal liigil on õitsemine praegu täies hoos, kasvukohad aga erinevad.

Vesikanep kasvab niisketes lubjarikastes kohtades. Pildil olev ojakallas on kevadeti üle ujutatud ning pinnas suvelgi niiske. See on üks vähene mulle teadaolev koht, kus oja vastaskaldalt avaneb vesikanepile õitsemise ajal nii uhke vaatepilt. Taimed on kõrged, varred tugevad ega kipu lamanduma. Selle vesikanepi varred on punakat värvi, aga need võivad olla ka rohelised.

Inimese kõrgused kanepitaimed seisavad nagu müür ning meelitavad oma õitele nektarit ammutama paljusid putukaid, sealhulgas ka liblikaid. Pildistamise hetkel nautis söömaaega üks erksavärviline päeva-paabusilm.

Päeva-paabusilm kanepiõitel

Ega me looduslikku vesikanepit kõikjal näegi, sest ta kasvab sellistes kohtades, kuhu inimesel harva asja. Näiteks minu metsas leidub teda varjulise oja ääres kohas, kus sihiteele truup paigaldatud. Kui on mahti seal paigal püsida, võib õitel näha askeldamas tervet armeed erinevaid putukaid. Ja kanep on tolmeldajaile tänulik, kasvab ja õitseb samas kohas juba aastaid.

Mis siis vesikanepist kasu on? Ei, see pole sama taim, mida kasvatatakse narkootilist mõnuainet sisaldava pläru keeramiseks, ehkki mingi väline sarnasus lehtedel on. Või mine sa tea, küllap vanadel eestlastel olid rahvameditsiinis kasutatavatest taimedest teadmised palju laiemad kui tänapäeval kasutusel. Piibu sisse topiti peale tubaka muidki kuivatatud taimelehti. Praktilise poole pealt võib vesikanepi vartest saada tugevat kiudu nööri punumiseks, tema varred ja lehed annavad tumesinist värvi.

Suve teine pool

Tuesday, August 11th, 2015

Põdrakanep.Suvesoojus jõudis augustikuus lõpuks kohale. Rannas puhkajad naudivad päikest ja sooja vett, viljakasvatajad aga lõikavad juba põllult saaki. Metsatööde jaoks pole kuum ilm kõige parem, küll aga ei heiduta see marjulisi või seenelisi. Nädalavahetustel on kogu aeg metsateede ääres seisvaid autosid näha. Natuke mustikaid või kukeseeni ikka korvipõhja koguneb, kui on aega ringi käia.

Minul on hetkel omamoodi seisak, mil ükski töö ei edene. Trimmerit või võsalõikajat ei taha ka kätte võtta, hoian tervist. Raske tunnistada, kuid küllap on kätte jõudnud see aeg, mil vaim hakkab füüsisele alla jääma. Juba pärast tunnipikkust põristamist hakkavad sõrmed krampi kiskuma ja selg kangeks tõmbuma. Mäletan aegu, kui rekordpäeval vahel kuus paagitäit kütust läbi kütsin ega teinud teist nägugi.

Tagantjärele tänan oma ettevõtlikkust, et õigel ajal nii suure hulga uut metsa kasvama panin ja seda ennast säästmata hooldama hakkasin. Jõudsin teha midagi väga olulist, mis silmaga nähtav ja mida pean vaat et elutööks. Mõni ehitab maja, teine kasvatab metsa – tähtsad asjad mõlemad. Ju edaspidi pean noorendike hooldust laskma kellelgi teenuse korras teha, kui selleks vajadus tuleb. Silm peab muidugi kogu aeg peal olema – oma mets ikkagi.

Töö tegemise asemel meeldib mulle vahel niisama ringi hulkuda, linde ja loodust vaadelda ning nähtust oma tähelepanekuid teha. Kui käisin metsatiigi kohal lendavaid kiile vaatamas, õitses kaldal juba põdrakanep. Looduses on suve teine pool käsil.