Arhiiv September, 2015

Metsšampinjon – valge kübara ja rõngaga

Tuesday, September 29th, 2015

Ma pole kindel, et kõik seenelised seda valge kübara ja jalarõngaga seent üldse metsas puutuma hakkavadki, sest valgeid seeni peetakse üldjuhul kõlbmatuteks, rõngas jala ümber aga on juba iseenesest ohu märk.

Minu kogemused seenekorilasena on näidanud, et metsšampinjonid ilmuvad suhteliselt hilja, septembri lõpus või oktoobris ja nende aeg ei kesta pikalt. Samal ajal võib metsa all näha kuni lume tulekuni vastu pidavaid muid valgeid seeni, näiteks suurte ringidena kasvavaid udulehtrikke, mis minu arvates on toiduks kõlbmatud nii oma ebameeldiva maitse kui muidu kahtlase väärtuse tõttu. Hulk aastaid tagasi mekkisin huvi pärast, ei tapa, aga enam ei proovi.

Küll aga olen igal aastal mõnest metsast šampinjone saanud. Tõsi küll, kusagil pole neid nii palju, et korvitäie saaks. Šampinjonide määramise sain selgeks juba mitukümmend aastat tagasi.
IMG_8679
Ladusin pildi tegemiseks värskelt korjatud šampinjonid ritta, et paistaksid välja nii nende kübarad, eoslehed kui ka rõngaga jalad. Valge kübar muutub puudutuskohtades kollaseks, kübaraalused eoslehed on noortel seentel hallikad, natuke vanematel lillakad ja vanadel muutuvad päris mustaks. Jalga ümbritseb õrn rõngas. Seenel on kerge aniisilõhn.

Šampinjoni peetakse hinnatud söögiseeneks, tarvitatakse värskelt, ei vaja kupatamist. Mina olen neid ka marineerinud, kuid et vedelik ei jääks tumedaks, olen seened enne vees hetkeks keema lasknud. Keeduvesi muutubki kohe tumedaks, marinaad aga jääb hiljem klaariks.

Meil esineb looduses kolme liiki šampinjone: metsšampinjon, arušampinjon ja aasšampinjon. Neist esimene kasvab kuusikutes, teised aga võivad kasvada lagedal karjamaal või parkides. Ühtviisi söödavad kõik. On veel neljas liik šampinjone, mida saame osta sinistesse karpidesse pakendatult marketitest. Kirjad karpidel näitavad, et need on pärit Lätist, kuuldavasti kasvatatakse seeni pimendatud akendega vanades karjalautades ning saaki korjatakse aastaringselt. Kas ka kusagil Eestis, ma ei tea.

Loodusest ise ande korjata on minu meelest siiski vahvam kui neid poest osta.

Põdrajahi hooaeg

Monday, September 28th, 2015

Ligi kaks nädalat tagasi alanud põdrajahi hooaeg kestab. Esialgu kütitakse ainult sarvilisi, lastakse pulle. Seetõttu suuremat möllu jahimehed metsas ei korralda, passitakse ning valitakse, keda lasta.
sarved
Laskja ülesandeks jääb ka pulli peaehte töötlemine ja puhastamine. Mõnest võib saada isegi seinakaunistus.

Lisaks sellele kogutakse ettenäitamiseks kokku ka põtrade alalõualuud, mille järgi hinnatakse kütitud looma seisundit. Needki luud vajavad keetmist ja puhastamist.

Võtan jahipidamist kui paratamatust, mille abil hoitakse ulukipopulatsioon enam-vähem tasakaalus. Iseenesest mulle muidugi meeldiks, kui loomi on piisavalt, et neid metsa minnes ka näha saaks. Teisest küljest vaadatuna poleks siis rahul metsaomanikud. Eks põdrakahjustusi ole minugi metsas, kuid seda ei saa öelda, et loomad on kogu metsa ära söönud. Mõned siiski kurdavad. Kevadel muidugi tegid nad minulgi natuke pahandust, koorisid tammesid ja keskealiste kuuskede koort – ju oli loomadel seda eluks vaja. Noorendiku ära rikkuda suudab isegi paar põtra, kuid kas siis tuleks nad viimseni maha lasta?

Ühel õppepäeval oli jutuks, et võiks loobuda ulukite tõrjeks kallite võrkaedade metsa ehitamisest (kuidas neid hiljem ära koristatakse, seda pole veel keegi öelnud), vaid proovida tõmmata ohustatud ala ümber läikivatest lintidest lihtsad tõkked, nagu politsei teeb. Värvilised lindid laperdavad tuules ja loodetavasti peletavad loomi eemale. Kas kellelgi on kogemusi? Ise ma pole selliseid linte müügil näinud (üldse käin jube harva kusagil kauplustes), kuid teadjamad rääkisid, et sadakond meetrit linti maksab vaid mõniteist eurot. Suhteliselt odav, hõlbus puude vahele tõmmata ja hiljem lihtne kokku korjata. Kindlasti ei reosta lint nii palju loodust kui rohu ja võsaga läbipõimunud võrkaed, mida on keeruline ja töömahukas hiljem üldse kätte saada. Ja peale selle on teada juhuseid, et pulmatuurides põdrapullid oma sarved võrgu vahele ajavad ja neid sealt enam kätte ei saa. Halvemal juhul mässivad nad end võrku nii kinni, et surevad seal piinarikast surma. Vintrelvast täpselt lastud kuuliga looma surmamine on sellega võrreldes tükk maad humaansem.

Koprad valmistuvad talveks

Friday, September 25th, 2015

Kobras on siinse piirkonna suurim näriline, kes elab nii vees kui maismaal. Vee all võib kobras viibida siiski kuni 20 minutit, siis peab pinnale õhku hingama pääsema. Kalavõrkudesse kinni jäädes nad vee all upuvad.
kopratamm
Kobras paisutab väiksemaid jõgesid, ojasid ja kraave selleks, et tõsta veetaset. Eriti oluline on see sademetevaesel aastaajal, aga ka talveks valmistudes. Üles paisutatud veekogus saavad koprad ka jää all liikuda või kiskjate eest varjuda. Madalas vees aga satuvad koprad kergemini kiskjate (hunt, ilves) või jahimeeste saagiks, samamoodi ohtlik on neile ka maismaal liikumine, kus nad toitu hankimas käivad. Jalad ei ole sel loomal kiiresti põgenemiseks kuigi hästi arenenud. Küll aga on käpad abiks okste kogumisel ja tunnelite kraapimisel. Nii kaevataksegi radade sisse avausi, kustkaudu pääseb maa-aluse tunneli kaudu kaldas otse vee alla. Kui kaldapealsel kasvab tihe rohukate, nähtavus kehv ja liikumine niigi vaevaline, võib inimene kobraste territooriumil ootamatult auku kukkuda. Mõnikord on need päris sügavad, üle meetri.

Pildil olev kopratamm on üks paljudest samasugustest sellel väiksel jõel. Jääb ainult imetleda nende loomade töökust ja tammiehituse tarkust. Veekogude paisutamine ja sellest tekkinud üleujutused pööravad koprad sageli konflikti metsamajandajatega.

Kuna kobras on ajast aega olnud jahiloom (ka Eestis) nii liha, naha kui kopranõre pärast, siis üleküttimise tagajärjel suri see loom 19.sajandi keskpaigaks enamikes Euroopa maades välja. 1957.a. taasasustati kobras Eestisse uuesti ning on levinud kõikjal üle maa, ka saartel.

Muide, mõni hetk pärast selle pildi tegemist vihises piki jõge üle paisu üks erksinine jäälind. Kopratamm tekitab jäälinnule nii üles- kui allavoolu hea võimaluse kalade varitsemiseks ja püügiks. Üleujutusaladel ära kuivanud puud aga meelitavad ligi rähne. Kui palju meie, inimesed, kopra tekitatud muutusi elurikkusega seostada soovime ning kopraid mõista ja taluda suudame, on iseasi.

Millisest metsast tänavu seeni võib leida

Wednesday, September 23rd, 2015

Eilses loos kurtsin, et seenekorv jäi kodukandi metsas tühjaks. Otsustasin järele vaadata hoopis teist tüüpi metsa, sellisesse männikusse, nagu pildilt paistab. Ja ei tulnud tühja korviga sealt välja!
männimets
Mida siis liivastel küngastel kasvavast männikust leida võib? Uus põlvkond kukeseeni, ilusad kollased, enamasti ühekaupa. Noored kitsemamplid – taas korralikud söögiseened. Natuke tuhmuvat pilvikut – sobivad samuti otse pannile panna. Mõned puravikud ka, nii kivi- kui palupuravikud. Üsna sageli ka lambatatikuid, kahjuks ei näinud võitatikuid, mis tatikute seas on vaieldamatult kõige maitsvamad. Kuid ei ühtegi riisikat, kusjuures sellises metsas kasvab muudel aastatel tublisti just männiriisikaid.

Männikus on oluliselt vähem põdrakärbseid, vaid 5-6 tk. noppisin riietelt ning sealjuures olid need tükk maad väiksemad, aeglased ja vähem agressiivsed kui mu kodumetsa niisketes rohustes kuusikutes parvedena ründavad prisked pruunid elukad.

Seda männimetsa mäletan samasugusena vähemalt 40 aastat. Võib-olla on mõni mänd vahepeal jämedamaks läinud, ei oska öelda. Üks väike lageraieala tekitati sinna mõned aastad tagasi ja seegi on noorte mändidega uuendatud. See osa männikust, mis allpool liivakünkaid kasvab, on harvendatud ja seal kasvab nii mustikaid kui pohli. Teeradasid palistavad õites kanarbikupuhmad.

Küll tahaks, et selliseid kauneid metsi, mis inimest ülendavad ning pikalt muutumatuna seisvatena taas eest leida võime, meil rohkem alles jääks.

Seenekorv jäi seekord tühjaks

Tuesday, September 22nd, 2015

Kuuldavasti mõnel pool pidavat seeni leiduma, kuid minu sellesuvine viimane saak jäi juuli lõppu. Siis oli kukeseente aeg. Pärast tuli kuiv august ning söögiseeni polnud mõtet otsima minna.
Seen
Nüüd sajab iga päev, ilm on suhteliselt soe ja peaks seente arenguks sobiv olema, kuid minu parimates seenemetsades valitseb endiselt tühjus. Liivastesse männimetsadesse pole viimasel ajal sattunud, sealt vast midagi ehk leiaks.

Need metsad, kus ma sügiseti kõige rohkem kivipuravikke, kuuseriisikaid ja võiseeni olen korjanud, on minu sünnikodu ümbruse kuusikud või segametsad. Nädal tagasi leidsin kodumetsast kolm pihkast liimikut – head söögiseened nemadki, kuid seeneroaks liiga vähe. Riisikaid aga lihtsalt ei ole.

Esmaspäeval nägin oma metsas üht punast kärbseseent, mõnd tavavahelikku ning üht murumuna. See viimane võiks noorelt samuti söögiseente hulka kuuluda, kuid mina pole neid korjanud ega maitsnud. Harilik murumuna kuulub puguseente perekonda ning nende ühine joon on, et eosed valmivad viljakeha sees suletud ruumis. Vananedes tekib viljakehasse avaus ja tolmavad eosed pääsevad sealt lendu. Kõik teavad neid „ämmatosse“ – kui juhtuvad jalge ette jääma, siis tolm aina lendab.

Pildil olev harilik murumuna oli veel täitsa noor, suhteliselt väike ning kasvas üksinda. Harilik murumuna on sihvakas, pikliku pirni kujuga, valgeid viljakehi katavad teravatipulised kõbrud. Mulle paistis see seen nagu samblas kükitav valge villaga mänguloomake.

Kõdunevatel lehtpuurontidel võib sügiseti näha suurte kogumitena kasvamas madalaid, värvuselt kollakaspruune murumunasid. Neid kutsutakse pirn-murumunadeks, sest on tillukese ümmarguse pirni kujuga. Nende pind on teraline-jahune, mitte ogaline nagu harilikul murumunal.

Kuslapuu septembris

Monday, September 21st, 2015

Pöördun veelkord tagasi Ambla metsa, kus paljude teiste põõsaste seas märkasin ka harilikku kuslapuud. Oma metsas tean vaid jõe ääres üht kuslapuupõõsast, kus väga harva olen marju näinud – seal on suurte puud all tema jaoks liiga pime koht.

Eestis esineb looduslikult kaht liiki kuslapuud – harilik ja sinine. Aedades võib olla liike rohkemgi, tuntuim vast on lõhnav kuslapuu. Teda kasvatataksegi õite hurmava aroomi pärast.

Ambla metsas jäi harilik kuslapuu silma just tumepunaste marjade pärast. Kuslapuule on iseloomulik, et marjad kasvavad kahekaupa külgipidi koos. Süüa need ei kõlba, natuke mürgised.

Hariliku kuslapuu lehed on altpoolt kaetud tihedate peente karvakestega, leheroots on vaevumärgatavalt lilla tooniga. Kuslapuupõõsas on tihe, võib kasvada inimesest kõrgemaks ja tema põimunud okste vahele armastavad linnud oma pesi ehitada. Metsameeste silmis on kuslapuu tüütu laiutav põõsas, minu metsas esineb teda siiski nii vähe, et ei jää kusagil jalgu.

Sinist kuslapuud pole ma metsas seni veel näinud, ehkki mõnel pool Eestis on ta olemas. Tuntum on ta Siberi rahvastele ja soomlastele. Sinise kuslapuu marjad on söödavad.

Soovitan soojalt neid raamatuid koju osta, eriti kui on lapsi või lapselapsi, kellele need tulevikus jätta. Teadmisi loodusest ei saa kunagi liiga palju.kuslapuu septembris
Paar sõna ka ühest raamatusarjast „Roheline Eesti“, mida annab välja kirjastus Varrak. Vähehaaval koguneb minu riiulisse neid juurde. Ilmunud on Eesti röövlinnud, Eesti orhideed, Eesti päevaliblikad, Eesti imetajad ja Eesti metsamarjad. Selles viimases on ka kuslapuust juttu. Minu arvates on kogu sari suurepäraselt koostatud – teave iga liigi kohta kergesti leitav ja tavalise loodusesõbra jaoks ka üsna põhjalik, lisaks palju suurepäraseid värvifotosid.

Aasta puu – kukerpuu

Friday, September 18th, 2015

Hiljuti kirjutasin siin Aasta puust, kikkapuust. Tema kasvab mul oma metsas. Tegelikult on 2015.a. puudeks valitud korraga kaks puud – kikkapuu ja kukerpuu. Kukerpuud pole ma siinmail metsast veel leidnud, nüüd aga, pärast Ambla õppepäeval käimist võin öelda, et seal sai kukerpuu ära nähtud, marju söödud ja pildile võetud.
kukerpuu marjadega

Inimesed kutsuvad kukerpuud paburitskiks. Praegu, sügise saabudes, on põõsad täis ilusaid punaseid kobaraid. Marjad on mõnusalt hapud ja sisaldavad rikkalikult C-vitamiini.

Et Ambla kandi mullad ja metsataimestik on meie kandi omast veidike erinev, seda oli kohapeal tunda. Ja mitte ainult mullastik, vaid oh imet! – Ambla metsas polnud põdrakärbseid! Siin on neid mustmiljon kallal juba enne, kui metsa sisse jõuad põigata.

Neis hooldamata noorendikes, kus õppepäeval ringi käisime, oli näha lehtpuude ja põõsaste liigirikkust ja lopsakust. Kõrvuti kukerpuuga kasvasid marjadega kuslapuu ja türnpuu, eemal punetas üks marju täis leeder.

Meil on punaste marjadega enim levinud põõsas hoopis lodjapuu, sageli kohtab meil ka türnpuud, harva kuslapuud, kõige rohkem aga toomingat. Kuni kodumetsa noorendikud vajasid algaastatel sagedast hooldust, siis jäi ette palju paakspuupõõsaid, Viru- ja Järvamaa küngastel kasvavad hoopis leedrid.

Eestimaa metsad on muldade ja taimestiku poolest nii erinevad. Erinevus aga ongi põnev ja meelitab külas käima – minul on kikkapuu, naabritel jälle kukerpuu.

Hooldusraiete õppepäev

Wednesday, September 16th, 2015

Kirjutan oma metsablogi 1700-ndat sissekannet. Aukartust äratava numbri puhul on hea meel puudutada metsaomanikule olulist teemat – hooldusraieid.

Nimelt oli mul võimalus osa võtta Ambla metsaühistu poolt korraldatud õppepäevast, kus saime näha looduslikult uuenenud lankide ning ühe 2006.a. istutatud, kuid hooldamata jäänud kuusekultuuri hetkeseisundit. Mida ette võtta, kas üldse saab ja milliste võtetega on veel võimalik nii soodsates kasvutingimustes ning põõsaste ja lehtpuudega looduslikult uuenenud metsadest tulevikus tulu andvat puistut kujundada.

Toomas Lemmingu eestvedamisel oli välja valitud kolm erinevat metsatükki, kõik viljakas sinilille kasvukohatüübis, millest igaühe juures toimus elav arutelu koos erinevate seisukohtade kuulamisega. Kuulajateks ja kõnelejateks olid nii väikemetsaomanikud kui ka metsafirma esindajad. Asjalikku nõu andsid Aavo Kannike, Olavi Udam ning Taavi Ehrpais. Neist viimane demonstreeris praktilisi metsahooldusvõtteid nii kettsae kui võsasaega.

Omapäi kasvada lastud ning hooldamata jäänud noore metsa kujundamise osas läksid kohalolijate arvamused paiguti lahku. Suure metsafirma esindaja pidas 15 aasta vanuse ja ca 10000 lehtpuuga uuenenud tihniku kõige lihtsamaks majandamisvõtteks see üle pinna giljotiiniga maha võtta, puiduhakkeks teha ning seejärel alale kuusekultuur rajada. Tihedalt kasvanud ja kehva võraga vibalikud kased-haavad muutuksid hooldusraie (valgustus, harvendus) järel tuule- ja lumehellaks. Mis on õige, mis vale – selle üle arutletigi.

Kokkuvõtliku ettekande metsade tootlikkusest tegi lõpuks Olavi Udam, toonitades, et tulevikku vaatav metsaomanik uuendab oma lagedad alad kas istutamise või külvi teel, hooldab vajadusel kasvõi mitu aastat järjestikku kultuure ning edaspidi teeb õigel ajal hooldusraieid. Nii annavad hooldatud metsad juba esimese harvendusraiega üksjagu tulu, rääkimata hooldatuna kasvanud küpse metsa puidu kvaliteedist ja hinnast, kui see järgmise omanikepõlve käe all lageraiesse läheb. Metsaomanike põlvkondade järjepidevus ja peremehetunne – üksnes see saab olla erametsandust edasi viiv jõud.


Arutluse all oli ka metsaühistute rolli suurendamise vajadus erametsanduses üldse, sest vahepeal on väikemetsaomanike hääl, nende soovid ja nägemused kuidagi kõrvale tõrjutud. Metsandust dikteerivad suurfirmad ja puidutööstus, seda ka seadusandluses, sest nende käsutuses on haritumad spetsialistid ja parem teave. On viimane aeg kümnete tuhandete väikeomanike jõud ühendada ja koos suureks saada.

Konnakotkad asuvad lõuna poole teele

Tuesday, September 15th, 2015

On septembri keskpaik ja meil pesitsevad väike-konnakotkad sätivad end pikale sügisrändele Aafrikasse. Osa kotkaid, eeskätt pojad välja haudunud ja nende eest pikalt hoolt kandnud emaslinnud, lahkuvad varem kui isased ja noorlinnud. Rändekaardi järgi ongi mitmed Eestis pesitsenud ning satelliitsaatjat kandvad kotkad hakanud lõuna poole lendama.
väike-konnakotkas ümbrust jälgimas

Ehkki ligi nädala jagu pole ma oma metsas pesitsevaid kotkaid ega ka nende noort poega enam kohanud, nägin ma kodukülas, kus kombain väikselt põllulapilt suvinisu koristas, seal lendamas nii hiireviud kui väike-konnakotkast. Õhtu eel ei andnud süda rahu ning sõitsin samasse kohta tagasi, kaamera kaasas. Kombainid olid kilomeetri jagu ettepoole ümber kolinud, kuid kotkas oli kõrrepõllu serva kuuse otsas passima jäänud.

Mind vaimustab, kui külma närviga võib üks kotkas suhtuda paarikümne meetri kaugusel seisma jäänud autosse ja sealt välja piiluvasse inimesesse. Seda ei kannataks välja ükski hiireviu, rongast rääkimata. Kotka pilk oli suunatud hoopis sinna, kuhu kombainid olid edasi liikunud. Kus vilja võetakse, seal lippavad ka hiired, väike-konnakotkaste põhitoit.

On aeg jätta meie konnakotkastega hüvasti ning soovida neile turvalist rännuteed üle sõjakollete ja vaenujalal rahvaste. Lennake kõrgelt, jääge arutult paugutavatele püssimeestele nähtamatuks ning tulge kevadel taas koju tagasi!

Rändurliblikas – admiral

Monday, September 14th, 2015

Kohalikke liblikaid on sel suvel minu arvates vähem kui varem on olnud, sama kesised lood on tänavu kõigi putukatega, alates sääskedest, kärbestest ja parmudest ning lõpetades herilastega. Erandiks on põdrakäbsed, keda ei heiduta miski, ikka on nad kohal seal, kus põder maganud või läbi astunud.
liblika eluõhtu

Küll aga lendab praegusel aastaajal ringi palju rändurliblikaid – admirale, kes suunduvad talveks Lõuna-Euroopasse või Põhja-Aafrikasse. Kevadel tuleb sealt meile juba nende noor põlvkond, kelle siinsed järglased praegu agaralt ringi lendavadki, toitu otsivad ning talveks lõunasse rändavad.
admiral
Admiralile meeldivad puuviljad ja marjad, iseäranis kui need natuke mädanema või käärima on läinud. Muneb aga admiral kõrvenõgestele, kus nende röövikud ka toituvad.

Admiral on keskmise suurusega väga kaunis liblikas, eriti noorena, kui punane värv tiibadel pole jõudnud kahvatuks pleekida. Praegu ringi lendavatel isenditel kipub juba nii olema, nagu pildiltki paistab.

Kevadel saabunutel on tiivad kulunud ja katki (vt. teist pilti) ning liblika eluring hakkab täis saama.