Arhiiv October, 2015

Mälupilte sünnikodu mailt

Friday, October 30th, 2015

Pole ilmas paremat paika kui sünnikodu metsad ja põllud. Seda tunnen järjest rohkem, eriti viimasel nädalal, kui olen kodumetsas üht-teist saanud toimetada.

Pilt oktoobriõhtu päikeses punavate lehtedega tammest keset põldu kutsub peatuma. Vanale puule mõeldes meenub tee, mis minu lapsepõlves kaarena selle alt mööda käis. Tamme juurest viis omakorda tee naabertallu, minu kodu jäi vastaskülge. Teekurv õgvendati vene ajal sirgeks, koos maaparandusega muudeti kivihunnikuteks endised talukohad ning tammepuu jäi keset põldu. Paremal kivihunniku taga põllul on veel teinegi tamm.
punane tamme
Ma ei tea, kas see on vanusest, kuid aina sagedamini olen hakanud õhtul voodisse heites koduküla radadele mõtlema. Pruugib silmad sulgeda ja mälupildid hakkavad jooksma nagu filmis. Inimesed justkui oleksid tagaplaanil, kuid puud-põõsad, rohi, rajad, loomad, lõhnad – need on ehtsad. Suurema osa lapseeast ma ju looduse keskel mööda saatsingi – isepäine ja kangekaelne üksik laps, kellele meeldis karjakoplis paljajalu värskeltsooja lehmasita sees plätserdada. Koplis oli ka savine tiik, kus verekaanid elasid. Sinna supsasin jalgupidi vaid viivuks, sõtkusin natuke sooja savi ja siis kähku välja, et kaanid ei jõuaks end säärte külge imeda. Uskumatu, kui täpselt kõik silme ees jookseb, justkui oleks äsja olnud.

Praeguseks allesjäänud vanade puude ja omaaegse kurvilise teega seondub mul veel teisigi mälupilte. Kui liigun seal praegu, siis ei suuda päris täpselt näidata, kus vana tee kulges, sest kõikjal on suured põllud ja talukohtade asemel kivihunnikud. Ka teeäärset telefoniliini pole ammugi alles. Liinipostid olid kogu aeg tee kõrval, ainult enne üht suurt kurvi olid need otse üle niiske heinamaa viidud, et allika juures taas koos teega edasi kuni metsavahimajani kulgeda. Metsavahil oli telefon ammu enne sõda. Elektripostid toodi külla alles 1970-ndatel.

Hobuvankritega sõideti kruusateel, kuid jalgsi käies kasutati seda otserada heinamaal telefonipostide kõrval. Märjal ajal vesi lirtsus, talvel külmaga aga sai hobuse ja reega sedakaudu samuti otse minna ja suur kurv vahele jätta.

Need mälupildid elavad minus edasi kui ilus ja muretu osa elust.

Hooldusraie „karukase“ metsas

Tuesday, October 27th, 2015

Mul on oma metsas kohtade tähistamiseks kasutusel lapsepõlves kuuldud paiganimed, nagu „karjamaaväljad“, „karukase tee“ ja „karukase mets“. Sellest viimasest on ka juuresolev pilt.
Valgustus
Kunagist karulaskmise kohta tähistav metsaeraldis on 1,3 ha suur ja seal kasvab ca 30-aastane kuusemets, madalamas servas on ülekaalus kased. Kolhoosi ajal tehti seal lageraie ja tol korral olid metsamehed Karpaatidest kohale toodud. Rahvas kutsus neid karpatšikuteks. Võib-olla ka mõnes teiseski kohas mäletatakse aegu, kui raietöölisi lõunavabariikidest „eksporditi“. Mina käisin tol ajal oma kodumetsas harva, sest lageraiega kadusid ära lapsepõlveaegsed seenekohad.

Praeguseks on uus mets asemele kasvanud. Maapind on seal kivine ning palkide pika tüvena (nii oli tol ajal kombeks) kokkulohistamisega on kivid kohalt nihkunud. Nüüdseks on need küll samblakatte uuesti peale kasvatanud, kuid siiski nähtavad.

Karulaskmise kase kändu olen püüdnud otsida, kuid tõenäoliselt on see aja jooksul mullaks kõdunenud. Ühe kännu kõrval kasvab praegu 3 kaske ja mingis mõttes sümboliseerivad need mulle kunagist harulist kasepuud, mille otsas passides üks esiisa 1860-ndate alguses karu maha kõmmutas. Vaevalt see känd just tolle kuulsa kase oma on, liiga hästi teine säilinud.

Mäletan selgesti, kui pärast maade tagastamist karukase tukas kehvapoolne kuusenoorendik tihedate paakspuupõõsaste vahelt paistis ja sealt kiiniga võsa rookisime. Iga kännu otsas sisises rästik. Nüüd hakkab paik metsa ilmet võtma.

Metsakorraldaja on soovitanud majandamiskavas seal harvendusraiet. Mina valisin esialgu tihniku valgustuse, eks edaspidi näe, mida ja kui palju praegusest latimetsast välja raiuma peaks. Minu meelest las kosub, enne kui uuesti torkima tulla. Paakspuupõõsad, mõned remmelgad ja allajäänud kuused raiume praegu välja, oksad koondame väikestesse hunnikutesse, sobivad mõnda aega metsaelukatele pelgupaikadeks, lõpuks kõdunevad mullaks.

Sinirohekollane aeg

Monday, October 26th, 2015

Koos talveajale üleminekuga saab otsa ka palju päikest pakkunud värviline oktoober. Kui pilved taeva katavad ja tuul viimasel lehed puudelt rebib, saabub pimedus. Trööstitu hall aeg kestab mitu kuud, valge lumi ei muuda seda minu silmis rõõmsamaks.
kasekuld
Kuni looduses mõnd erksat värvilaiku näeme, on kõik veel hästi. Nii sinist taevast kui selle aasta oktoobris, pole just sageli. Ja kui sinise taeva taustal säravad kuldkollaseid lehti kinni hoidvad kased, kutsub vaade peatuma ning hetke nautima. Juba homme võib kõik teisiti olla.

Mis muud, kui tuleb lasta loodusel puhata ja uut kevadet oodata. Loodetavasti on kõigil maainimestel olnud piisavalt võimalusi saagid salve koguda. Lõppenud nädalal nägin, kuidas viimane kombain põlduba koristas.

Metsas tööd kestavad, hooldatakse noorendikke või võetakse ette suuremaid raieid. Sain minagi looduslikult kasvama läinud kuusenoorendiku seest sihvakad kased kätte.

Need kased jätsime kusagil 90-ndate lõpus tormimurtud kuuskede väljaraie järel kasvama, mis oli viga. Tol ajal, vähekogenuna, arvasin, et vähemalt ei jää see metsanurk päris lagedaks, pealegi polnud kased veel raieküpsed ka ja ehk tuleb neid juurdegi. Tulid aga hoopis kuused, praeguseks paarimeetrised või pikemadki. Tegin sellest kord juttu ühes varasemas, rohkem kui aastataguses postituses, kui nuputasin, milliste võtetega peaks seda tegema, et kased kätte saaks ja noorendik rikkumata jääks. Nõuandjaidki leidus. Nüüd sai see iseenese tarkusest lõpuks ära tehtud ja kahju järelkasvule on praktiliselt olematu. Tuli kasutada väiksemat traktorit ja valida hoolikalt, kuhu ja kuidas kaski langetada.

Ja mis kõige tähtsam – minu jaoks on alati olulisem see, millises seisundis mets pärast inimese tegevust alles jääb. Mitte see, kui palju tihusid sealt iga hinnaga välja saaks raiuda.

Pajuvõsa viljakuivati kütteks

Wednesday, October 21st, 2015

Ei ole ühti nii, et alati müüakse võsa hakkena kokkuostjale maha. Siinne kohalik ettevõtja kütab sellega hoopis viljakuivatit. Seal kuivatatakse nii oma põldudelt kogutud saaki kui osutatakse teenust naabritele.

Eelmisel sügisel nägin, et kunagise drenaažkuivenduse järel untsu läinud põllul kasvanud võsavälju hakati maha lõikama. Talvel ja kevadel veeti lõigatud pajuvõsa suurde auna ja seal ta suvi läbi kuivas. Hiljuti ilmus virna kõrvale väiksemat sorti hakkur ja nüüd kahaneb virn iga päev mitme traktorikoorma väärt kütuse võrra. Masinamehelt kuulsingi, et viib selle viljakuivati katlasse.
hakketegu
Olen neid raiejäätmete kogumisi ja hakkimisi näinud küll, kuid enamasti müüvad seda metsaomanikud ja siis tuleb kusagilt kohale suur hakkur, mitte selline pisike Junkkari nagu tollel talunikul.

Tavaliselt lähevad hakitud oksad ja võsa suurtes 90-kandistes rekkakastides linnakatlamajadele. Kohalikus alevis meil hakkpuidu kütteks kohandatud katlamaja siiani pole. Samas on ümbruskonnas suurel hulgal neid metsaomanikke, kes kõik raiejäätmed lankidelt välja veavad ja hiljem hakkena maha müüa sooviksid. Hind on küll kehvavõitu, aga katab koondamiskulud enam-vähem ära. Ainult RMK jätab jäätmed tavaliselt langile kõdunema, vaid kraaviäärte raadamisest hiljuti kogutud peenpuit on praegu tee ääres virnades kuivamas ja hakkimist ootamas.
hakkur
Mulle on tohutult sümpaatne, kui maad harivad ja vilja kasvatavad põllumehed otsivad võimalusi, kuidas olemasoleva tehnikaga enda käsutuses olevaid maid mitmel moel kasutada. Kasvõi kütust toota. Tõenäoliselt läheb ka toosama, aastateks võssa jäetud maalahmakas pärast uut kuivendussüsteemide remonti taas vilja kasvatava põlluna kasutusse. Põllumaad hinnatakse praegu metsamaaga võrreldes kõrgemalt, sest annab saaki igal aastal.

Veel kord kikkapuust

Tuesday, October 20th, 2015

Septembris tuletasin meelde, et 2015.a. puudeks on valitud kikkapuu ja kukerpuu. Kuna kikkapuust on vähem räägitud ja kirjutatud, siis on õige aeg temast kord veel juttu teha. Sedapuhku juba valminud viljade aegu.

kikkapuu viljad oktoobris (1)Pildil olevad omapärase välimusega viljad leidsin ühest külaaiast, kus peremees oli ühel aastal kikkapuupõõsa sõstarde vahelt maha lõiganud. Asemele kasvas aga uus põõsas ja hakkas erksavärvilisi vilju kandma. Kikkapuu pidavatki hästi pügamist taluma ja sobib kasvatada aias ilutaimena.

Minu metsas kasvab kolm kikkapuud, kuid puude varjus ei jätku neile seal piisavalt valgust, et õitseda ja sügisel viljuda. Pärast metsa hooldustöid said need kikkapuud muu võsa varjust küll välja päästetud ja edaspidi tahan neil silma peal hoida. Ehk õnnestub oma metsas kord ka kikkapuu vilju näha.

Kikkapuu vili on lai kupar, mis valmides avaneb, jaguneb neljaks ning nähtavale tuleb üks või rohkem oranžikat seemet. Kikkapuu vili on mürgine, õnneks ka väga kibe, mis ei ahvatle neid maitsma. Küll saab kikkapuud paljundada seemnete abil ja nii võivad linnud neid looduses laiali levitada.

Laigulise mütsi all elamise võlu

Monday, October 19th, 2015

Mul ei ole ja pole ka varem olnud roosat baretti. Üldse eelistan igapäevaselt metsas käies rohelisi või laigulisi riideid. Viimased sulanduvad suurepäraselt sügisesse metsa. Vaadake pilti – kas pole praegu metsas kaunid värvid!
sügisvärvides mets
Et ma kohe alguses roosat mainisin, siis selle põhjuseks oli minusuguste vanamuttide pühapäevane palverännak ebajumala juurde. Olemuselt meenutas see mulle 1986.a. filmi „Keskea rõõmud“, kui rahvamassid voorisid autodega ravitseja vastuvõtule. Roosa värv pühapäevasesse psühhoosi otseselt küll ei puutu, see oli ajakirjanduses mainitud barett.

Minul ebajumalaid pole, vähemalt mitte poliitilisi. Tõsi, mõned iidolid mul siiski sportlaste ja muusikute seas on, nii varasemast ajast kui tänapäevast. Keegi ei keela mul neid salamisi jumaldada, imetleda ja toetada, neid enda mõtetes kaasas kanda. Staadionil või kontserdil emotsioone välja elades ma huilgama siiski ei hakka, pigem kogun head asjad endasse.

Üldse olen vist halvasti sotsialiseeruv tüüp, ei käi pensionäride pidudel ega tea, millised teemad seal lauas istudes jutuks võetakse. Vahel poes põrkan mõne omavanuse tuttavaga kokku ja siis nad imestavad, et pole mind ammu näinud, kus ma olen või käin. Siis vastangi, et metsas, kus mujal.
Minu suhtlusringkond koosneb noortest inimestest, peamiselt loodushuvilistest. Vahetame kirju, helistame ja saame metsas kokku. Kodune suhtlusring on üsna kitsas – lapsed ja nende pered.

Olen harjunud juba pikemat aega iseseisvalt toime tulema ja kõiki otsuseid üksinda vastu võtma. Massipsühhoos on üks koledamaid asju mida tean. Kõige tähtsam ongi iseendaga hästi läbi saada, mõtelda, eesmärke seada, ennast usaldada ja säilitada sõltumatus. Kui need asjad kord lähevad, siis võib endale lubada looduses olemise imelisi hetki ja olla õnnelik.

Oktoobris lähevad põllud puhkama

Saturday, October 17th, 2015

Naudin praegust kuldset oktoobrit, iseäralist rahu ja talveks valmistumise aega. Soovitan kõigil maale metsade ja põldude vahele seda ilu puhkepäevadel vaatama minna – uskuge mind, vaated on kaunimad kui soojal suvisel ajal.

Vaevalt viitsime me suvel tähelepanu pöörata kõrgele rohule, mis palistab põlluääri. Siis on kõik roheline, mille vahelt otsib silm mõnd värvilist õielaiku ja neil lendavaid liblikaid. Nüüd äkki, oktoobri keskpaigas, kui öökülm on õrnad õied ja liblikad ära võtnud, särab päikeses kuldne jäneskastik. Silmale peaaegu nähtamatud ämblikuniidid ühendavad omavahel kaharaid päiseid pikkade kõrte otsas. Seeme on valmis.kuldne oktoober

Põllumeestel on vili koristatud ja igas kandis käib sügiskünd või kobestatakse kõrrepõldu randaaliga. Põllud jäävad puhkama ja seejärel saab ka põllumees hinge tõmmata.põld puhkama

Kõiki põlluääri ei jõuta looduslikult kasvanud rohust puhtaks niita ja mine tea, kas seda ongi niiväga vaja. Olen kuulnud mingitest nõuetest, et suurte põllumassiivide vahel peavadki olema kas metsatukad või tuleb jätta looduslikke rohuribasid. Meie kandis ülemäära suuri väljasid, nagu Euroopa viljakasvatuspiirkondades näha võib, ühes tükis polegi.

Olen õnnega koos, et minu põldude rentnik ei tegele rapsikasvatusega, mis on seotud intensiivse ja korduva mürgitamisega. Muidu ei pidavat saaki saama. Kui palju sellest mürgist meil müüdavasse rapsiõlisse imbub, sellest ei räägita.

Minu maadele külvab rentnik erinevaid teravilju farmiloomadele söödaks ning kasvatab samal eesmärgil silo- ja heintaimi. Teravilja ja heintaimede vaheldus ei kurna mulda viimseni ära ja regulaarselt antakse maale ka farmis kogutud orgaanilist läga. Kui siia lisada kõigil aastatel korralikult haritud ja hooldatud põllud, siis ehk oleksid ka mu esiisad rentniku valikuga rahul.

Kuiv oktoober soosib kõiki metsatöid

Wednesday, October 14th, 2015

Pilt riigimetsa vahel sõites on ilus: tasane kruusatee, kolletavad puud, niidetud kraaviperved. Ümberringi sügisene rahu, vaikne oktoober.
metsaveotee kuival aastaajal
Kilomeeter-paar eemal enam nii vaikne pole, käivad riigimetsa raietööd, kuid võrreldes eelmise aasta vihmase sügisega on praegu lausa kuldne aeg. Heitsin pilgu mitmele väljaveoteele ja need olid tasased, ilma muda ja rööbasteta. Metsamasinad on täpselt needsamad suured Metsised, mis aasta tagasi minu kodukülas ragistasid ja sihte mülgasteks muutsid. Mul on selgelt meeles läinudsügisene võitlus RMK raietööde korraldajaga, et nad mul oma maale ligipääsemiseks kasvõi üheainsa sihi puutumata jätaksid.

Umbes 10 km eemal, kus tänavused raietööd käivad, on teistsugused metsad, pinnas liivasem ja kuivem. Pluss veel suhteliselt sademetevaene suvelõpp ja sügise algus. Ühest tänavusest metsasihist on siin ka pilt, mis tehtud kruusatatud peasihiga ristumiskohast ning kuhu on ladustatud kaugemalt langilt kokku veetud materjal. Mahasõit sihiotsale on tasane ja sinna julgeb ka suur metsaveoauto palkide laadimiseks tagurdada.
riigimets
Pilt pikast sirgest kruusateest on tehtud lõigul, mida mööda kulgeb ka RMK Oandu-Ikla matkatee. Kui ma viimati seal septembrikuus käisin, oli kraavipervedel veel kõrge rohi. Vahepeal on kaldad mõlemalt poolt ära niidetud. Ühest küljest aitab see ära hoida kuiva kuluheina sisse juhuslikult lendavast sädemest lahti pääsevat kahjutuld, kuid teiselt poolt on niitmine hea ka selleks, et tuleval suvel neil kallastel taas rohkelt erinevaid õistaimi, sealhulgas käpalisi kasvaks. Matkajad käivad ja saavad imetleda Eestimaa kaunist loodust.

Liiga varane niitmine ei ole õige, sest hävitab kasvuhoos või alles õitsvaid metsataimi. Nägin sellist agarust eelmisel suvel ühes erametsas, kus eurorahade toel puhastatud maaparanduskraavi kaldad keset värviliste suvelillede rohkust maatasa niideti. Olin hämmingus, et miks seda just keset kõige külluslikumat õiteaega tehti.

RMK on metsatee äärsete kraavide niitmise jätnud targasti aega, mil rohi kolletunud, lindude pesitsemine lõppenud ning konnad-roomajad talvekorterite poole liikumas. Mõned asjad meie metsades on siiski ka vastutustundlikult ja läbimõeldult tehtud.

Kui vett on vähe, tuleb seda tamme ehitades koguda

Tuesday, October 13th, 2015

Nii mõtlevad koprad, ühed nutikad ja töökad poolveelised loomad. Suhteliselt sademetevaene suvelõpp ja sügise algus sunnivad kopraid enne talve tulekut endale sobivaid elutingimusi looma. Piisavalt vett kohtades, kustkaudu pessa pääseb, on eluliselt tähtis. Vees ujudes või jää all liikudes on võimalik käia toiduvarusid täiendamas ning samal ajal olla kaitstud kiskjate (hunt, ilves) eest.
Kopratammide kaskaad
Pildil nähtav kopratammide kaskaad jääb mõlema kalda järgi minu maale ning neid lõhkuma ma ei kipu. Jõekaldad on kõrged ning pole seni olnud juhust, et koprad vee üle kallaste paisutaksid, ikka täpselt kaldaääreni, et oleks hea toitu hankimas käia. Kui sademeid palju, siis lastakse tammid madalamaks. Üleujutused tekivad vaid kevadise lumesulamise ja jäämineku ajal ning seda juba kobraste abita.

Enamasti kasutavad koprad paisu ehitamisel ära kaldal vedelevaid vanu puuronte ega hakkagi suuri elusaid puid langetama. Langetatakse vaid selliseid puid, mille oksad talvel toiduks kõlbavad, nagu haavad või remmelgad. Suvel toitutakse värskest angervaksast ja mahlastest noortest pajuvõrsetest. Olen muidugi näinud ka hambajälgi väga vanadel puudel, mida pole lõpuni läbi näritud ja siis tekib küsimus, et milleks sedasorti vaevanägemine. Võimalik, et pikad esihambad vajavad lühemaks teritamist ja seda tehaksegi suurte tugevate puude peal.

Kui kusagil kobraste territooriumil mõni selline suur ja näritud vana haab ära kuivab, asustavad selle meelsasti mõned linnud, eriti rähnid. Seega loovad koprad oma elupaikades soodsaid tingimusi mitmetele teistele liikidele.

Üksnes inimene, eriti metsaomanik, ei taha kobrastega leppida, sest paisude rajamine võib metsa uputama hakata. Järjekindla visadusega lammutab ta tammisid ja kütib neid suuri närilisi. Olen ka kopraliha maitsnud. Ahjupraad eriti ei meeldinud, küll aga on suitsutatud kopraliha hea. Ja mida kõike kopranõre imelistest omadustest ei räägita.

Nädalavahetuse põdrajahist

Monday, October 12th, 2015

Sõitsin laupäeva õhtupoolikul oma metsa jõe ääres, et pildistada sealset kopratammide kaskaadi ning sattusin äsja lõppenud põdrajahile. Kütid kogunesid saaki üle vaatama.

Ma ei ole jahinaine ja sõrm ei kõverdu päästikule vajutama. Minupoolest võivad kõik metsaelukad ellu jääda. Samas suhtun jahipidamisse kui inimkonna ühte ürgsemasse viisi toitu hankida. Kui pildil olev põdralehm on küti kuuli läbi juba kord surmatud, siis on ta minu silmis liha, loodusest saadud puhas ja täisväärtuslik toit.Põdra jaht (3)

Kariloomad, nagu veised, sead, lambad, võttis inimene oma hoole alla hoopis hiljem ning eesmärk oli ikka vaid üks – kasvatada ja hoida loomi käeulatuses ning neist kasu saada. Liha ja piim, nahad ja vill – kõik teenis ja teenib ka tänapäeval inimeste vajadusi. Loomade tapmine on osa sellest. Maal talus sündinuna ja üles kasvanuna teadsin pisikesest peale, et sigu, lambaid, vasikaid ja kanu ikka aeg-ajalt veristati, et oleks midagi patta või pannile panna.

Mulle meeldib metsloomi looduses vaadata, samas teades, et mingil viisil, kas kiskjate või küti kuuli läbi, saabub neile nagunii kord lõpp. Või võtavad neid nälg, taudid ja haigused, seakatk näiteks. Jahipidamine kuulub paljude rahvaste kultuuri juurde ning jahisaak tarvitatakse mõistlikul viisil ära. Neil metsaelukatel, kes ellu jäävad, sünnivad uued järglased ning ega metsad loomadest seega päris tühjaks ei jää.

Jahipidamine reguleerib ulukite arvukust ja sellega on Eestis lood õnneks päris head. Küll aga kuulsin jahimeestega juttu ajades, et põdrakahjustuste tõttu noortes haavikutes on RMK ähvardanud neid kahjunõudega. Põtrade arvukus kõigub paikkonniti ning aastate lõikes päris suuresti. Näiteks mitmel eelnenud aastal polnud minu metsas ja sellega piirnevas riigimetsas põtru peaaegu üldse. Pärast läinudsügisesi ja talviseid mahukaid lageraieid riigimetsas ilmusid loomad järsku jaole ja jäid paigale. Ka minu kuusenoorendikust on mõnel hommikul paistnud magava põdra kõrvad. Nii oligi selle nädalavahetuse ajujaht suunatud peamiselt minu ja riigimetsa maadele.