Arhiiv November, 2015

Küttepuud

Monday, November 30th, 2015

Mul on kombeks, et kahe aasta kuivad küttepuud peavad eest võtta olema. Enamasti oleme küttepuid talvel teinud, kevadel lõhkunud ja riita kuivama pannud. Sel korral õnnestus puud teha juba hilissügisel. Peaasi, et lehed oleksid maas ja mahlad enam ei liiguks. Läinud nädalal said notid tükeldatud ja lõhkumine on pooleli. Kui lumeta detsembrit peab, ehk jõuame vana aasta sees ka riita laduda, siis pääsevad juba esimesed kevadtuuled kohe halge kuivatama.
küttepuude lõhkumine
Ma pole viitsinud uurida, kui palju müüjad kuivade halgude ruumist koos kojutoomisega küsivad. Oma puud olen seni oma metsast saanud. Kuid enne ahjusuu ette tassimist läbivad halud terve rea toiminguid ja käivad palju kordi käte vahelt läbi. Kui oma perega pole kõike võimalik teha ja peab saagijaid, vedajaid, tükeldajaid ja lõhkujaid palkama, siis lähevad ka oma metsast saadud küttepuud üsna palju maksma. Need, kes ostes küttepuid kalliks peavad, võiksid teada, kui palju vaeva ühe kuiva halu saamiseks kulub.
küttepuud
Kui hästi läheb ja mets laoplatsist eriti kaugel ei ole, siis langetamine, laasimine, järkamine ja 3-meetriste kokkuvedu õnnestub 13-15 euriga tihumeeter. Kui notid laoplatsil tükeldada, lõhkuda ja halud riita kuivama laduda, siis saavad tihumeetritest juba ruumimeetrid, millega oma ahju köetakse või mida ostjale müüakse. Kui mitu ruumi küttepuid saab näiteks minu 20 tihumeetrist platsile toodud nottidest, võib ju tabeli järgi arvutada küll, kuid tegelik kogus selgub ikka hiljem riitasid mõõtes.

Samal ajal võib välja arvutada ka ühe ruumi hinna, liites kõik rahalised kulutused kokku ja jagades selle välja tulnud ruumimeetritega. Küttepuu ruumimeetri tegelik hind eeldaks veel kasvava metsa maksumuse (kännuraha) lisamist, mida oma tarbeks mõeldud küttepuude puhul keegi vaevalt teeb. Need, kes ostjatena küttepuid kalliks peavad, võiksid teada, et halupuude hind sisaldab päris palju käsitsitööd, samuti kännuraha (ehk metsaomaniku tulu), mootorikütust, tehnikat ja transporti.

Kui erametsas pesitseb konnakotkas

Wednesday, November 25th, 2015

Vaatasin teisipäeva õhtul Kanal2-st saadet Radar ja mitu tundi pärast nähtut-kuuldut keerlesid mõtted peas. Esimene mulje oli, et maaomanik ei olnud oma jutus lõpuni aus. Teine järeldus aga muidugi oli üleüldine riiklikult lahendamata probleem, millega looduskaitseliste eesmärkide täitmise koorem on jätkuvalt üksnes metsaomaniku õlgadel, mingit riigipoolset hüvitist saamata.
IMG_6487
Just sellest teisest, piirangute hüvitamata jätmisest sai arvatavasti alguse Radaris kirjeldatud probleem. Majandushuvide ja looduskaitse põrkumist on tunda ka saadet kajastanud Delfi kommentaarides.

Saates esinenud maaomaniku juurde tagasi tulles võin ju uskuda väidet, et ta pole oma metsas kunagi kotkast näinud. Näevadki vaid need, kes eemalt jälgida oskavad. Kas mees üldse teab, millal konnakotkad rändelt saabuvad, millal pesa asuvad korrastama (või uut ehitama), kuidas pulmamänge peetakse, millal munetakse, kui kaua poegi välja hautakse ja millal lõpuks noor kotkapoeg (miks lõpuks üks?) lennuvõimestub ja iseseisvub? Kas metsaomanik on kuulnud, et mingitel põhjustel võib konnakotkapaar vana pesa lähedusse ka teise, nn. tagavarapesa ehitada, just nagu naabri metsa oligi tehtud. Pesitseda võib kord ühes, teine aasta jälle teises pesas. Kas maaomanik teab, millal on kotkastel eriti häirimistundlik aeg, mis laadi inimtegevus neid segab? Aga mis ajast mis ajani siiski võib pesa lähistel liikuda?

Arvatavasti oli saates esinenud metsaomanikul olemas kaitsekorralduse teatis, sest nii ju kõigi registrisse kantud kotkapesade puhul tehakse. Kuid ikka oli kihk pesapuu maha saagida ja lootus, et kui pole pesaga puud, pole ka probleemi, talle 3200 eurot trahvi tõigi. Väidet, et pesapuu ise murdus, ma ei usu, eriti neid kände nähes, mida ta saates näitas.

Kuna huvi teema vastu oli suur, siis uurisin Metsaregistrist ka Tikuta kinnistu metsaeraldisi. 2015.a. alguses oli mees esitanud mitmele eraldisele nii lageraie kui sanitaarraie teatised, kuid enamiku eraldiste puhul oli keskkonnaameti otsuste lahtris märkus „EI“. Näiteks 2,8 ha suurusel eraldisel, mis suures osas jäigi kaitsealuse liigi sihtkaitsevööndisse, soovis omanik sanitaarraie korras maha võtta 460 tm puitu. Paljuvõitu nagu sanitariks? Luba ei antud.

Olen kindel, et Radaris esinenud küpses eas mehe moodi mõtlemisega metsaomanikke on meil rohkemgi. Palkavad advokaate ja lähevad või kohtuni välja, peaasi, et kotkas tema metsast kaoks.

Õnneks leidub metsaomanikke, kes võtavad kotkapesa kui uhkuseasja, sest egas igasse võpsikusse nüüd kotkas ka ei tule. Metsal peab vanust ja puudel tugevust olema. Just sellise metsa kotkastele hoidmise eest võiks riik omaniku panust küll vääriliselt hinnata.

Pildil on minu metsa väike-konnakotka pesa, üsna raskesti nähtav, piisavalt kaitstud ja hulk aastaid lennutiivul poegi ellu saatnud.

Vigastatud puud püüavad end ise ravida

Monday, November 23rd, 2015

mänd ravib koorevigastust vaigugaPilt vigastatud koorega männitüvest on tehtud eelmise nädala lõpus täpselt selles kohas, kus aasta tagasi riigimetsas raietöid tehti ning raskeid koormad langilt välja toonud forwarder sihi ääres mitut kena mändi rüüstas. Ka seda, pildilolevat.

Juba tol hetkel mõtlesin, et vanasõna „Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad“ peab paika. Kui ikka veoteele tekivad sügavad rööpad ja masinamees kandvat pinnast otsib, siis rüüstab ta vahel ka kõrval kasvava metsa puid. Eks seda on tõesti valus vaadata, olgu need noorendikus pikali sõidetud kuused või valmiva metsa tulevased palgipuud.

Neist sihi ääres värskelt rüüstatud männitüvedest tegin ka aasta tagasi pilte, kuid üles ei riputanud. Hiljuti käisin sama rada taas ning nägin, et männid püüavad end vaiguga ravida. Kui haavad on suured, võtab „vaigutamine“ siiski üksjagu aega, kuid algust on tehtud. Erinevalt männist ei suuda kuusk talle tekitatud vigastusi ise terveks ravida, haigused tulevad sealtkaudu tüvesse sisse. Kõik on näinud, mis põdrahammustused kuusega teevad.

Minu jutu iva on, et raietöid planeerides mõtleksime sellele, milline mets meist pärast järele jääb, kui palju kahju me kõrval kasvama jäävale metsale teeme ja kuidas seal puude vigastamist vältida. Samamoodi peaksime valima sobivat aastaaega ja ilma, et raietöid ka pinnast kahjustamata teha saaks.

Kui omanik, raie tellija, on kõik tingimused tööde tegijatele selgeks rääkinud ning tehtul silma peal hoiab, saab ta ebameeldivaid ootamatusi vältida. Uus ja tundmatu teenusepakkuja vajab erilist jälgimist, samas mõnest võib saada usaldusväärne koostööpartner pikemaks ajaks.

Lamanduv rohi võib kuusekultuuri lämmatada

Thursday, November 19th, 2015

Järgnevast jutust võib mõnele metsakasvatajale kasu olla, eriti kui tal tuleb metsaistutuse järgselt ette kohti, kus kasvab tihe, kõrge ja sügiseks lamanduv rohttaim – kastik. Mul on sellega üksjagu kogemusi ja annan need siinkohal koos piltidega edasi.

Esiteks ei tasu sellisesse kohta istutada kaske, sest rohi tapab peene varrega istikud juba esimesel suvel. Samamoodi ei talu tihedat rohtu ka mänd. Kõige vastupidavam on kuusk, kuid mitte õrn potitaim, vaid paljasjuurne 3-4 aastane tugev istik. Ka temaga peab vähemalt kolm aastat vaeva nägema, suvel rohtu maha niitma ja hiljem, kui ladvakasvud juba rohust kõrgemad, võib seda ka sügisel teha. Hooldamata jätmine tähendab aga, et tihe rohi lamandub, kogub niiskust ja kuusetaimele tekib hallitus, väiksemad vajutatakse looka ja lämbuvad rohu all.
Tänutäheks omaniku vaevale sirguvad kastikohal hiljem eriti ilusad, karedate valgusokastega elujõulised kuused. Mingi aja pärast, kui valgusolud noorendiku all muutuvad rohukasvule ebasoodsaks, ongi kuused kastiku alistanud.

Kokkuvõtteks ütlen, et metsaistutus ei ole vaid „punkti“ kirja saamiseks või toetuse küsimiseks, vaid ikka eesmärgil kasvatada mulda pandud taimedest tulevikumets. Miski ei tule metsaomanikule kätte vaeva ja hooleta.


Vihmast hoolimata võtsin ette ühe jalgsiretke piki riigimetsa sihti oma kinnistu tagumise servani. Polnud seal kevadest saadik käinud. Tahtsin näha, kuidas mu noorendikud on suve üle elanud. Mõlemal pildil on lähestikku paiknevad, kunagi taluajal põllumaana kasutusel olnud, tiheda ja lamanduva rohuga kohad, kus kasvavad eri aastatel istutatud noored kuused.
Pildil väiksemad on istutatud 2011.a. kevadel ja suuremad 2009.a. Viimati hooldasin neid 2014.a., rohkemaks polnud minu meelest enam vajadust. Kui vaadata 2011.a. kultuuri tähelepanelikult, siis otse esiplaanil paistab rohu seest vaevu üks roheline ladvaots. See kuuseke oligi algusest peale teistest väiksem, aga võitleb vapralt oma eluõiguse eest. Loodetavasti läheb ka temal hästi.

Kui järelkasv tungib peale

Wednesday, November 18th, 2015

noored tungivad pealeKui seda pilti vaadata, siis võiks ju küsida, et miks need suured kuused noorendiku sisse on jäetud. Küsin endalt seda minagi ja vastan, et ju olin rumal metsaomanik, kui asjade kulgu ei osanud õigel ajal ette näha.

Lugu vajab siiski pikemalt lahti rääkimist. Nimelt, kui silmitseda suuri puid, siis tagapool ei paista samasugust kõrget metsa, puude taga on 20 aasta vanune noor mets (hooldatud, muide), kus kasvavad kuused, natuke kaske ja seemnepuudeks jäetud üksikud männid.

Sealse lageraie tegi kolhoos veel 1990. aastal, vahetult enne Eesti iseseisvumist ja omandireformi. Käisin raie ajal ka kohapeal ja kole kahju oli kodumetsa armsast kuusikust, meie pere parimast võiseenekohast. Õnneks väga suurt lanki ei tehtud. Parata polnud midagi. Mäletan, et oli käbiaasta ja kolhoosi metsnik soovitas, et pillaksin langetatud puude okste küljest kuusekäbisid igale poole laiali, siis hakkab uus mets kiiremini peale kasvama. Juba käisidki jutud, et omanikud saavad maad ja metsad varsti tagasi. Käbipillamise soovitus aga oli asjakohane, sest mõne aasta pärast, kui olingi oma metsa tagasi saanud, kattis sammalt tihe tillukeste kuusetaimede vaip nagu roheline muru.

Küllap lendas seemet ka kõnealusesse, kõrval kasvama jäänud nooremasse metsatukka, mida raiuma ma ei kibelenud. Minu meelest olid veel 10 aastat tagasi need kuused palgipuuks liiga peened. Nüüd on ajad ja suhtumine muutunud, lõigatakse ja ostetakse aina peenemat sortimenti.

Samas oli seal kuuskede vahel ka palju jämedat halli leppa, nagu hooldamata talumetsades ikka, ja seda sai mitmes järgus välja raiutud. Vahepealsed tormituuled lükkasid mõned kuused pikali ja needki koristasime ära. Nii jäi metsaserv suhteliselt hõredaks, nagu pildiltki paistab. Puud sirgusid küll hästi pikaks ja looduslik järelkasv täitis kiiresti kõik vabad augud.

Kui sel talvel külma juhtub tegema, siis pean noorendiku päästmise operatsiooni tõesti ette võtma. Eeltöö on tehtud, märkisin langi piirid ja lasin alusmetsa lehtpuuvõsa võsasaega maha võtta. Lumeta ajal on seda parem teha. Pidasin saemehega nõu, kuidas noorendikku kahjustamata suured kuused kätte saaks ja tema töövõtteid teades julgen raiet plaanida küll. Harvester lõhuks palju noori kuuski ära, tuleb käsitsi langetada. Enne külmasid ei saa ka vedada.

Remmelgas sirgub kõrgeks puuks

Tuesday, November 17th, 2015

Pildistasin eelmisel nädalal ühel üürikese päikesevalguse hetkel seda suurt raagremmelgat, mis kõrgub minu maal otse veepiiril. Suurvee ajal on tema juured üleni vee all, muul ajal aga hoiavad kõvasti kaldaservast kinni. Nii ei saa vool sealt mulda kaasa viia. Tehakse koostööd – jõgi joodab remmelgat, remmelgas jälle kindlustab jõe kallast.
suur raagremmelgas
Juttu ja pilte sellest remmelgast on siinse blogi 2.oktoobri 2013 postituses. Seal on näha ka puu jämedus rinnakõrguselt – diameeter umbes 90 cm.

Kui mõni aeg tagasi kirjutasin tuhkur pajust, siis kommentaaris lükati minu määratlus ümber ja pakuti raudremmelgat. Kohalik metsaspetsialist kinnitas aga et on tuhkur paju. Aga las see jääda nagu on, sest tänane jutt on hoopis kaldaäärsete puude vahel kõrguvast raagremmelgast, ühest pajuliigist, mis metsas kasvades võib omandada arvestatavad mõõtmed nii kõrguses kui jämeduses. Nii pikalt kui kased-kuused, raagremmelgas metsas siiski elus püsida ei suuda.

Olen oma metsast leidnud päris mitu suurt remmelgat keset 30-40 aastast kuusikut. Kui neid varem, st. õigel ajal pole maha võetud, siis ei hakka neid ka praegu enam kiusama. Uhke võraga ja teistest kõrgemad, vast sobivad mõnele linnule pesapuuks. Niisama ka ilusad vaadata.

Raagremmelgas on kevadel üks esimesi õitsejaid, kust mesilased midagi korjata saavad. Tore siis puu all istuda ja mesilindude sumisemist kuulata. Sinna aga on veel pikk-pikk aeg oodata.

Sünge november

Monday, November 16th, 2015

Maailm meie ümber pole enam turvaline. Rõõmu on vähe, stressi ja pingeid palju. Ja mitte ainult minul, vaid paljudel, sest aeg rõhub peale nagu väljas valitsev pime november.
Navesti
Kui neid ridu tipin, käin iga natukese aja tagant tagakambris kuulamas, kas ema hingab. Mõnda aega on tal kestnud see kriitiline seisund, jõuetu end liigutama ja võimetu ka pudruks tambitud toitu suust alla neelama, poole suutäie pealt jääb lihtsalt magama. Kümne päeva pärast saaks 93. Ise ta sellest ei tea midagi, sest ta ei näe, ei kuule, ei räägi, ainult magab. Ja süda lööb. Ajuinsuldi järgselt pärast paarinädalast haiglasolekut, kui neurokirurg talle lootust ei andnudki, on ema voodihaigena kodus elanud viimased 19 aastat ja 7 kuud. Selleks ajaks olid mu pojad juba kodust läinud ja jäimegi emaga kahekesi.

Aegu on olnud erinevaid, kuid jalule pole ta enam kordagi tõusnud, sest tasakaal ei taastunud. Viimased pool aastat ei suuda ta iseseisvalt ka istuli püsida, vajub kokku. Olen kogu selle aja olnud koos temaga, hooldushaiglasse panna pole mõttessegi tulnud. Oma kodu, oma tuba, oma voodi, oma tütar – kes siis veel. Tegelikult olen terve oma elu tema kõrval elanud, kui kooliaasta Tallinnas välja jätta.

Alles ma kiitlesin, et mul on õnn olla korraga nii tütar, ema, vanaema ja ämm – seega hulk tiitleid ühel naisel. Põetaja, pesunaine, juuksur ja mis veel… ah-ah, kiisumamma ka.

Hoopis metsa tahaks, polegi mitu päeva käinud. On muid toimetusi olnud ja kodust pikemalt eemal olla ei julge ka. Ühe sügisese pildi siiski Navesti kaldalt laupäeval sain. Vesi jões on tõusnud ja vool kiire.

Rasketel aegadel tasub ainuüksi oma vaimse tervise huvides loodusesse minna ning korrakski kõik muu unustada.

Üks värviline hetk sajuhoogude vahel

Wednesday, November 11th, 2015

Hall ja vihmane nädal ei paku looduses just palju rõõmsaid hetki, kuid vahel on õnne. Üks selline moment oli teisipäeva õhtupoolikul.
IMG_9004
Nagu tavaliselt, nii teen ilmale vaatamata iga päev kasvõi lühikese metsatiiru. Ehk õnnestub mõnd lindu või looma näha, kuid peamine on pääseda nii keha kui mõtetega kodust välja. Miks mulle seda vaja on, vast kunagi proovin lahti seletada. Sajuga ma tööriistu autost välja ei võta, niisama patseerin radadel või sõidan metsateid.

Olin paaris kohas juba ära käinud, kui taevasse tekkis selgeid laike ning päike hakkas pilvede vahelt piiluma – mulle otse näkku. Just olin silmitsenud eemalt paistvaid puid ning mõistatanud, miks osa haavalatvu paistavad punakatena, teistel aga on oksad hallid. Pildistasin veel teispool jõge kasvavat suurt raagremmelgat, sest pärast lehtede langemist paistab ta väiksemate puude seast ilusti välja. Mõtlesin, et võib-olla tahan temast edaspidi rääkida ja siis oleks ka asjakohane üks pilt juurde lisada.

Nägu vastu madalat päikest, nii jõudsin põlluteele ja siis sundis mingi asi mind selja taha vaatama. Vau! Vikerkaar! Algul toetus ainult üks jupp metsa kohale, kuid loetud sekunditega moodustus terve kaar, mille teine ots valgustas naabermetsa kasvama jäetud seemnemände. Piilusin pajupõõsaste vahelt, kuidas sünksinine taevas surus küljelt värvikaarele peale. Värvide mäng kestis vaid mõne minuti, just nii kaua, kuni pilved uuesti päikese varjasid ning jämedad vihmapiisad kohale jõudsid. Lippasin autosse, jätkuvalt nähtud vikerkaarevärvide lummuses.

Seenlill on seotud nii seente kui puudega

Tuesday, November 10th, 2015

Enne kui seenlille juurde jõuan, pean ütlema, et eelmise nädala küttepuude raie ja vedu said sätitud ajale, mil maapind oli veel suhteliselt tahe. Reedel õnnestus kõik metsast platsile välja tuua nii, et veojälgi ka ei jäänud. Ööl vastu pühapäeva läks sajule ja taevas jäigi tilkuma.

Käisin vihmaga tiiru metsas ning ei jõudnud ennast ära kiita, et suutsin puudeteo ja -veo õigesti ajastada. Kui edaspidi veel midagi raiuma peaksin, saab vedada vaid külmunud maaga.
seenlilled novembris
Nüüd aga seenlillest sügisel. Noore tiheda kuusemetsa all paistab praegu mitu kolooniat paarikümne sentimeetri kõrgusi pruune varsi, mida esimese hooga pidasin pruunikaks pesajuureks. Välimuses on natuke sarnasust, kuid erinevus on värvis ja kupardes. Pruunikas pesajuur on kogu aeg helepruun või beež, sügisene seenlill aga pruun, selline nagu pildil. Teiseks kasvavad pesajuured suhteliselt hõredalt, enamasti ühekaupa, kuid seenlill moodustab „seeneringe“ või rohkearvulisi kolooniaid.

Eks seenlille äratundmisega praegusel sügisajal võibki metsas raskusi olla, sest kuivad püstised varred ei meenuta enam üldsegi seda omapärast, kesksuvisel õitsemisajal valkjaskollaste lihakate longus lehtede ja kellukjate õitega taime, mis sarnaneb pigem seenele kui õistaimele. Eks sellest tulene ka seenlillele antud nimi.

Seenlillel ja orhideeliste hulka kuuluval pruunikal pesajuurel on niipalju ühist, et mõlemal puudub klorofüll, seega pole neil raasugi rohelist värvust.

Seenlill toitub seeneniidistikust ning ta elab seal, kus leidub seeni. Samal ajal aitavad seenlille maa-alused risoomid puujuurtel paremini mullast niiskust ja toitaineid kätte saada. Nii kasvavadki üksteist abistades ja toetades minu kuusiku kõdumullal sõbralikult koos nii puud, seened kui seenlilled.

Eraklik tuhkur paju

Monday, November 9th, 2015

Ühel novembripäeval jäi mulle metsatee ääres kraavikaldal silma üks valgete karvatuttidega põõsas. Läksin lähemale ja sain aru, et paju siiski ei õitse, vaid okstel ripuvad seemneid kandvad valged karvased tupsud. Võib-olla olen kehv märkaja olnud, kuid minu meelest sattusin neid nägema täitsa esimest korda. Tekkis kohe ka vajadus asjatundjatelt üle küsida.tuhkur paju

Nüüd siis tean, et see on tuhkur paju, enamasti üksikult kasvav põõsas, erak. Levikukaarti vaadates paistab teda esinevat üle kogu Eesti, seega tavaline.
tuhkur paju sügisel
Nimetuse tuhkur on see paju saanud tuhkhalli tooni karvastest võrsetest. Hilissügisel, pärast lehtede varisemist, jäävad paljast põõsast kaunistama valgekarvalised seemnetupsud, mis kinnituvad pika varre abil oksa külge. Vars koos karvatutiga eemaldub oksalt kergesti ning pääseb tuulega lendu, et seemned levitada.

Üldse on meil pajusid paarkümmend liiki ja suuremaid neist, ehk siis puudeks kasvavaid, kutsutakse remmelgateks. Kõige suuremaks kasvavad hõberemmelgad, kuid arvestatava kõrguse ja jämeduse omandavad metsapuudena ka raagremmelgad. On minulgi metsas paar sellist suurt raagremmelgat, jõe ääres üks aga lausa hiigelsuur.

Paju oli meil valitud aasta puuks 2006.aastal ning siis oli Eesti Looduses mitu põhjalikku artiklit meil kasvavatest pajudest, põgusalt ka tuhkur pajust.

Lõpetuseks tahan hoiatada, et vaatamata sellele, et kalendri järgi on käes november, pole puugid kuhugi kadunud. Pühapäeva hommikul ärgates tundsin käevarrel kihelust ja sealt puugi ka leidsin. Oli jõudnud end sisse imeda. Viimane pikem metsas viibimine oli mul reedel. Koju jõudes vahetan alati metsariided teiste vastu. Järgmisel päeval panen aga samad metsariided uuesti selga. Seega võib juhtuda, et puuk jääb riietesse oma ohvrit järgmise päevani ootama. Laupäeval käisingi metsariietega jälle väljas, seejärel tegin sauna, vihtlesin kuumal laval, seebitasin ja pesin end kareda harjaga. Kas ka puuk koos minuga saunas käis ja protseduurid kaasa tegi, seda ei tea. Pärast panin selga kapist võetud puhtad riided. Eks nüüd, kui koos puugiga ka öö voodis olen veetnud, tuleb jälgida ja oodata. Vaktsiinisüstide kuur ja kordused on mul küll tehtud, kuid on veel teisigi puugihaigusi, mille vastu kaitset pole.