Arhiiv December, 2015

Soovin kõrgete puude aastat

Thursday, December 31st, 2015

Lahkuv 2015.aasta saab minevikuks, koos oma ebakindluse ja rahutustega. Kui ajad segased ja ise jalgujäämise tundeid täis, siis kipudki alla andma. Aga ma pole kunagi allaandja tüüp olnud, pigem võitleja. Nüüd järsku enam ei taha ega jõua sõdida. Sellest siis konflikt iseenesega.
kolm vanakest
Aeg meie ümber on ärev ja see kandub edasi ka inimestesse. Vajaksime rohkem usku, lootust ja armastust, mis elule mõtte annavad. Vajame vaimseid eeskujusid, nagu oli kadunud Lennu-taadu, ja tarku juhte, kes rahvast koos hoiaksid, manitseksid ja julgustaksid. Kõigest sellest olen lahkuval aastal niiväga puudust tundnud, väsinud ilustamisest, libejuttudest, võimunarrustest.

Kuid pole viga, elu läheb edasi, kuni sõda ja katastroofid pole meieni jõudnud ning kuni eestlane oma kodu ja peret hoiab, tööga teenitud leiva lauale paneb, katuse pea kohal parandab ja poliitikuid kirumast ei väsi. Väikese rahva asi on elus püsida. Materiaalses mõttes rikkaks saamise võimalusi on vähe, vaimselt rikkaks ja tugevaks aga võime saada küll. Peab vaid uskuma ja julgema vaadata kõrgemale, vanade puude ladvust ülespoole.

Ka uuel aastal tasub meeles pidada, et tillukese Eesti suurim väärtus on ainulaadne loodus, inimestele ja paljudele teistele olenditele sobilik elukeskkond. Kui metsiku looduse kõrval säilib meie kultuur – muusika, teater, kunst, raamatud, kodumajad ja -aiad, põllud, rannaniidud, sood ja metsad, siis võime öelda, et siin on elamiseks parim paik maamunal.

Soovin kõigile rahumeelset hüvastijättu olnuga ning lennukate mõtetega uut aastat! Ise soovin kõrgete puude aastat, millest lähemalt juba pärast pühi.

Tedresalk kaasikus, teised linnud koduaias

Wednesday, December 30th, 2015

Metsanoorendiku taga suure kase otsas oli salk tetresid. Päike paistis neile ilusti peale ning tundus, et kõhud on juba kasepungi täis ja nüüd lihtsalt puhkavad.
tedred
Teder on ettevaatlik lind. See on kanaliste kui jahilinnu staatuses olnud või olevate lindude omandatud kartus inimese ees. Nii polegi miskit imestada, kui nägemisulatusse ilmuv inimene sunnib neid kiiresti kaugemale lendama.

Hilissügis ja talve algus tundub looduses olevat suhteliselt looma- ja linnuvaene aeg. Tegelikult liiguvad nii põdrad, metskitsed ja -sead, ringi toimetavad jänesed, oravad, rebased, hundid ja ilvesed, ole ainult õigel ajal õiges kohas, et kedagi näha. Ainult karu ja kährikkoer võivad kusagil puhata.

Koduaia söögimajas käib hulk erinevaid linnuliike. Hakkasin linnutoitu puistama alles külma saabudes, varem raputasin mõne peotäie nisuteri, mis ma viljakoristuse ajal teele pudenenud hunnikust kokku kraapisin ja tagavaraks tõin. Nisu söövad peamiselt põldvarblased ja iga päev kindlal kellaajal on ka pasknäär kohal. Poest ostetud linnutoidu peale ilmusid otsemaid ka tihased ja puukoristaja.

Esimesele lumekirmele tekkinud rada reedab, et meie veranda alla on jälle kivinugised talikorterisse asunud. Vundamendi tuulutusauku pistan õhtuti kanamuna ning kui see hommikuks kadunud on, siis on kindel, et nugis(ed) on käinud.

Kuu aega tagasi krõbistas köögis hiir ja viis kausist pähklid ära. Pehmeid kiss-kiss kooreiiriseid võttis laualt ka ja jättis läikivad kommipaberitükid põrandale vedelema. Tuppa pääses ta üksnes köögiseina sisse ehitatud vana kapi kaudu, seal võib mingi auk olla – vaja üle vaadata. Sellest ajast, kui nugise jäljed õuele tekkisid, pole hiirt enam kuulnud. Saunahiirte eest hoolitseb öösiti mu armas kass Krissu, kes neid ise ei söö, vaid sätib põrandale ritta. Hiired viin hommikul kompostikasti ja varesel hea meel.

Esimene jää

Tuesday, December 29th, 2015

metsatiigil jääTalv siiski tuleb. Öö jooksul on metsatiigile õhuke jääkirme tekkinud. Huvitav oli näha, kuidas neis kohtades, kus tean allikaid olevat, on moodustunud põnevad rõngad, mis keskelt mitmesse kaarde lõhenevad. Tiigi tagumises pooles immitseb vesi põhjast üles ja just neis kohtades ongi ringid jääle tekkinud.
esimene jää
Käisin kodumetsas natuke ringi ja nautisin päikeselist talveilma. Kui tiigiveel on juba kirme peal, siis metsas loikudel veel jääd pole. Suurte puude all ongi soojem.

Leidsin kodumetsast värsked põdrajäljed, pehmemates kohtades paremini nähtavad kui samblal. Loom pidi kusagil läheduses olema. Põdrajaht on läbi ning kartus, et loomi enam järele ei jäänud, on asjatu. Nähtud jäljed olid keskmised, kindlasti mitte vasika omad. Selles vanas metsatukas on põdrad igal aastal end varjanud ja ega nüüdki pole teisiti. Kõrval kasvab natuke noort haavikut ning küllap nad sealgi muist aega mööda saadavad.

Pärast jõule tuli talv

Monday, December 28th, 2015

Teise jõulupüha järel sadas meil esimene lumekirme maha, just niipalju kui pildil paistab. Päevgi on kukesammu võrra pikemaks veninud ning esimesed külmakraadid tulnud, mis ennustuse järgi käredamaks muutuvad. Täpselt nii ennustaski suvel kägu, et vastu aastavahetust saabub esimene korralik külm. Viimane käokukkumine oli kuulda 8.juulil ehk 14 päeva pärast jaani, samapalju (ehk 14) nädalat liidetakse sügisesele pööripäevale 23.septembril juurde ja saamegi detsembri lõpunädala.

pärast jõuleOlid rahulikud pühad oma pere seltsis. Lapsed ja lapselapsed käisid, sai palju jutte räägitud ja laua ääres istutud. Oli soe, rahulik ja hea. Teisel jõulupühal näpistasin paar tunnikest iseendale ja sõitsin kirikukontserdile Käru kirikusse. Hoone oli puupüsti inimesi täis, isegi peaminister kaasaga olid pealinnast maale rahva keskele tulnud.

Pühapäeval sõitsin tiiru metsateedel ja käisin natuke jalgsi, et oma jäljed õhukesele lumekirmele maha jätta. Enne mind oli rajal mitu jänest kepsutanud, muudest loomadest-lindudest esialgu rohkem märke ei leidnud.

Veel enne uut aastat on paras aeg metsateid tallata, et need külmuksid ja vajaduse korral kasutada kõlbaksid. Ma pole siiani otsusele jõudnud, ka tasub mingeid raietöid sel talvel ette võtta. Palju sõltub mul kodusest olukorrast ja võimalusest siit eemal olla. Olen harjunud, et oma metsas toimuval raiel hoian kogu aeg silma peal, siis pole kedagi teist hiljem süüdistada. Otsusega viivitamine aga võib tähendada, et külm on ajutine ja hiljem õiget talve ei tulegi. Elame-näeme ja kaalume.

Pööripäev ja massipühad

Wednesday, December 23rd, 2015

detsembrivalgusKauaoodatud pööripäev oli ära. Hommikul tibutas vihma, päev oli hall, aga õhtupoolikul näitas end viivuks pilvede vahelt ka päike. See oli hea märk. Jääb veel üle see tringel-trangel jõuluaeg üle elada, siis saab rahu.

Mulle kohe üldse ei meeldi massipühad ja kingituste tegemine. Mõtlen rünnakuid kaubanduskeskustele, raha pillamist mittevajalikele ostudele ning aja raiskamist sunniviisiliste kingituste otsimisele. Sest kuidas sa ikka tühjade kätega jõuluks külla lähed, no vähemalt tassi või küünlajala peab ikka ostma.

Lapsedki on harjunud midagi materiaalset saama, seepärast oodatakse algul päkapikke, siis jõuluvana. Kõik teevad nii ning ka telesaadetes näidatakse. Peaasi, et midagi tuuakse, antakse, kingitakse.

Minus on tekitanud vastikustunde mõned nähtud hetked ameerika filmidest, kus kingi saaja laps lihtsalt krabab paki ja rebib kui pöörane ümbrispaberi tükkideks, et võimalikult kiiresti sisuni jõuda. Kinkija pole üldse oluline, peaasi, et asja kätte saaks. Nii on last kasvatatud, tervet ühiskonda on harjutatud mõttetuid kinke ostma ja jagama, sest kavala reklaami ja sädelevate akende abiga ongi kaubandus oma äritegevuse üles ehitanud.

Olen mitmeid aastaid kuulnud näiteks juuksurit rääkimas, et pärast uut aastat tööd peaaegu pole, sest inimesed on kogu raha pühade ajal kingitusteks ja peolauale ära kulutanud. Alles pärast järgmist palgapäeva hakkavad uuesti liikuma. See on otsene märk sellest, milleni massipühad inimese viivad – stress ja rahaline kitsikus.

Minu jaoks on parim kingitus, kui lapsed ja lapselapsed tulevad, et neid kõiki kallistada saaks ja et oleks aega külg-külje vastas istuda ja rääkida, kuidas elatud. Armsate inimeste lähedus annab sooja ja paneb silmad särama.

Külla minnes võiks kingi ostmise asemel kodus küpsetada näiteks piruka, et see ühiselt ära süüa. Ei pea tingimata ootama vaagnatäit praadi, hapukapsaid ja verivorsti, mida suured pered kokku saades niikuinii valmistavad. Peaasi, et pühade söömaaja juures jääks aega ka niisama olla ja rääkida. Sel aastal ongi kahed pikad nädalalõpud järjest – jõulud ja uusaasta. Häid pühi kõigile!

Mõtetes üksi oma vana kuuse all

Monday, December 21st, 2015

Olen pikemat aega otsinud põhjust, miks enam pole suhelnud mitme omaaegse mõttekaaslasega, kes kõik on või olid erametsaomanikud, ja kelle juures sai metsi vaatamas käidud, imetletud eesti kõrgeimaid kuusikuid. Kas viga on minus, vananevas maanaises, kes hakkab ajale jalgu jääma ja heietab endiselt vanadest puudest, tundes nende väge ja aja kulgu? Kui sain teada, et kuusik võeti mõni aasta tagasi maha, pole justkui enam millestki rääkida ja vaatama ka enam ei kutsuta.
IMG_6209
Olen proovinud mõelda, kuidas metsaraiest saadava rahaga õnn õuele saabub, kuid taas ja taas satun iseendaga vastuollu. Minus on kaks mina, kes omakeskis võitlevad. Üks elab kaasajas, teine otsib metsast esiisade märke.

Mis siis ühe metsaomaniku mõtteid ja tegusid mõjutavad? On üsna kindel, et määravaks saab inimese päritolu, tema sünnikodu, keskkond ja sealt kaasa võetud suhtumine töösse, loodusesse ja väärtustesse. Oluline osa mõtteviisi kujunemisel on praegu ühiskonnal, meedial ja tutvuskonnal, kuid see on ohtlik, kui omaenda väärtushinnangud pole piisavalt kindlad ja neid saab kõigutada.

Olen mõelnud, et vahest ongi minu kui iseõppija metsanduslik kogemus ning vahetu ja emotsioonidele rajatud kokkupuude metsaga andnud tõuke, mis seab kahtluse alla metsaressursside hindamise ja säästliku ümberkäimise. Erinevad inimrühmad saavadki metsade majandamisest erinevalt aru ja see tekitab konflikte. Linnainimene, kes vahel harva satub seenemetsa või jõulukuuske tooma, kritiseerib ulatuslikke metsaraieid, mis varasemast tuttavaid maastikke on muutunud. Metsamajandajad ja -tööstus näevad puidukasutuses vaid majanduslikku poolt ja nad ei tohiks eeldada, et kõik teisedki näevad metsaraie puhul samu asju. Looduskaitsjad püüavad säilitada seda, mis meie metsades on ainulaadne, ohustatud või kadumas. Minu teine „mina“ hoiab nende poole.

Tunne, et kipume majandamisagarusega liiale minema ja kulutame lühikese aja jooksul ära suure hulga väärtuslikust ressursist, mille taastumine võtab terve inimpõlve, ei jäta mind maha. Minu „mina“ väsib kuulamast, kuidas kõrva siristatakse, et metsa kasvab rohkem juurde kui raiutakse. Tunnen selles sirinas ühe huvigrupi viisijupikese kohe ära.

Seisan nende mõtetega metsas kuuse all ja otsin vastust. Kaseküpsus on käes, kuuseni pole enam palju, kuid kas ka männini jõuan, näitab aeg. Tammeni ei ulatu meist keegi.

Kuusk on elujõuline puuliik

Thursday, December 17th, 2015

Hakkan päriselt uskuma, et õigus on neil, kes ennustavad, et kui meie vöötmes lasta metsal metsikult, ilma inimese vahelesekkumiseta olla või jätta põllud harimata, siis pärast esmalt kasvama läinud kiirekasvuliste lehtpuude surma ja kõdunemist vallutavad tulevikus maa lõpuks kuused. Kujutame näiteks ette aega, mil inimesi siin enam pole ja metsa ka ei raiuta.
Noorendik
Kui anda võimalus kuusel vabalt oma seemneid pillutada, siis täidavad tärkavad taimed tõepoolest iga võimaliku tühimiku. Olen näinud, kuidas kümne sentimeetri pikkused kuused katavad külg-külje kõrval kasvades maad nagu roheline muru. Kõigist neist suuri puid ei tule, sest karmis konkurentsis toidu ja valguse pärast jäävad ellu vaid tugevamad, nõrgad lämmatatakse. Võrdlen seda kotka pesapoegade ellujäämisheitlusega – ainult tugevam saab võimaluse suureks kasvada. Looduses käibki pidev olelusvõitlus ellujäämise nimel.

Praeguse valdavalt lageraie meetodit harrastava metsamajandamise ajastul ja suurte lankide tekitamise korral, on üsna keeruline loota, et kuusemets uueneks seal looduslikul teel. Looduslik uuendus tärkab vaid siis, kui tühjaks raiutud kohad pole suured ja kui nende lähedusse on jäänud piisavalt palju käbisid kandvaid vanu kuuski. Looduslikuks uuenemiseks sobivad näiteks häil- või aegjärkne raie. Aga kuna kõik aastad pole käbiaastad, siis vahel õnnestub looduslik seemnekülv alles mitme aasta möödudes.

Seega peetakse parimaks uuendamise võtteks ikkagi istutamist, mis sobib kindlasti suuremate lageraiealade korral. Väikse metsa omanikud, kel pole kibelust korraga suuri lageraielanke tekitada, võiksid katsetada säästlikumaid raieviise ning silmas pidada ka käbiaastate tsüklit. Eriti puudutab see neid, kel on plaan oma metsa pikema perspektiiviga majandada ning see heas seisus oma järeltulijatele edasi pärandada. Tasa ja targu toimetamise eest kingib loodus omanikule uue põlvkonna kuusemetsa.

Pildil olev noorendik minu metsas on loodustekkeline, ise nimetangi seda looduse kingituseks. Hiljuti lõikasime noorendiku vahelt harvalt kasvanud suured kased välja, ilma et järelkasvule sellest kurja oleks tekitanud. Kuused-männid kasvavad seal külg-külje kõrval ja neid on praegu rohkem kui mõistlik oleks. Mõne aja pärast peab kehvemad välja lõikama, et elujõulistele rohkem valgust ja toitu jääks.

Aasta kõige lühemad päevad

Wednesday, December 16th, 2015

Raskelt elan üle seda pimedat detsembrit. Seda enam proovin iga valgushetke märgata ja looduselt tuge leida.
kaasik
Veel silmapiiri taga olev hommikupäike sirutas oma pintsli välja ning asus sellega idakaare pilvedele tõmbama minu lemmikvärve – roosat ja helesinist. Silitas ja maalis, kuni pilved tegid endi vahel ruumi, kuhu kuldne ketas üleni ära mahtus. Valgus voogas puulatvadele ja katustele, õuele ja akendesse. Kell oli juba pool kümme ja hämarikust lühike talvepäev saanud.

Hommikusi värve ma välja pildistama ei jõudnudki, pääsesin alles päeval viivuks metsa ja ühe 1949.a. tühjaks küüditatud küla põldude vahele oma meeli turgutama. Selja tagant paistev päike valgustas põldude vahel üht vähest siiani raiumata jäetud kasetukka, mida olen vaadelnud kümneid kordi eri aastaaegadel. Eelmise talve hakul oli seal palju tetresid kasepungi söömas, seekord ei näinud ühtegi. Üleüldse on praegu maastikel linde vähe.

Hakkasin tuldud teed tagasi liikuma, kui juba sõudiski pilv madalale vajunud päikest varjutama. Maapealne valgus kahanes, ent pilved üleval hoidsid päevast veel kinni. Seal üleval on valgust rohkem.

Kas oleksin valgusest küllastunud suveajal selliseid pisiasju üldse märganud? Ikka on nii, et mida kitsimalt midagi, sealhulgas ka aega, jagatakse, seda hinnalisem see pisku tundub.
lühike päev

Segased lood selle eestlasega

Monday, December 14th, 2015

Tellisin kohe, kui raamat ilmus, Valdur Mikata triloogiast kolmanda – „Lindvistika“. Nagu eelmisedki („Metsik lingvistika“ ja „Lingvistiline mets“), pole tegemist juturaamatuga, seegi on mõtlemise raamat. Ei pea algusest lõpuni jutti läbi lugema, võib peatuda peatükkidel ühekaupa. Ja siis mõnest teisest kohast jätkata ning uuesti tagasi pöörduda.
veemustrid
Mulle meeldib, kuidas kirjanik rõhutab, et vaba ja metsiku ruumi mõttes elame eestlastena haruldaselt luksuslikku elu ja kui seda ruumi väärtustada loodusvarana, siis kuulub Eesti väga rikaste riikide hulka. Meil on inimesi vähe, enamikes maades aga liiga palju.

Kus veel mujal, kui meile määratud paigas, kõigub valguse hulk aasta jooksul ühest äärmusest teise ning kui palju varjundeid siia mahub. Leian kõige pimedama pööripäeva eel viimase valguse peegelduse kiire vooluga metsajões ning otsin sealt kujundeid, looduse kirja. Olen nii sageli teinud. Vahest aitavad looduse kirja otsingud isiklikule maailmale lähemale. Sellest kirjutab ka Valdur Mikita.

Kui raamatu autor üritab tulevikku ennustada, siis läheb mu meel kurvaks. Lohutan, et olen siis juba kaugel ära. Kuid kui 50 aasta pärast on liigirikkus vähenenud, piirikooslused hävinud ja maastikud vaesunud, mullad kurnatud ja metsades levimas 50-aastane raiering, siis kardan, et Mikital on õigus. Metsikut Eestit pole selleks ajaks enam olemas ning suur osa sellest, mis täna tavaline, on siis muinasjutuline.

Aga kuidas jääb meiega, puude varjus üles kasvanud ja seeneringidel tammunud eestlastega? Kas eestlase vaimuilma allikaid otsime jätkuvalt maalt, metsaservalt ja mere äärest, või…?

Kes me oleme ja mis meist edasi saab, selle üle on aasta kõige pimedamal ajal aega mõelda. Ja kes rohkem viitsib, võtku kätte raamat, milles Mikita saadab metsa selle lingvistika ja hõljub lindvistika tiivul üle latvade.

Kui koprad ei ehita, teeme siis veetõkkeid ise!

Wednesday, December 9th, 2015

Pärast tormipäevi ja ohtrat sadu nägin suurel kraavil veesulgu, mille tekkimise põhjuseks pean kraavile ladustatud oksahunnikut. Vaatasin ka hunnikust allavoolu ja seal oli vett hoopis vähem. Järelikult ongi oksavirn nagu kopratamm vee liikumist takistamas. Kraav ise asub riigimetsa peasihi ääres ja sinna koonduvad mitme metsasihi äärsete kraavide veed.
veetõke
Lisaks riigimetsa kuivendusvõrgustikule suubub ka üks minu ja naabri erametsa vaheline kuivenduskraav sellessesamusesse oksavirnaga tõkestatud suurde kraavi ning ega ma muidu polekski nähtule suuremat tähelepanu pööranud, kui et ka minu metsakraavis oli veetase kerkinud, vesi seisis, ei voolanud. Peale selle toimib nimetatud kraav ka eesvooluna põllumaade drenaažisüsteemile, mille veed jõuavad pärast settetiigi läbimist samasse kraavi. Ristmikul, kus pildi tegemise hetkel seisin, on kokku kolm truupi, kustkaudu veed suurde kraavi pääsevad.

Mäletan väga hästi, kui suve lõpul raadati riigimetsas peasihi äärse kraavi kaldaid ning saadud materjal kokku veeti. Ümarmaterjal viidi kohe ära, oksad aga ladustati hakkeks tegemist ootama. Nii juhtuski, et oksavirnad pandi mõnes kohas otse kraavi peale, kus tol ajal vaid raasuke vett põhjapeal oli.

See on üldiselt levinud, et metsast välja toodud palgid virnastatakse risti üle kraavi. Pikemat sorti ümarmaterjal jääb otsipidi kahele kaldale toetuma ja vesi saab allpool edasi voolata. Kauaks see kraam nagunii sinna ei jää, rekkad viivad ära. Kahjuks ei taibanud kuival ajal oksi kokku vedanud masinamees, et virnast võib saada suurt kraavi sulgev tõke, peaaegu nagu kopratamm. Nüüd päästaks olukorra üksnes hakkur, mis vees poolenisti ligunenud oksad välja tõstaks, purustaks ja minema toimetaks.