Arhiiv January, 2016

Kui puud meie juurest ära lähevad

Tuesday, January 26th, 2016

Viimastel nädalatel on olnud aega palju mõelda elatud elule ning ikka ja uuesti jõuan tagasi lapsepõlve. Eestlasele omaselt paigatundliku inimesena on mulle kallid kõik mälestuspildid koduõuest ja kodukülast, kodupõldudest ja karjamaast, kodumetsast ja tähenduslikest vanadest puudest.
vaher
Otsisin üles meie õuele pöörava tee otsas kasvanud vahtrast tehtud viimase pildi, enne kui see maha saeti. Öeldi, et riigimaantee ohutuse mõttes.

Vanasti olid minu sünnikoju saabuja jaoks teeotsal kasvavad kaks vahtrapuud märgiks, mille vahelt isegi hobune ilma ohje liigutamata teadis alla pöörata. Üks kahest puust sai hukka juba 40 aastat tagasi maaparandustööde käigus, mil tasandati põlluks ka õuele viiv talutee. Aga teine vaher, taluaja oluline sümbol, elas edasi. Ühtki märki vanadusest või halvenevast tervisest tal küljes polnud.
Jaa, mul on kombeks nutta taga puid, kes on hukka saanud, minu juurest ära läinud, võttes kaasa mitmeid mulle olulise tähendusega mälestusi. Nii suri vanadusse ka kuulus karulaskmise kask, kui tema poolteist sajandit kestnud värvikas elu loomulikul viisil otsa sai. Tema kännu ümber kasvab juba ammugi uus mets ja uued kased. Ainult koht ise vajab aegajalt näitamist nii lastele kui lastelastele, et meeles püsiks.

Meie lapsepõlv ja kodu on need, mis meid terve elu saadavad. Maalapse lihtsad asjad, olgu nendeks või põlised õuepuud, kus kiik rippus või kust kevadel mahla lasti, annavad ellu kaasa paigatunde ja jätavad hinge iseäraliku igatsuse, mis meid ükskord tagasi kutsub.

Lisan lõppu, et vana vahtra juurest paistis pildi tegemise ajal (2009.a. talv) kaugel vasakus servas kunagine metsavahimaja ja otse üle põllu ka mets, mida tolleks hetkeks polnud metsafirma jõudnud maha võtta. Praegu pole tee ääres ei vahtrapuud ega põllu taga metsa, majake veel püsib.

Puudel õitsvad leevikesed

Monday, January 25th, 2016

Need Mikk Tammepõllu lauldud sõnad hakkavad kummitama, kui külmal jaanuaripäeval leevikesed puulatva maanduvad ja end madala päikese paistel soojendavad. Ühed punased nagu ubinad, teised roosakalt hallide rindadega.
leevike
Käime, möödume, inimesed, ei me kuule, ei näe. Puudel õitsvad leevikesed, aknaklaasidel jää… Talv. Aeg seisab ja hing ootab päris õitsemist.

Vahtrapuul, kuhu üksik emaleevike viivuks peatuma jäi, on viimasedki rootsud seemnetest tühjaks söödud. Kevadel, kui mahlad uuesti liikuma hakkavad, tuleb orav ja asub magusaid pungi ludistama. Nii on ta igal kevadel teinud. Olen jälginud ja mõelnud, mida ta küll raagus okstelt leiab. Eks ikka kosutavat mahla.

Veel paar kuud kannatust, siis on päike soojem ja linnukesel vähem muret, mis ta sööb, kust ta saab. Et ta külmaga nälga ei sureks, siis puistame seemneid ja riputame pekki.

Kui kell 9 hommikul aknast välja vaatan, on esimesed juba toidulaual kohal. Praegu peaks sel ajal ka päike tõusma, kuid just siis ongi kõige külmem. Lindude esimene mure on toitu leida, mis ööga jahtunud kehad üles soojendaks.

Lasen masinast endale suure tassi kanget kohvi, istun pliidi suu ette madalale taburetile ja hakkan tuld tegema. Köök läheb soojaks ja uus talvepäev võib alata.

Varsti on ka leevikesed koos põldvarblaste, tihaste ja rohevintidega kõhud täis saanud, end üles puudele õitsema seadnud ja ootavad päikest. Vaikselt kostuvad nende sumeda flöödina kõlavad häälitsused. Inimesed käivad, kuulevad ja vaatavad…

Nõgikikas koputab

Wednesday, January 20th, 2016

Musträhni kutsutakse rahvapäraselt ka nõgikikkaks, suled mustad kui nõgi. Tugev pikk nokk on hall ja silmad nagu husky kelgukoertel. Peanuppu kaunistab punane laik.
musträhn
Musträhn on meie suurim rähn, nii kaalult kui mõõtmetelt. Sagedamini võime kuulda tema häälitsusi kui näha lindu ennast. Neid häälitsusi ei saa mitte kuidagi segi ajada mõne teise linnu omaga. Kui üle puulatvade must lind tuhiseb ja samal ajal kri-kri-krii kiristab, siis on see nõgikikas. Veelgi võimsamalt kõlab musträhni pasundav üksikhüüd – kljöö! Häälitsuste kirjapilt ei pruugi kõlada täpselt, kõike peab metsas oma kõrvaga kuulma.

Musträhn on metsalind ega satu kuigi sageli inimasustuse lähedusse. Vaid talvel, kui nad laiemalt ringi liiguvad ning päev kulub üksnes toiduotsingutele, võib musträhn majade lähedale metsatukkadesse ilmuda, eriti kui seal haigeid või kuivama hakkavaid puid kasvab. Siis koputavad nad tüvesid, toksivad auke ja lõhuvad koort, et selle alt tõuke kätte saada.

Olen kevadel ühele ametis olevale musträhnile päris lähedale hiilinud, ilma et lind oma tegevust pooleli jätaks. See oli 10 aastat tagasi aprilli lõpus, kui minu metsas suure männi kallal must lind oma kümmekond päeva järjest kopsis ja pesaõõnsust tüvesse uuristas. Kopsimine kostis kaugele ja seda pikad päevad järjest. Loomulikult tundsin huvi ja hiilisin lähemale.

Suve hakul kasvasid rähnipaaril ka pojad üles. Järgmisel aastal nad samasse õõnsusesse enam tagasi ei tulnud, tegid kusagile jälle uue. Ega musträhn mõnd kiibakat peenikest puud pesaehituseks vali ka, ikka korralikud jämedad tüved valib, eelistatult siledama koorega haava või männi. Rähni meisterdatud õõnsustes pesitsevad järgmistel aastatel jälle teised linnud või kasutab neid magamistoana metsnugis.

Mets kasvab ka inimese sekkumiseta

Tuesday, January 19th, 2016

PiirisihtPildil olevat metsa pean mulle kuuluvatest üheks ilusamaks. Pilt on tehtud piirisihilt, paremal naabri oma, vasemal minu. Mõlemad ostsime need tükid vabade maade erastamise käigus sajandivahetuse paiku.

Sihi lõpus tuleb vastu oja ja selle taga riiklik maastikukaitseala koos laugasterohke rabamassiiviga. Üks vaikne ja suurtest raietest puutumata piirkond, kus elasid (või veel elavad) metssead ja tegutseb hundikari. Minu metsaosal oli oja ääres kuusel herilaseviu pesa ja natuke eemal suure kase harude vahel vanas risupesas elas händkakk. Vanasti olid seal küla heinamaad, mida meenutavad mõned vaevu säilinud kuhjaalused. Nüüd katab ala umbes 70-aastane mets. Pildil olev eraldis on 2. boniteediga, mustika kasvukohatüübis.

Külmal aastaajal, kui mudase põhjaga oja jäätub, pääseb edasi kaitsealale ja rinnakut pidi ülespoole tõustes jõuab rabasse. Rabas aga saab talvel liikuda kas räätsade või suuskadega ning käia jäässe külmunud tihedas laugastikus.

Ma armastan seda metsa, ehkki ei käi seal nõnda sageli kui oma kodumetsas või jõe tagustel maadel. Pildil oleval eraldisel pole ma mingeid metsatöid teinud, pole veel raatsinud sealset looduslikku kooslust muutma hakata. Harvendusraiet ju võiks teha, majandamiskavaski nii soovitatud. Teise rinde kuused ja mõned kehvemad männid võiks tõepoolest maha võtta. Selleks aga peab aega valima, sest puitu saab välja tuua vaid üle põllu, mis mulle ei kuulu. Mitu aastat järjest on seal varasügisel üsna varsti pärast lõikust uus talivili külvatud. Vili aga on püha ja orasest üle ei sõideta, ka mitte talvel.

Sellest metsast mõnisada meetrit piki oja ülesvoolu leidsime suvel samast massiivist ühe vana metsaosa, kus kasvas rohkelt kaitsealuseid orhideesid, nende seas üpris haruldasi. Seal polnud inimkäsi vähemalt 100 aastat ühtki puud raiunud ja ometi kõik toimis.

Olen võrrelnud, kuidas hakkavad tegutsema erinevad inimesed, kui neil on õnnestunud erastamise käigus metsamaa soetada või tänapäeval kelleltki osta. Kes püüab ostukulutused kohe raiega tagasi teenida, nagu teevad seda kõik maid kokku ostvad metsafirmad, teine tahab metsa hoida, seda veidi kujundada ja hiljem lastele pärandada. Sellisel männienamusega eraldisel, nagu pildil paistab, on lõppraieni veel oma 30 aastat aega. Las ta olla.

Sooja tuba kõigile

Monday, January 18th, 2016

Ma pole enam riskinud autoga neile metsateedele minna, kus jäljed sisse tallamata. Kohev lumi on poolde säärde, suusk vajub läbi, räätsad samamoodi. Seepärast elangi nagu karu koopas, kütan ahju ja lasen ajal lihtsalt kulgeda.

Raietööd lükkuvad edasi. Kui ilmaolud lubavad, siis ehk veebruaris proovime.

Lugesin Erametsaliidu värsket pressiteadet, kus sissejuhatuses mainitakse, et erametsaomanikud raiuvad liiga vähe, mille tõttu jääb kasutamata tuhandeid tihumeetreid puitu. Tõepoolest kasvab meil üksjagu väheväärtuslikku lehtpuumetsa, samas tulu andvad raieküpse okaspuupalgi metsad vähenevad jõudsalt. Saepalgi lõikamisega kaasneb ka ladvapoolne peenem ja okslik sortiment, mida varem paberipuuna kõlbas müüa. See turg aga on hetkel null-seisus. Küttepuude turul on samuti ülepakkumine, sest aina vähemaks jääb majapidamisi, kus halupuudega köetakse.
Picture 022
Järelikult on tarvis leida väheväärtuslikule puidule mahukamaid kasutusvõimalusi. Üheks selliseks oleks keskkütte katlamajade laialdasem üleminek hakkpuidule, lisaks soovib Erametsaliit, et taastataks kombineeritud soojus- ja elektritootmise jaamades puidu kasutamine.

Meie siinset asukohta silmas pidades oleks puidu vedu idapiirile Narva elektrijaama kallis ning 20-30 eurosest ostuhinnast jääks pärast ülestöötamist ja ülipikka transporti omanikule vaid pisku. Mis vägi sunnib metsaomanikku raiuma, kui sellest tulu ei saa? Kateldesse minev puit peaks tulema lähemalt, et transpordikulud liiga kõrgeks ei kujuneks. Suuremad soojakatlad on vaid maakonnalinnades ja seal kasutatakse peamiselt hakkpuitu. Haket saab muidugi teha nii okstest kui ka kõigist raiutud nottidest, mis saeveskitesse saata ei kõlba. Hall-lepp, remmelgas, metsakuiv, mädanikuga okaspuu, okslikud ladvaosad – see kõik kõlbab kütteks.

Ligemale kolm nädalat kestnud talvekülm on suurendanud vajadust rohkem ruume kütta ja see paneb paratamatult mõtlema, millest sooja saada ja kuidas tuleb odavam. Maainimesed on harjunud halupuid kasutama, asulate eramajad samuti. Küttepuude valmistajaid ja müüjaid leidub nii erategijate kui firmade hulgas. Mis muud, kui varugem küttepuud juba aegsasti järgmiseks talveks valmis.

Nostalgiline jaanuar

Friday, January 15th, 2016

Leidsin oma pildipangast ühe vana foto 2009.a. jaanuarikuust, seega täpselt seitse aastat tagasi tehtud.

Mäletan selgesti seda õhtut, kui külmenev päev hämarusse jõudis ja kodupõllud uttu mattusid. Tulin parasjagu metsast ja enne auto juurde jõudmist need pildid tegingi – ilus oli.
Picture 049kodumaa
Tagasi mõeldes on see foto omamoodi ajalooline, sest seda vahtrapuud minu kodutee otsas ega ka seda metsatukka vasemal pool pole enam olemas. Teemeistrid võtsid vahtra ja metsafirma raius metsa. Ainult võsalank on seal järel, kuhu ühtki uut väärtuslikku puutaime pole raatsitud istutada.

Ilmselt on blogi lugejate jaoks selgesti tuntav minu viimase aja depressiivne kalduvus möödunud aegades sorida. See pole üksnes seepärast, et vananedes paistab minevik ilusam, puud kõrgemad ja taevas sinisem, vaid et soovingi taastada mälupilte lapsepõlvest. Püstitasin eesmärgi panna laste ja lastelaste jaoks kirja mälestusi sünnikodus elatud aegadest ja inimestest, ka tolleaegsest külaelust, taastada pilte metsast, põldudest ja karjamaadest enne kolhoosiaega ja maaparandusega tehtud muutusi. Võin ju kuipalju tahes lastega praeguseid radu kõndides rääkida, kuis enne oli, kus kiviaia ääres pihlakad kasvasid ja rästikud elasid, kuid nemad ei suuda seal ikkagi näha seda, mida mina mälus kannan. Seda mälestuste kiviaeda ja pihlakat põllutee ääres enam pole, on vaid suur lage väli. Las nad siis vaatavad hiljem ajaloolisi kaarte ja loevad nende kõrvale minu kirjapandut – nii ehk kestavad meie põlistalu lood edasi.

Muutused on toimunud ka viimastel aastatel, mil külast on igavikku läinud viimased põliselanikud ja paigale jäänud vaid paar-kolm kolhoosiajal tulnut. Üht talukohta hoiavad lagunemast õnneks pärijad, kuid nemadki käivad kohal vaid suviti. Põlistest olen elus vaid mina ja kui ma oma mälestusi üles ei kirjuta, vaovadki nii küla kui mu oma kodutalu lood unustusse.

Oksad, õõnsused, pahad

Tuesday, January 12th, 2016

Külm andis järele ja kõndisin tiiru metsas. -10 kraadi on juba päris mõnus, ei hakka ninna ega varbasse. Loodus magab, metsas on vaikne, jälgi lumel vähe. Vaid korraks häälitses puude vahel üks tihane ja juba oligi silmist kadunud. Metsateed tagasi tulles nägin siiski üht hea tervise ja uhke koheva kasukaga rebast. Väga erk loom oli ja mind juba eemalt märgates kadus otsemaid kuusenoorendiku alla. Tundub, et kärntõbi hakkab taanduma ja vähesed ellujäänud rebased kosuvad.
pahk ja õõnsused männitüvel
Eilsele loole tagasi mõeldes lappasin pilte erilistest puudest. Eks ma olen neid metsas käies varemgi tähele pannud ja pildistanud.

Siin on üks okslik mänd ühel kaitse all oleval eraldisel riigimetsas. Just sellistes kohtades, mis igasugustest raietest puutumata on jäänud, võib midagi huvitavat leida. Inimestel (metsameestel) on ju kombeks, et puud, kel pole lootust kasvada tulevikus sirgeteks palgipuudeks, eemaldatakse hooldusraiete käigus. Ilusaks ja väärtuslikeks peetakse vaid sirgeid sihvakaid palgipuid.

Mina otsin aga nimelt erilisi. Ka oma metsas pole mõnes kohas, kus huvitava kujuga puid kasvab, raatsinud raiet teha, sest siis pole enam järel, mida vahel vaatama minna. Kui selline puu peaks vanadusest pikali kukkuma, no küllap nii oligi ette nähtud.

Pildil olevat mändi vaadates mõtlesin siis ja usun ka nüüd, et kui palju elupaiku võiks selline okslik, kahe paha ja mitme õõnsusega mänd näiteks kakkudele või ka oravale pakkuda. Ega nugiski rahulikust magamiskohast ära ütle. Õõnsuses elades on mõnus ümara paha või jämeda oksa peale peesitama tulla ja sealt ümbrust jälgida.

Erilised puud

Monday, January 11th, 2016

Tahaksin alanud aastal pühendada rohkem tähelepanu metsas kasvavatele erilistele puudele. Puud on nagu inimesedki – igaüks ise nägu. Pahaga, vindiga („vintis“), sõlmes tüvega, paksenditega, nõialuudadega, suurte avaustega, mitme „jalaga“, eriti vanaks elanud või väga kõrgeks kasvanud – nemad ongi erilised ja väärivad tähelepanu.
kahel jalal kindlam
Oma „karukase“ metsast leidsin ühe teistmoodi kuuse, kel vanust 40-50 aasta vahel. Kuusk seisab kahel jalal, alt võib peenema kondiga metsloom läbi pugeda. Mismoodi puu sedasi kasvama on hakanud, jääb mõistatuseks. Oleks kuuse all kasvõi kivimurakas olnud, siis võiks arvata, et puu ajas kasvades juured ümber kivi. Mingit kivi aga pole.

Paljastunud juurtega mände olen näinud küll. Seisavad mitmel jalal, nagu hakkaksid kohe astuma, kindlamat jalgealust otsima. Enamasti kasvavad sellised puud rannikul, kus tuuled puhuvad ja lained liiva uhuvad. Kord Nõval käies ei saanud ma pilku sealsetelt rannamändidelt kuidagi ära.

Lodumetsas võib mitme „jalaga“ sangleppi kohata. Nende tekkimise kohta on mul mingi teooria peaaegu olemas. Kuna sanglepp hakkab hästi kasvama kännuvõsust, enamasti lausa kännu küljelt, siis pinnasest toitaineid otsima minnes hargnevad juured vana kännu ümber laiali. Aastate pärast, kui noor sanglepp on end tugevasti mulda kinnitanud, on vana känd tema juurte all juba kõdunenud. Nii saabki võimalikuks, et juurekaela alla tekib tühimik.

Kuuse puhul oleks vist liiga julge oletus, et pildil olev puu otse vanal kännul kasvas ja oma juured kahele poole kändu ajas. Kui vana känd kõdunes, siis jäi temast puu alla tühimik. Aga mine sa tea, äkki võiski nii olla.

Külm, nii külm…

Thursday, January 7th, 2016

Kõik on praegu teisiti kui varem ja muutunud eluga krõbekülmal jaanuarikuul tuleb vähehaaval harjuda, uusi mõtteid ja eesmärke otsida. Metsapildid on pärit veel vanast aastast, sest uusi, mida lugude juurde panna, pole jõudnud teha. Õues on praegu harjumatult külm, loodus lumest valge ja taevas helge.pahaga sanglepp

Enne uut aastat lund veel polnud, kui kodumetsas kõige suuremaid ja vanemaid puid vaatamas käisin. Üks pahaga sanglepp kutsus end imetlema. Olin mõni aeg varem märkinud ära, kustmaalt peaks kulgema lageraielangi piir ning lasknud ka alusmetsa võsa töömehel maha võtta. Sanglepp ja üle 120-aastased männid oleksid raiest välja jäänud. Eraldis ise on suurem, raiesse mõõtsin sellest poole. Ükski seadus ei sunni kogu eraldist korraga maha võtma.

Hetkel aga on raieplaan siiski edasi lükkunud ja pole midagi katki, kui sel talvel see üleüldse tegemata jääb. Palki võetakse saeveskites praegu piiratud kogustes vastu, lepingulistel partneritelgi koormate arv kuus limiteeritud, sest lao tagavarad on suured. Väikeomanikel sinna vahele pääseda pole lihtne. Paberi- ja küttepuu müük on samuti üsna keeruline. Suuremad omanikud püüavad külma aega kasutada raietöödeks oma märgades metsades, kuhu ligipääs ongi võimalik vaid külmunud maaga.
Minul pole kiiret kuhugi, jälgin rahulikult puiduturu olukorda ja ilmamuutusi, igaks juhuks lasen metsaveotee siiski traktoriga üle tallata, et märjemad kohad kõvaks külmuksid ning jään oma võimalust passima. Külmaga on hea ka lihtsalt kodus istuda, lindude söögimaja külastajaid jälgida, ahju kütta ja kirjatöid teha, sekka ehk ka mõne metsaretke teha.

Mu ema armastas sireleid

Monday, January 4th, 2016

Istusin ema voodiserval kui ta läks. Pikk elu ja viimase 19 aasta ja 8 kuu pikkuse haiguse vaevad said uue aasta teisel päeval otsa.
sirelid
Üle kõige armastas mu ema sireleid. Kesk talve külmal ajal pole võimalik emale õitsvaid sireleid tuua. Ka suviti jääb nüüd tagakambris vaas tühjaks.

Mu lapsepõlvekodu akna all ja veel kaarjalt ümber majaotsa kasvasid jalgtee ääres sirelid. Need olid ema istutatud, lillad ja valged. Ema õpetas sireliõitest õnne otsima. Valgete seast võis viielehelisi sagedamini leida ja need tuli alla neelata. Kui suve hakul akna lahti tegime, oli kamber sirelite hurmavat lõhna täis.

Veel armastas ema pojenge ja flokse. Meie koduõu on siiani neid lilli täis, kõik kunagi ema istutatud. Kui maa kevadel jälle roheliseks läheb ja juunis pikk pojengipeenar õitesse upub, mõtlen emale.
Ma usun, et kohas, kuhu ta läks, pole ei vaeva ega valu. Ema kõhnunud näole oli ilmunud salapärane leebe naeratus ja paled silenenud, kui viimsele voodile asetades talle valge heegeldatud villase salli hallide juuste ja kaela ümber sättisime. Aitäh, ema!