Arhiiv February, 2016

Naistes on nii jõudu kui patriotismi

Monday, February 29th, 2016

Täna on eriline päev, sest järgmine taoline tuleb alles nelja aasta pärast. On lisapäeva-aasta 29. veebruar. See päev annab naistele ühe erilise õiguse: nimelt – kui naine tuleb mehe kätt paluma, siis ei tohi talle ära öelda. Seega – mehed, olge valvel, sest üksikud või vanast partnerist tüdinenud naised võivad hakata täna seda harva pakutavat võimalust kasutama!
eluase
Eks looduseski kehtib paljudel liikidel kord, et emane valib paarilise. Isase ülesandeks jääb talle parim pesakoht leida ja valmis ehitada.

Mets elab kevade ootuses. Vana sanglepa tüüka õõnsusesse pääsemiseks on raiutud juba korralik sisenemisava, minu rusikas mahub sisse. Uudistasin ka sisemust: põhjas paistis puukõdu ja laaste. Sobib hästi mõnele kakulisele. Neilgi on tugevam pool emane.

Pärast raietöid, millega tõusin korraks ka „aktiivsete metsamajandajate“ ridadesse, vajan kiiret tagasipöördumist hingelähedasema tegevuse juurde – jääda loodusvaatlejaks, metsakasvatajaks. Kui ikka ei soovi korraga mitmeid hektareid lagedaks raiuda, kust kümneid rekkatäisi puitu turustada saab, siis tuleb kellegi külje alla pugeda, kel on lepingud ja kes aitaks väiksemate puidukoguste müüki vahendada. Siinjuures ilmnebki vajadus kuuluda metsaühistusse, kus puidumüügiga tegeldakse.

Ma ei imesta enam sugugi, miks inimesed oma metsakinnistud maha müüvad. Maamaks, palju tüli, vastutust ja sekeldusi, tootlikkus väike ja raietulult koorib riik oma osa. Normaalset palka saaval inimesel neid muresid pole, sest kui maad pole, pole ka omaniku kohustusi ega vastutust. Raha teenitakse muudes õpitud ametites hoopis rohkem ja stabiilselt. Maa ja metsa omamine ongi ühest küljest luksus, teisest kandist vaadates jälle põlisasukate patriotismi tunnus.

Minus pole see maa-eestlaseks olemine kuhugi kadunud, sest juured on kõvasti kodumullas kinni. Õnneks on samasuguseid üsna palju alles.

Remmelgate kiusamisest

Friday, February 26th, 2016

remmelgate kiusaminePilt on minu metsa ühest 20+ a. vanusest noorendikust, kus kolhoos vahetult enne maade tagastamist oli teinud lageraiet ning mis uuenes looduslikult üllatavalt hästi. Mõni aasta tagasi lasin seal teha valgustusraiet, mille käigus sai lehtpuid vähemaks võtta, kuid siis jätsime minu soovil remmelgad noorendiku vahele kasvama. Ma kartsin, et kui need maha võtta, kasvavad kännuvõsudest hoopis tüütumad pajupõõsad, ühe tüve asemel terve hulk laiutamas. Nüüd aga sain aru, et kiirekasvulised ning juba puu mõõtmeid omandavad remmelgad hakkavad noorendikus oma laiutavate võradega liiga palju ruumi võtma ja teisi puid ahistama.

See noor mets asub otse värskelt tehtud raielangi kõrval, seepärast palusin saemehel pärast tööd natuke neid remmelgaid kiusata ja tüvesid koorida. Kokku kasvab noorendikus kümmekond sellist remmelgat. Varem pole ma remmelgate pikaajalist suretamist proovinud, küll on see okshaaval kuivamise meetod aidanud lahti saada suure võraga haabadest, jättes teised puud rikkumata.

Tegelikult proovis noorendiku hooldaja tookord võsasaega mõne remmelga tüvesid ümbertringi kuni südamikuni läbi lõigata küll, kuid see ei mõjunud üldse. Lõikekohad on praegugi näha, puud pole teinud teist nägugi. Kas seekordne koorimine mõjub, saab alles paari-kolme aasta pärast teada.
Kui plaan peaks õnnestuma ja remmelgad hakkavad kuivama, siis oksad kukuvad pikapeale ise alla. Kui ümberringi teised puud suuremaks saavad, ei sega püsti jäänud kuivad remmelgatüükad oma naabreid enam sugugi. Selline on minu mõte, kuid kas nii ka läheb, selgub kunagi hiljem.

Pidupäev on puhkamiseks

Tuesday, February 23rd, 2016

Homme on kodumaa sünnipäev ja suurem osa inimestest sel päeval tööd ei tee. Küllap puhkavad ka metsamehed.

Mul oli juba paar nädalat tagasi valmis pandud üks kõnekas foto oma metsast, kui langetuskiil ja kirves jäid kännule järgmist tööpäeva ootama. Nüüd on need sealt ammu ära viidud, raie lõpetatud ning langil teist päeva rahu. Pilt aga räägib metsatööst rohkem kui sõnad.
ootel
Sel pildil on hästi näha, kuidas vanu puid sai loodusliku järelkasvu vahelt nii langetatud ja hiljem ära toodud, et noored kuused praktiliselt kannatada ei saanudki. Olen tänulik nii saemehele kui väljavedajale, kes mu soove arvestasid.

Mul on kogu aeg olnud aukartus metsa ees, sest ei tea ju, kas teen õigeid otsuseid. Kui valesti läheb ja rahast mõtlema juhtun, saan karistada. On väga hästi meeles, kuis 90-ndate lõpupoole lasin ühe sihi keset metsa sisse raiuda, mis poolitas suurema massiivi kaheks. Nii lolli raiet polnud selles metsas keegi varem teinud, kuid mina oma kogenematuses arvasin, et mis see sihi jagu ilusate puude võtmist metsale ikka teeb. Isepäisus sai varsti füüsiliselt karistatud, oksavaal tõmbas mu jalust maha, kukkusin põlvega vastu teravat toigast ning pärast käisin mitu nädalat karkude ja kepiga. Teine kord oli hiljem veel, siis muljus lepapalk sõrmeluid. Sellest ajast, kui uut metsa istutama ja hooldama hakkasin, on mets mind omaks võtnud ja hoidnud.

Ühel päikselisel kevadpäeval lähen ja istun kännule ning ütlen hingelt kõik ära. Tahan puudele rääkida, kuidas ma tegelikult oma esiisade maad, oma kodukohta ja siinseid metsi armastan. Siinsest loodusest ja vanaema lauldud lauludest olen saanud oma usu ja elujõu. Kindlasti pole ma ainus eestlane, kes oma kodumaast samamoodi mõtleb ning talle sünnipäevaks kestmist ja õnne soovib.

Paberipuit ahju

Monday, February 22nd, 2016

Metsamaterjali turul on olud võrreldes kuue aasta tagusega kõvasti muutunud. Just nii palju aega on möödas, kui ma kodumetsas viimati ühe tõsisema raie ette võtsin. Siis lasin teha veidi lageraiet küpses kuusikus ja kõrval ka harvendusraiet. Tol korral müüsin raieõigust.
Kõik kütteks
Seekord otsustasin, et kauplen ise kohalikud ülestöötajad ja seejärel leian virnastatud metsamaterjalile ostjad. Ega ma ka ise passiivseks kõrvaltvaatajaks jäänud, olin iga päev ametis ja vajadusel ka kättpidi pehmeks muutuvaid veoteid tugevdamas.

Minu meelest on FIE-na majandaval metsaomanikul targem ühes aastas raiega mitte üle pingutada, sest riigimaksud (sots- ja tulumaks) võtavad tulust suure osa nagunii ära. Olen maksustamise reguleerimiseks kasutanud ka FIE erikontot, kuhu tulevasteks investeeringuteks (metsauuendus, valgustusraied, maaparandus) mõeldud raha ajutiselt paigutada ja hiljem kasutada. Kõike on aja jooksul proovitud.

Praeguse puiduturu juurde tagasi tulles annab tunda see, et varem edukalt müügiks läinud paberipuit tuleb nüüd panna küttepuuga ühte virna. Pildil on näha, et virnas on suur osa sellist puitu, mida varem ahju poleks aetud. Arvutasin, et okaspuupalgi ning kase- ja sanglepapaku kõrval läks küttepuuvirna ligi 30% metsast välja toodud materjalist – kõverat või okslikku kaske ja sangleppa, latte ja kahjustustega jämedat okaspuud. Müüa saab seda küttepuu hinnaga, no ja endale tasub samuti tagavaraks varuda.

Mõistan hästi, et kui põhjamaad paberitööstuse tooret enam endises koguses sisse ei osta ja selle puiduliigi hinnad on meil küttepuuga samale tasemele langenud, siis tulebki erametsaomanikel oma väiksemad puidukogused halupuudeks töödelda. Odavat puitu kaugele transportida ei tasu. Õnneks pole maal veel ahjusid majadest välja lõhutud ja iga küla kütku oma ahjud kohalikus metsas kasvanud puiduga.

Tammelehed ootavad kevadist vahetust

Friday, February 19th, 2016

Mõned tammed ei langeta sügisel lehti, need püsivad puus kuni uued lehepungad nad kevadel lahti suruvad. Eriti palju küll selliseid tammesid pole, kuid seda vahvam on veebruari keskel mõnd lehtedes puud näha. Mis põhjusel mõned tammed lehtedest sügisel loobuda ei taha, mina ei tea.
Tamm hoib lehti puus
Kolmapäeval nägin selle talve esimest viud. Lendu tõustes paistis üleni hele tiivaalune, seega määrasin linnu pigem tali- ehk karvasjalgviuks, mitte hiireviuks. Muid tunnuseid peale heledate tiibade ei õnnestunud näha. Taliviud on põhja poolt tulnud talikülalised, mitte meil pesitsejad.
Kirjutan siin läbisegi nii looduses nähtust kui oma metsatöödest, sest päevad kulgevadki töiselt. Metsavedu on käimas ja sellega kaasneb üksjagu muret, sekeldamist, aga ka füüsilist tööd.

Üle pika aja sai jälle latte ja oksi sikutada, sest paaris kohas olid metsateele rööpad tekkimas. Piki metsastunud karjamaapõldu kulgev rada kannab üldiselt hästi, kuid mõnes märjas lohukohas pressib raskema koormaga pori välja. Ikkagi endine põllumaa ja rohukamara all paks kiht musta huumust. Neid kohti tuleb aegsasti tugevdada. Noore tiheda kuusiku vahelt saab allajäänud kiduraid kuuski võtta ja kõrval on ka lepikut, kust puid langetada, juppideks lõigata ja rööpa põhjasid kandvamaks muuta.

Kasulik on lepalatid rehvi laiuse mõõtu saagida ja need väikse nurga all rööpa põhja külg-külje kõrvale laduda. Mida paksema kihi laduda jõuab, seda parem. Pärast lepaoksad ja kuused peale. Aitab hästi.

Lagedal kulgev põllutee, mis on veo juures kõige haavatavam lõik, peab õnneks vastu, sest paaril eelneval ööl olnud miinuskraadid tulid õigel ajal. Kolme päevaga saab ehk metsast kogu materjali kätte, raiet sai üsna mõõdukalt tehtud peamiselt vaid kohas, kus edasilükkamine oleks looduslikule järelkasvule takistuseks muutunud.

Käsitsi tehtu on endiselt au sees

Wednesday, February 17th, 2016

käsitsi langetamineOsa minu metsas käsitsi lõigatud palke läheb palkmajade ehituseks, seepärast käisin korraks majameistrite tööd piilumas. Loomulikult näen iga päev ka saemehe tööd metsas ja kui järjekordne puu on langenud, riskin korraks ka lähemale minna. Pildi hetkel oli käsil kuuse laasimine, seda puitu kasutatakse palkmajade juures samuti osade detailide (sarikad jm.) valmistamiseks.
Palk palgi haaval
Teisel pildil laovad mehed palksauna, kõik seinapalgid on männist. Mehed ütlesid, et saab ka kuusest, kuid kuusk on visa hingega ja kipub seinas „mängima“. Männipalgist sein saab parem.

See on terve protsess, kuidas metsas kasvavast puust viimaks ilus palkmaja valmib. Austan väga meistrite oskusi ja nende teadmisi puidust, veel rohkem aga seda, kui kõike tehakse käsitsi, järgides vanu traditsioone.

Lisaks sellele, et palkmajade ehitusel kasutatakse metsas hoolikalt valitud ja käsitsi langetatud palke, toimub ka palkide töötlemine käsitsi. Männipalgid kooritakse liimeistriga käsitsi ja veeretatakse alusele ootama. Mõned tellijad soovivadki selliseid palkseinu, mida rohkem töödeldud pole.

Levinum on see, et pärast liimeistriga koorimist hööveldatakse need palgid elektrihöövliga käsitsi üle, vastavalt tellija soovile. Kõik tapid ja sooned lõigatakse käsitsi, abiks mootorsaag. Nii palju siis erinevust vana aja ja tänapäeva vahel, et kirve asemel võetakse mootorsaag ning palkide tõstmiseks elektriga töötav tali. Ehitamise põhimõtted aga on jäänud samaks, välja arvatud see, et palkmaja ei laota üles otse majaplatsil, vaid enne sätitakse seinad püsti ehitaja juures varjualuses.

Seejärel palgid nummerdatakse, seinad võetakse koost lahti, transporditakse tellija õuele ning laotakse seal ettevalmistatud vundamendile samasugusena uuesti üles. Pärast kivikatus peale, see pidavat palkehitistele kõige sobivam olema. Nägin alustaladel ka ilusaid laiu servamata laudu, mis tõenäoliselt lagedeks on mõeldud.

Olen uhke, et meie kandis on väike-ettevõte, kus üle 10 aasta selliseid maju kokku pannakse. Eriti hea tunne on teada, et erametsades, sh. ka minu metsas kasvav jäme palk leiab väärika kasutuse Eestis, mitte ei rända vahendajate kaudu tont-teab kuhu. Kohapeal kasvanud puul on vägi, mis kandub palkseinte kaudu edasi inimestesse, kes seal elavad. Sain selle tunde lapsepõlvekodust.

Raie meelitab põdrad langile

Tuesday, February 16th, 2016

Pühapäeval, kui saemeest metsas polnud, on tema tehtud tööd käinud üle kontrollimas üks põder. Küllap sama loom, kes samas kohas ka detsembrikuus, kui ma langi piire märkimas käisin, ringi jalutas.
põder kooris mändi
On päris tavaline, et metsaraie meelitab põdrad langetatud puude oksi, eriti haavaoksi, sööma, aga seekord meeldis loomale hoopis männikoor. Selles kohas haabu pole. Mitu ladvapoolset männipakku, kus koor õhem ja pehmem, olid üsna paljaks kooritud. Kuusest pole loom hoolinud.
pabulad
Metsamasinatel töötavad mehed on rääkinud, et traktorit põdrad ei karda. Passivad natuke eemal ja kuni masin koormat viima läheb, tulevad langile tagasi. Kiivriga saemeest nad ka seni ei karda, kuni too saega puu kallal müristab. Küllap teavad, et see ei ole ohtlik jahimees (kuigi muul ajal ju võib olla).

Eelmisel nädalal nägin ühe metsanaabri 30+ aastases kuusikus, kus ta hiljuti harvendusraiet tegi, et põder on seal mõnda kuuske kraapimas käinud. Kuni seal tihnik oli, ei mahtunud loomad puude vahel liikuma, nüüd aga on ruumi rohkem ja loomad kohal. Noore kuuse koor maitseb hea. Minul on 40+ vanuses kuusikus samuti hooldus tehtud, kuid õnneks pole põdrad sinna jõudnud. Vara kiidelda.

Pisut pakast, palun!

Monday, February 15th, 2016

Raie on lõpukorral, metsast puid välja tuua aga veel ei saa. Langil on korralikud oksavaalud, mis masinat kannavad ja seal pole probleemi. Et aga mitte rikkuda põlluteed, selleks on külma vaja. Liiga hästi mäletan neid kõhuni rööpaid riigimetsa sihtidel ja midagi taolist ma oma maal näha ei soovi. Või mis siin suurtest rööbastest, piisab vihmaga ka suvisel ajal pinnaseteel raske koormaga sõitmisest, kui kohe jäljed järel. Nii ootangi, et pakane aitaks.
pakud
Eks samamoodi vajab külmunud maad ka sissesõidutee, kuhu metsaveoauto koorma pealelaadimiseks tagurdab. Riigimaantee äärde, nagu varem kombeks oli, enam koormaid ju ladustada ei tohi.

Olen tähele pannud, et kõik siinsed erametsaomanikud, kes raieid lasevad teha, veavad ka oksad ja ladvad metsast välja, et neist hiljem puiduhaket teha. Tean, et okaspuud enne hakita, kui virn kuivanud ja okkad pudenenud. Mul jäävad oksad langile vaaludesse, sest enamasti seal okaspuu ongi. Veo ajal on oksavaalud masinale heaks jalgealuseks ja kaitsevad pinnast. Esimesed 10 aastat need vaalud küll segavad istutamist ja hooldamist, eriti hull, kui vaarikas sisse kasvab, hiljem aga kõdunevad ja saavad mullaks. Riigimetsas jäetakse samuti oksad langile, vähemalt nii olen siinpool näinud.

Imelikul kombel ongi praegu meie kandis metsatööde poolest üsna rahulik. Mina, kes üle 6 aasta taas natuke raiuda otsustasin, olengi praegu ainus. Loen kuulutusi, et raiebrigaadid ja isegi väljavedajad otsivad tööd, pakuvad mitmel pool teenust. Puidu hinnad on all ja metsaomanikud ootavad paremaid aegu. Küll aga võiks tööotsijaid praegu metsahooldusel rakendada. Suurte metsafirmade langid puha võssa kasvanud ja rahapuudust neil ometigi olla ei tohiks.

Vesi riigimetsas

Friday, February 12th, 2016

Mitte et ülekantud tähenduses oleks riigi metsal suisa „vesi ahjus“, kuid looduse poolelt vaadates on paras üleujutus küll. Kas just nii vägev kui viies aastaaeg Soomaal, kuid Vändra oludes üpris erandlik vaatepilt, mis avaneb minu maa piirilt riigimetsa alla vaadates.
uputab riigimetsa
Sulavesi ja vihm koos on metsa uputamas. Sealsamas kusagil veevälja all voolab looduslik metsaoja, mis pääseb toru kaudu sihi alt läbi suurde kraavi. Kuna vett on palju, siis vuliseb seda ka üle sihi ja uhub pinnast. Varem pole ma taolist üle voolamist seal näinud, käin ju sageli ja eri aastaaegadel.

Kraav, kuhu ojavesi koguneb, suubub mitusada meetrit eemal lõpuks jõkke. Jõe veetase on praegu väga kõrge ja kraavidest lisanduvat vett täies mahus kaasa võtta ei suuda. Teine plasttoru on ka järgmise sihi all, mille kaudu loodusliku oja teekond läbi metsa loogeldes samuti kord jõeni viib. Võimalusi, kuidas metsast vesi jõkke ja lõpuks merre jõuab, on mitmeid – looduslikke ja inimtekkelisi.

Üleujutus on ajutine, ent pakub vaatajale elamuse, kusjuures sanglepik elab uputuse rahulikult üle. Kui tulevaks nädalaks ennustatav külmalaine peaks kohale jõudma, saab ehk metsas uisutada. Külma oleks veel paljuks muukski praegu vaja.

Torikseente tundmaõppimine on keeruline

Wednesday, February 10th, 2016

Kui äsja oma metsas ühel vahtrapuul pildil olevaid seeni märkasin, jäid need minu poolt määramata. Pakun huupi, et keegi vaabikute perekonnast. Torikseeni on väga palju liike ja kõigi nende iseseisvalt tundmaõppimine vajaks sügavat pühendumist. Iseenesest on kõik seened kujult dekoratiivsed ja värvirikkad, tibatillukesest kuni suurte kogumiteni.
puuseened vana vahtra tüvel
Seentega tuleks pidevalt tegeleda, et liikide tunnused meelde jääksid. Minul aga tuleb seenevaimustus hooti peale ja samas jälle ununeb. Õppimise mõttes oleks sagedamini vaja koos juhendajaga metsas käia, raamatutest ja fotodest üksi jääb väheks.

Pildil olevad torikseened on mitmeaastased, muidu poleks neile sammal saanud peale kasvada. Sel vahtral on väike koorelõhe, kuhu seened end püstloodis ritta sättinud on. Kujutan, kuidas nad kevadel seal kõik magusat mahla imevad. On taas mitmes soe talv järjest, mis sujuvalt kevadeks üle läheb, kaugel see vahtramahla jookski on.

Olen aastate kaupa peaaegu iga päev pilte teinud ja neid kuupäevade järgi tänavuse veebruariga võrreldes süveneb tunne, et metsaveost ei saagi enam asja. Lagedal on vihm põllutee peaaegu läbi sulatanud, metsa vahel tallatud jälgede all on pinnas siiski külmunud. Täpselt samasugune sula oli ka 2014. ja 2015.a. veebruaris. Kui Vene poolt kirdest külmemad õhuvoolud siiapoole liikuma pääseksid, siis ehk tuleb külma, kuid läänekaarest üle lahtise merevee seda enam oodata ei maksa.