Arhiiv March, 2016

Võsatöid kannatab praegu teha küll

Wednesday, March 30th, 2016

Nagu lubatud – võsamees oli hommikul kohal ning asus minu kuusenoorendikus tööle. Lumi enam ei sega, päike paistab, pea kohal lendavad luiged ja puude vahel kamp kaelustuvisid.
võsamees noorendikus
Võsa on kohati tihe, seega oli tõepoolest viimane aeg selles noorendikus hooldus ära teha. Töömees veel mäletas, et alles mõni aasta tagasi tegi ta sama noorendikku. Pole parata, mõnes kohas lihtsalt kasvab istutatud kuuskede kõrvale veel kõike muudki – saart, kaske, leppa.

Nüüd natuke teistel päevateemadel. Eile saatsin oma tuludeklaratsiooni maksuametile ära ja ehkki teadsin juba varem kokkuvõtteid tehes, et pean juurde maksma hakkama, läks deklaratsiooni vorme täites tuju ikkagi väga nulli. Mõtlesin siis poole ööni ja hommikul veel metsas käieski, et miks inimeselt ikka nii mitu nahka kooritakse. Püüan ju kõigest väest ajada oma asja parima äratundmise järgi, säästa metsa ja loodust, elada kokkuhoidlikku elu, sealjuures vältides peaaegu 20 aastat riiklikku sotsiaalsüsteemi kulutamast mu vana ja haige ema hooldamisele sentigi. Justkui karistuseks selle eest, et möödunud aastal ei olnud mul aina nõrgemaks muutuva ema hooldamise kõrvalt endal jõudu suuremaid rahalisi investeeringuid ette võtta, et FIE-na teenitud tulu oleksin nulli peale ära suutnud kulutada, siis nüüd tagantjärele tuleb nii sots- kui tulumaksu peale loovutada oma 4 kuu pensioni jagu eurosid.

Eriti ebaõiglane tundub mulle minuvanuste pensionisüsteem, sest sattusin pensionile jäämisega aega, mil katkestati tööstaaži arvesse võtmine ja mindi üle tasutud sotsiaalmaksu põhisele pensioni arvestusele. Voodihaige ema kodus hooldamist kui minu tööd ju arvesse ei võeta. Palka ja selliseid tulusid, millelt suurem sotsiaalmaksu summa oleks riigile laekunud, mul kõik need aastad polnud. Nii saangi nüüd keskmisest väiksemat pensioni. Küllap saavad sedasama tunda kord ka praegused madalapalgalised või poolikult tööl käinud tulevased pensionärid.

Mis FIE-ndusse puutub, siis see ettevõtlusvorm nõuab pidevat tegutsemist, millest kõige olulisem on oskus teenitud raha järjest ära kulutada. Loomulikult mitte iseenda hüvanguks, vaid ikka oma ettevõtluskulude või investeeringute katteks. Muidu korjab maksuamet selle nagunii ära. Tahaks ju öelda, et riik, need olemegi meie, aga näe, ei saa…

Ei ole asi nii hull kui arvatakse

Tuesday, March 29th, 2016

See ütlus käib põdrakahjustuste kohta noortes haavikutes. Et asjast ülevaadet saada, käisin riigimetsas spetsiaalselt haavanoorendikke vaatamas. Pilt ühest sellisest, kus eelmisel aastal valgustusraiet tehti, on siin näha.
noor haavik
Minu silm ei märganud ühtki värskelt kooritud haaba, samas sihi äärses kraavis oli küll mitmeid kooritud pajupõõsaid. Põdrajäljed lumes ei viinud üle kraavi haavikusse, küll aga olid loomad tiirutanud vastaspoolel lageraielangil.

Kohalikud jahimehed kurtsid mulle, et RMK metsahärrad pidavat trahviga ähvardama, sest põtru pole piisavalt maha notitud ja nüüd söövad riigi haavikud ära. Eks minagi olen siin blogis kirjutanud metsas kohatud põtradest, keda on piirkonna peale (erametsad ja riigimets) kuni viis looma, kellest üks suurem vanaloom, kaks noort mullikat ja veel kaks keskmist. Liiguvad kahe- või kolmekaupa.

Sügisesel jahihooajal lasti ühel päeval selles piirkonnas üks pull, üks lehm ja tema vasikas. Ise nägin neid lastud loomi. Tol korral teati, et üks ema koos vasikaga jäid metsa alles. Laskmisload said kõik kasutatud.

Talve jooksul on kõrvalt piirkondadest, sh. teise maakonna teisest jahtkonnast, loomi juurde tulnud. Uus jahihooaeg alles kaugel, seepärast pole minu arvates õige teha järeldusi, et üksnes jahimehed on kõigis metsakahjudes süüdi. Pigem võiksid metsamehed ise natuke uurida ulukite ümberpaiknemise sõltuvust metsaraietest. Kus metsatööd käimas, sinna põdrad ka koonduvad. Kus vaikne ja rahulik, nagu kaitsealadel, seal on loomad väheliikuvamad.

Olen ise korduvalt neile asjadele mõelnud ning kogenud, et kui jõe taga põllukraavidelt sai kunagi suures mahus lepikuid vähendada, olid ka põdrad kohe jaol. Sellest, et veebruarikuus minu metsas toimunud raie ajal põdrad langetatud männipalke koorimas käisid, kirjutasin eespool. Või et naabri metsast kostva harvesteri mürina peale põdrad päise päeva ajal lanki vaatama sammusid, sellestki tegin siin juttu.

Küll aga koorivad ringi luusivad põdrad meelsasti keskealisi või latimetsa õrna koorega kuuski. Riigimetsas selliseid siinkandis õieti polegi, on vaid kultuurid, eri vanuses noorendikud ja küpsed kuuse-segametsad, kus ulukikahjusid praktiliselt ei teki. Noori haavikuid riigil siin-seal siiski on ja eks seepärast oletatavate ulukikahjudega jahimehi hirmutada tahetaksegi. Minu metsas on loomad mõningast kurja kuuskedele vahel teinud, kuid egas seepärast kõiki põtru korraga maha nottima ka ei pea, nagu metssigadega tehakse. Põdrapaanikaks pole põhjust, võtkem asja rahulikult.

Kevad lõpetab talvised metsatööd

Monday, March 28th, 2016

Kevad ja päike võtavad talvelt võimu ära. On aeg talviste raietööde otsad kokku tõmmata, sest veoteed sulavad ega kanna enam puidukoormate raskust. On päevade küsimus, mil teemeister paigaldab väiksematele riigiteedele koormusepiirangu märgid ja nii jäävad mõnedki koormad puitu praegu müümata.

Pildi ühest oma metsa piirisihist tegin eelmisel nädalal, kui ööd olid veel külmad ja sisse tallatud pinnasetee hea korras.siht

Seda piirisihti puhastasime 15 aastat tagasi, kui jämedaid leppi ja toomingaid vähemaks võtsime. Paremat kätt on minu maatükk, vasakul riigimets. Lühikese ajaga on minu poolel lepiku vahele kasvanud väikestest kuuskedest saanud korralikud noored puud ning tol ajal veel peenikesed lepad küttepuu jämeduseks paisunud. Juba hakkasid teekohta varjutama ka looka kooldunud toomingad ning kraavikaldal laiutanud remmelgad. Kõiki sai vähemaks võetud ja valgust tuli juurde. Tegemist on sama piirisihiga, mida nüüd paar aastat järjest on jahimehed sügisel kõrgest rohust ja võsahakatistest puhtaks niitmas käinud. Üle 400 meetri pikkune siht on sobiv ka metsloomade jälgimiseks.

Nipet-näpet tuleb teha jõeäärsel taluasemel, seal on üks vana õunapuu murdunud teise õunapuu peale, kus sügiseti maitsvaid õunu valmib. Peaks selle teise õunapuu ära päästma, pealegi kannatab praegu veel tuld teha ja oksi põletada. Veel ootan võsameest, et ühes madalama kasvuga kuusenoorendikus lehtpuuvõsa vahelt lõigata. Käisin pühade ajal seal ringi kõndimas ning uurimas, kui palju veel lund jäänud on. Sulab jõudsalt, nii et kannatab hooldust teha küll.

Rändlinde saabub iga päevaga juurde. Põldudel on kiivitajad ja põllu kohal liirivad lõokesed. Metsast kostis tuvi hu-huutamist, hiireviusid tiirutab lausa mitmekaupa. Hanede ja laululuikede rändel puudub veel kindel siht põhja poole, pigem otsitakse puhkepeatuseks sobivaid põlde ja parvede lennusuunad on kaootilised.

Musträhni kevadtööd

Thursday, March 24th, 2016

Kuulen oma metsas korduvalt musträhni kiristavat hüüdu. Tore teada, et rähn on territooriumi hõivanud ning annab sellest häälega märku.
musträhni töö pooleli
Olin jõe kaldal seistes tükk aega veevoolu vaadanud ning seejärel mõtlesin teisele metsateele saamiseks ühest vanast metsatukast läbi minna. Puht juhuslikult jäi silm peatuma ühe vana haava ülemisel osal, seal valendas midagi. Vaadates selgus, et keegi on hakanud tüvesse auku raiuma. Töömeest parasjagu küll kohal polnud, kuid minu varasem kogemus ütleb, et nii põhjalikku ja ränka puutööd teeb musträhn.
jõgi kevadel
Haab peaks natuke pehmem puu olema kui mänd, kuhu olen kunagi musträhni oma kaasale pesaõõnsust raiumas näinud. Umbes kümme aastat tagasi, samal ajal märtsi lõpus, kostis ligi kaks nädalat järjest suure männi otsast pidevat kopsimist. Jälgisin asja ning tean, et rähnipaaril ka pesitsemine õnnestus. Mitu poega männiõõnsuses üles kasvas, seda ei näinud.

Haava kallal on musträhnil veel palju tööd ees, sest pärast sisenemisava raiumist peab ta tüve keskele päris suure õõnsuse tühjaks uuristama, kus kaasa munema mahub ja pojad üles kasvavad. Tundub, et tüve südamik on väheke pehastunud, seega kergem töödelda. Rähn on oma pesa ettenägelikult planeerinud üsna kõrgele, kusagile 18-20 meetri peale, kus oksad algavad. Seal on turvalisem, sest nii kõrgele ei viitsi ehk ka pesarüüstaja-nugis ronida.

Kui rähnipapal lõpuks pesaõõnsus valmis saab, kutsub ta oma kaasa seda vaatama ning kui kodu heakskiidu saab, võib pulmamäng alata. Oleks see ka inimestel nii, et mees ehitab enne kodu valmis ja siis toob nooriku majja.

Eelolevate kevadpühade aegu soovitan kõigil loodusesse minna, tubased tegemised edasi lükata, kevadõhku hingata ja metsaelu uudistada. Ei maksa tormata, eriti kui soe päike põski paitab, pigem vastu puutüve nõjatudes seista või kännul istuda. Vähem rääkida, siis kuuleb ja näeb rohkem. Tihased tulevad ise inimest uudistama, musträstas sobrab põõsa all kõdulehtedes, puu otsas asub rähn või puukoristaja energiliselt toksima, latvade kohal lendab hiireviu, kusagil kõlavad sookurgede trompetid. Veed voolavad, kaldaäärne õhuke jääkirme pragiseb – kevadine loodus ärkab.

Noore metsa kevadine ülevaatus

Wednesday, March 23rd, 2016

Mis sa hing veel oskad rohkemat soovida, kui kevadpäike särab taevas, ilm on vaikne ning lumekoorik kannab peal. Kõnni nagu mööda asfaltteed. Ja vahva tähelepanek veel – lumi on kandnud peal ka põtra, tõsi, jälgede suuruse poolest oli tegu siiski noore mullikaga, küllap eelmisel kevadel sündinuga. Varasemad jäljed, mis olid pärit sulailmade ajast ja läbi lume vajunud, olid hästi suured, kindlasti vana põdra omad.
kuusenoorendik märtsis
Lumel on palju ka jänesejälgi ning veel mõnede käpaomanike radasid, kelleks võivad olla nii kährikud kui rebased.

Sellise ilmaga on lausa lust teha pikemaid ringe ja nii käisingi jõetaguseid kuusenoorendikke üle vaatamas. Tahtsin uurida, ega seal mingeid kahjustusi pole talve jooksul tekkinud, teiseks vaatasin, kas on vaja noorendike vahelt võsa lõigata. 2010.a. noorendikus, kus kuused veel kogu pinda oma võradega ei varjuta, on vaatamata varem korduvalt tehtud kultuurihooldusele mõnes kohas uus, meetrikõrgune lepa- ja toomingavõsa vaba ruumi hõivanud. Nii küpses plaan, et tuleks hooldust teha. Sel kevadel vist ei jõua, küll aga sügisel.

Ulukikahjustusi mul pole, sest põdrad sellises vanuses kuuskede vastu mingit huvi veel ei tunne, välja arvatud võimalus tihedasse noorendikku peitu pugeda ja puhata. Metskitsede jaoks on minu noorendikud juba liiga vanad, okkad karedad ja ladvad kõrgel.

Nii jääbki üle tunda rõõmu kasvama pandud ja suurepäraselt edenenud noorest metsast. Käisin puude vahel lumel ja sain aru, kuidas loodus on mind hellitanud. Usun, et siin on teisigi lugejaid, kes võivad tehtud töö üle uhkust tunda. Ükski metsaraiest saadav tulu ei suuda tekitada selliseid emotsioone kui oma kätega kasvama pandud, ise hooldatud ja jõudsalt kasvama hakanud uus mets. Kes seda on kogenud, see mõistab, millest räägin.

Taeva all kruugutasid sookured. Kuulsin, kuid ei näinud, muidu ehk oleksin kevadekuulutajad ka pildile püüdnud. Kevad on aasta ilusaim aeg.

Oksavaalust võib saada liikumistee

Tuesday, March 22nd, 2016

Kõik, kes on lageraiet teinud ning oksavaalud langile kõdunema jätnud, on hiljem kogenud, kui tüütud on need metsaistutamise ajal ning kui palju vaarikaid ja võsa võivada nad enda peal kasvatada. Okaspuu jäägid ei kõdune vaalus niipea, võtab oma kümmekond aastat, kui vaal lõpuks madalaks vaob ning sammal ja rohi seda tasandama hakkavad.
oksavaalu koht
Pildil olev oksavaal minu metsas läbib 2002.a. istutatud kuusenoorendikku. Vana, 120-aastase kuusiku raie tegin seal 2010/2011 talvel ning võib ette kujutada, kui võimas oksavaal vanade kuuskede okstest sinna moodustus. Belarus-metsaveotraktor küll liikus sellel, kuid vaalu kokku vajutamiseks polnud masina raskus piisav.

Istutamise ajal püüdsin taimi vaalule võimalikult lähedale panna ning praegust noorendikku vaadates see ka õnnestus. Hullem lugu oli järgmistel aastatel kultuuri hooldades – vaarikas ja paakspuuvõsa laienesid kõrvale väikeste kuusetaimede peale. Mäletan väga hästi, kui meeletut vaeva sealse kuusekultuuri hooldamisega nägin. Seepärast tahangi rõhutada, et uue metsa kasvatamist ei saa üksnes taevaste jõudude hoolde jätta, ikka ise peab ka vaeva nägema. Seda suurem on rõõm, kui tulemus on töövaeva väärt.

Hiljuti veebruaris tehtud raie ajal näitasin langetajale enne kätte, kuidas võiks keskmine oksavaal üle langi kulgeda, et seda saaks tagapool kasvama jäänud metsaeraldiselt tehtava raie korral kasutada tulevikus väljaveoteena. Selleks tuli just sellele vaalule kõige suurem oksakogus koondada. Kui järgmisel kevadel taimi istutama hakkan, siis ei pane neid vaalule väga lähedale. Nii kujunebki oksavaalust pikemat aega kasutatav liikumistee ka sel ajal, kui ümberringi juba uus noor kuusik kasvab.

Kokkuvõttes tahan öelda, et metsatöid tehes on kasulik kaugemale ette mõelda. Olen ise vigu teinud, näiteks olen üle pinna kuusekultuuri rajamisega sulgenud juurdepääsu tagumistele metsaosadele, mis tähendab, et veotee saamiseks tuleb noorendikku lõhkuma või poolitama hakata. See aga oleks kurjast.

Kuusikud vähenemas

Monday, March 21st, 2016

Kuusik_1Siinne pilt kuusikust on tehtud täpselt 5 aastat tagasi, 21.03.2011. See ei ole minu metsa pilt, samast kandist aga küll. Et juhtusin oma pildipangast leidma täpselt tänase kuupäevaga vana foto, oli juhuslik kokkulangemine. Otsisin pilti, sest järjest enam on kuulda mõtteid, et kuusemetsade raievanust tuleks viljakates kasvukohtades alandada. Minul on selle kohta oma arvamus ja see ütleb, et küpsed kuusikud on otsa saamas. Raievanuse alandamise ideest aga kumab läbi metsamajandajate tellimus.

Pildil oleva kuusiku vanus 2011.a. oli 65 a., sinilille kasvukohatüüp, puude kõrgus 25 meetrit ning koosseisus 92% kuuske. Seega sihvakas puht-kuusik, mida siinkandis palju polegi. Tulevikus ehk võib kuusikuid juurde tekkida, kui omanikud kuusekultuure rajaksid, järjekindlalt noorendikke hooldaksid ja neid puistuteks kujundaksid.

Seda kuusikut me enam külatee äärest ei leia, sügisel võeti maha. Näete siis, seadus võimaldab alla 80 a. vanustes kuusikutes ka praegu lageraiet teha küll, sest peale vanuse saab raiet taotleda veel puistu muude näitajate järgi. Need, kes metsade majandamisest elatuvad, töölistele palka ja liisinguid maksavad, on väga hästi kursis, mida metsaseadus ja majandamise eeskirjad võimaldavad.

Tavaline väikeomanik, keda on tublisti üle 100 tuhande ja keda hiljuti ajalehes Maa Elu passiivseteks majandajateks tituleeriti, omavad erametsamaadest küll 65%, kuid mets ei ole nende jaoks peamine elatusallikas ning puudub vajadus olla kursis seaduse nüanssidega. Metsa omamisel on paljude inimeste jaoks hoopis teised eesmärgid kui majandusliku tulu saamine. Juriidilisi isikuid (firmad) on arvuliselt alla 6 tuhande, nende omandis on 35% metsamaast. Just nemad ongi aktiivsed metsamajandajad ja teavad kõiki peensusi, mis rohkem raiuda võimaldavad.

Raiumist ja puidu müüki millegipärast nimetataksegi aktiivseks majandamiseks, sest see paistab välja, raha liigub. Omanik, kes vaikselt oma alla 10 ha suurusest metsatükist leppi küttepuudeks raiub või vähehaaval noort metsa, sealhulgas ka tulevasi kuusikuid kujundab, seda peetakse passiivseks metsamajandajaks, sest raha ei liigutata, riigimakse (v.a. maamaks) ei laeku.

Mina pean end erametsaomanikuna keskmikuks. Kindlaks sissetulekuks on pension, abiks mõned renditulud ja lepingulised tasud. Vana metsa raiun harva, kui on vaja tekitada käivet, et hoida noore metsa hooldust ja kujundusraiete kulusid tasakaalus. On oluline jälgida, et metsa tagavara aastatega hüppeliselt ei väheneks ja et lehtpuuvõsa asemel kasvaks rohkem sihvakaid kuusikuid.

Metskitsedel on kerge talv olnud

Friday, March 18th, 2016

Ehkki ma metsas liikudes just väga palju metskitsede jälgi pole näinud, on nad olemas ja selle talve edukalt üle elanud.
sokul karvased sarved
Tegin taas ühe pikema jalgsiretke piki metsasihte, lootes mõnd põtra kohata. Jõudsin välja oma jõeäärsele kinnistule, kus nüüdseks noort metsa täis istutatud endiste põldude vahel mõni päev tagasi värskeid põdrajälgi ning kooritud pihlakaid nägin.

Ere märtsipäike siras ja tundsin, et just seesugune ongi õige päikesevõtmise päev. Kui piirisihile tagasi jõudsin ja seljataha vaatasin, nägin kaht metskitse, kes seisatasid ja siis riigimetsa noorendikku suundusid. Esimese kahe looma järel tuli neid ühekaupa veel, kokku kuus looma, kellest pooled olid sarvekandjad. Viimasest, kuuendast loomast, kes eelmistest kõige kogukam tundus olevat, tegin mõned pildid. Valgus oli liiga intensiivne, kuid selliselt see kevadpäike koos lumega mõjubki.
Sokul on praegu karvased sarved, samas arvan, et need on juba täissuuruse omandanud. Mulle meeldis see viimane sokk, kes tundis end justkui karja pealikuna ning seepärast jäi lagedale jõudes pikemalt ümbrust uurima.

Kõik loomad paistavad heas toitumuses ja terved olevat. Talv pole metskitsede jaoks eriti raske olnud. Lumi on maas püsinud vaid lühikest aega ja jäise koorikuga päevi on olnud vähe. Nii on metskitsed pääsenud ligi nii toidule kui saanud maapinnani magamisasemeid kraapida. Viimane on eriti oluline, sest lumel magades jäävad metskitsed haigeks. Nii juhtus viis ja kuus aastat tagasi, kui olid erakordselt sügava lumega talved ning väga suur osa metskitsedest hukkus. Nüüdseks hakkab populatsioon taastuma ning metskitse nägemine pole enam harv juhus.

Vähe kasutatakse metskitsest rääkides sõna kaber. Olen mõelnud, et nende loomade kohta, kes mul öösiti köögiakna all käivad, sobikski kaber paremini. Need ei olegi enam päris metsa loomad, kes end majade ümbrusesse elama on sättinud, nemad ehk ongi külaõuede kaberid.

Et aeg tühja ei läheks

Thursday, March 17th, 2016

Lumi ei ole praegu enam nii paks, et metsahooldustöid takistaks. Pikki kevadisi päevi on võimalik erinevateks töödeks kasutada. Kuu aja pärast, kui linnud saabuvad ja pesi sättima hakkavad, tuleks mets rahule jätta.
põõsaid täis
Tegin oma metsast kaks pilti, kus ühel paistmas pajupõõsaid täis noor mets, teisel pildil on samas kõrval juba hooldatud osa.
hooldustööd metsas
Seda kohta läbib vana taluaegne kraavikoht, mis kusagile välja ei vii ja mille ümbrusesse koguneb lumesulamise järel vesi. Eks seepärast ka need pajupõõsad seal laiutavad. Praegu kannab põõsaste vahel jää veel inimest peal. Hooldustööde eesmärgiks on raiuda põõsad maha ja valida välja need puuliigid, millised edasi kasvama jäävad. Seal on nii kaske, kuuske ja veidike halli leppa.

Metsahooldusega on nii, et kui ise enam kõike teha ei jõua, tuleb otsida mõni külamees, kes saega oskab ümber käia ning kes puuliike tunneb. Veidike juhendamist ning ehkki töö edeneb aeglaselt, saab pikapeale see ikkagi tehtud. Saag, õlid ja bensiin on minu poolt, vahel toon uue keti või viili. Hea, et mees ketti ise teritada ja õigel ajal natuke saagi hooldada oskab.

Juhutöölistega ongi nii, et palgale võtta ei saa, kuna pole mingit kindlust, et järgmisel hommikul mees jälle kohal on. Ja ega minulgi pidevalt tööd pakkuda pole, lisaks pean oma rahakotti kriitiliselt vaatama. Pean sedalaadi tegevust rohkem eraviisiliseks sotsiaalabi andmiseks, mis võib sisaldada näiteks tasuta talvepuid, elektriarve maksmist ja toiduraha. Kui inimesel pole hulk aastaid kindlat töökohta olnud, pensionini jäänud veel mõned aastad, pole ei pangakontot ega pangakaarti, arvutist ja internetist rääkimata, siis elabki ta teistsuguses keskkonnas kui enamik meist on harjunud. Süüa ja sooja tuba on ometi kõigil vaja. Mille poolest oleks parem ukse taha abi küsima tulnule lihtsalt natuke raha anda, ilma et küsijal mingeid vastukohustusi tekiks.

Selliselt toimivadki siin-seal Eestimaa nurgas riikliku süsteemi välised külakogukonna suhted, millest valju häälega ei tohikski rääkida, sest töölepinguta tegevust, olgu selleks kas puude ladumine või võsalõikus, ei peeta ju õiguspäraseks.

Metsamaterjali müügist praktilise pilguga

Tuesday, March 15th, 2016

Ütlen kohe ette, et pildil olevad kasepakud pole pärit minu metsast, vaid naabrite omast, kust nädala lõpuks materjal metsatee äärde välja toodi. Minul nii suurt kogust kasepakku müüki minemas polnud, ainult natuke oli.
kasepakud
Nüüd tagantjärele, kui olen vahepeal end puidu turustamisega kurssi üritanud viia, võin teha väikeomaniku vaatevinklist mõningasi kokkuvõtteid.

Pildi ja kasepakkude juurde tagasi tulles võin öelda, et see sortiment ongi kõige kallim, mis segametsast annab välja lõigata. Muidugi peab kask parajalt jäme ja sirge olema, et hinnalist pakku üldse lõigata annaks.

Jämedast ja sirgest männipalgist on vahel huvitatud palkmajade valmistajad. Nemad eelistavad käsitsi langetatud puud, kuhu harvester pole oma täkkeid toksinud. Sellise palgi eest, mida tellija soovi kohaselt isegi üle 8 meetri pikkusteks lõigatakse, makstakse ka paremat hinda.

Standardsete pikkuse järgi lõigatud kuuse- ja männipalk lähevad suurtele puidutööstustele ja selliste koormate kohta käib ütlus, et kui mõni protsent koormast praagiks pole hinnatud, siis on midagi valesti. Vana metsa puhul peab jälgima, et tüükapoolne läbimõõt ei ületaks 50 või 55 cm (kui mu mälu ei peta). Seevastu peeneid kaikaid, läbimõõduga 12-13 cm, ostetakse edukalt. Ise muidugi imestan, et mida küll tööstuses sellistest lattidest saetakse. Küllap liimitakse liistud pärast kokku ja tehakse puitdetaile, kus liimi sama palju kui puitu ennast.

Paberipuiduga on lood kesised. Kel pikaajalised lepingud, need ikka saavad turustada. Erametsaomanikel, kel suuri koguseid tulemas pole, tuleb okaspuu ladvad ja riketega tüükaotsad küttepuu hulka panna. Kasepaberipuitu mingil määral siiski müüa õnnestub, kui leidub vahendaja, kes su oma hõlma alla võtab.

Haavaga mul kogemus puudub, seda mu metsas praktiliselt pole. Keeruline on leida ka sanglepa paku ostjat. Isegi suuremad metsaomanikud ei sorteeri enam sanglepapakku eraldi, vaid kõik läheb küttesse. Hind madal, ei tasuvat sorteerida. Siin õuedest mööda sõites näen tõepoolest, et majaomanikud on ostnud koormate kaupa ilusat sangleppa küttepuudeks.

Minul õnnestus siiski leida üks väiksem saeveski, kus haava saagimise kõrval vähesel määral ka sanglepatooteid valmistatakse. Ostuhind on müüja jaoks loomulikult kesine, kuid ikkagi kõrgem kui küttepuul. Pealegi oli minu langil saemees nagunii sanglepa paku eraldi välja valinud ja järganud, seepärast pidasin patuasjaks platsile valmis veetud pakuhunnikut küttepuudeks tükeldada. Lõpuks õnnestuski sanglepapaku müük ise korraldada.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et erametsaomanike liitumine ühistutesse annab võimaluse ka väiksemate puidukogustega suurte metsafirmade ja RMK poolt hõivatud turule pääseda. Nii tegin ka mina. Ühinenud Metsaomanike (ÜMO) ühingul, kel on puidu turustamiseks (müügiks) olemas lepingud, on metsaomanikega suhtlemiseks ja puidumüügi korraldamiseks palgatud asjalik metsameister. Müüdavalt puidukoguselt maksab metsaomanik väikese protsendi metsaühingule ning kogu paberimajandus ja transport saab korraldatud. Minu kogemus näitab, et omanikule antakse täpne ülevaade viidud puidukogustest ning raha laekub samuti kiiresti. Julgen teistelegi soovitada, eriti kui iseseisvalt turu leidmisega kiputakse jänni jääma. Mina ei julgeks riskida tundmatute vahendajatega, igal juhul on usaldusväärsem ja läbipaistvam puidu ühismüük metsaühistu kaudu.

Ja lõpetuseks: loomulikult ei tohi metsamüüja unustada, et müügile järgneva kvartali 10-ndaks kuupäevaks tuleb andmed (nii tihumeetrid kui saadud rahasumma) maksuametile vastava vormi kaudu esitada, et saaks ikka korraliku kodanikuna pärast riigieelarvesse makse maksta. Kui tagastatud maa koos metsaga maha müüa, nagu paljud teevad, siis riigimaksu ei maksa. Vaat siia ongi peidetud seadusandja poolt põlisrahva-vaenulik konks, miks paljud Eestimaa metsaomanikud oma maad-metsad suurfirmadele või välismaalastele maha müüvad.