Arhiiv April, 2016

Aprill lõpeb võsaülastega

Saturday, April 30th, 2016

Aprilli teine pool tõmbas kevadele kõvasti pidurit, kuid nüüd tundub, et maikuu algab jälle samamoodi nagu igal aastal – ülaseõite ja käo kukkumisega, põllul töötavate külvimasinate ja aiamaal küürutavate memmedega.
näsiniine õitsemine lõppemas
Looduses on ilus aeg. Iga päevaga tuleb rohelust nii maapinnale kui metsaservale juurde. Sel aastal õitses näsiniin õigel ajal, kevadel. Mitte jaanuaris, nagu mõnel vahepealsel aastal on juhtunud. Nii võib näsiniinel isegi marju tulla, sest tolmlemiseks vajalikke putukaid mõnel päikselisel päeval ikka lendas. Õitsemine on praegu lõpukorral.
kallas ülastega
Ega ülasedki külma ja vihmaga oma õisi lahti teha tahtnud ning ootasid. Jõudsin kohale õigel päeval, mil õied korraga lahti pääsesid. Jõetaguse taluaseme poolt avanes selline vaade nagu pildil.

Soovitan inimestele praegu loodusesse minna, eriti linnarahvale värskenduseks. Ei ole praegu sääski ega parme ja kui just pikas kuluheinas müttama ei hakka, siis ehk ei saa ka puuke külge. Eestimaa looduses on vähe ohtusid, kui ise mõistlikud oskame olla.

Veel soovitan looduses käimiseks aega võtta, mitte tormata, pigem aeglaselt liikuda. Vahepeal tasub peatuda, hästi vaikselt olla ja kuulata. Proovige määrata, mis lind laulab, milline rähn metsas trummeldab või kes õielt õiele lendab. Kui satute suure remmelga või õitsva paju alla, siis kuulake jälle – pea kohal sumiseb nagu mesipuu. Kuklaste pesakuhilat ja askeldavaid sipelgaid vaadates mõelge, kuidas kindla tööjaotusega suudetakse peret või suisa tervet kogukonda ühise eesmärgi nimel tegutsema panna. Looduses on kõik ammuilma läbi mõeldud, inimesel tasub elu toimimise mõtet sealt otsida.

Metsa istutades mõtled tulevikule

Wednesday, April 27th, 2016

„Las ta kasvab, see meie mets,“ ütles C.R.Jakobson oma Kurgja pererahvale, kui nad metsa istutama läksid. Samamoodi mõtlesin ka mina koos talgulistest loodusfotograafide ja kohalike jahimeestega, kui 2010.a. kevade sombusel päeval väikseid kuusetaimi mulda panime. Ja mets läkski kasvama, nii Jakobsonil kui minul.
014Igas vanuses metsaistutajaid
On liigutavalt soe tunne vaadata seda 2010.a. kevadel tehtud fotot metsaistutajatest, kus väike Oliver sel ajal titevankris magas, kui ema-isa taimi mulda panid. Me pole hulk aega suhelnud, kuid arvan, et toda noorsand Oliveri Tabasalu kandist ootab sügisel ees kooli minek.
kuus aastat hiljem
Samamoodi kiirelt kasvab ka noor mets. Teine pilt on tehtud paar päeva tagasi üsna samast kohast kus eelmine, kuue aasta tagune. Tillukestest kuusetaimedest on sirgunud kena ja tihe noorendik. Mina kutsun selliseid puid varateismelisteks, elujõudu täis edasirühkijateks. Kõige õrnemal kasvuajal, esimesel kolmel-neljal aastal, olin neile abiks, kaitsesin ja poputasin, et pisikesed kõrvalt peale tungivate kaaslaste (rohi, võsa) kõrval hukka ei saaks. Nüüd on raskem aeg üle elatud ja noored puud ei karda enam ei metsloomi ega paksu lund. Ajavad oma karedad okkad valguse poole ja kerkivad kõrgusesse.

Soovin kõigile praegustele metsaistutajatele sedasama rõõmutunnet tehtud tööst, mida on minul olnud õnn palju aastaid kogeda. Metsaistutus on võrreldav laste üleskasvatamisega. Nii lapsed kui mets juhivad meie mõtted tulevikku, annavad kindluse, et elu kestab kauem kui meie siin.

Sajud muudavad kevadise metsa vesiseks

Tuesday, April 26th, 2016

Kevadine vihm peseb talvise mustuse loodusest maha ning äratab taimed ellu – seda oodatakse. Nüüd on kõike omajagu tulnud, nii lörtsi kui vihma. Samas näitab metsa alla kogunev vesi, et maapind pole suuteline korraga nii palju läbi laskma ja tekivad loigud. Hoidku metsamehed selle eest, et praegusel aastaajal märjemates metsades raiuma või koormaid välja vedama hakataks. Enam pole õige aeg.
metsa all on vesine
Käisin päris pikalt mitmel pool ringi, nii metsas kui noorendike vahel. Metsakraavid on vett täis, jões on vesi sogane, ojad toovad sinna lisa. Looduses elu käib, linnud askeldavad, konnad on seisva veega kraavilohkudesse kudenud.
Vaatame teineteist
Kirjutasin eile, et mu metsas uitab vähemalt üks põder ringi. Päev hiljem saimegi keskpäevasel ajal kokku. Olin vahepeal teinud tema ümber suure tiiru, teadmata midagi põdra kohalolekust. Järsku nägin, et suur loom ilmub puude vahelt välja, seisatab ja hakkab mind eemalt uurima. Seisis, vaatas, nuusutas ja siis läks oma teed edasi, minu käimise ringist väljapoole, riigimetsa. Oksad segasid pildistamist ja ega ma nii kõva põdratundja ka pole, et öelda, kas oli noor või vana loom.

Igatahes sain kinnitust, et loomi minu metsas liigub. Enne põtra nägin kaht metskitse ja pildistasin karukaka hunnikut. Paras kuhi pehmeid jämedaid junne oli, seedimata viljaterad sees. Igal kevadel mul seal jõe taga ikka mõni karu liigub, jätab jälgi ja hunnikuid. Looma ennast ma looduses veel näinud pole ega tea, kuidas käituksin, kui kord kohtumine peaks aset leidma.

Kaasiku ilu

Monday, April 25th, 2016

Siin on vaade ühest minu metsast, mille ääres lasin kümme aastat tagasi taluaegse kraavi süvendada. Valged kasetüved annavad märku, et seisatuksin. Looduse puhast ilu nähes mõtlen, et mis häda sunniks mind neid kaski maha lõikama – elus kaasik on ju ilusam kui virn kasepakkusid.
Kased
Ega ma viimasel ajal sellest küljest kaasikule polegi lähenenud, vahele jääb 2005.a. istutatud kuusenoorendik. Seekord käisin noorendikus vaatamas, kas lähiajal, näiteks eeloleval sügisel, oleks vaja hooldust teha. Ja kirde suunalt lähenedes jõudsingi kraavi äärde selle 70-aastase kasemetsani.

Noorendikupoolne külg kannatas varem liigniiskuse all, teiselpool kraavi kaskede all on kuivem, sest vanemad puud „joovad“ rohkem vett. Noorendikku mõjutab kuivendus pikkamööda, kuid loodetavasti seniks, kui kuused-kased täiskasvanuks saavad, muutub ka sealne pinnas oluliselt kuivemaks, sarnaseks pildil oleva metsaalusega.

Selles kandis elab mu metsas vähemalt üks põder, pigem paar tükki. Pärast talvist metsaraiet, kui langilt puud koristatud said, kadusid loomad vahepeal mujale, kuid nüüd on nad tagasi, kraabivad pihlakate, toomingate ja tammede koort, peidavad end noorendike vahel. Et põdrad kaske sööksid või kooriksid, seda pole ma seni märganud. Kui hommikul varakult minna, võib mõnd looma kohata ka. Peatselt poegima hakkavad põdralehmad ajavad oma eelmise aasta vasikaid eemale ning iseseisva elu kogemuseta noored on üksi jäädes segaduses.

Kevadised emotsioonid

Friday, April 22nd, 2016

Üle pika aja ometi üks rõõmus päev! Omakandi noormees Tanel Kangert võitis Itaalias Trentino velotuuri 3.etapi ja tõusis üldarvestuses teisele kohale. Jälgisin üle 200 km pikkuse etapi viimaseid 20 km interneti kaudu, sest isegi Eurosport teles seda üle ei kandnud. Kui ekraanile ilmus kiri, et Kangert attacs ja kui lõpuks wins 10 sec, siis oli põhjust hõisata. Sõidu lõppedes helistasin kohe Taneli emale, et talle poja suurepärase tulemuse puhul õnne soovida. Õnnitleda tuleb ka Taneli esimest treenerit Vändra aegadelt, Erich Pernerit. Uhke tunne, kui kodukandi sportlaste nimed rahvusvahelist tuntust koguvad ja veelgi enam sportlasel endal, kui finišijoonel võtjana käed üles tõsta saab.

Enne spordielamusi käisin metsas ja peatusin korraks metsaistutajate juures. Samal ajal, kui Tartus peetakse erametsaomanike jututubasid – koosolekuid ja konverentse – panevad nobedad metsaistutajad lageraielankidele uusi kuusetaimi mulda. Pildid on tehtud meie metsaühistu liikme maadel, kus maapinna ettevalmistus tehtud ja kuusetaimed pärit kohaliku taimekasvataja käest. Ikka sama pere taimeaiast, kust minagi 11 aastat järjest, aastail 2002 kuni 2012, igal kevadel taimed sain. Vahepeal olen tegelenud rohkem noore metsa hoolduse ja valgustusraietega, kuid tuleval kevadel tahaksin taas veidi metsa istutada.


Nii tuttav tunne oli näha naisi tegemas just sedasama, mida olen palju aastaid ise kogenud. Täpselt samamoodi kärbitakse istikutel pikki narmasjuuri, samamoodi olid istutamise ootel taimed kraavi vee sisse pandud.

Oma metsas taimede mulda panemist ei tohi võtta kui tüütut kohustust, kevadine metsaistutamine on emotsionaalne tegevus, uue loomine, tulevikule mõtlemine.

Mets seeni täis

Wednesday, April 20th, 2016

Taas jään jänni, kui proovin puuseeni määrama hakata. Lappan torikseente raamatut, vaatan lõputul hulgal pildistatud seenefotosid erinevatelt veebilehtedelt – ja olen sama tark kui enne. Iseseisvalt, ilma juhendajata, võib tähtsamad söögiseened ja mõned enimlevinud puuseened selgeks saada, kuid kui puutud kokku harvemini kohatava liigiga, tõuseb sein ette.


Nii on ka siin kahel pildil olevate puuseentega – kujult ja mustrilt sarnased, kuid täiesti erinevat värvi. Pruunid kasvavad kõduneval, kuid veel püsti seisval halli lepa tüvel, rohelised aga maas lamavatel lehtpuurontidel.

Rohelised sarnanevad kõige rohkem vääveltorikuga, kuid see seen on üheaastane, ilmub nähtavale alles juunikuus. Praegu on ju aprill. Vääveltorik peaks olema väävelkollane, vahel koguni oranžikas, minu pildil aga on heleroheline seen.

Liigi määramisest ei tule mul midagi välja, jääb üle nautida teadmist, et metsas on igal aastaajal seened olemas. Kui seeni poleks, ei laguneks ka mahalangenud puutüved ning see oleks vast kole vaatepilt. Ühel hetkel ei pääseks metsa ei inimene ega loom – need liigid ei suudaks seal liikuda. Vaid linnuke taevas või putukas koore all suudaks tüvekuhjadel hakkama saada. Ja mis veelgi hullem – metsa eluring võib katkeda, sest uute noorte puude jaoks poleks enam ruumi.

Loodus on tõesti kõik suhted nii targalt sättinud, et kõigi jaoks on ruum ja koht. Puiduga tegeleb tohutu armee tegelasi: bakteritest, seentest, putukatest, lindudest alustades, inimesega lõpetades. Me ei pea olema üksteisele konkurendid, me elame koos.

Koprast, käopäkast ja vereimejatest

Tuesday, April 19th, 2016

Avastasin, et umbes kolm aastat tagasi närimist alustanud kobras on nüüd uuesti sama haava kallale asunud. Vahepeal seda puud ei puututud.
kobras tegutseb jälle
Kahtlen, kas kobras nii jämedat haaba üldse langetada kavatseb, pigem on tal vaja oma hambaid lühemaks lihvida. Minul pole selle vastu midagi, kui suur haab ära kuivab, siis võtame selle maha ja saan hunniku häid küttepuid.

Pärast eilset händkakkude nägemist ei saanud enam rahu ning käisin mõlema pesakasti juures, lootes mingeid märke pesitsemisest leida. Kakkusid ei näinud ega osanud ka pesakaste altpoolt vaadates oletada, kas neis hauduja sees võiks olla. Õigemini peaksid pesas juba tillukesed kakupojad koorunud olema.
käopäkk_1
Küll aga nägin taas maapinnal paaris kohas paistmas käopäkka – parasiittaime, kes elutseb kõdunevatel lepa- või sarapuutüvedel. Ega ma selle taime vastu erilist sümpaatiat tunne ka, sest äkitselt seostus ta mul selle vereimeja kalaga, kelle Hiiumaa kalurid hiljuti merest püüdsid.

Kui ma üldse mõnd elukat jälestan, siis ongi just see, ogadega sõõrsuuga verd imev kala, kellest üksjagu pilte ka üles pandi. On veel teinegi mereelukas – kaheksajalg, kelle kombitsate küljes on reas hulk iminappasid. Kui telekast mõnd loodusfilmi näen, kus kaheksajalad tegelasteks, siis pööran pea ära. Just iminapad on jubedad, tekitavad võdinaid! Need kaks ongi minu meelest ühed jäledamad elukad. Varem kardetud rästik on selliste kõrval lausa armas loom – hammustab ja teeb haiget vaid enesekaitseks, kuid ei rooma külje alla verd imema.

Metsaelu kisub põnevaks

Monday, April 18th, 2016

Põnev aeg algab kevadel siis, kui kotkad koju jõuavad. See aeg on käes. Neljapäeval, 14.aprillil kuulsin oma metsas asuva väike-konnakotka pesa poolt kotka häälitsusi. Vähemalt üks lindudest oli koju jõudnud ning tavaliselt siis hakatakse ka paarilist järele oodates häälega märku andma, et ollakse kohal.
kotkas kodutaevas
Kaks päeva hiljem, laupäeval, oli üks lindudest lennus ning sellest ka siinne pilt.

Põldudel algasid kevadtööd, masinad liiguvad. See meelitab röövlinde põllu kohale hiiri jahtima.

Pühapäev oli sombune, ajuti tibutas vihma. Soov taaskord kotkaid näha viis mind jälle jõe äärde. Kummardusin värskeid karulaugu lehti korjama, kui kuulsin selja taga imelikku kähedat häält: hjäuh-hjäuh! Pöörasin end hääle suunas ringi ning minust mõnikümmend meetrit eemal haavatuka vahel toimetasid kaks händkakku – metsahallid, nagu ma neid hellitavalt kutsun. Tundus, nagu oleks üks neist teisele midagi üle andnud. Siis pöördus tulija ringi ning suur lind liugles madallennul üle kraavi metsa vahele, teine jäi haava oksale paigale. Nägin toimuvat hästi, kuid kaamera oli autos.

Läksin üle silla, panin korjatud rohelise peotäie autoistmele ja võtsin kaamera. Haavaoksal istuv kakk oli endiselt samas kohas, kuid kuni hiilisin, kuidas okste vahelt kakku paremini näha, otsustas lind ära lennata, täpselt samas suunas, kuhu teine kakk ees oli läinud.

Erutusest põksuva südamega järgnesin sinna, kuhu kakud kadusid. Seal on mul üks kakkudele mõeldud pesakast puu otsas. Kas kakupaar kasti üldse kasutanud on, pole seni teada. Seda kontrollida polnud ka nüüd võimalik, kast on kõrgel. Siiski nägin mõlemat lindu veel korra puude vahel lendamas. Kui neil mõnes puuõõnsuses või kõnealuses või teises, teiselpool jõge puu otsa viidud kastis tänavune pesitsemine käimas peaks olema, siis oleks see üle mitme aasta tore sündmus. Enne 2010.a. talvist lumeuputust ja kakkude massilist nälga suremist kohtasin neid linde jõe taga väga sageli, hiljem vaid juhuslikult, korra aastas. Varem õnnestus ka pesast väljunud, veel lennuvõimetuid karvaseid kakupoegi näha, isegi pildistada. Loodan väga, et händkakud on vana territooriumi taas üles leidnud.

Metsaelu on nii põnev!

Teist nii ilusat kohta annab otsida

Sunday, April 17th, 2016

Kurgjale jõudes valdab mind alati suur äratundmisrõõm ja sealt lahkudes mõtlen samamoodi, nagu C.R. Jakobson 1870-ndatel oma naisele ütles, et vaata, Julia, teist nii ilusat kohta kui Kurgja, ilmas pole.
Kurgja
Endiselt kõlavad mu mälus 30 aastat tagasi Kurgjal Eduard Ralja lavastatud näitemängus „Tulesüütaja“ Tarmo Looduse kehastuses lausutud Jakobsoni sõnad : „Täna lähme metsa istutama! Las ta kasvab, see meie mets.“
Muuseumi endised juhid
Mitmed Jakobsoni enda poolt Kurgja maadele 145 aastat tagasi istutatud puud elavad edasi, paljud on ka ajahamba või sae läbi otsa saanud. Meie kaasaegsed on uusi puid istutanud, millest suurim on noorpaaride park Pärnu jõe kaldal.

Läinud reedel olin kutsutud Kurgja Talumuuseumis toimunud konverentsile rääkima metsaomanikust ja looduskaitsest. Omatehtud fotodele toetudes proovisin edasi anda tundeid, mis aitavad inimesel loodust paremini mõista ja kuidas läbi tunnetuse võib igast metsaomanikust saada looduse hoidja ja kaitsja. Eesmärgiks ei peaks ju olema peletada inimest loodusest eemale seaduste, määruste ja keeldude kaudu, looduskaitse mõte võiks olla inimese ja looduse ühendamine.

Ma kindlasti ei suutnud oma kehva esinemiskogemuse tõttu kõiki mõtteid sellisel moel esitada, nagu olin enne läbi mõelnud ja märksõnadena paberile pannud. Samas püüdsin oma juttu rääkides olla just selline nagu olen, lähtuda tunnetest, mida olen loodusega vahetu suhtlemise kaudu kogenud. Sõnum, mida püüdsin rõhutada, kõlaks umbes nii: teadlik metsa- ja maaomanik võiks olla parim looduskaitsja.

Lisaks konverentsil kuuldud ettekannetele oli mul üle pika aja meeldiv kohtuda endiste muuseumi direktoritega, nagu 1976-1986 Janno Holsting ning 1986-2009 Heldur Hiis. Teisel pildil on nad astumas muuseumiteel, eespool Heldur abikaasaga, tagaplaanil Janno. Paremal pool laut, mille taastajaks oli 1978.a. Janno Holsting, taamal aga rehi, mis valmis 1989.a. Heldur Hiisi ajal. Kurgja taluteatri etendust „Tulesüütaja“, kuhu oli kaasatud ka ansambel Linnutaja, mängisime vesiveski juures ajal, kui rehi veel polnud.

Aitäh, Kurgja ja kõik sinu inimesed, kes põllu- ja loomapidamise traditsioone ning Jakobsoni õpetusi vaimust ja haridusest on aastakümneid au sees hoidnud.

Rööpad kriibivad hinge

Friday, April 15th, 2016

Kui saega metsa lähed, siis tuleb ka tagajärgedele mõelda. Tark omanik pehme pinnase korral masinatega metsa torkima ei lähe. Kuid talvine ilm on viimastel aastatel metsaraiele krutskeid visanud – paar-kolm nädalat külma, seejärel samapalju sula. Mis metsaveoga juhtub, see paistab pildilt.
IMG_9682
Seekord pean oma häbiks tunnistama, et need rööpad on minu metsamaal. Langil rööpaid pole, sest seal liikus metsatraktor oksavaalul. Vedu toimus kahel päeval, 20.-21. veebruaril sel talvel. Sadas veidi lund, esialgu pidas pinnasetee vastu, kuid kuna külmakraade õieti polnud, siis teiseks päevaks tekkisid veoteele rööpad. Võtsin külamehe saega appi, saagisime noorendiku vahelt leppi, tegime need juppideks ja ladusime risti rööpa põhjadesse. Tänu sellele rööpad enam sügavamaks ei läinud, kuid vedel pori voolas edasi. Veel praegugi pole vesi rööpapõhjadest kadunud.

Veotee kulges piki kunagisi põlde, kus kasvab nii leppa kui sinna istutatud noori kuuski. Pildil olev koht põlluotstes on pidevalt kõige märjem olnud. Kannab läbikülmunud pinnase korral hästi, kuid kahjuks oli seekord teisiti.

Mida siis edasi teha, et häbi poleks? Kaalusin mitut varianti, millest üks oleks jätkuvalt olnud rööbaste täitmine leppadega, neid seal jätkub, samamoodi nagu tegime veo käigus. See oleks päris töömahukaks kujunenud, kuid kas tulemus kõige paremaks ja kauakestvaks, pole kindel.

Uus plaan tekkis mul alles mõni päev tagasi, kui olin mitme mehega nõu pidanud. Selleks on laaduriga kivide toomine põllult kuhjast ja nende käsitsi, seega talgukorras, rööbastesse ladumine ning seejärel äärte tasandamine. Kallis ja töömahukas, kuid tõenäoliselt kõige tulemuslikum variant. Sama veoteed läheb ka hiljem vaja, kui noorte kuuskede vahelt leppi küttepuudeks välja raiuma hakkame. Äsja raiutud eraldise taga on veel vana metsa, mille raiumise järg mingil hetkel päevakorda kerkib. Veoteed on kogu aeg vaja.

Leppisime kokku, et kive saab tuua kohe pärast heinapõllu esimest niidet, seega umbes juuni keskel. Praegu pole tark tegu talvest ärkavaid heintaimi tallata.