Arhiiv May, 2016

Arteki tüdrukud aastast 1956

Monday, May 30th, 2016

Skanner_20160306 (7)Päikselise maikuu lõpus on sobiv aeg meenutada täpselt 60 aasta taguseid sündmusi ja inimesi. Just siis, aastal 1956, sõitsime rongiga läbi Moskva Krimmi Arteki pioneerilaagrisse, kus olime 41 päeva. Meid oli Eestist mõni poiss ja tüdrukuid, kahjuks täpset arvu ei tea. Kuna kohale jõudes jaotati eestlased erinevatesse rühmadesse laiali, siis tean ainult neid tüdrukuid ja üht poissi, kes minuga samasse rühma sattusid, lisaks jäi meelde kuhugi teise rühma paigutatud Anni Viiding (Kreem, muusik Jaagup Kreemi ema, luuletaja Juhan Viidingu ja Mari Tarandi õde) põhjusel, et tema oli mitmes mõttes meist kõigist hiljem tuntum, korduvalt laulupidude teadustaja ja viimasel ajal ka kui lapitekimeister.

Loetlen üles need eesti nimed, mis ühele oma rühma foto tagaküljele olen kirjutanud. Siin nad on: Heini Anton, Mari Mägi (Puhjast), Hilja Käbi, Heidi Kallikorm ja mina. Loo juurde pandud fotol poseerivad Aju Dagi mäe ja Musta mere taustal paremal pool mina (patsiga), keskel Heidi ja vasemal Hilja, kõik 13-aastased.

Tüdrukud, kus te olete, kuidas elu on läinud? Ma ei tea ju, kas kannate neiupõlvenimesid või on need muutunud, nii ei saanud ka internetis kolades targemaks. Siiski leidsin keskkoolide lõpetajate kohta, et pildil olevatest tüdrukutest Heidi Kallikorm lõpetas 1961.a. Põlva Keskkooli (Ühisgümnaasiumi) 8. lennu ja Hilja Käbi Püssi (Lüganuse) Keskkooli 2. lennu. Mina lõpetasin samal aastal Vändra Keskkooli.

Arteki muljetest paluti mul läinud sügisel kirjutada ning katkendeid minu kirjapandust koos mitmete teiste hiljem Artekis käinute mälestustega avaldati ajaloo ja elu lugude ajakirjas „Elukiri“ nr.10, 2015.a. oktoobrinumbris. Seal oli pealkirjaks küll „Õõvastavad kogemused unistuste Artekist“, kuid mulle jäid peale jubeda hambatõmbamise loo positiivse mälestusena meelde lõunamaine kaunis loodus, küpresside ja magnooliate lõhn, Must meri, krabid rannakividel, matkad Krimmi mägedes ja kollane stepinastik. Eesti külas üles kasvanud maalaps polnud seni kodust kaugemale saanud, kui ühtäkki oli Moskva linn ära nähtud, paar päeva rongis läbi Ukraina steppide veeretud ning lõpuks lõunamaisel mererannal mitu nädalat veedetud.

Metsatee edeneb visalt

Friday, May 27th, 2016

kivitee kurvOlen hakanud seda metsatee ehitamist nimetama vaat et elutööks. Aeglaselt ja rängalt edenev kivide ladumine pole sugugi naljaasi ja ega see traktoristile, kes põllult neid korjatud kive mulle kohale toimetab, eriti ei meeldi kah, sest vana Belarusi käruga tuleb üsna pikk maa tagurpidi sõita, teisiti pole üldse võimalik. Hea, et saab vähemalt mu eesmärgist aru, kuigi ütleb, et laaduriga kivihunnikust tuues saaks kiiremini.

Kindlasti oleks laaduriga kergem, kuid kas ka kiiremini teostatav, vaevalt. Maha puistatud kivikoorem tuleb käsitsi laiali laduda nii või teisiti. Nüüd saan otse põllult korjatud kividele otstarbeka kasutuse, teiseks on laadur pidevalt muude farmitöödega kinni ning kolmandaks asub kivihunnik keset ristikheinapõldu, millest üle sõitmine oleks praegu patutegu. Tuleb oodata esimene niide ära, alles siis sobiks üle põllu sõita. Aeg aga läheb ja ega vihmadki tulemata jää. Siis muutub praeguseks tahenenud pinnas uuesti pehmeks.

Pool tööd on veel ees, õnneks kivikorjamist vajavaid värskelt külvatud heinapõlde leidub läheduses ka järgmiseks nädalaks.

Panin tähele, et keegi blogilugejatest kommenteeris, et Leili, sa oled lollakas. Ise arvan, et mitte ainult lollakas, vaid kange ja jäärapäine pealekauba. Ka sedasama rööbaste käsitsi täitmist ju normaalne (kaalutlev, tark) inimene vabatahtlikult ette ei võtaks, jääks looduse abile lootma.

Nii ma siis kodumetsas nende kivide veeretamise ja tõstmisega rassin, et järeltulijad mind needma ei hakkaks. Natuke iseenda südamerahu pärast ka. Seepärast olengi hakanud kiviteed oma järjekordseks elutööks nimetama. Esikohal seisab muidugi laste ellusaatmine, teisel-kolmandal kohal vast metsakasvatus ja metsahooldus ning nüüd lisandumas ka kivist metsatee ladumine. Kõik need nõuavad pingutust ja eneseületamist, samas annavad elatud elule mõtte.

Kevad tähendab uut elu

Wednesday, May 25th, 2016

Hommik läks kiviladumise mõttes luhta, sest põllult värsket kraami lisaks ei toodud. Kivikorjajad viidi üheks päevaks silohoidlat puhastama. Tuli mulgi oma plaane muuta. Homme uus päev.
IMG_0035_1
Kuna ma polnud paar päeva jõe äärde pääsenud, siis tegin sealsete põldude vahel ühe hommikuse ringi. Konnakotkast nägin tiirutamas, palju liblikaid ja kõiksugu putukaid õitsvatel võililledel. Hea rahulik paik ja veevulin, mis laseb oma mõtteid mõtelda.

Tagasiteel märkasin põllutee kõrval põõsaste taga pruunikarva elukat, mõtlesin, et kährik vist, ja lasin auto tagasi. Enam ei olnud kedagi, kuid kohe ilmusid orasepõllule kaks jänest, kellest ka pilte tegin. Eks needsamad seal põõsa taga oma pulmaasju ajasidki ning seejärel kalpsama läksid.

Käin õhtuti, kui hämarduma hakkab, kodutrepil istumas ja kevade hääli kuulamas. Kurgus pitsitab, sest kõige ilusam aastaaeg jäi nüüd mu kallil sõbral, kass Krissul nägemata. Oleme temaga koos palju õhtusi hääli ja põõsaste all siili sahistamist kuulanud, õunapuude ja sirelite õitsemist näinud – kõik see oli enne.

Kaks kägu kukuvad vastakuti. Ma ei loe, mitu korda kukuvad, enam ei taha. Liiga palju surma olen sel aastal lähedalt näinud. Ootan ööbikut, kes on harjunud seal kõrval oksal laulma, kuhu Krissu matsime. Ja siis äkki lendab hämaras otse mu nina eest läbi vana hall ise, hääletult nagu vari. Kas Krissu saatis kaku mulle sõnumeid tooma…

Panin õhtul ema hauale vaasi kimbu sireleid, emale meeldisid sirelid ja nende lõhn. Tänavu on palju viielehelisi õisi, nopin ja neelan alla.

Hommikul tuleb elektrik ja ise lähen metsa kiviteed laduma. Tulevikku suunatud töö annab elumõtte tagasi.

Võsavirnade kohta võiks ka linnurahu aeg kehtida

Tuesday, May 24th, 2016

Pruugib praegu kusagil virnastatud raiejäätmete või võsahunniku juures seisatuda, kui märkad, et mõni lind valvab seal välja turritaval oksal.
võsavirn õgijaga
Pildil on minu kodumetsa taga riigimetsa tee ääres olev võsavirn ja sellel passimas isane punaselg-õgija. Õgijad (hall- ja punaselg-) olid 2010.a. valitud meil ka aasta lindudeks ning nendest räägiti ja kirjutati siis rohkem. Konksja noka ning toitumisharjumuste poolest võiks neid värvuliste seltsi kuuluvaid linde pidada vaat et röövlindudeks.
punaselg-õgija
Võsavirnade juures olen näinud veel mitmeid teisi linde peale õgijate, näiteks punarinda, linavästrikku, võsaraati, käblikut jt., kes virna sisse pesa ehitavad ja seal poegi kasvatavad. Samamoodi võib juhtuda ka kevadeks viimata jäänud palgivirnadega, mille vahedesse linnud pesi teevad. Paar-kolm aastat tagasi sai ühel linavästrikul pesakond hukka, sest poegade koorumise ajal otsustati palgid parajasti ära vedada. Firma tegelased ei teadnud lindudest midagi, kuid mina olin korduvalt linavästrikke selle virna kõrval jälginud ja teadsin.

Eks samasuguseid asju juhtub igasuguste puiduvirnadega, kaasa arvatud kuivama pandud küttepuuriitadega, mille vahele kevadel linnud pesi teevad. Kui inimene vähekegi lindudest hoolib ja oma tegemisi planeerida oskab, siis võiks kõigepealt jälgida, mis võsavirnades või puuriitades kevadel ja varasuvel toimub. Kui lindudel pojad pesast välja lennanud, siis võib hingepiinu tundmata tegutseda ka inimene.

Mis hakkimist ootavatesse võsavirnadesse puutub, siis tahaks loota, et katlakütet kulub soojal suvel vähem ning ehk jäävadki need RMK omandis olevad virnad sügiseni alles. Kui kord juba raierahu ehk kevadine linnurahu kehtib, siis võiks see käia ka võsavirnade purustamise kohta.

Künnapuid ei kasva meil kuigi palju

Monday, May 23rd, 2016

künnapuu võraArvatakse, et vanasti kasvas Eestis künnapuid rohkem, kuid väärtusliku ja tugeva puidu pärast raiuti neid agarasti ning valmistati tarbeesemeid ja hoburiistu. Praegu on künnapuu looduskaitse all, sest looduslikult pole neid kuigi palju järele jäänud. Parkides või aedades kasvavad enamasti ikka inimese istutatud künnapuud.

Künnapuu laiemalt levinud sugulane on harilik jalakas ning alalõpmata tekitab segadust kahe sarnase liigi määramine. Lisaks mitmel pool kirjeldatud määramistunnustele olen märganud, et hea on künnapuud metsas üles leida hilissügisel, kui suurem osa teistest lehtpuudest on oma lehed maha ajanud, kuid künnapuu kollased lehed püsivad kauem puus ning torkavad siis hästi silma. Sellist puud tasub lähemalt uurima minna. Nii olengi mitu noort künnapuud jõe lähedalt leidnud. Tema sugulane jalakas pillab lehed varem maha ja need on pigem pruunikaks tõmbunud, mitte kollased nagu künnapuul.

Looduslikke künnapuid olen näinud Pedja jõe käärus, kus puud on märkimisväärse suurusega, aga samuti Luua metsanduslikul õpperajal käies. Ega ma Eestis erilisi puid otsides palju ringi liikunud polegi, esmajoones olen püüdnud oma metsaga põhjalikku tutvust teha.

Juuresolev pilt künnapuust on tehtud mu sünnikodu metsas. Leidsin ta neli-viis aastat tagasi kuusenoorendiku ja kiviaia vahelisest lepikust. Puu on kõrval kasvavatest üksjagu võimsam ja mis veelgi tähtsam – sel künnapuul on ümberringi mitukümmend tillukest poega. Kaunistasin nad üle-eelmisel sügisel kõik punaste lindikestega ära, et vajadusel ümber istutada saaks. Osa ongi teise kohta ümberasustatud.

Künnapuu tahab rammusat ja niisket mulda ning seda minu kodumetsas ja ka kaugemal jõe ääres leidub. Jõe ääres kasvab rohkesti veel harilikku jalakat, kuid haigused (jalakasurm) on neid ridamisi jalust murdnud. Pole seadnud eesmärgiks jalakat või künnapuud puidu saamise eesmärgil kasvatada, lihtsalt meeldib liigiline mitmekesisus, veelgi rohkem aga avastamisrõõm. Krõbekülmad talved jäävad meil järjest haruldasemaks, see muudab looduslikud tingimused ka künnapuule sobivamaks.

Kivid põllult metsateele

Friday, May 20th, 2016

Kolmapäeva hommikupoolikul nägin, et ühistu kivikorjajad olid hiljuti külvatud ja rulliga tasaseks silutud heinapõllul tööd alustamas. Taipasin, et nüüd tuleb kiirelt tegutseda.
kivikoorem
Kõigepealt küsisin masinamehelt, et kuhu ta kogutud kivid viib. Ega polevatki kindlat kohta, mööda teed ja üle oja sõites on ühel põllul varasem kivihunnik – paremat kohta ta ei teadvat. Ütlesin, et mina tean küll, sõitku veel natuke edasi ja kivid lähevad kohe asjaks. Hakkasin ülemustele kõnesid võtma. Sooviti jõudu ja lubati masinamehel need põllukivid minu metsatee rööbastesse tuua. Esimene samm tehtud ja tööle!

Kiiresti leidsin ka külamehe appi ja jäime esimest koormat ootama. Kivid kallutati sügavate rööbaste algusesse maha ja asusime külamehega kahekesi neid laduma. Ühest koormast jagus kahte rööpasse pannes kummalegi poole ainult 4 meetri kanti. Suuremat kivikoormat ei kannata korraga tuua, rasked on. Kahe päevaga saime edasi vaid veidi üle paarkümne meetri.
koorem laotud
Nüüd arvati, et umbes kolme koorma jagu võib veel põllult saada ja minul tuleb kividest ikka puudu. Käisin seda võimsat laadurit vaatamas, mida oleksin saanud üheks päevaks rentida, kuid loobusin, sest masin kaalub üle 20 tonni ja metsamaa on jätkuvalt pehme. Juba laotud kivid kaoksid sellise masina all maapõhja. Otsin järgmisi võimalusi ja natuke kergemat masinat.

Ausalt öeldes kaob kive kangutades ja pillates tahtmine metsa raiuda hulgaks ajaks ära. Juba ammu tean, et igat metsa puudutavat ettevõtmist tuleb hoolikalt kaaluda ja tunda aukartust. Olen varemgi raiet tehes hoiatavaid vihjeid kogenud ja füüsiliselt karistada saanud (oksavaalul kukkunud ja põlve vigastanud, sõrmepidi puunoti vahel jäänud). Sel korral ei tundnud ma raietööde ajal kordagi, et oleksin midagi valesti otsustanud. Aga näe, teistpidi mured jäävad veel pikaks ajaks kummitama. Kiviladumise õhtutel ja hommikuti pean randmeid ja selga määrima, et valu talutavam oleks.

Erametsaomanik armastab korda

Wednesday, May 18th, 2016

Sõitsin korraks küla kaugemasse ja inimtühja nurka vaatama, ehk näen mõnd huvitavat lindu. Selliseid kõrvalepõikeid teen üsna tihti.
eraomaniku laoplats
Tee ääres jäi silma ühe kohaliku metsaomaniku laoplats, millest siin ka pilt. Hooneid sinnakanti alles jäänud pole, omanikul on seal vaid metsakinnistu. Plats metsa ääres on nii korras, et paljudel meist pole isegi koduõu nii hoolitsetud väljanägemisega. Ühes nurgas on küttepuuriidad. Kohe on selge, et omanikule on oluline, kuidas tema mets ka juhuslikule möödujale paistab.

Käisin sellel kinnistul eelmise aasta augustis, kui omanik lasi ühel eraldisel lageraiet teha. Materjal koondati just sellele kraavile platsi ääres, mis pildilt paistab. Küttepuit jäi omanikule. Peremehel vedas – raie ja vedu õnnestusid teha kuival ajal, nii ei jäänud veoteele jälgi, kaasa arvatud ka pildilt paistvale platsile, kus metsamasinad liikusid.

Pärast palkide-pakkude äravedu jäi vaba ruumi ja samale kraavile tee äärde tekkis ka langilt toodud suur oksavirn. Enne kevade algust purustas hakkur selle kütteks ja veeti ära.

Ühel nädalavahetusel, kui sealt viimati mööda sõitsin, lõhkus ja virnastas pererahvas platsil küttepuid. Praegu märkasin, et hakketeo järgselt kraavile jäänud risu oli vahepeal kokku korjatud ja ära põletatud. Platsil on ka kunagise talukeldri või lubjapõletusahju jäänused, mille kivimüürid on samuti võsast ja risust puhastatud, paistavad teele ära. Kraav puhas, plats korras – nagu tõelisele peremehele kohane. Silm puhkab.

Selle jutuga tahan öelda, et kõik sõltub omanikust, tema suhtumisest oma metsa, tema eesmärkidest, töökusest ja omanikutundest. Oluline on ka vaade, mis metsast möödasõitjatele avaneb.

Õunapuude lühike iluaeg

Tuesday, May 17th, 2016

Õunapuu ülal vasakul nurgas.Sel kevadel on õunapuud õisi täis. Õisi on nii palju, nagu pole aastaid olnud. Kas täisõites õunapuud tähendavad ka rikkalikku õunasaaki, on iseasi.

Olen viimasel ajal palju koduaias toimetanud ja õunapuude all liikunud. Millegipärast pole ka päikselisel keskpäeval kuulda puude otsas sumisemist – mesilasi õitel pole. Praegu õitseb ka võilill, mis kollase ilu nautimise kõrval ka niidumasinat käima tõmbama ajab. Igal aastal olen jälginud muruniitmise ajal hoolsalt, et niidukiga otse sinna peale ei sõidaks, kus õitel mesilased toimetamas. Nüüd pole mesilasi kusagil. Mis lahti?

Metsas on putukatega õnneks natuke paremad lood. Kui jõe ääres aprillis suur remmelgas õitses, sumises see nagu mesilastaru. Nüüd õitsevad järgmised puud ja põõsad, ka metsikud õunapuud on üleni õisi täis. Õnneks kuulsin-nägin metsõunapuudel natuke kimalasi ja mesilasi.

Mul on kodumetsas mitu õunapuud. Mõni neist võib olla ka metsõunapuu, levinumad on siiski aedadest pärit õunapuude järeltulijad ehk metsistunud õunapuud. Vaatamata metsistumisele on mõned sordid säilitanud väga hea maitse, näiteks on mul metsaserval üks tartu roosõunale sarnaneva maitsega õunte andja. Ka see puu õitseb praegu roosakate õitega, õuntel värvub sügisel üks põsk punaseks.

Pildil olevad kaks õunapuud (tiigi taga, üleval vasakus nurgas, valgete õitega) pole varem õunu kandnud. Talvel alles raiusime nende kõrvalt leppi vähemaks ja puudele hakkas valgus ligi pääsema. Välimuselt on puud metsikud, ogalised. Saab näha, kas mõni ubin sügiseks otsa ka tuleb ja millised need välja näevad. Tean samas metsas veel üht ogasid täis okstega õunapuud ning olen näinud ka tema vilju. Need on väikesed, rohelised ja paksu kareda koorega, viljaliha õieti polegi. Äkki ongi tegu ehtsa metsõunapuuga?

Putuktolmeldajate vähesus on tõsine ohumärk. Meie, inimesed, oleme looduse osa ning igasugune omakasupüüdlik ja loodusvaenulik tegevus pöördub kord meie endi vastu.

Lapsepõlvepildid

Monday, May 16th, 2016

Olen viimasel ajal väga palju tegelenud vanade asjadega, muu hulgas ka vanade fotodega. Vanu pilte on mul üsna vähe, võrreldes umbes kümne tuhande metsa- ja loodusfotoga, mida ise olen teinud. 1999.aastast alates on filmile võetud pildid teemade kaupa albumites. 2008.aastast alates, kui digikaamera sain, enam paberpilte pole teinud. Kohe alguses hakkasin pildistama metsavaateid, inimesi sattus piltidele harva. Peamiselt olen salvestanud oma metsa ajalugu – vaated enne ja sama koht mõni aeg hiljem, metsas tehtud tööd.

Skanner_20160306 (3)Vanadel fotodel aga on alati inimesed, niisama taluvaateid, maastikke või hooneid ilma inimesteta pole. Minu vanaisa taluhooned põletati sõja esimestel päevadel kõik maani maha, sest jäid kahe rindejoone vahele. Ametlikult oli talu siis juba minu isa nimele kirjutatud. See oli ainus majapidamine külas, millest 1941.a. juulikuus midagi järele ei jäänud, kõik põles ära: riided, mööbel ja küllap ka päris vanad fotod. Ja kariloomad. Pereliikmed koos valge hobuse ja vedruvankiga pagesid lahingu eest metsa, ainult vanaema keeldus kodust lahkumast ning hakkas põlevast laudast loomi välja ajama. Asjata, sest loomad jooksid väljas tuld ja plahvatusi nähes lauta tagasi ning põlesid kõik sisse. Vanaema jäi selle möllu keskel ellu.

Selline oli mu vanaema, taluperenaine, kes oli sünnitanud viis last. Teise ilmasõja alguseks oli neist elus veel neli – kolm poega ja tütar. Üks poeg elas Austraalias, tütar Tallinnas ja kaks poega (neist üks oli minu isa) töötasid talus.

Siinne vana foto aastast 1948 on tehtud samal päeval kui karjalaskmise piltki. Selleks ajaks polnud teada, mis vanaema noorimast pojast, minu isast, kes 1944.a. veebruaris saksa sõjaväkke võeti, on saanud. Sõda oli lõppenud, kuid koju teda ei tulnud. Võib vaid ette kujutada, kui tugev üks talunaine peab olema, kes on kogu elutöö kaotanud. Ainus lootus on lapselapsed.

Nii jäimegi koos vanaemaga pildile meie, tema kolm lapselast: tütrepoeg ja tütretütar ning vanaema süles mina, tema pojatütar. Vanaema oli selleks ajaks matnud ka oma mehe, meie vanaisa. Viis aastat hiljem vanaema suri.

Oli kord karjalaskepäev

Friday, May 13th, 2016

Kuidas maaelu aegade ja võimu vaheldumistega Eestis muutunud on, sellest saaks lõputuid lugusid kirjutada. Paljudel on mälestusi, helgemaid ja süngemaid. Aeg käib meie eludega kaasas, tahame või mitte.

Mind emaga küüditatute nimekirjas polnud ja nii sain lapsepõlve kodutalus veeta ning mäletan tolleaegsest elust päris palju. Mul olid ümber armsad inimesed: ema, vanaema, vanatädi ja onu. Isa ei tulnud sõjast tagasi, tema saatusest pole midagi teada. Mul oli helge lapsepõlv, kesk viljapõlde, metsa, karjamaid ja koduloomi.

Sõja lõppemise ning kolhooside loomise vahele jäänud aastad tundusid maalapsele suisa idüllina, vaatamata sellele, et julgeolekumehed käisid korduvalt metsavendi otsimas. Vahel lendasid lennukid (nende eest ma pugesin põõsa alla peitu) madalalt üle ja taevast visati mingeid hõbepaberiga kaetud lindirulle. Mis need olid, ei tea ma siiani. Maal nälga siis veel polnud, seda hakkasime tundma pärast kolhooside loomist.

Kolhoosieelsest ajast on siin see karjaajamise pilt 1948.a., kus mina tuttidega põlvikutega olen keskel heledakarvalise ja nudi peaga lemmiklehma taga poseerimas. Tema nimi oli Esmik, kel oli rammus piim ja õrnad nisad ning selles vanuses (5-a.) ma oskasin juba lüpsta. Keskel põllega on mu ema, kaevu juures tädi, pullipuksi taga tädipoeg ning keskel põlvikute ja vitsaga seisab täditütar.

Vana mustvalge foto on tehtud ligi 68 aastat tagasi, värvilise tegin 12.mail 2016. Võttekoht on peaaegu sama, vaatega minu sünnikodu väljadelt taluhoonete suunas.

Kontrast aga masendav. Uhkest laudast on järel vaid kivimüürid, keldriosa on õnneks veel säilinud. Maakividest kelder on lauda pikenduseks, jäi poolenisti lakka viiva kaldtee alla, kuhu panime 20 aastat tagasi katuseplaadid peale.

Väike kodumaja, mille isa ehitas sõjas põlenud sauna asemele ja kus mina sündisin, on küll alles, kuid seal elavad võõrad ning vaadet majale varjab kuur, mida meie ajal seal polnud. Kõik puud on suuremaks kasvanud ja uusi juurde tulnud. Taamal maja taga tee pool küljes olid juba varem põlistammed ja pärnad. Lauda seina äärde tulid saared alles pärast lauda tühjaksjäämist.

Emaga koos lahkusime kodust kolhooside ühinemise ajal 1955.a., sest lehmad viidi uude lauta ning ema ei saanud loomi ega tööd jätta. Veidi hiljem ema abiellus uuesti ja nad ehitasid alevi lähedale maja, kus elan siiani. Vanatädi ja onu jäid kodutallu meist kauemaks. Seejärel läks elamine võõraste kätte, loomadest tühjaks jäänud lauda katus kukkus sisse.

Minu sünnikodu on üks paljudest lõhutud põlistaludest, mida ka Eesti taasiseseisvumine enam jalule upitada ei suutnud. Maa, mets ja mälestused on siiski alles, minu tegemistes ja piltides, minu mälus ja kirjapandud lugudes.