Arhiiv June, 2016

Lageraie ja pesapuu

Wednesday, June 29th, 2016

Tuhala külas toimunud metsaraie käigus langetatud pesapuu ja selles hukkunud röövlinnupoeg tõi eile õhtul hulgaliselt vastukaja. Kas oli tegemist väike-konnakotka pesaga või hoopis hiireviu omaga, selles pole kirjutise autorini jõudnud andmetes täit selgust. Metsarikkumistele välja kutsutud keskkonnainspektorid pole linnutundjatena ilmselt nii tugevad kui on kotkaeksperdid, seega võivad hukkunud poja määramisega ka mööda panna. Ehk siis segi ajada väike-konnakotka ja hiireviu noorlinnu.

Minu teadmiste järgi ei ole väike-konnakotka pesas kasvaval pojal praegu veel nii arenenud sulestik nagu pildilt paistab, pigem katavad keha valdavalt valged tibusuled. Hukkunud poja sulestik on küll noorlinnule omane, kuid lennuvõime oli puudulik, et oleks suutnud raiesse läinud pesast välja lennates põgeneda. Kes Looduskalendri kaamerapilte jälgib, see teab, et hiireviu pojad alles treenivad pesal tiibu, kuid sealt kaugele lennata veel ei suuda.

Kotkaste või teiste kaitsealuste lindude pesapuu maharaiumisi tuleb õnneks harva ette, samas pole kusagile kadunud metsaomanike suhtumine, et kui pole pesaga puud, pole ka kotkast või kulli ning jääb vaba voli metsalangetamiseks. Mis teha, kõik ei sobi metsaomanikeks, eriti kui raha kaalub üles kõik muud väärtused, vaimu ja tunded. Metsainimene peab olema looduse usku.

Samas õhutab riik üha intensiivistuvat metsade majandamist, sh. raieid, jättes eraomanikele hüvitamata looduskaitselised piirangud. Nii juhtubki, et riik koorib erametsaomanikelt mitu nahka, alates maamaksust, metsatulu-maksust ja igasugu aktsiisidest, käibemaksust, lõpetades mitmete talumiskohustustega. Maaomanikud ju tegelikult hoolitsevadki loodusväärtuste säilimise eest, millest saavad osa kõik riigi alamad. Maaomanikud jagavad tasuta teenuseid nii ministrile kui koolijütsile. Ka kotkas, hiireviu või kanakull on loodusväärtused, kuid nende elupaikade säilimine eramaal on jäetud vaid maaomaniku õlule, riigilt hüvitust saamata. Riiklik looduskaitse, seadused ja piirangud peaksid toimima koostöös metsaomanikega, muidu plahvatavadki need jõhkrad hävitusteod aeg-ajalt kusagil taas välja.

Mis oleks Eestimaa väärt ilma metsata, ilma selliste liikideta, mida paljudes Euroopa edukates riikides enam polegi. Mõelgem, mida me siin väiksel maal oma lastele jätame. Tehnoloogia areng on tore asi, kuid selle kõrval ei tohi kannatada inimeste elukeskkond ega muutuda vaesemaks meie loodus.Kanakulli pesa kuusel

Üks näide loo lõppu ka. Pildil oleval langil tehti 2013.a. sügisel lageraie (keegi on välja mõelnud sellele leebema nime „uuendusraie“) ja üle palgivirna paistab keskel kuuse otsas üks hiireviu pesa. Seadust ei rikutud, raie tehti väljaspool pesitsusaega, pesapuud maha ei võetud, kuid ometigi elupaik hävis. Kuusk koos pesaga kukkus mõne kuu pärast pikali, seemne- või säilikpuudeks jäetud männid ja kased on samuti pikali. Ainult suur haab ja üks pesapuu kõrval seisnud mänd on alles. See jutt ja pilt on järelemõtlemiseks.

Võlumets

Tuesday, June 28th, 2016

Jäin metsas käies vihma kätte, tühja sellest. Ilus on see jaanijärgne loodus, kui vana metsa alust katab õrn metsosjade vaip. Nii roheline, habras ja nii tihe, et „ütle, kus ma rada teha tohin…“
võlumets
On üks küngas minu metsas, mis on ühtlasi ka vääriselupaigana (VEP) inventeeritud. Kõik seisab seal puutumatuna kuni 2027.aastani – nii olen lepingule allkirja andes lubanud. Vaevalt ma ise enam teist allkirja andma hakkan, liiga vana selleks ajaks. Seni aga saan käia vaatamas, kuidas mets ilma inimese sekkumiseta elab ja hakkama saab. Vähe on järele jäänud selliseid üle 100-aastaseid metsi ja veelgi vähem on neid kümne aasta pärast.

Vaatasin, kas tuul on vahepeal puid lükanud või on miskit muud juhtunud. Madalamas ääres, mis läheb sujuvalt üle lodu-sanglepikuks, on VEPi piiridesse jääval serval mitu huvitava pahaga kaske ning üks sanglepp, mille tüvest justkui tungiks välja hirmuäratav vähkkasvaja taoline moodustis. Pilt sai ebaterav, kuid ettekujutuse kasvajast siiski saab.
kasvaja
Kui varem arvasin, et suur auk liivase künka tipus võiks olla pommiauk sõjaajast, siis nüüd vaatasin, et piklik süvend meenutab metsavennapunkri auku. Mine sa tea, pole kelleltki enam küsida ka. Vanade okslike mändide tüvedel on näha kinnikasvanud vigastuste kohti. Kunagi üks metsamees arvas, et puudel on pommikillud sees, sellest need armikohad ja paksendid.

Küll sooviksin, et igaühel meist oleks kusagil oma võlumets, kus viibides kaob soov puid rahasse ümber rehkendama asuda.

Aga lõpetuseks – elagu väike ja imeline Island, kes inglismannidele jalgpalli EM-l koha kätte näitas! Režissöörist väravavaht ja hambaarstist treener – islandi viikingitel mitu ametit. Brittidele oli see teine BREXIT – väljalangemine, lahkumine. Kui nüüd veerandfinaalis Itaalia ka Saksamaa nurka suruks, jääksin rahule. Et Islandi ime veel Prantsuse vastu kestaks… ei taha ära sõnuda…

Kuumad päevad ja sumedad suveööd

Monday, June 27th, 2016

Ilmataat on helde, lasi jaaniõhtut pidada ning annab rohkelt päevasooja. Üsna ebatavaline, kui toas on 10 kraadi külmem kui õues. Aga kuumaks köetud päevast rohkem meeldivad mulle soojad suveõhtud, mil saab kerge riidega väljas olla.
käpp
Jaanituledel ei käinud, hea oli kodus olla, vaikselt. Üle tee majade juurest kostis rahvalikke laule. Eks elu jooksul ole saanud pidudel käia küll ja rohkem. Olin kõik neli päeva kodus, nokitsesin niisama aias või kasvuhoones. Maasikaid saab ülepäeviti korjata. Neid tuleb praegu süüa nii palju kui mahub, ükski moos ei kaalu oma aiast värskelt nopitud marja väärtust üles.

Metsas käisin päev enne jaanilaupäeva ja sõitsin läbi kõik lemmikpaigad. Üks eesmärk oli üle vaadata käpaliste teadaolevad kasvukohad, samas jälgida ka linnuelu.

Kas jäin oma käimisega hiljaks või on asi milleski muus, kuid tavapärastes orhideeliste kohtades nägin vaid paari üksikut balti sõrmkäppa, teisi liike polnud. Välimuse järgi otsustades on pildile jäänud balti sõrmkäpp pigem oma õitsemist lõpetamas. Eelmistel suvedel oli samadel kraavikallastel neid ikka palju. Äkki ei meeldinud käpalistele need suured palgivirnad, mida talvel kallastele ladustati või pole seekord lihtsalt orhideede aasta, ei tea. Näiteks laialehise neiuvaiba rulli keerdunud lehtedega vart pole ma tänaseni näinud nina mullast välja ajamas, ehkki juba peaks.

Küll aga on metsateedel ja sihtidel soojaga liikumas palju liblikaid. Suurtest liikidest nägin kõige rohkem haavalumikuid, kelle tiiva siruulatus küünib 8 cm kanti. Tahaksin näha veel aasta liblikat, valget mustlaik-apollot. Teda ma ei tunne, olen vaid lugenud ja pilte vaadanud. Kiirelt lendavaid valgeid liblikaid nägin metsaserval päikse käes küll, kuid taimedele peatuma neist keegi ei jäänud. Kuidas ma siis saaksingi teada, milline neist suur valge apollo võiks olla, kui liblikat päriselt näha pole õnnestunud. Seevastu suured tumedad haavalumikud lubavad inimest enda lähedale küll.

Suveaeg käes

Wednesday, June 22nd, 2016

Eile algas kalendrisuvi. Vihma on olnud parajalt, sooja ka. Maasikad punetavad, heinapõld uuesti rohetama löönud. Tuul räsis puid ning rapsis õunapuudelt liigseid ubinahakatisi vähemaks. Pojengide suured õied tõmbasid end vett täis ja murdsid varsi. Kartul hakkab õitsema.
kure samm
Majas on remont pooleli, kiiret sellega pole. Ühele inimesele piisab pisikesest toast, köögist, pesuruumist ja saunast küll. Peaasi, et uksest välja astudes oma maalapike jalge all ja lähedal oma mets oleksid. Suurtes ruumides laiutamine on luksus. Oi, millise vaevaga need lõpuks tühjaks sai – terve elu jooksul kogutud kraam, raamatud, loodusajakirjad, jälle raamatud, suuremad ja väiksemad asjad, riided, mööbel… ja mälestused. Seintelt sai tapeedikihid maha kistud, selle all vineerile tärklise- või jahukliistriga keebitud makulatuur tuli ka kenasti lahti – ajalehed aastast 1960. Tühjad seinad on muutusi ja uusi aegu ootamas.

Ega ma niiväga seda tulevikku heledates ja puhastes ruumides igatsegi. Vanade tubade ja kulunud mööbliga seostusid armsad ajad, mil lapsed veel kodust kooli käisid ja õhtuti klaverit harjutasid (sundida tuli), ema laudas lammaste ja kandega toimetas ja mina tööl käisin. Poisid hakkasid 25 aastat tagasi teineteise kannul laiali pudenema, klavergi jõudis linna järele, lapselastele harjutamiseks.

Lennukimudelid, purjelaevad, tankid, vedurid-vagunid ja raudteed sai pakitud kastidesse – palju kannatlikkust, näpuosavust ja aega kulus vanemal pojal neid kokku liimides, samapalju seda kõike Moskva Laste Maailmast või teistest linnadest reisimise ajal otsides. Kuidas sa hing saadad lapse kätetöö prügimäele. Tänapäeval on teistsugused mängud, värvilised legod ja arvutid, ainult et raha nende jaoks on suuremal osal vanematest vähem kui meil omal ajal.

Jaanipäev tuleb, peetakse pidu, süüdatakse jaanituled. On valgete ööde ja sääskede aeg. Võtkem seda aega kui looduse kingitust, hoidkem lähedasi ja sõpru.

Suvised elamused

Monday, June 20th, 2016

Selle suve positiivseid elamusi pakub loomulikult sport. Ilma selleta kipub must masendus kallale, eriti kui mõtlen eesti inimeste aina süvenevale vaesumisele, ülekohtuselt kõrgele maksukoormusele, suvemeeleolu varjus salaja ära tehtavale riigimetsa reformile, kultuuriinimeste lintšimisele ja võimulolijate ülbusele. Imelik rahvas need eestlased, kannatavad kõik välja, kiruvad, kuid mässama ei hakka. Presidendivalimised ei lähe üldse korda, kah asi.

kollane

Oma hapra vaimse tervise hoidmiseks ongi ainuke võimalus end riigis toimuvast välja lülitada, tegelda eluspüsimiseks vajalike igapäevaste asjadega ning elada näiteks kaasa käimasolevale jalgpalli EM-le. Kümne päeva pärast algab Tour de France, augustis Rio olümpia. Ehkki spordist on tehtud äri nagu kõigest muustki, saab vaataja tänu teleülekannetele nautida seda ka kui etendust, mille loojateks on reaalsed inimesed. Ilusad ja treenitud kehadega.

Käimasolevate jalgpalliülekannete käigus näen, et ETV sporditoimetus on hakanud stuudiokommentaatori tööd usaldama ka ühele oma naiskolleegidest. Aet Süvarit on nauditav vaadata ja hea kuulata, ta on toonud eetrisse uue hingamise, kutsunud jalgpallist rääkima inimesi teistelt elualadelt, kes on jalgpalli või -palluritega kokku puutunud.

Minu sümpaatia kuulub pallimängudest konkurentsitult jalgpallile. Jalgpallurid on intelligentne ja mõtlemisvõimeline rahvas (kuulake intervjuusid), füüsiliselt treenituselt võrdväärsed kergejõustiklastega (jooksu- ja hüppealad). Küllap seepärast, aga ka suuri rahvahulki kaasa tõmbavana, on see mäng maailmas nii populaarne. Imetlusväärne, kuidas Islandi fännid tribüünidel vanade viikingite moodi, kõuekõmina taoliste rütmiliste hõigetega oma meeskonda ergutasid. Väike Island puges oma südikusega inimeste südametesse. Et ka Eesti kunagi suurde jalgpalliseltskonda sisse murrab, seda tahaks näha ja tribüünidelt laulupidu kuulda.

Järelnoppimine ja tee katsetamine

Wednesday, June 15th, 2016

Uus kivitee sai metsaveotraktoriga ära proovitud. Kandis hästi.

järelkorjamise puudNagu talvise metsaveoga sageli juhtub, jääb mõni palgijupp või puunott veo ajal kahe silma vahele. Harvesterlõikuse puhul ladustab masin metsamaterjali oksavaaluga risti, hunnikud on suuremad, seepärast ka vedajale paremini nähtavad ning tavaliselt langile midagi maha ei jää.

Käsitsi lõikuse puhul, nagu minu metsas oli, pole võimalik kogu materjali ühtpidi koondada, saemehe jõud ei käi pikkadest ja jämedamatest palkidest lihtsalt üle. Mõnikord jäävad järgatud tüved osaliselt oksavaalu ääre alla ja vedaja ei pruugi neid ülevalt kabiinist märgatagi. Kui juhtub vahepeal ka lund tulema, siis jäävad puunotid peitu.

Kevadel käisin oma lageraielangi üle ning leidsin siit-sealt oksavaalu äärest mõne palgijupi. Nüüd avanes võimalus metsaveotraktoriga langil ära käia ning „järelnoppimist“ teha. Ka tüvevigastuse tõttu mõne palgi vahelt välja lõigatud lühikesed pakud ladus masinamees koormasse ja kõik läheb kütteks.

Ühtlasi sai uuel kiviteel esimene proovivedu tehtud. Just sellist laiade rehvidega tallamist oligi vaja. Kive toonud traktoril ja kärul olid kitsad rattad ega tallanud laotud kive ühtlaselt. Kokkuvõtteks saan öelda, et kivitee ladumine oli hea mõte.

Rege rauta suvel

Tuesday, June 14th, 2016

Reedel, viimasel kuival päeval enne nädalavahetuse sadu, lõpetasime metsas kivitee ehitamise.
kivitee viib metsa
Tulevane heinapõld sai üle käidud ja kivid said otsa, küllap muidu oleksin veel leidnud mõne koha, mida kividega täita. Olen väga tänulik masinamehele kannatlikkuse eest, sest kindlasti tegi koormate metsateele toomine talle rohkem tüli kui lihtsalt kivihunnikusse kallutamine. Tänusõnad ka põllumajandusühistule, kellega veo suhtes kohe kokkuleppele sain.

Reede õhtul laotud kiviteed üle vaadates oli tõesti hea tunne – midagi väga olulist sai tulevikku silmas pidades ära tehtud. Vahepeal käis peast läbi ka mõte, et mida küll mu esiisad nendeaegse põllu- ja heinamaa kividega taas täitmisest võiksid arvata. Nemad ju kangutasid samadelt põldudelt kivid maa seest välja ja ehitasid metsa äärde kiviaedu. Kiviaiad on tänaseni puude vahel alles, vilja asemel metsapuid kasvataval põllul aga poolemeetrine rammusa musta mulla kiht. Vastne kivitee sai vanast kiviaiast mõne meetri kaugusele piki äärmist põldu jooksma. Tahaks loota, et teest on metsale tulevikus kasu.

Pühapäeval, pärast ööpäeva kestnud korralikku sadu, käisin metsas seda kiviteed vaatamas. Kõik need jäljevahed, kuhu kivid ladumata jätsime, olid uuesti pehmed ja mudased, jalajälg jäi sisse, kiviread aga kannavad. Kui mõne aja kuiva peab, saab metsaveotraktoriga uut teed proovida, sest langilt tuleb mõned oksvaalu ääre sisse peitu jäänud puunotid ära koristada. Kütteks.

Seega võin kokkuvõtteks öelda, et mudaseid teekohti saabki korralikult täita vaid kuival ajal ja vanarahva ütlemine „Rege rauta suvel, vankrit talvel“ peab igati paika. Kui peaksime praegu, pärast korralikku sadu, kivivedu alustama, jääks kivikoormaga traktor mudasse ukerdama.

Pruunikad käpad ja miljon seemet

Friday, June 10th, 2016

Tuulise ja jaheda ilmaga oli järgmist kivikoormat oodates palju mõnusam metsa all varjus olla kui lagedal põlluserval passida. Muidu sai ikka sääskede eest metsast lagedale tuldud, tuulega aga polnud kedagi metsas kiusamas. Ja kui juba natuke paigal püsida, siis näeb metsas kindlasti üht-teist. Seekord mõnda taimemaailmast.
pruunikas pesajuur (1)
Surusin selja vastu kuusetüve, et seda küürutamisest sirgemaks venitada. Kohe jalge ees kikitasid ülespoole kolm käpalist ehk kodumaist orhideed – pruunikad pesajuured. Need tagasihoidliku välimusega klorofüllita taimed on minu kuusikutes üpris levinud, kuid igal suvel neid ei kohta. Pidavat uusi kohti avastamas käies rändama. Tänavu, juba teist aastat järjest, olid nad samas kohas olemas, kuigi vähem kui eelmisel aastal. Mõnd vana, mustjaspruuniks kuivanud läinudsuvist vart koos pudenenud kupardega oli veel näha.

Teise kivikoorma ootamise ajal käisin oma metsa künnapuud vaatamas. Tuul lennutas puudelt lehti ja kuivi raagusid – üpris maruks kiskus. Künnapuu all oli tõeline seemnesadu – miljon helepruuni läbipaistvat liistakut lendles puude vahel, kattis metsataimede lehti ning pudenes maapinnale. Künnapuu külvas oma seemneid, abiks tuul. Vaatepilt oli nii eriline, et ei taibanud piltigi teha. Olen samasugust seemnesadu jõe ääres hariliku jalaka ümber varemgi näinud, nüüd siis kodumetsa künnapuu. Korjasin mõned seemned tasku ning koju jõudes pistsin need kasvuhoones väikestesse pottidesse ühekaupa mulda. Vaatame, kas idanevad ja tärkavad. Kastan hoolega ja jään ootama.

Õige küttepuu peab kuiv olema

Wednesday, June 8th, 2016

IMG_0200Minu küttepuuriidad said kuivama eelmise aasta lõpus, mõni nädal enne jõule. Oli üsna erandlik ja suhteliselt kuiv november, kui langetasime ja vedasime. Tavaliselt teen küttepuid ikka talvel ja kevadeks saavad lõhutud halud riita kuivama. Seekord tegime varem. Lepahalud või okaspuu jätan aastaks välja kuivama ja viin kuuri järgmisel kevadsuvel, enne, kui ööd kasteseks muutuvad ja õhuniiskus suve teises pooles suureneb.

Kui juhtub küttepuude hulka kaske või haaba, siis need tahavad kauem kuivada. Oluline on ka langetamise aeg – lehed langenud ja puu puhkeseisundis. Haava kuivatamiseks oleks hea hoida halgusid kaks kevadet ja kaks suve väljas riidas, siis on suur niiskus välja läinud ja võib kuuri laduda. Mulle haab meeldib, halud lõhnavad magusalt ja nendega kütmine pidavat teadjate sõnul ahjud korras hoidma.

Tänu lagedas kohas seisvatele riitadele ning ilusatele ilmadele kuivavad halud silmnähtavalt. Seekord mul kodus terveks eelolevaks talveks vana tagavara enam pole, seega tuleb suve jooksul osa riitadest kuuri toimetada.

Et riitadele tuul ja päike ligi pääseksid ja halud paremini kuivaksid, niitsin neil ümbertringi rohu maha. Kasutasin selleks kiviladumise vaheaegasid. Iga põllult korjatud kivikoorma kogumiseks kulub umbes poolteist tundi, mis laseb koorma ootamise aega muuks vajalikuks ära kasutada.

Küttepuu peab kuiv olema, enne kui sellega pliiti või ahju kütma hakatakse. Visisevaid halud tahmavad lõõre ja korstnat ega anna sooja. Kel oma mets olemas, ei tohiks lubada enda kohta lausumist, nagu poleks kingsepal kinga ega rätsepal riiet.

Liiklusohvrid

Monday, June 6th, 2016

Kes siia lisatud pilti ei talu, ärgu lähemalt vaadaku. Paraku nii juhtub, kui liiklusohvriks langenud loomakorjus maanteele lebama on jäänud, hakkab see uusi ohvreid juurde tekitama.

Sõitsin alevist möödaviival suurel maanteel ning metsatuka vahel märkasin kaht looma lähestikku teel lebamas. Otse tee telgjoonel oli halljänese verine korjus, keset sõidurida aga surmava löögi saanud hiireviu, kelle kehast siinne foto.
IMG_0166
Esmalt tõstsin linnu tee servale, seejärel tõmbasin ka jänese jäänused tee keskelt ära. Vahepeal vuras minust mööda hulk autosid. Maantee kõrval metsas kisasid rongad ning häälitses teine hiireviu. Küllap oleks vahepeal neist veel keegi teel lebavatele korjustele lennanud, kui mind seal peatumas poleks olnud. Küllaltki tõenäoline, et mõni liiklusohver oleks lisandunud.

Jänese pistsin kotti ja sõitsin eemale põldude-metsade vahele ning viisin tema keha lagedale põllule. Valisin ohutu koha, kus masinaid ega liiklust läheduses pole. Looduses leiab igasugune liha kibekähku kasutust.

Hiireviud ma ronkadele-rebasele söödaks ei jätnud. Arvasin, et terveks jäänud tiivasulgedega lind väärib laiali kiskumise asemel mulda sängitamist. Kaevasin metsa alla augu, panin tiivad korralikult keha vastu, mässisin linnu koti sisse ja matsin maha. Ühe paekivilahmaka panin hauale peale, et lindu välja ei kraabitaks. Mõtlesin hiireviu poegadele, kes kusagil maantee lähedal metsas pessa ootama jäid. Kas teine üksikvanem suudab need üles kasvatada, ei tea.

Oma jutuga tahan öelda, et inimesed, kui näete maanteel autolt löögi saanud või rataste alla jäänud väiksemat metslooma või lindu, siis peatuge ja koristage korjus teelt ära. Teele vedelema jäetud hukkunud loom või lind võib vallandada uute ohvrite laine. Korjust sööma asuv suur lind ei jõua autode eest kähku ära lennata, liiati kui need mõlemast suunast samaaegselt lähenevad. Viige korjus metsa alla või teest kaugemale põllule. Kõik kasutatakse looduses ära, raisku ei lähe midagi. Kui on tegemist hukkunud või vigastatud suurulukiga (põder, hirv, metssiga, metskits), siis peaks kohe teatama kohalikule jahiseltsile ning jahimehed tegutsevad ise edasi.