Arhiiv July, 2016

Kirev suvi

Friday, July 29th, 2016

värvidÜks meie enimlevinud kirju liblikas on päevapaabusilm, üks tavalisemaid suveliblikaid, keda pole võimalik ühegi teisega segi ajada. Suvise põlvkonna värvid on eriti erksad, kõigil neljal tiival üks suur, sinkjalt helklev silmlaik.

Päevapaabusilma võib näha nii metsa- kui kultuurmaastikul. Suvine põlvkond läheb septembris talvituma ja kevadel soojade ilmade saabudes ilmuvad nad taas välja, kuid siis on nad üsna kulunud ja tuhmide värvidega.

Kui liblikas on toitumiseks valinud näiteks pildil oleva ohakaõie, siis moodustub õiest ja liblikast kaunis suvevärvide kombinatsioon.

Minu vaatluse ajal lendas õite vahel vähemalt viis päevapaabusilma korraga. Seisin vaikse metsatiigi kaldal ja mõtlesin, et kui hea, et on veel kohti, kus võib omaette rahulikult muust maailmast eemal olla, mõtiskleda ja ümbritsevast rõõmu tunda.

Idülli katkestab taevast lähenev müra ja juba vihisebki NATO sõjalennuk madalalt üle metsa, täitsa kotkalennu kõrguselt. Oh Looja, kaitse meid, meie loodust, linde ja metsa inimeste enesehävitusliku maailma eest.

Loodusvaatlused

Wednesday, July 27th, 2016

Leia pildilt kotkas.Lämbe päev, tuult ei ole, päike kütab. Tahaks varjus olla ja vähem liigutada. Põhjamaa suves pole kuumi päevi kuigi sagedasti.

Teadsin, et ühistu suurel põllul niideti hein maha ning kui niidukid liikvel, siis ilmuvad ka kotkad kohale. Kui mina õhtupoolikul sinna jõudsin, olid masinad põllult läinud, kogu niidetud rohi samuti ära koristatud. Üleüldine vaikus, kuumusest vinetav õhk põllu kohal ei paistnud hästi läbi.

Kannatust peab olema ja siis näeb ka neid, kes niidetud põldu üle vaatama tulevad. Peatusin põllu keskele sõidetud jäljerajal, kust avanes vaade igasse kanti. Varasem kogemus ütles, et kotkad võivad ilmuda kahest küljest.

Ühel hetkel märkasin niidetud põllul üht pruuni kogu. Binokkel näitas, et oligi väike-konnakotkas. Peagi tõusis kotkas maast lendu ja istus metsaserval kasvava puu otsa. Sõitsin lähemale.

Pildi tegin kaugelt ja kes vaadata oskab, näeb ehk puuoksal ka kotkast. Linnuvaatlejad on harjunud märkama. Mina oma vanade silmadega nii terane pole, kuid üksjagu kogemusi ja binokkel tulevad siin appi.

Konnakotkas.

Appi tuli ka kotkas ise, kes otsustas mulle lähemale lennata ning jäi põllukraavi äärde kuuse latva mõneks ajaks peatuma. Erinevalt hiireviudest on konnakotkad tugevama närvikavaga ja seetõttu õnnestub neid ka lähemalt vaadelda. Minu tähelepanu oli tükiks ajaks puuladvas istujale suunatud, tegin läbi vines õhu ka paar pilti ja nii jäi märkamata, millal veel teinegi konnakotkas põllu keskel maandus ja kellegi (ilmselt hiire) saagiks püüdis.

Praegu on edukalt kulgenud pesitsemise korral konnakotkaste pesades poeg kasvamas. Jah, nimelt poeg, mitte pojad, sest reeglina kasvatavad konnakotkad, samuti veelgi haruldasemad kaljukotkad, üles vaid ühe poja. Ehkki kotkaema muneb mõnepäevaste vahedega kaks muna, siis kaks konnakotkapoega pesas on erand. Kotkaste seas on levinud kainism ehk vennatapp. Esmakoorunud poeg püüab mitu päeva hiljem koorunud väiksemast konkurendist lahti saada, togides teda nokaga ja tallates ajal, kui vanalind toidupalakesi jagab, väiksema õe või venna enda alla. Toidu saab endale tugevam ja koos sellega ka võimaluse suureks kasvada.

Seenesuvi

Monday, July 25th, 2016

esimene saakTeadsin küll, et kukeseeni on juba tükk aega metsast saadud, kuid endal pole olnud mahti neid otsima minna. Minu kodumetsast neid ei leia.

Nädalavahetusel aga käisin poja perele näitamas oma metsa laotud kiviteed ja nii sattusimegi kuusiku all kasvavatele kuuseriisikatele. Tavaliselt on seal võiseene kohad, kuid neid veel polnud.

Esialgu korjasime rätiku sisse vaid ühe seenesousti jagu riisikaid, aga kuna metsa all paistis seeni rohkem olevat, tulime vahepeal koju ja tegime süüa – värskeid kartuleid ja kuuseriisika sousti. Noored võtsid korvi ja läksid tagasi metsa.

Seenesuvi niisiis kestab. Spordisuvest aga sai üks pool läbi, teine algab varsti.

Tour de France kolmenädalane jalgrattavõistlus lõppes pühapäeva õhtul. Ka jalgpalli EM on minevik. Nüüd pole kuni Rio olümpiani põhjust enam televiisorit sisse lülitada. Olen Eurospordi kanali kaudu jälginud viimaste aastate kõiki suuri jalgrattavõistlusi, eriti kui on kaasa löömas ka eesti sportlased, olgu Kangert või Taaramäe. Mõlemad on pärit ja mõlema sporditee sai alguse just Vändrast. Peale eestlaste on mul veel teiste riikide sportlaste seas lemmikuid, kellele kaasa elan. Rattaspordis on need Contador, Nibali, Sagan, Landa, Cavendish ja veel mõned.

Jälgin rattureid ning leian, et näiteks Kangerti sõidustiili on nauditavam vaadata kui mõnegi kõrgelt pärjatud ratturi (kasvõi C. Froome) oma, kelle heaks tiimikaaslased pööraselt tööd rabavad. Eks sport olegi üks vaatemäng ja sportlased selle tegelased. Pealtvaatajad aga saavad arvustada ja hinnata.

Tour de France Pariisi tänavatel lõppenud viimast etappi jääb meenutama suur rahvahulk, kes oli tulnud kaasa elama nii linnatänavatele kui võistlustrassi äärsesse Pariisi ümbruse maapiirkonda. Ja trassi ääres väga palju politseinikke, teadagi, mille pärast. Prantsusmaa ja selle elanike jaoks on Tour de France suur pidu üle riigi, sest etapid läbivad kolme nädala jooksul peaaegu kogu riigi territooriumi, mägesid, metsi ja põllumajandusmaastikke. Vaataja jaoks on lisaks sportlikule elamusele sama huvitavad ka õhulennuvaated Prantsusmaa kaunitele maastikele.

Ajast ja väärtustest

Friday, July 22nd, 2016

Öeldakse, et võta aega. Aga kust seda võtta, aega ju antakse igaühele mõõdu järgi, jaopärast. Vabalt võtta ei saa.

Miks ma sellest äkki kirjutama hakkasin? Aga seepärast, et aeg lendab, läheb tühjale-tähjale kulutades kaotsi ning tõeliste väärtusteni jõudmiseks jääb seda päev-päevalt vähemaks. Tunnen seda hetkel eriti teravalt, kui olmesekeldused nüristavad ja vaba mõtlemine häiritud.mitmekesine mets

Olen loobunud ajalehtede lugemisest. Erandiks on mõned kirjutised maaelust, loodusest ja metsast. Poliitika ei huvita, sest kuuldes kolmekümnendates aastates poliitikuid kätteõpitud sisutühje fraase lausumas, paistab sealt selgelt elukogemuste, sügava sisu, usu ja isiklike veendumuste puudumine. Partei andis tulusa ameti truu teenimise, mitte erialaste oskuste järgi.

Või mis mul sellega asja, kuni nad minu territooriumile tunginud pole. Püüan omadega toime tulla, iseendale loota ja mulle antud vähest aega sisukalt kasutada. Võimalust mööda otsin selliste inimeste seltskonda, kel mulle vaimselt midagi pakkuda on.’

Aeg on hindamatu varandus, millega tuleb targasti ümber käia. Sellest hakkab inimene aru saama siis, kui minna jääb vähem kui juba läbitud. Siis ei tasu enam tormata, justkui võidaks see, kel surres rohkem asju. Hoopis veendumusi, tarkust ja enesekindlust võiks koguda ning neid noorematega jagada – see võiks vanemaealiste missioon olla.

Üks hetk halli argielu sees siiski oli nädalapäevad tagasi, kui juhtusin läbi astuma ühest siinsest erametsast. Sattusin vana metsa vaadates vaimustusse, tegin madalas päikesevalguses mõne pildi ja kujutasin ette, kuidas keegi tulihingeline metsamajandaja oleks siin-seal kuivanud suuri puid nähes karjatanud: „Appi, mets mädaneb! Vaja kiiresti maha võtta!“ Jumal tänatud, et meil väikeomanikud ja nende loodusmetsad veel üldse olemas on. Kõik nad vast ei teagi, kui suur väärtus see üleüldises hävingus tegelikult on.

Metsaserva kirev leeder

Tuesday, July 19th, 2016

leederLeeder pole siinkandis just tavaline põõsas, ometi teda kohati ikka leidub. Jutt käib metsikust punasest leedrist, mitte ilutaimena kasvatatavast.

Nädalavahetusel liikusin ümbruskonnas laiemalt ringi ja nii sattusin ka pildil olevale kraavikaldal kasvavale leedripõõsale. Tagapool on võsastunud metsamaa, teisel pool kraaviäärset teed haritav põllumaa.

Meie kandis on vaheldusrikkad mullad. Kunagi üks siinne agronoom rääkis, et iga mõnesaja meetri tagant on erinevad kihid, mis lainetena maid läbivad. Seal, kus leedrit kasvamas nägin, on savimuldade piirkond. Mõni kilomeeter eemal minu kodupõldudel hoopis mustem muld rähksel kihil, lähinaabruses aga vesiliivad, mis masinaid põllul endasse imevad. Kümme kilomeetrit eemal juba kerged liivased maad, raba lähistel jälle kõdusoo.

Mets kasvab siin hästi, kõik puuliigid on esindatud. Kui istutada ja hooldada viitsitakse, tulevad kuusikud mis mühinal, looduslikule uuenemisele jäetult aga vallutab metsamaa kõigepealt hall-lepik koos toomingavõsaga. Alles mõnekümne aasta pärast ilmuvad kased ja nende vahele mõned kuused. Metsakasutuse seisukohalt vaadates oleks patt häid maid üksnes looduse hoolde jätta. Paraku kipub see kohati nii minema.

Pildil olevat eri liiki taimedest koosnevat puhmastikku vaadates jäävad kõigepealt silma leedri punased kobarad, kuid palju on ka takjaid ning teisi kõrgeid taimi. Tõeline liigirikkus, millest tunnevad rõõmu väiksemad linnud, putukad ja liblikad. Inimesele pakub see hetkeks silmailu, samas sellisesse padrikusse vabatahtlikult sisenema küll ei kutsu. Kas metsikult kasvav punane leeder on mürgine, selle kohta mul täit selgust pole ning vaevalt neid marju üldse maitsma kipun.

Metsast põllule jõudes mõtlen leivast

Monday, July 18th, 2016

Rukkipõllule sattudes valdab mind iga kord pühalik tunne ja lauluviis kõrvus hakkab helisema: seal, kus rukkiväli… kõrge kuusik… väike majakene… See on segu lapsepõlvest, kui rukkipead silitasid viljas joostes mu linalakk-juukseid või põllule selili heites rukkikõrte vahelt taevas liikuvaid pilvi vaatama jäin. Ja ikka kõrgus kuusik selle rukkivälja taga.

Rukis on mirukkipõldnu jaoks püha, eestlaste leivavili, toidutraditsioonide hoidja. Mis saab olla parem kui ahjust võetud sooja leiva lõhn. Ja see magus maitse, kui soojale leivakäärule kausist omatehtud võid peale määrida!

Minu lapsepõlvekodus küpsetati rukkileiba suure leivaahju põrandal, mitu suurt pätsi korraga, et pikaks ajaks jätkuks. Leivaastja põhja jäeti järgmise laari kerkima panemiseks väike taignapätsike ootele. Leiba tehti kaht sorti – harilikku ja magus-haput, nn. keevaveeleiba, kuhu ka köömneid sisse puistati. Küpsetatigi ainult põrandaleiba, mille alumine koorik sai kõvem ja tuhane, mis söömisel tavaliselt ära lõigati, peeneks tükeldati ja kanadele viidi. Nisuleiba ehk saia-sepikut küpsetati kandiliste ahjupannide peal, aga seda tehti harvem, enne pühi.

Minu kodus lõikas leiba laua otsas istuv vanaema. Ta tegi seda pätsi vastu rindu surudes ja kannikaid lauas olijaile jagades. Leivanuki ehk pätsi otsast võetud esimese tüki sai tavaliselt mõni noorem pereliige, eelistatult tütarlaps. Nuki sööjale pidid ilusad ümarad tissid kasvama. Lõigatud leivapäts tuli panna lõikepinnaga laua keskosa poole. Lastele korrati seda aeg-ajalt üle, et eluaeg meeles püsiks. Nii ei saavat majast leib otsa. Maha kukkunud leivatükile tuli suud anda ega tohtinud ära visata.

Metsast rukkipõllule jõudes tuleb kõik uuesti meelde. Astume viljas piki traktori jäljest tekkinud vahekohta, püüdes rukkikõrsi mitte maha tallata. Käies sirutan käed laiali ja sõrmed silitavad viljapäid. Imeline on see maa, kus must rukkileib au sees püsib!

Suvi on kiire aeg

Friday, July 15th, 2016

Ehkki kalendri järgi on suve keskpaigani veel aega, siis loodus on sel aastal kärmas. Juba õitseb põdrakanep ja kollane soolikarohi. Suve värvid on erksad, värvilised on ka liblikad kirevatel õitel. Suvirapsi põldu on eemalt küll ilus vaadata, kuid teades, mida sinna saagi saamiseks pritsitakse, siis …

suve värvidNagu olen korduvalt kirjutanud, olen kevade inimene, tärkamise ja õrnade kevadvärvide nautija. Suvi seevastu on pealetükkiv nagu ülesmukitud eputis, keda on ohutum eemalt vaadata.

Ülepäeviti peab vaarikaid korjama. Pole enam kohta, kuhu rikkalik saak panna. Viisin muist ühele väikeste lastega perele. Oma lastele linna jagub samuti.

Kirsid on mustjaspunased ja mahlased – helde on see aasta olnud. Hallrästad lahkusid meie õuelt kohe pärast poegade üleskasvamist, vahetult enne esimesi maasikaid, ega pole ka kirsside ajaks tagasi pöördunud. Täiesti erandlik suvi, ilma manulisteta. Õunapuud vajuvad ubinate raskuse all looka – mis siis veel saab, kui kõik valmis on.

Tomateid ja värsket kartulit saab omast käest, kuid kurgid streigivad, viljaalged lähevad kollaseks ja kärbuvad. Varem pole ostetud taimedega nii juhtunud. Hilisem omatehtud külv tundub lootustandvam.

Seenele pole jõudnud, kogu aeg on muude toimetustega kiire. Kukeseeni peaks ehk olema, äkki mõni puravik ka, ei tea. Ja seda julgeb üks sage metsas luusija tunnistada…

Sel aastal on kõik teisiti kui varem. Hing on hellem ja meeled tundlikud. Olen kaotusi üle elanud ja mulle mitteomaselt ka pisaraid poetanud. Proovin uutmoodi elamist harjutada, vältida tühisust ning keskenduda asjadele, mis huvi pakuvad ja edasi viivad.

Vihmaga saab tuld teha

Tuesday, July 12th, 2016

tuliPassisin juba pikemat aega sobivat ilma, et saaks metsas vana taluaseme lõkkeplatsil tuld teha. Nüüd üks selline päev tuli, tuulevaikne ja märg.

Kodus käib kahes toas remont, kust tõmbasin seintelt maha vanad tapeedikihid, alumised aastatest 1960. Keerasin kõik puntide kaupa rulli, viisin kuuri ja ootasin aega, mil saaks kusagil lõkkes ära põletada. Paberikonteinerisse selliseid kliistriseid tapeete pole minu meelest kohane viia.

Jaanituld seekord ei teinud ning üldse on suvel keeruline õiget tuletegemise päeva leida. Nüüd aga juhtus üle hulga aja tuulevaikne ilm olema, hommikul sadas veidi ja niiskust oli ka. Pakkisin tapeedipundid autosse (ainult pooled mahtusid ära) ning sõitsin jõe taha platsile.

Viimati põletasime kevadel enne lume sulamist seal oksi, hiljem polegi tuld teinud. Varasemast ajast on platsil terve kuhi põletamiseks varutud pakke, millest osa hakkab seismisest pehastuma.

Tapeedid võtsid särinal tuld, pakud ladusin peale – ilus lõke sai. Uus vihmasadu ei lasknud end kaua oodata. Sobiva ilma korral pean sama kordama, sest terve hunnik tapeedijääke on veel kuuris äraviimise ootel.

Mõtlen siin, et mis maal viga elada, kui oma maja ja oma maa olemas. Auto peab ka olema, maal ilma selleta ei saa. Väikest lõket võib vihmasel ajal ja hoonetest kaugemal samuti teha. Ei kujuta ette, kuhu omal käel linnakorterit remontides äraviskamisele minev puit või muud jäägid üldse panna.

Tellida kõva raha eest suur konteiner, kuhu kogu sodi alates krohvipurust, kividest, klaasist, lauajuppidest, plaatidest ja tapeedist kõik segamini visatakse? Prügimajandus on kõva äri. Aga kuhu nemad jäätmed viivad? Osa kraamist, kui seda eelnevalt sorteerida, põleks edukalt kateldes ära. Maainimene põletab ehituspuidu jäägid ise ahjus ära või teeb väljas lõkke, kividega täidab teeauke – raisku ei lähe miskit ja raha kulub vähem, ainult et tööd tuleb endal kogu aeg teha.

Iseseisva elu alustamine pole lihtne

Monday, July 11th, 2016

HaigurNii lähedalt kui sel pühapäeval, pole mul õnnestunud ühtki haigrut varem näha. Täiskasvanud linnud on erakordselt valvsad, neid olen jõel toitumas näinud küll, kuid juba kaugelt inimest märgates kaovad kohe silmist. Seekord oli tegemist kogenematu noorlinnuga, kes külamajade vahele ekslema sattus.

Pildi tegin taluõues, kus lapsed suurt lindu uudistasid. Samas tundus, et nooruke haigur suures paanikas polnudki, jalutas graatsiliste sammudega peenarde vahel ringi. Lapsed pärisid, et tea kas lennata ka oskab. Keegi polnud näinud. Haigur küll vahepeal proovis tiibu sirutada, kuid lendu ei tõusnud. Ju siis polnud valmis, et maapinnalt üles tõusta.

Ometi pidi haigrupoeg puu otsas olevast pesast (kus pesa asub, seda ma ei tea ja ka pererahvas ei teadvat) alla saama, seega natuke ikka lendas. Pesast lahkumise järel tuleb iseseisvalt hakkama saada, lendamist harjutada, toitu hankida ja kiskjate (aga ka inimeste) eest hoiduda.

Juhtuski noorte lindude päev olema. Enne haigrut olin metsa ääres oksal näinud noort hiireviud. Olin linnust vaid 10 meetri kaugusel, kui viunooruk lõpuks lendu läks. Täiskasvanud hiireviu põgeneb juba 100 meetri kauguselt inimest märgates – nii ettevaatlikuks on põlvest põlve edasiantud kogemus neid õpetanud. Noortel selliseid kogemusi esialgu pole.

Põldudel on praegu noore põlvkonna kiivitajate kogumid, kelle hulgas juhendajateks või valvuriteks mõned vanalinnud. Kui noortest tublid lendajad on saanud, suunduvad kiivitajate parved rannikualadele, kuhu jäävad peatuma, toituma ja lõunamaarändeks valmistuma.

Kadakatäksid vahetavad elupaiku

Friday, July 8th, 2016

Madalad kuusenoorendikud, mis olid istutatud endistele rohumaadele, on vahepeal kõrgeks kasvanud ning varem seal suviti elutsenud kadakatäksid on neist paikadest mujale kolinud. Olin nad ära kaotanud, seepärast hoidsin silmad lahti. Raielankidele rajatud noorendikes ma kadakatäkse märganud pole, enamasti ikka muudel rohustel aladel, kus kasvab sekka madalaid okaspuid ja põõsaid. Metsalind ta päriselt pole ning kõrgeks ja tihedaks kasvanud noorendikest lahkub valgusküllasematesse elupaikadesse.
kadakatäks
Kadakatäksi nimetus seostub kadakapõõsastega, paraku meie kandis on kadakad haruldased, linnud siiski mitte. Neile sobivad ka madalad noored kuused, peaasi, et puude vahel rohtunud platse leiduks. Näiteks vanem kuusekultuur või hõre ja madalam kuusenoorendik sobib elupaigaks hästi.

Lõpuks leidsin kadakatäksid täiesti uuest kohast, mahajäetud farmihoonete lähedusest putkedelt. Sellistes kohtades leidub putukaid ja röövikuid ning putuktoidulased linnud, kelleks kadakatäksid ongi, hoiavadki kohtadesse, kus leidub toitu.

Juuli alguseks on kadakatäkside pojad iseseisvunud, samas püsivad nad veel vanalindude läheduses, kellelt õnnestub toitu lunida.