Arhiiv August, 2016

Punase kübara ja pitsseelikuga printsess

Wednesday, August 31st, 2016

kärbseseenKäisin vaatamas, kuidas viimane sajupäev on metsale mõjunud. Liiga palju vett tuli korraga juurde ning taas on kõik kraavid täis, põldudel loigud ja jõgi kaldaservani triiki.

Vahelduseks on seekord jälle rikkalik kärbseseene-aasta. Neid on nüüd kõikjal suurte kogumitena. Metsas leidub ka panter-kärbseseeni, nemad on helepruuni värvi, rohkete valgete tähnidega ja punastest kordades mürgisemad, halvavad närvisüsteemi. Punane kärbseseen mõõdukas koguses sööjat ei tapa, küll aga tekitab hallutsinatsioone, tasakaaluhäireid ja muid normaalsest olekust kõrvalekaldeid.

Seenel, mille pildistamiseks välja valisin, oli jalal number „8“ kujutis. Nagu tätoveering, mõtlesin.

Punane kärbseseen on üks ütlemata ilus seen. Lai kübar, puhasvalge jalg, sama värvi pitsiline miniseelik ja tätoveering muudavad ta prügiste ja kleepuvate riisikate kõrval seistes nõiduslikuks printsessiks. Printsesside ja kaunitaridega aga peab ettevaatlik olema, neid on targem kaugelt imetleda, mitte käperdada.

Metsamarjadest enne ja nüüd

Tuesday, August 30th, 2016

Arvan, et tänapäeval jääb suur hulk metsamarju inimeste poolt korjamata. Osa endisi korilasi on kas vanaks jäänud või hoopis lahkunud, noored omakorda pole metsas käimisega harjunud. Hullem, kui ei hoolitagi kodumaistest marjadest, pigem ostetakse poest võõramaiseid.
pohlad2
Kindlasti on metsamarjade korjamise vähenemisel oma osa ka kunagise kokkuostusüsteemi hääbumisel. Marjad, nii oma aiast kui metsast, olid siis osale inimestest arvestatavaks sissetulekuks. Kas ja kuidas praegu marjulised oma saaki turustavad, sellega pole ma kursis. Linnas turul pole samuti hulk aastaid juhtunud käima ega tea, kas ja kui palju seal metsamarju üldse müügis on. Või on äkki näiteks kultuurmustikas või kultuurjõhvikas need välja tõrjunud.

Praegu 35-sed ja vanemad mäletavad kindlasti aegu, mil poest polnud midagi saada ning seepärast käidi suve lõpul ja sügiseti koos perega, lapsed kaasa arvatud, metsas marjul, et talveks moose ja mahlu varuda. Mõned ehk mäletavad veel, kuidas vene ajal oodati septembris kindlat kuupäeva, mil oli lubatud jõhvikale minna. Enne seda aega rabast jõhvikate toomisega vahele jääjad said karistada, vist trahviti ja marjad võeti ära. Vaevalt oskab enam keegi ette kujutada, millised jõhvikaliste hordid lubatud päeval hommikuhämaruses kõik korraga rabadesse suundusid. Keda kohtab sügiseti nüüd rabades rohkem, kas matkajaid, loodusfotograafe või marjulisi – seda oleks päris huvitav teada.

Mulle tundub, et marketites kuhjadena müügis olevad lõunamaised puuviljad ei jäta ruumi enam maitsvatele kodumaistele sortidele, mida pole mürgitatud või välimuse hoidmiseks vahatatud. Puhast kraami saab tõesti vaid maalt aedadest. Ma ei kujuta ette, et peaksin ostma mingeid paksukoorelisi tundmatuid sorte, kui samal ajal potsatavad oma aias puu otsast alla mahlast tilkuvad magusad õunad.

Eks olen minagi hulk aastaid moose ja kompotte teinud ning õunamahla pressinud. Lastele oli seda ju hädasti vaja. Nüüd vean mahakukkunud õunu metsa, sest palju neid ikka süüa jõuab. Õunamahla pole enam ammu pressinud, vanad purgid tolmuvad keldris riiulitel. Kõike on tehtud ja maitstud, lihtsalt praeguseks on see etapp minu jaoks möödas. Aeg on noorel põlvkonnal proovida.

Vana puu ja uued inimesed

Monday, August 29th, 2016

tammSuure ja väärikas vanuses puu kõrval inimesi vaadates tunduvad nad nii väikesed, vahetpidamata ringi askeldavad ja seejärel kaugusesse hajuvad. Puu aga seisab samal kohal edasi, kuni tulevad teised inimesed, siis jälle uued.

Suur tamm on nagu maa ja aja jäävuse sümbol, esiisadest lapselasteni. Ühe inimpõlve jooksul ei märka me vana tamme juures mingeid suuri muutusi, sama võimas kui oli ta meie lapsepõlves, sellisena paistab ta ka siis, kui vanaduses kepi najal tema alt mööda käime. Mida vanemaks me ise saame, seda väärikamaks puu meie silmis muutub, samas ka kadestamisväärseks. Mida kõike tema on enne meid näinud ja mida ta pärast meid näha saab. Kui nii mõelda, siis paistavadki inimesed suure tamme kõrval väikesed kui ringi sebivad sipelgad.

Noorte tammedega on teine asi. Paneme tõru mulda ja aasta pärast ongi vaksapikkune varreke olemas. Viie aasta pärast juba inimese kõrgune, viieteistkümne pärast ligi viiemeetrine. Tüvi on siis veel sile, seda koorivad hakatuseks jänesed, pärastpoole põdrad. Kuid tamm on visa, parandab haavad ning kasvab edasi. Viiekümne aasta vanuse tamme koor on nii paks ja krobeline, et metsloomad jätavad puu rahule. Kui ka inimene tamme ei raiu, saabki ta meil viiesaja aastaseks elada.

Kui vähem kui kahe aasta pärast hakkame Eesti 100-nda sünnipäeva puhul kõik juubelitammesid istutama, siis võiks mõnda istutusauku panna korraga kaks või mitu taime kokku. Ehk kasvab neist kord samasugune võimas haruline tamm nagu Valgamaal Tõnu Mändla maadel hiljuti nägime.

Metsas võib püünisesse sattuda

Friday, August 26th, 2016

ristiga ämblikKindlasti on metsas või rabamändide vahel liikujad aeg-ajalt takerdunud võrkudesse, mida ämblikud koovad ja püünistena kasutavad. Inimesel on lihtne – pühid lihtsalt võrgu näolt ära ja astud edasi. Putukatel läheb kehvemini – neid varitseb seesama võrgukuduja, kelle käest enam pääsu pole.

Mõned inimesed kardavad ämblikke. Minul pole nendega kohtumisest mingeid halbu kogemusi ette tulnud, ei kodus ega metsas või rabas. Olen korduvalt käinud udusel hommikul rabas, et seal kastest sädelevaid võrgukettaid päiksetõusu värvides imetleda ja vahel ka pilte teha.

Päikesevalguse käes on tükk maad raskem märgata puude vahele tõmmatud niite, veelgi suuremat tähelepanu nõuab niiditõmbajat ennast üles leida. Tol korral, kui selle pildi tegin, oli õnn näha ristiga ämblikku. Olles ämblikest avaldatud kvaliteetfotosid näinud, siis tean, milline nägu ja milline kullipilk sel elukal on. Suurendatud kujul on ristämblikul päris hirmuäratav kiskjanägu. Minu pildistamisoskused ja kaamera võimalused piirdusid juuresoleva fotoga. Ämbliku pea, suu ja silmad jäid allapoole peitu.

Ilus oled, Eestimaa!

Wednesday, August 24th, 2016

ülevalt näeb LätimaadInimene igatseb ikka kõrgelt alla vaadata, et saada aimu, kuidas linnud sealt maad näevad. Üks asi on lennumasinaga õhku tõusta ja seal liuelda, teine võimalus on ehitada vaatetorn, et seal ühe koha peal paigal püsides saaks ümbrust vaadelda. Just nagu linnud, kui puulatva lendavad.

Valgamaa kokkutuleku ajal oli võimalus ronida Tellingumäe kuplile ja sealt omakorda üles 24 meetri kõrguse vaatetorni otsa. Mõtlesin, et kuna olen esimest korda selles kandis ja võib-olla teist korda elus ei tulegi, siis kasutan võimalust Lätimaale kõrgelt-kaugelt üks pilk heita.

Kuna jalad pole enam nii naksakad kui vaim ja pealehakkamine, siis pidasin veidi aega enesega nõu. Ja siis läksin.

Ronimine tasus end kuhjaga ära, sest vaade looklevale Mustjõele, luhtadele ja metsadele oli kaunis. Taamal pidi paistma Lätimaa ja piirijõgi Gauja (Koiva), mida läbi vines õhu silm hästi ei seletanud. Kuid tühja sellest, piisas teadmisest.
Karula maastik
Olen ikka kadestanud ronkasid ja kotkaid, kes sageli just kõrge kuuse viimasele ladvakasvule maanduvad ja sealt ümbrust vaatlevad. Minu metsa kuused, mida linnud vahel vaatluspunktina kasutavad, on samamoodi keskmiselt 24 meetrit kõrged, nagu see vaatetorngi.

Loomulikult olen varemgi paljudes tornides käinud, korduvalt ka Haanjas Munamäel, kuhu nüüd laisemaid liftiga üles-alla tõstetakse. Lapsepõlves oli mul koduküla väljal kruusaaugu nõlva peal samuti 30-meetrine puidust torn, mille sõjaväelased olevat ehitanud. Keelust hoolimata sai korduvalt torni ronitud, polnud seal treppe ega platvorme, ainult puuredelid.

Ilus oled, Eestimaa! Meri ja saared, rabad ja metsad, jõed ja järved, põllud ja luhad – nii mitmepalgeline ja nii kodune. Parim paik maailmas, kus end hästi tunda.

Metsaomanike kokkutulek ja looduse vääramatu jõud

Monday, August 22nd, 2016

Parimate talumetsaomanike seekordne kokkutulek toimus Valgamaal, üsna Läti piiri ääres ja ringsõidud ulatusid Karula rahvuspargi aladele. Nagu traditsiooniks on saanud, tullakse kokku eelmise aasta konkursi võtja juurde, kelleks oli Tõnu Mändla Valgamaalt. Kokkutuleku alguses tunnustatakse kõigepealt selle aasta konkursil osalejaid. Võitjaks nimetatud Rain Ajaotsa talumetsas saadakse kokku järgmisel suvel Harjumaal.
metsaomanikud
Kokkutulekutel olen järjest käinud alates 2001.aastast, mil ise tunnustuse sain. Igal aastal tuleb auhinna pälvinud metsaomanikke juurde, on nii nooremaid kui väärikamas eas mehi ja naisi. Hakkab silma naiste osakaalu suurenemine erametsanduses, mis tänu naiste loomupärasele empaatiavõimele lisab majandamise kõrvale veel metsa muude väärtuste nägemise, ja selle üle saab üksnes heameelt tunda.
Kümme minutit
Kokkutuleku kõige mõtlemapanevamaks osaks kujunes sõit riigimetsa, kus kogesime Valgamaal selle aasta 3.juulil vaid 10 minutit möllanud ülivõimsa rajuhoo tagajärgi. Paari pildiga, mis on tehtud RMK hallata olevas metsas, ei suuda kogu nähtud laastamistööd edasi anda. Puudest lagedad kuplid ning pikad palgivirnad tee ääres – see on vaid osa pooleli olevast koristustööst.

Tormist puutumata ei jäänud ka kokkutuleku võõrustaja Tõnu Mändla küpsed metsad, õnneks küll mõneti väiksemas mahus kui läheduses paiknevas riigimetsas. Eramets, valdavalt ligi 30 meetri kõrguste kuuskede ja mändidega, kannatas tormi laastamist kokku 1500 tihumeetri mahus, õnneks ei pidanud päris lagedaks raiuma.

Meelde jäi metsaomaniku ütlemine, et loodusjõu vastu inimene ei saa, ehkki esialgu lööb hoole ja armastusega hoitud kodumetsas nähtud hävitustöö jalust maha küll. Selge mõtlemisvõime, tark tegutsemine ja heade partnerite leidmine aitasid tormimurru üles töötada ja kiiresti turustada. Osa tormipuudest tuli muidugi ka kütteks teha.

Sadas põllul, sadas metsas

Friday, August 19th, 2016

oja üle kallasteJõevesi on kõrgeks tõusnud ja tormab allavoolu, külamajade juures on pildil olev oja üle kallaste ajanud. Seda kõike tegi viimastel päevadel sadanud vihm.

Kui ikka ligi kolm ööpäeva vahetpidamata sajab, peatab see hulgaks ajaks ka viljakoristustöö. Nukker on vaadata põllul seisma jäänud kombaine, mis enne sadu vaevalt mõne ringi jõudsid ära teha.

Ega metsadki enam endiselt kuivad pole ning eriti ohus on märjad pinnaseteed. Samas ei pea ju kõikjale tingimata autoga ligi sõitma, seeneline-marjuline käib rohkem jalgsi. Pohlad on punased ja sobivad moosi või salati keetmiseks küll. Kui keegi juhtub kohta, kus kanarbik kasvab, võtku aeg hetkeks maha. Kanarbik praegu õitseb ning see on nii puhas ja ilus.
Männimetsa seened
Võrdluseks eelmisele seeneloole lisan siia valiku järgmisel päeval korjatud männimetsa seentest. Võrreldes koduümbruse kivipuravike ja riisikatega oli männiku seenevalik kesisem. Näiteks häid tuhmuv-oranže pilvikuid oli vaid üksikuid, rohkem nägin ülekasvanud veinpunaseid pilvikuid, kuid neid ma ei korja. Kitsemamplid ajavad parajasti nuppe maa seest välja, mõned juba on. Männiriisikaid vähe, ainult paar tükki sain. Puravikke ka ei leidnud, kuid liivtatikuid küll. Needki on maitse poolest head, kahjuks kuumutamisel muutuvad mustaks ja see rikub välimuse. Vanemaid tatikuid ei tasu korjata, ainult noori. Panin tatikud koos eelmisel päeval korjatud tugevamaitseliste riisikate ning sibula ja peekonitükkidega pannile, praadisin võis, ajasin hakklihamasinast läbi ning panin lehttaignast pirukate täidiseks. Maitsevad suurepäraselt.

Toome metsast toidulauale lisa

Wednesday, August 17th, 2016

Kolm päeva tagasi käisin oma seenekohas luurel ega näinud seal peale mõne kukeseene ühtki riisikat või puravikku. Headel seeneaastatel (välja arvatud eelmisel sügisel, kui seeni väga vähe oli) võib ühest kohast mitu korvitäit korraga korjata. Näiteks kivipuravikke oli kaks aastat tagasi nii palju, et oleks võinud käruga järele minna.
seened
Seekord ma samas kohas ka seenteta ei jäänud, üleöö olid nad ninad maa seest välja pistnud. Saagiks kujunes pesukausitäis kivipuravikke, natuke pihkast liimikut, paar kukeseent ja kupatamiseks potitäis riisikaid. Üllataval kombel olid mõned kivipuravikud juba väga suured, samas ussitamata.

Pildil näevad kollased riisikad välja nagu võiseened (kollariisikad), kuid tegelikult on nende õige nimetus tore riisikas. Lõikepinna mahl tõmbub lillakaks. Võiseene „piim“ jääb aga valgeks. Leotamist ja kupatamist vajavad mõlemad.

Halli kübaraga riisikad on tavariisikad, mis erinevad sarnastest haavariisikatest selle poolest, et tavariisika jalg on seest õõnes, haavariisikal aga säsikas, umbne. Kõik need riisikad on head söögiseened, kuid vajavad kupatamist.

Pildil all vasemal on mõned minu lemmikseened – pihkane liimik. Vähesed korjavad neid. Seene limane kübar mind ei häiri, selle korvab suurepärane mahe maitse. Tunnuseks on neil seenejala lõikepinnale tekkiv sidrunkollane värvus. Kuumutatult muutuvad liimikud mustjaks. Korvis kipuvad teiste seentega kokku puutudes neid määrima.

Kivipuravikel ei hakka ma pikemalt peatuma. Kes puravikke korjab ja neid toiduks tarvitab, küllap see teab, millise suurepärase seenega tegemist on, liha valge nagu seapekk. Puravike ja tatikate korjamise julguse on eestlased omandanud vist venelastelt, kes on tõelised seenefriigid. Minu onunaine on ka vene rahvusest ja tema seenetoidud, eriti hapendatud seened, viisid omal ajal keele alla.

Vihmased, samas piisavalt soojad ilmad rikastavad metsades seenevalikut. Loodetavasti leiab iga seenesõber lähiajal midagi oma maitsele. Mina pole veel männimetsa pilvikuid otsima jõudnud. Vihmajope selga ja kummikud jalga, siis ei tee ka vihm midagi.

Eesti metsa tulevikust tuleb rääkida

Monday, August 15th, 2016

Käisin laupäeval Paides arvamusfestivalil, minu huviks oli vaid üks teema – metsandus Eestis, võimalused ja valikud. Mulle tuttavat erametsa rahvast oli kahjuks vähevõitu näha.
Hakatuseks palus moderaator Kaupo Kohv vastata mõnele küsimusele, hääletada. Nagu arvata, läheb mets korda eelkõige heaolutunnet pakkuva keskkonnana ja kõik suured muutused harjumuspärases maastikus häirivad inimesi. Kõigile meeldivad puitmajad ja -mööbel, kuid suur lageraielank paneb ahastust tundma.
Paide arvamusfestival 2016
Kuidas siis leida tasakaal, mis võimaldaks metsast raiutavat puitu jätkuvalt kasutada, samal ajal säilitada keskkond, mis rahuldaks metsas käivate inimeste vaimse taastumise vajadusi ning metsaandide korjamise soove. Sellest püüti ka rääkida.

Kõigepealt tuleks lahti lasta järjekindlalt pähe taotavast mantrast, nagu mädaneks raha metsas kohe ära, kui puudel lastakse liiga vanaks kasvada, neid kohe maha ei raiuta. Arusaamani jõudmine, miks ja kuidas vana loodusmets kannab endas suuremat elurikkust kui raieks kasvatatud ja hooldatud puupõld, vajab mõtteviisi harimist ja seda alates võimul seisvatest otsustajatest kuni maaomanikeni välja. Teinegi väide, nagu kasvaks meil metsa rohkem juurde kui maha raiume, on küsitava väärtusega. Igaüks võib käänata andmeid just talle sobivas suunas, usaldusväärset teaduslikku lähenemist pole.

Üldistava nime „erametsaomanik“ sisse on kokku sobitatud täiesti erineva majandamissooviga omanikud – pere- või kodu(talu)metsaomanikest suurte metsafirmadeni välja. Esimestele on kodumets osa nende elukeskkonnast ja vajaduse korral ka mõõdukaks tuluallikaks, teistele on metsaomand äri ehk kasumi teenimise objekt. Oleks aeg hakata nii erineva eesmärgiga metsaomanikke eraldi vaatlema. Samamoodi ei saa riigimetsa lahutada kodanikkonnast. Minu arusaamist mööda tähendab riigimets RAHVA METSA, mille kasutamise kohta on igaühel meist õigus oma arvamust avaldada ja mida ka arvesse võetaks.

Palju oli laupäeval juttu metsa kõrvalkasutusest, mis raiutavale puidule lisaks võiks omanikele tulu anda: must pässik (kasekäsn), kase- ja vahtramahl, kuusevõrsed, ravimtaimed, marjad-seened, jahipidamine, loodusõpperajad jne. Kõike seda on Eesti metsast võimalik koguda, töödelda ja turustada, ilma et peaks metsa puudest lagedaks raiuma, isegi vastupidi, sest paljusid saadusi annavad ja väärtusi kannavadki vaid vanad puud.

Põhjalikku ülevaadet kuuldust ma oma looga anda ei suuda, kuid lõpetuseks kinnitan, et metsade tulevik läheb eesti inimesele korda ning arutelu selle üle võiks ka järgmisel arvamusfestivalil kindlasti kavas olla.

Haigused kimbutavad puid

Friday, August 12th, 2016

Alles see oli, kui noored saared kukkusid ridamisi jalalt maha ja surid. Vanad seisavad vapralt edasi ja hoolitsevad järelkasvu eest. Kui tasakaal hakkab paigast minema, püüab loodus seda parandada – juba oligi terve kraaviäärne siht väikseid saaretaimi tihedalt täis külvatud. Paraku liikumisteele nad küll ei sobinud ja niitsin maha.
jalakad surevad
Puude haigused pole kuhugi kadunud, tõbi on ka jalakaid tabanud. Harilik jalakas kasvab mul jõe lähistel viljaka mullaga salumetsas koos saare, pärna, tamme, sanglepa ja kasega. Lisaks veel mitmeid teisi lehtpuid – hallist lepast, toomingast, türnpuust remmelgateni.

Jalakate kuivamist hakkasin tähele panema mõned aastad tagasi. Algul kuivasid mõned õuejalakad. Need võtsime maha. Eelmisel aastal uusi surnud puid juurde ei tulnud, kuid sel kevadel leidsin kaugemalt jälle kolm kuiva jalakat.

Haigus võtab vanemaid ja keskealisi jalakaid, päris noortele pole see külge hakanud. Üheks esimeseks märgiks haigusest on talvel jalaka tüvele ilmuvad seened – kobaratena kasvavad puidu sametkõrgesed, mis on lisaks ilusale välimusele ka head söögiseened. Pärast seeni tekivad koore sisse lõhed ja koor tuleb tüve küljest lahti. Puu ongi kuivanud.

Noori jalakaid (nagu noori saarigi) kasvab kallaste läheduses pidevalt juurde, ainult et nende kujundamisega tuleks tegeleda. Nimelt kipub pikkade harudega väike jalakas kasvama rohkem laiusesse kui kõrgusesse. Kui õigel ajal pikaks veninud külgoksi ei kärbi või maha ei lõika, siis ei tule ühtlase võraga puud. Rohkearvuliste metsapuude kujundamisel jääb sageli hakkamisest puudu, kuid pargi- või õuepuudega võiks tegeleda küll.

Veel üks tähelepanek. Noortel (10-15 a. vanustel) kuuskedel on tänavu väga pikad ladvakasvud. On olnud piisavalt sooja ja parajalt niiskust ning sellised kasvutingimused kuusele sobivad.