Arhiiv September, 2016

Metsast leiab huvitavaid söögiseeni

Friday, September 30th, 2016

Mõni päev tagasi kiitsin siin oma uut seeneleidu ja lubasin, et lähen samasse kohta tagasi ning võtan fotoka kaasa. Käisin ära, korjasin veelgi suurema portsu lehter-kukeseeni ja tegin neist ka pilte. Ühe lisan jutu juurde.
lehter-kukeseened
Nädalavahetusel leidub kindlasti inimesi, kes metsa lähevad, seepärast minu poolt lehter-kukeseente otsimiseks ja korjamiseks mõned soovitused. Kui teiste seente aeg on suures osas möödas, siis hiliseid seeni, nagu nimetatud lehter-kukeseened või hobuheinikud ja triibulised heinikud, ikka leiab. Heinikud on liivaste männimetsade seened, vähemalt siinkandis olen neid just sellistest kohtadest saanud. Lehter-kukeseeni aga leidsin ilma rohu- ja põõsarindeta, varjulisest, samblases kuusikust.

Üritasin sarnastest metsadest neid veel otsida, kuid täpselt samasuguseid tingimusi ma mujal ei märganud ja lehter-kukeseeni samuti mitte. Seenekohas kasvab umbes 55-60 a. vanune kuusik, kõrgusega 18-20 m ning suuremad puud on kusagil 20 cm diameetriga. Viimasest harvendusraiest saab peagi 20 aastat ning mõned metsa alla jäänud jämedamad puunotid on juba samblaga kaetud. Just selliste rontide ääres lehter-kukeseente kogumeid nägingi. Ka pildil olevad seened leidsin ühe samblase rondi kõrvalt. Mõned kobarad kasvasid ka kuusejuurte vahel või kõdunenud kändude juures. Kus muud taimkatet metsa alla lisandus, seal seeni enam polnud.

Lehter-kukeseened kasvasid kõik sambla sees, kust väikeste kübarate märkamiseks peab tähelepanelik olema. Õnneks olid nad kobaratena ühes pundis ning neid sai korraga palju. Mina lõikan seeni noaga, ei kisu maa seest välja. Kuidagi on külge jäänud ammune soovitus, et kui tahad ka järgmistel aastatel samast kohast veel seeni saada, siis lõika noaga, ära kisu jalgupidi üles. Tont seda teab, kuidas õige on, mina igatahes jään oma harjumuste juurde. Väikseid lehter-kukeseeni saab siiski ka pundiviisi korraga jalgelt maha lõigata ja korv saab peagi kohevaid seeni täis.

Väga hea maitsega söögiseened, ikka värskelt, praetult, hautatult kastmetes, ei vaja eelnevat kupatamist. Kuumutamise käigus tõmbuvad tumedaks, kuid seene kuju koos pika jalaga säilib. Eriti head koos sibulaga rõõsa koore kastmes.

Inimese ja looduse võidujooks

Wednesday, September 28th, 2016

tiikÜritan taas vähehaaval tööd teha ning metsatiigi ümbruse juba saingi rohust ja võsast puhtaks. Seejärel tegin pildi ka.

Otsisin pildipangast ühe vanema foto samast tiigist, tehtud täpselt 7 aastat tagasi septembri lõpus. Võttenurk on natuke teine, koht aga sama.
picture-002tulevane-kuusik
Pilte võrreldes saab aimu, kui kiiresti kasvavad puud ja kuidas maastikud muutuvad. Inimene püüab protsesse suunata, kuid loodus on tugevam.

Selle tiigi lasin kaevata umbes 10 aastat tagasi kohta, kus kasvasid pajupõõsad ning aastaringselt lirtsus vesi. Olin juures, kui ekskavaator kaevas ja ühes servas hakkas kohe maa seest vett ülespoole suruma ning süvend täitus kiiresti. Seal pidi veesoone koht olema. Hiljem pole tiigis kunagi veepuudust olnud, olgu põuane suvi või vihmane sügis.

Kui ma laps olin, oli seal karjakoppel. Kolhooside ajal jäi see maaparandusest välja ning kasvas võssa. Kui maa tagastati, oli seal lepavõsa ning keskel madalas lohus (kus praegu tiik) pajupõõsad. Kõrval metsas oli suuri kuuski ning nende seemnetest tärkas leppade vahele väikseid kuusetaimi.

Kõik kuused, mis piltidel paistavad, on looduslikud. Ühtki taime pole sinna istutatud. Lepikut on vahepeal raiutud ja seda peab veelgi võtma.

Maastikud muutuvad. Karjamaast saab lepik, seejärel kuusik – kõik looduse looming. Inimene sekkub, saeb lepad küttepuudeks, laseb tiigi kaevata ja lõikab igal aastal võsa. Kui inimene väsib, võtab loodus nagunii võimu enda kätte ja kujundab kõik oma tahte järgi uuesti ümber.

Uued avastused

Tuesday, September 27th, 2016

Pühapäeval luusisin natuke metsas, lootes korjata mõne värske seene. Külluslik aeg on möödas, aga midagi ikka leiab. Tõepoolest, riisikate kõrghooaeg on läbi, seened vanad, noori enam juurde ei tule. Natuke haavariisikaid siiski sain, mis pärast kupatamist ning koos peekoni ja sibulaga praadimist sobivad hästi seenepirukate sisse. Mõne metsšampinjoni (igal aastal ühest ja samast kohast) ja isegi paar ussitamata puravikku leidsin.
img_0887-2
Samblase, umbes 17 aastat tagasi harvendatud, kuuse-enamusega varjulise segametsa all jäid järsku silma mulle seni tundmatud, kobarate kaupa kasvavad väiksed seened. Uurisin neid lähemalt ja siis taipasin, et sellised ju ongi need meie parimad söögiseened – lehter-kukeseened. Hallikas kübar, kollane jalg, kübara keskel auk, mis viib seenejala sisse. Selle augu pärast vist ongi nad lehtri nime saanud. Pildistama lähen mõni teine kord, tol päeval kaamerat kaasas polnud. Korjasin neid pika jalaga seeni ning koju jõudes vaatasin kõik tunnused veel seeneraamatust üle. Olidki needsamused. Panin või ja sibulaga pannile, praadisin natuke ja kallasin rammusa rõõsa koore peale. Mm… milline hõrgutis! Ma tõepoolest polnud lehter-kukeseeni varem kusagil märganud, olin ainult lugenud teiste kiidusõnu nende kohta. Nüüd on ka minul see liik leitud ja järele proovitud. Ongi hilised seened, ilmuvad septembri lõpus ja leidub oktoobriski.

Esmaspäeval hakkasin pärast nädalast pausi uuesti võsa lõikama. Pausi pidasin tervise pärast, vahepeal hakkas häirekell kehas märku andma. Mootori müra ja vibratsioon teevad oma hävitustööd, seepärast tuleb vahet pidada, häid mõtteid koguda ja vahepeal metsas niisama ringi hulkuda. See viimane mõjub eriti hästi.

Vahepeal avastasin, et kinnikasvanud kraavi põhjas kasvab punaste marjadega roomav taim. Olin teda ühes teises kohas varemgi näinud ja punaseid marju pildistanud. Sel pildil olev maavits kasvab mu kodumetsas, kus hetkel võsalõikus käsil. Mürgine taim, mürgised marjad, kuid mitte tapvalt.

Koridoridesse istutamisel pole mõtet

Monday, September 26th, 2016

lepik-ja-kuusenoorendikMa ei tea, kust või kellelt oli pärit sajandivahetusel kõlanud soovitus hakata kuusetaimi lehtpuude vahele koridoridesse istutama. Algaja metsaomanikuna haarasin sellest mõttest tookord kinni, sest noori, mahajäetud põldudele tulnud lepikuid oli palju. Nüüd enam nii ei teeks.

Ei suuda varjulisse koridori istutatud kuusetaim valguse pärast konkureerida kiirekasvuliste lehtpuudega – see sai selgeks vähemalt kümme aastat tagasi. Esialgu, kui kraavikallastel kasvanud lepad olid noored ja nende kõrvale, endiste rohtunud põldude keskele sai istutatud mitu rida 3-4 aastaseid kuuseistikuid, tundus kõik laabuvat. Ainus mure oli kuusetaimed rohust päästa, lepad neid siis ei ohustanud.

Kui nüüd vaadata seda pilti, mille äsja tegin, saab igaühele selgeks, et 13 aastat kasvanud kuuskede päästmine üle 20-aastase lepiku varjust on natuke hiljaks jäänud. Aga parem hilja kui mitte kunagi, seepärast tuli kutsuda saemees ja lepikut küttepuudeks lõikama hakata.

Vahekäik ehk kunagise põllukraavi kaks külge tuleb leppadest puhtaks raiuda. Esmaseks eesmärgiks on kuusenoorendikule valgust ja ruumi anda, alles teine eesmärk on raiest ka küttepuid saada. Nii tekib lage koridor hoopis kuuskede vahele. Loomulikult tean, et peagi tärkab selles koridoris uus hall-lepik, kuid seniks on kuused juba suuremad. Enne kuuskede raieküpsuse saabumist saab nende vahel kindlasti veel ühe lepiku raieringi teha. Maa tootlikkus missugune!

Need kuused elasid üle metskitsede rüüste aastatel 2006-2007. Üksikud hukkusid, kuid suurem osa põdes paar aastat ja seejärel kasvasid edasi. Loomulikult võtsid pikkuses juurde ka kõrval olevad lepad ning kuuskedel hakkas valgusest puudu jääma.

Selle näitega tahan põrmustada soovituse istutada kuusetaimed lehtpuude vahelistesse koridoridesse. Väga halb soovitus. Ka kuusk vajab valgust ja konkurentsivaba ruumi, et kasvus juurde võtta ja edeneda. Seega vajavad kuusekultuurid igal juhul hooldamist ning noorendikud valgustusraiet.

Sügise alguse puhul mõned punased maasikad

Saturday, September 24th, 2016

Suveaeg on selleks korraks möödas, kuid jagab oma ande heldelt edasi. Aedmaasikad hakkasid soojade septembriilmadega teist korda õitsema ning punaseid marjugi on valminud. Ilmatargad lubavad, et sügis kestab pikalt, esiotsa palju vihma ka tule, mis lubab sügistöid teha nii metsas kui aias ja põllul.sugisene-maasikas

Mulle sügis meeldib, hea rahulik, ei pea tõmblema ega kiirustama. Kahju vaid, et sügisõunu, eriti parimat kodumaist liivi kuldrenetti, ei suuda korraga nii palju ära tarvitada kui puud kannavad. Selle õunasordi kiituseks on magusa ja hapu õige tasakaal, mis teebki temast parima söögiõuna. Puuduseks aga on lühiajaline säilivus, puult maha võetud õuntel kaob õige pea mahlakus ja õunad muutuvad jahuseks. Kes mahla viitsib pressida, siis kuldrenetist saab see maitsev ja kuldne.

Taliõunad on veel puus, nende korjamisega on aega. Laste pered vaja sellele tööle appi kutsuda, saavad ka oma tarvevarud kätte.

Metsas on mul samuti palju õunapuid ja needki on õunu täis, mõned päris maitsvad. Kährikud käivad puude all söömas, metssigu praktiliselt enam pole. Kindlasti ilmub mõni karugi magusa õunalõhna peale kohale.

Jäägu nende õuntega nagu on, kuid septembrikuu lõpus peenralt punaseid maasikaid suhu pista on siiski midagi erilist.

Noored kuused vajavad valgust

Wednesday, September 21st, 2016

lepad-varjavad-kuuskiOlin kogenematu, kui uskusin juttu kuuse varjutaluvusest. Tõepoolest, ega kuusk varjus kasvades ei hukku, aga ega ta neis tingimustes normaalselt ei kasva ka, aastased ladvakasvud jäävad lühikeseks. Kui valgust pole, on kuuseokas hõre ja pehme (nn. varjuokas), lagedal päikest saanuna aga kahar, kare ja tugev. Selline noor puu võtab toitaineid nii mullast kui okaste kaudu ka õhust ja päikeselt ning kasvab jõudsasti. Karedate okastega kuuski ei himusta ka metsloomad.

Pildil on nurgake 2004.a. istutatud kuuskedest lepiku vahel. Kauem erametsaga tegelenud inimesed mäletavad, et tol kevadel kutsuti ju laulupeolisi metsa istutama. Nii võtsin minagi oma metsas vastu noori abilisi siinsest gümnaasiumist, tantsupeoliste liikumisrühmast. Laulupeole minejate ja oma perega istutasime siis kuusetaimi mu kodutalu mahajäetud põldudele.

Eelnevalt olid põllukraavidele kasvanud suured lepad küttepuudeks maha võetud, kasvama jäid kraavil olnud looduslikud kuused, mida oli selleks ajaks juba küllaltki palju. Väiksed kuusetaimed istutasime põllu keskele viljakasse mulda. Nägin mitu järjestikust suve palju vaeva, et neid rohust päästa, muudkui niitsin.

Ja siis tegingi selle vea, mis praegu selgesti välja paistab. Jätsin kuuskede vahele natuke leppi kasvama, sest oli kuulnud, et noored kuused vajavad varju. Hiljem küll lõikasin leppi vähemaks, kuid õigem oleks olnud mitte ühtegi neist kuuskede vahel kasvama jätta. Nüüd siis on pilt selline, et kuusega ühevanused (12-aastased) lepad on kõrged, kuid mitte piisavalt jämedad, et küttehalgudeks teha. Need lepad, mida nagunii enam kaugemalt noorendiku vahelt välja tirida ei jõua, tulebki lihtsalt maha saagida ja sinnapaika kõdunema jätta. Äärepoolsed saab kätte, hädapärast kõlbavad kütteks ka – halg pooleks, kuid ei rohkemat.

Metsaga praktiline tegelemine annab minu arvates rohkem kogemusi kui koolipingis teoreetiliste teadmiste pähetuupimine. Kõike tuleb ise proovida, vigadest õppida. Järeltulijatele tuleks omandatud oskusi praktikas edasi anda, paljast jutust, et tee nii või ära tee naa – sellest üksi ei piisa.

Lodumetsa ilu

Tuesday, September 20th, 2016

lodumetsa-kaasikPärast heinapõldude kolmandat niidet ja silomassiks hekseldamist ei tee sõiduautoga üle põllu minek taimedele enne talvituma jäämist kuigi palju kurja. Kasutasin võimalust ja vähendasin metsamineku jalavaeva.

Viimati käisin ühes oma metsa vanemas osas kaks kuud tagasi, nüüd käisin lodumetsa sanglepikus ja kaasikus, kus tavaliselt meeldib kevadeti ringi uidata. Kui kevadel tuleb märjas metsas mättalt mättale turnida, et vesi kummikusse ei pääseks, siis ega praegugi ilma kummikuteta hakkama ei saa. Ikka vajub jalg pehmest pinnasest läbi ja vesi lirtsub talla all. Lodumets tähendabki lodu.lodumetsa-kraav

Aga näe, sanglepp ja kask saavad seal kenasti hakkama, eriti sanglepp. Teda ei murra tuuled ega uurista veed. Mõned kuused püüavad end kõrgema mätta otsas ka sisse sättida, kuid nagu aeg on näidanud, siis kõrgeks ja vanaks neil elada ei lasta. Kui naabruses lageraiet tehakse ja tuul valla pääseb, lükkab see igal aastal mõne kuuse pikali, sangleppi aga mitte. Vinged sellid need „seatammed“, kahju ainult, et tema pakku hetkel nii madalalt hinnatakse. Ilusat siseviimistluse lauda ju saaks.

Lodumetsa kaasik ei kasva nii kiiresti kõrgeks kui viljakatel maadel, samas peavad puud liigniisketes oludes vastu küll.

On päris tore, kui meie metsamaastikus on erinevaid kasvukohti ja kraavitamine pole kõikjale jõudnud. Ka see pildil olev vana taluaegne kraav, mis asub minu metsanaabrite kinnistul, on tüüpiline lodumetsa veesilm, mis liigvee küll kokku kogub, kuid seda kuhugi ära ei vii. Selleks on temas liiga palju muda ja lehekõdu. Proovime siis ka sellistes kohtades ilu näha.

Jahedad hommikud

Monday, September 19th, 2016

Looduses on sügise lähenemist tunda. Hommikud on jahedad ja õhtul läheb varakult pimedaks. Põtrade jooksuajal eksib mõni loom lausa päise päeva ajal küla vahel põldudele. Varitsusjaht algas 15.septembril, ajujahini on veel aega.
joulukaunistused-septembris
Päikesevalguse eest varjus oleva kuusenoorendikus püsib hommikune kaste kauem ning oksi katvad ämblikuvõrgud näevad välja nagu valged jõulukaunistused. Septembrikuine ilus ja omapärane vaatepilt sundis peatuma.

Metsas on erksaid sügisvärve veel vähe. Kaselehed küll lendavad tuules, kuid õiget kollast või vahtrapunast pole. Selle toovad esimesed öökülmad.

Loodusrajad on parim, mis RMK rahva heaks teinud on

Saturday, September 17th, 2016

rmk-loodusrajadOma lugudes olen palju RMK raietegevust kirunud, kuid selle kõrval siiski tunnustanud ka RMK panust loodusradade ehitamisel. Valitsus ootab riigimetsast aasta-aastalt üha suuremat tulu riigieelarvesse, kodanik aga soovib, et metsa vähem raiutaks ning säiliks rohkem puutumata loodust. Loodus on see, mis inimesi kutsub, emotsioone ja rahulolu pakub. Nii kiidamegi arvukaid RMK loodusradasid, vaatetorne, puhkeplatse ja telkimiskohti, kuhu iga eestimaalane või külaline tasuta minna saab. Kasvõi ainult selle kaudu on riigimetsa mõiste meile omaseks saanud.

Mida riigieelarve rahadega tehakse, kas seda ikka säästlikult ja otstarbekalt kasutatakse, sellele hinnangu andmiseks küünivad meist vähesed. Lihtsam on kahtlustada ja valitsust kiruda. Ikka kripeldab, et mis see EAS laristab, miks nii palju riigi sihtasutusi loodud on, mis neist rahasid jagavatest ametitest üldse kasu on, kui palju raha nende endi ülalpidamiseks kulutatakse ja kui palju seatud eesmärgile lõpuks järele jääb.
mukre-rabatorn
Praegu tahan aga jagada oma muljeid uue ilme saanud Mukre raba loodusrajalt, kus varem mitu korda aastas käisin ja kuhu pärast vahele jäänud keerulist aastat nüüd uuesti jõudsin. Teadsin, et vaatetorni, mille pärast sageli sinna päikesetõusu nautima läksin, enam pole. Rõõm aga oli näha, et mitu kilomeetrit rabarada on uue laudtee saanud, tugevatest prussidest-plankudest, hoole ja täpsusega ehitatud. Ujumiskoht ja istepinkidega puhkeplats rabajärve kaldal ning teabetahvlid – kõik on uued. Odavalt pole see tulnud, samas on kulutused tehtud meie kõigi hüvanguks.
mukre-rabatorni-jaanused
Ühel siia lisatud pildil on raba vaatetorn 2011.a. juulikuus, kui see veel täie tervise juures oli ning matkajate poolt pidevat kasutamist leidis. Oi, kui palju ilusaid pilte minagi sealt udus ärkavatest hommikutest sain.

Lõppenud nädalal oli ka uduhommik, kui varisenud torni juurde jõudsin. Kas kunagi veel tema taassündi näen, selle määrab vist see, milliseks kujuneb RMK tulevik – kas temast saab eesti rahvale kuuluvat metsa säästlikult kasutav ja loodust hoidev peremees või aukliku põhjaga riigikassasse vaigulõhnalist raha pumpav metsamajandamise firma…

Puude vahele tõmmatud pitslinikud

Wednesday, September 14th, 2016

vorgudKappide tühjendamise käigus leidsin sealt terve hunniku heegeldatud või kootud pitslinikuid, ka täiesti uusi, tärgeldatuid, torusse keeratud ja paberisse rullitud. Osasid neist pole keegi kunagi lauale pannud. Mõtlesin, et kui kord uue ilusa diivanilaua ostan, siis äkki üht õrna valget kasutangi. Vana stiil on hakanud uuesti meeldima.

Kui sügise saabudes rabasse või metsa satun, näen samasuguseid kootud linikuid seal tuhandete, pigem sadade tuhandete kaupa. Nagu näitusesaali vaatamiseks pandult, nii on metsas puude vahel, põõsaste või rohututtide küljes eri suuruses ja erisuguste mustritega võrke, mida omavahel ühendavad pikad niidid. Ja igal võrgulinal on omanik, sarnaselt kaluritega, kes võrke merre lasevad, sealt saaki välja võtavad ja vahel ka võrguauke lapivad.

Metsavõrgu omanik otsib sobiva koha, koob võrgu kohapeal ise ja tõmbab selle nurkadest pingule nagu pitsliniku kuduja lõpuks teeb. Erinevalt inimestest, kelle jaoks pitslinikud on iluasjad, mil pole praktilist otstarvet, on looduses need kaunid mustrid hoopis jahiriistadeks, püügivahenditeks. Saagi rohkusest sõltub omaniku ellujäämine, heaolu ja käekäik.

Seenelised, marjulised, eriti rabas jõhvikal käijaid näevad praegu neid pitslinikuid, mida väsimatud ämblikud suve jooksul on kudunud. Võrgud püsivad nii kaua, kuni külmaks läheb, kudujad kaovad ning vihm või lumi õhkõrnad püünised lõhub.