Arhiiv November, 2016

Ilus sügispäev oli

Wednesday, November 30th, 2016

img_1203-2Pimedal novembrikuul on puhas rõõm, kui lühikest päeva pääseb päike valgustama. Parajad miinuskraadid, vaevumärgatav lumekirme külmunud maal ja tuulevaikus – sellist ilma ei tohi lasta raisku minna, tuleb metsas käia.

Paar päeva tagasi, kui juhtus pime ja pilvine ilm olema, kohtasin värbkakku. Istus noore kuuse ladvas ega lennanud mind nähes minema. Paraku pildi tegemine ebaõnnestus, valgus oli olematu, sain ainult tumeda kogu halli taeva taustal. Selle kompenseeris nüüd ilusa ilmaga tehtud pikem metsaretk piki riigimetsa sihti, mille lõpus jõudsin viimaks oma metsani välja.

Enne viis rada mind mitme eraomaniku metsast mööda. Ühes kohas oli kenasti hooldatud noor kaasik ja sellest ei saanud pilti tegemata jätta. Samas oli keegi üle kraavi ehitanud lattidest purde, käsipuu ka juures. Mõtlesin siis, et väikemetsaomanikud hoolivad oma metsast järjest rohkem, teevad seal hooldustöid ning vahel käivad ka lihtsalt kõndimas ja mõtteid kogumas.img_1198-2

Aga enne sihi lõppu jõudmist nägin riigimetsas ühel kitsal lageraielangil põtru. Rõõmustasin, et enne peatset jahihooaja lõppu on neid loomi siiski mõned alles. Samas läheduses oli ju ka koht, kus hundid ühe põdra murdsid. Natuke selgroogu ja pooleldi hammustatud ribikondid – see on praegu kõik, mis nelja nädala tagusest loost järel on.

Ja karujälgi nägin, murtud põdrast umbes 600-700 m kaugusel. Jäljed olid pärit külmumata maa ajast, raasuke värskeid lumekübemeid peal. Karu võis põdrakorjuse lõhna haista ja käia matti võtmas. Kuna põdrakorjus oli endisest kohast kõrvale lohistatud ning kõik vähegi seeditav (ka jalad, nahk ja peenemad ribikondid) ära tarvitatud, siis võis seal karu käia küll.

Kui lõpuks koju jõudsin, algas taas argielu: puud tuppa, pliit ja ahi küdema, natuke süüa, telefonikõned, arvutis istumine, telekas ja ajalehed. Mis elu see sihuke oleks, kui enam metsas käia ei saaks?

Otse üle silla

Monday, November 28th, 2016

Lubasin 11.oktoobri postituses, et kui sillataladele katte peale paneme, siis kirjutan ja näitan pilti ka. Reedel saigi üks jala käimiseks mõeldud sillake mul jõe taga kraavil valmis. Teise katmiseks varusime metsast kuuselatte ning see tuleb rohkem loodusliku ilmega, pealegi said prussid otsa.

img_1174-3Olin juba tüdinenud sügavast kraavist läbironimisest, kaldad libedad ja porised, pärast lume sulamist tuli ka vett juurde. Teises kohas vana sild veel kannab, kuid ehk jõuame selle kõrvale enne talve tulekut ka uue valmis kopsida.

Elu võib vanemas eas ootamatuid pöördeid teha, seepärast ei saa ühtki plaani kaugele edasi lükata. Võibki tegemata jääda. Oli päris ehmatav, kui üle-tee naabrinaine tuli laupäeval ütlema, et mees (minust paar aastat noorem) kukkus tal lõunalauda istudes toolilt maha ja kaotas teadvuse. Toibus kiirabiautos, kui tilguti küljes. Õhtul, kui linnas EMO-s kõiksugu voolikud ja juhtmed küljest ära võeti, lubati siiski koju. Käisime minu autoga tal järel. Mees ei mäletanud juhtunust sinnani midagi, kuni arstide käe all teadvusele tuli. Ta peab neid EMO-st kaasa antud pabereid perearstile näitama ja edasise ravi üle nõu pidama. Mina ei kujuta ette, kuidas selline vahetpidamata tööd tegev mees üldse puhata ja ennast hoida suudab.

Sellised need elu aeg rasket masinatööd või saega metsas mütanud maamehed ongi, kuni ühel hetkel pump rinnus tõrkuma hakkab. Oleks veel, et viina- või suitsumees, hoopis hull töömees, kes pole elu jooksul kordagi päriselt purjus olnud.

On minulgi paar märguannet olnud, kui vererõhk ootamatult madalale on kukkunud ja südamelöögid aeglaseks jäänud. Millegipärast on sellised asjad ikka kodus juhtunud, mitte kunagi pole halba tunnet metsas liikudes või tööd rahmeldades tekkinud. Mõtlen pidevalt, et jõuaks enne lõplikku väsimist tähtsad asjad ära teha, vähemalt osa neist. Nimekiri on endiselt pikk.

Säilikpuud ei taha püsti püsida

Friday, November 25th, 2016

img_1165-2Täpselt kaks aastat tagasi raiuti mu koduküla taga riigimetsas mitmeid suuri eraldisi lagedaks. Ühele kõige suuremale langile jäeti päris palju säilikpuid – haabu ja kaski. Kuna lagedaks jäänud alasid oli lähestikku palju, siis seal vabalt keerutama pääsenud tuuled hakkasid üksikpuid järjest pikali lükkama.

Selle suve lõpus aga ei leppinud tuul enam üksikute puudega, vaid võttis ette terve grupi kaski, 6 puud ühes suunas. Tõenäoliselt need jäävadki langile kõdunema, sest säilikpuid ei koristata. Kui aga vaadata, kui suure pinna nad oma laiade võrade ja tüvedega istutamisele minevast maast enda alla võtavad, siis ega ma säilikpuude eesmärgist sellisel kujul hästi aru ei saa. Elustiku ja mullarikkuse mõttes täidavad sama eesmärki ka raie käigus jäänud oksavaalud, mis riigimetsas enamasti langile kõdunema jäävadki, erinevalt paljudest erametsadest, kus iga raag kokku riisutakse ja sentideks hakitakse.

Teine asi on püstised tüükad või sellised säilikpuud, mis suudavad järgmise metsapõlvkonna eluringi kaasa teha, nagu näiteks vanad männid noorendiku kohal valvamas, justkui emad-isad oma järeltulijaid.

Kindlasti saan ma nüüd nahutada, et ei tea elurikkusest, FSC sertifikaadist ja säilikpuude tähtsusest suurt midagi, kui ütlen, et oma metsas ma koristaksin murdunud kased küll langilt ära.

Elurikkuse ja loodusliku mitmekesisuse hoidmiseks jätan pigem mõne 100-aastase metsatüki raiumata. Seal on nii lamapuitu kui alusmetsa, seal on samblaid ja samblikke, seeni ja putukaid. Seal on puud üksteise kõrval naabritena harjunud pikka aega koos elama ja suhted on paigas. Lageraie on metsale niivõrd suur häiring, et mõne säilikpuu kasvama jätmine seda ei leevenda ega anna lootust, et kõik senised väärtused kohe taastuvad.

Oma metsas olen säilikpuudena jätnud kasvama lehtpuudest tammesid ja kus võimalik, sinna mände. Kaski ja kuuski langile üksi ei jäta. Kui tuleb juhus veel metsa raiuda, vast mõne vana haava elurikkuse mõttes jätaksin, olgu siis püstisena või lamapuiduna.

Haavalangetajad

Wednesday, November 23rd, 2016

img_1143-2Ligi kuu aega olen jälginud kobraste tegevust riigimetsas teekraavi äärde jäävate suurte haabade kallal. Iga kord, kui jälle mööda sõidan, on parempoolset haaba püsti hoidev tüve südamik üha ahtamaks jäänud. Varsti see suur puu ikka kukub.

Püüan mõistatada, kas kopra eesmärk on haavakoort ja -oksi endale toiduks varuda või üritab teekraavis vett paisutada. Kui puu kukub üle kraavi otse teele, tulevad saemehed seda nagunii koristama ja kobras pole kasu saanud.

Oleksin mina selle metsa omanik, laseksin haava saemehel teisele poole langetada – las koorivad ja söövad. Olgu need siis koprad, jänesed või põdrad. Haava tüve saab ka hiljem sealt kätte, oksteta ja koorituna ongi parem.

Kraavi paisutamiseks oleks kopral lihtsamaid võimalusi, sest allavoolu on lähedal truup, mille ava sulgemine ei nõuaks kuigi palju vaeva. Eks ma jälgin asjade kulgu ning kui ühel päeval on tee kinni ja seal ringi pöörama olen sunnitud, saab ehk kopra mõte ka selgemaks.

Sügis tuli tagasi

Tuesday, November 22nd, 2016

Jälle on looduses mõnus ja kerge ringi liikuda, sest lumi on selleks korraks läinud. Valge koorma alt vabaks saanud kuused on taas rohelised ja lumest looka vajunud kuluhein värviline.
img_1148
Jõudsin välja oma jõetaguse maatüki tagumisse nurka, kus kunagi olid kraavitatud talupõllud ning kus kraavidelt sai lepad kütteks maha saetud ja seejärel 2004.a. kevadel kuusetaimed istutatud. Põllu keskele jäi lepaokstest vaal, mis on nüüdseks kõdunenud ja rohtunud. Kummalegi poole vaalu kolmes reas istutatud kuused aga sattusid metskitsede rüüste ohvriks, ladvakasvud hammustati ära.

Kuid nagu pildilt näha, on kuusenoorendik kõik katsumused üle elanud. Loomulikult nägin seal ka ise palju vaeva, et neid lopsakalt kasvavast rohust ja lepavõsast välja aidata ning seda ikka mitu aastat järjest. Hammustatud latvade asemele kasvatasid kuused uued ning suutsid pärast mõneaastast põdemist taas edasi sirguda. Nüüd on ilus vaadata.
img_1156-2
Tahaksin siinjuures kõiki metsaistutajaid julgustada ning oma kogemuse põhjal kinnitada, et metskitse kahjustused polegi alati nii hullud kui vahel räägitakse. Pealegi on tänapäeval olemas mitut sorti ulukitõrjevahendeid, nagu pritsimine Tricoga, Plantskydiga või ladvakasvude määrimine Cervacoliga. Viimast kasutasin järgmiste istutamiste järel minagi – ja aitas. Põtrade vastu nii tõhusat vahendit pole, suured loomad vajavad rohkem toitu ning liiguvad laiemal territooriumil, hammustavad noori mände, kraabivad haava- ja kuusekoort, murravad ja söövad lehtpuuvõsa.

Käisin ringi ning pidasin plaani, mida noorendikus lähiaastatel tegema peaksin. Varsti tuleks kraavidele kasvanud leppi ja põõsaid uuesti raiuda. Üleliia kiirustamisel pole siiski mõtet, sest mida suuremaks kuused kasvavad ning mida laiema ruumi nad hõivavad, seda kindlam, et lehtpuude järgmise väljaraie järel ei suuda kuuskede vahele ilmuvad peenikesed võsavitsad enam suureks kasvada.

Lume sulamise järel on jõevesi mõnes kohas üle kallaste kerkinud, vool hääletu ja kiire. Kõikjal on vaikne, vaid üks õrnalt toksiv valgeselg-kirjurähn jäi mu teele.

Külm möödas, tihasepekk kassile

Friday, November 18th, 2016

pekikassKui ilmad külmaks läksid ja palju lund järsku maha tuli, hakkasid tihased aknale koputama ja toitu nuruma. Ostsin 10-kilose kotitäie sihvkasid ja toidumaja täitus külastajatest. Peale rasvatihaste ilmusid leevikesed, salutihased, sinitihased, põldvarblased ja hommikuti üks punarind. Kui mõnel ööl ligi 10 kraadi külma tegi, ostsin poest pekitüki ja riputasin ka selle lati otsa. Pekk meeldib kõige rohkem sinitihastele.

Nüüd läks sulale, linde käib vähem ning peki vastu ei tunta huvi. Siiski-siiski – vaatasin köögiaknast välja ning nägin toidumaja katuse all karvast looma. Kusagilt oli meie õue ilmunud pika karvaga võõras kass, sihuke kergekaaluline, kes suutis maast ligi 2 meetri kõrgusele hüpata ja toidumaja katuse all olles kõrvalt latil rippuvat pekitükki käpaga lähemale tõmmata.

Kassi sinised silmad reetsid, et on segu siiamist ja mõnest segaverelisest pikakarvalisest. Võib-olla nende siniste silmade pärast (mu kadunud Krissu oli samuti siniste silmadega) ei raatsinud võõrast looma minema kupatada ja enne tegin läbi akna mõne pildi. Kahekordne aknaklaas muidugi ei tule pildi kvaliteedile kasuks, samas looma ilme ja keeleots on vahvad. Kass lükkas käpaga pekitüki liikuma ja kui see ninani ulatus, haaras hammastega kinni ja asus otsast nosima. Ega mul kahju olnud, linnukesed praegu pekist ei hooli, läheb soojaga nagunii halvaks, las sööb.

Kui tali tagasi tuleb ja see sinisilm hakkab taas linnumajas käima, küllap siis peletan ta eemale. Jahikireta linnuvaatlemise suutsin vaid oma Krissule aja jooksul selgeks teha, võõrale kassile vaevalt. Soojas toas ja täis kõhuga võis Krissu läbi köögiakna linde rahulikult jälgida, kuni ma talle seletasin, et see punase rinnaga riiukukk on leevike ja kollase kõhuga on tihane, kuid kass ei tohi neid püüda. Siis vaatas Krissu oma siniste silmadega mulle otsa, hüppas aknalaualt maha ning keeras diivanile magama. (Ei saa ma oma armsa sõbra kaotusest siiani üle…)

Hea uudis erametsaomanikele

Tuesday, November 15th, 2016

allikonnu-konnakotkapesaVõttis aega mis võttis, kuid metsaomanike ja neid esindava Erametsaliidu pikaajaline surve Keskkonnaministeeriumile ja Maaeluministeeriumile hakkab vilja kandma. Ehk täpsemalt: valitsuses saadeti kooskõlastusringile „Maaeluministri 22.aprilli 2015.a. määrus nr.39 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antav toetus“ muutmine“. Eesmärgiks on, et ka väljaspool Natura alasid saaksid metsaomanikud toetust majandusmetsas asuvate kaitsealuste liikide (kotkad, must-toonekurg jt.) pesade ümber moodustatud sihtkaitsevööndite eest. Rahandusministeeriumi ja keskkonnaministeeriumi kooskõlastuse tähtajaks on 23.november 2016.

Teame kõik, et seni on metsaomanikul kohustus kaitsta tema metsa pesa teinud liigi elupaika, ilma mingit hüvitist selle eest saamata. Piirangu tingimused on ranged, ei mingit raietegevust ning lisaks veel liikumiskeeld pesitsusaja algusest kevadel kuni lindude lahkumiseni sügisel.

Kõige arvukamalt jääb erametsadesse väike-konnakotka pesi, mille ümber moodustatakse range piiranguga sihtkaitsevöönd üldjuhul 100 meetri raadiuses, mõnel juhul võivad püsielupaiga piirid olla ka teistsuguse kujuga. Sajameetrise raadiusega metsast jääb sihtkaitsevööndisse seega umbes 3 hektarit, kus kehtib nii majandamis- kui ka ajaline liikumiskeeld. Merikotka, kaljukotka, kalakotka ja must-toonekure pesapaiga ümber kehtivad piirangud on erinevad, neist kaljukotka puhul on sihtkaitsevööndi raadiuseks koguni 500 meetrit. Peale kotkaste on metsas elutsev rangelt kaitstav liik veel lendorav.

Kooskõlastamisel olevas eelnõus on kirjas, et sarnaselt Natura toetusele hakatakse kaitsealuse liigi sihtkaitsevööndis maksma toetust 110 eurot hektari kohta aastas. Sama suur on ka seni makstav Natura toetuse määr.

Võib ainult oletada, miks alles nüüd jõuti lõpuks murda valitsuse vastupanu ja mis või kes takistas otsust varem vastu võtmast. Nii Natura kui kõnealuseid piirangute hüvitamise toetusi makstakse Euroopa Liidu vahenditest, mitte riigieelarvest.

Metsaomanikud, keda kaitsealuste liikide olemasolu nende erametsas omandi kasutamist jätkuvalt piirab, jäävad lootma hüvitamist võimaldava määruse sujuvale kooskõlastamisele ning sellele järgnevale rakendumisele.

Nurmkanad lumes

Monday, November 14th, 2016

nurmkanadVarem nimetati nurmkanu põldpüüdeks ja see nimetus sobib minu arvates neile lindudele paremini. Wikipedia ütleb, et nurmkana kuulub faasanlaste (faasanid, kanad, püüd, vutid) sugukonda. Niisiis – olgu parem põldpüü, nagu vanasti neid linde kutsuti. Ja kus need kananurmed praegusel ajal õieti ongi, ikka viljapõllud, niitmiseks mõeldud rohumaad, karjakoplid või võsastunud jäätmaad – just seal ka paljud linnud toimetavad. Nurmkanu ehk põldpüüsid olen kohanud just põldudel või põllukraavide äärses rohus, vahel ka mahajäetud farmihoonete ümbruses, kus rikkalik umbrohtude (ja seemnete) valik.

Eelmisel nädalal märkasin koduküla heinapõllul lumes kaevamisjälgi, millest jäi kaugelt vaadates mulje, et rebane on hiirejahti pidanud. Täpsemalt uurides aga nägin jälgede vahel tumedaid kogusid ja need liikusid. Olidki põldpüüd, kusagil 10 lindu.

Olin natuke üllatunud, et linnud nii lagedal julgesid tegutseda, kohevasse lumme radasid kaevata ja rohtu süüa. Sellises kohas, kus põõsaid läheduses pole, kuhu kiirelt varjuda, on põldpüü kanakullile kerge saak. Põldpüü pikki vahemaid niiväga lendama ei kipugi, pigem poeb sügavale lumme või varjub tiheda rohu sisse. Talviti hoiavad põldpüüde salgad sageli taluaedade lähedusse ja poevad hekkide alla varju. Siis on õige aeg neile sinna lisatoitu, näiteks viljateri, puistata.

Merikotkas põdrakorjust valvamas

Saturday, November 12th, 2016

merikotkas
Olin päris kindel, et metsa maha jäänud põdrakorjusele, millest oli 7.novembri postituses jutt, ilmuvad ronkade, rebaste ja teiste manuliste kõrval kohale ka suuremad röövlinnud, näiteks kotkad. Nii ka läks.

Nädala keskel sõitsin vaatama ning juba eemalt metsateelt märkasin põdra murdmiskoha kõrval kasvava männi oksal üht suurt linnukogu. Esimene mõte oli, et kaljukotkas, sest nende elupaik kaitseala rabamassiivis jääb mõne kilomeetri kaugusele. Veelgi põnevam oleks olnud raisakotkas, keda on siin juhukülalisena nähtud. Tegelikult oli männioksal siiski merikotkas, kollase võimsa noka ja valge sabaga lind.

Lähikonnas pole teada ühtki merikotka pesitsuspaika ning siin pole ka talle sobivaid toitumisalasid – suuri veekogusid, kust kala leidub. Küll aga olen minagi seda kotkast mõnikord suviti siinkandis lendamas näinud, isegi pildile saanud.

Merikotkas, kes on paigalind ega lenda talveks lõunamaale, ei põlga ära ka värsket lihatoitu, liiati talvisel ajal, kui veekogud jääs ja kalapüük raskendatud. Sisemaal talvituvatel merikotkastel (nagu ronkadel ja kaljukotkastel) ei jäägi muud võimalust kui passida, kuhu jahimehed mõne uluki sisikonna maha jätavad või kus huntide ja ilveste murtud loomakorjuseid vedeleb. Merikotkad hoiavad nii kokku energiat, mis kauge maa taha kalastuskohtadele lendamiseks kuluks.

Kuna ma ei tahtnud oksal valvavat kotkast segada, ei käinud ma ka võpsikus põdrakorjuse juures. Küsimus, et kas hundid oma jahisaaki uuesti sööma tulevad või peletas ühe karjaliikme surmamine kõik teisedki murtud saagi juurest alatiseks eemale, jäi vastuseta. Küll aga tunnevad seal end kindlalt kõik ümbruskonna rongad ja varesed. Kuni liha jätkub, käib korjusel ka kotkas.

Vigade silumine

Wednesday, November 9th, 2016

ummistus-kaevati-lahtiPean oma kohuseks kirjutada 18.oktoobri blogipostituses kirjeldatud ja kritiseeritud loole järgnenud positiivsest lõpust. See kraav, mis suvise metsaveoga oli umbe aetud, kaevatigi lahti ja vesi pääses taas liikuma.

Kuna tolles loos mainisin lihtsalt suurt metsafirmat, jättes nime nimetamata, tekitas see mõningast vastukaja Eesti kõige suurema firma poolt, kes sellega üldsegi seotud polnud. Seepeale pidasin õigeks saata fotod ummistunud kraavist otse kinnistu omanikfirmale, raie tegijale. Sain ka vastuse, milles tunnistati juhtunut ning tänati meeldetuletuse eest. Olevatki kiirel ajal kahe silma vahele jäänud, kuid lubati, et teevad korda. Novembri esimestel päevadel toodigi ekskavaator ning 3.novembril tegin lahti kaevatud kraavist uue pildi. See lugu on lõpetatud.
tasandatud-metsasiht
Teisel pildil on riigimetsa läbiv metsasiht kuldsete lehtede aegsel sügispäeval. Selle on lasknud siluda üks erametsaomanik, kelle metsamaa jääb riigimetsa taha ja kes suvel raiutud metsamaterjali sealtkaudu tee äärde välja vedas. Juhtus vihmane aeg olema ning metsasihile jäid porised veojäljed.

Sügisel, kui kuivaperiood saabus, märkasin sealt mööda sõites kollast buldooseriteraga linttraktorit sihi otsal seismas. Paar päeva hiljem oli metsasiht tasaseks silutud nagu parimatele tee-ehitajatele kombeks.

Nende näidetega tahan öelda, et erametsaomanikud hoolivad oma mainest. Väikesed, kel raha ja võimalusi napilt, on oma suhtumise ja töökultuuri poolest pigem suurtele eeskujuks.