Arhiiv December, 2016

Jänesed, ilvesed, karud ja hundid aastal 2016

Friday, December 30th, 2016

img_1280-2
Kõiksugu tegelasi on metsas liikvel, kellest enamik jääb küll nägemata, kuid jälgi endast jätavad küll. Tunne, et nad on kusagil minu läheduses olemas, on väärt asi. Karu peaks praegu magama, tema jälgi nägin täpselt kuu aega tagasi, kui huntide murtud põdrast vaid paljad luud järel olid.

Ikka juhtub, et jääd nägemisega hiljaks, nagu alles paar päeva tagasi, kui peletasin oma käimisega metsast põllule luikvalge looma. Heinapõllul kalpsates tundus elukas üsna suur olevat, vähemalt koivad olid tal pikad, kui poolviltu üle põlluserva lähima kraavi poole kepsutas ja sinna kadus. Ei jõudnudki fotoaparaati valmis seada, ainult vahtisin puude vahelt seda kaugenevat looma, kelle olin oma tulemisega metsast välja hirmutanud. Ilus ja suur valgejänes oli. Neid näeb harvem kui tavalist halljänest. Lumeta talv muudab valgejänese kaitsetuks, tema talvine kasukas ongi selleks loodud, et maastikku sulanduda ja vaenlastele nähtamatu olla.

Vahepeal oli õhuke lumekirme maha tulnud ja kohe ka sulailm järel. Sellistel puhkudel on viimane aeg jälgi ajada, sest sula kaotab need kiiresti.

Astusin üle jõe ja sillal olid kahe looma ümmargused käpajäljed – „metsakassi“ omad. Ilves kasutab veekogude või kraavide ületamiseks murdunud puutüvesid, kuid ei pelga ära ka inimese ehitatud sildu ja purdeid, peaasi, et märjaks ei saa. Kiirustasin edasi, lootes jälgedest pärastpoole pilte teha. Paraku oli minu tagasijõudmise ajaks viimanegi lumekirme sillal sulanud, jäljed samuti.

Juba päev varem piki sihti käies oli kahtlane tunne, et seal, kus olid metskitsed liikunud, olid ka ühe teise looma suured jäljed. Pikkade hüpetega lumest paljaks kistud maa reetis, et jälitajal oli kiire olnud. Hüppejälgedest polnud võimalik aru saada, kes need jättis.

Nüüd õnnestus kiirelt sulavas lumes hundijälg viimasel hetkel pildile saada. Kui võrrelda kõrvale pandud tulemasina mõõtmeid, siis jälje laius oli 8 cm ning pikkust 11,7 cm.

Loom oli sammunud otse mööda minu eilseid jälgi. Vaat kus tegelane, ju jälitas. Mind ta enam eest ei leidnud ning kahjuks ei näinud minagi teda, kui hundi jäljed üles võtsin. Kuuldavasti on jahimehed kursis, et siin jälle kaks hunti metsa ja raba vahet liiguvad, metsamehed on samuti jälgi näinud.

Aeg talviseid seeni korjata

Wednesday, December 28th, 2016

img_1256-2Kuu aega tagasi, kusagil novembri lõpus, nägin metsas esimesi puidu-sametkõrgeseid. Siis olid need üsna tillukesed, sest ilm polnud kasvuks soodne.

Nüüd, jõulude ja uusaasta vahel, kui on sulailmad pikalt püsinud, leidub talviseid söögiseeni juba rohkem. Kõige levinum on meil lehtpuudel kasvav puidu-sametkõrges, hea söögiseen värskelt tarvitamiseks. Seenejalg on sitke ja seda ei tasu toiduks võtta, kõlbavad ainult need ilusad kollased kübarad.

Pildil olevad seened leidsin jõe taga metsakraavi ääres kasvava jalaka tüvelt ning paiknevad puu idapoolsel küljel. Ma kahtlustan, et ka see jalakas on nakatunud viimasel ajal laialt levinud haigusesse nimega jalaka surm. Üks kõrgemal asetsev haru puul on kuivanud ning koorel esineb lõhesid. Neist lõhedest ongi kobaratena ilmunud puidu-sametkõrgese viljakehad.

Samasuguseid seeni olen näinud mõne aasta varem veel mitmel jalakal ning kõik need seeni kandnud puud on tänaseks surnud. Kõigepealt kuivasid ära, koor tuli tüvelt lahti ja mõni puu kukkus varsti jalalt maha. Mõne kuivanud jalaka saagisime ise maha.

Enamik puutüvedel kasvavaid seeni on mitmeaastased torikseened või teised puitu lagundavad seened, kuid talvel sulailmadega ilmuvaid puidu-sametkõrgeseid peetakse headeks söögiseenteks. Olen ise proovinud nende kübaraid pannil võis praadida – mõnus talvine vaheldus pärast verivorsti ja hapukapsast.

Talveaja algus

Wednesday, December 21st, 2016

Juba mitu päeva pole metsas käies miskit jäädvustanud – ilm on niiske ja pime, ükski loom ei liigu ja linnudki kuhugi kadunud. Veel eile külmunud olnud kruusateele lõikasid rattad poriseid jälgi. Selline on tänavu talvine pööripäev.
picture-015-2
Otsisin esimese digikaameraga tehtud piltide hulgast välja vanu, aastate eest detsembri lõpus pööripäeva paiku jäädvustatud vaated. Vanad pildid on väärtuslikud ses mõttes, et saab talve tulekut erinevatel aastatel võrrelda. Vaatan pilte ja polegi vaja kirjeldust, mis ilm oli, kas oli külma ja lund või ei olnud. Pildid kõnelevad ise. Juureolev pilt on tehtud 2008.a. talvise pööripäeva järel raba vaatetornist, kui taevasse tekkis halo. Olid miinuskraadid ja lund vähe.

Pööripäeva ilmaennustus lähiajaks muutusi ei luba, sulailmad kestavad. Nüüd mõtlen hirmuga, mis hakkab juhtuma, kui metsafirma minu naabermetsas plaanitud lageraiet tegema tuleb. Üle tee metsatükile toodi masinad juba kohale ja tehti algust. Kui seal lõpetavad, küllap kolivad minu metsa kõrvale lõikama.

Üks harvesteri sõit metsa ja sealt välja poleks probleem, hoopis koormate vedu jätab jäljed. Välja vedada saavad nad sealt piki minu metsapiiri ja üle teise-aasta heinapõllu, mis on eriti tallamishell. Teised piirinaabrid ei lubanud üle nende maa sõita, kuigi vedu oleks lühem tulnud. Minult küsiti ka ja lubati, et veavad ainult külmunud maaga, aga lubaduste pimesi uskumiseks olen piisavalt kogenud ja ettevaatlik. Küsijaks oli ametimees, vedajateks ikka masinamehed, kel aeg kallis ja teenistus tähtis. Just nendest sõltubki kõik. Pikem ilmaennustus pakub korralikku külma alles jaanuari teises pooles.

Anname metsale tema raha tagasi

Tuesday, December 20th, 2016

img_1249-2Lugesin hiljuti, et RMK saavat 5 eurot puhastulu riigimetsast raiutud puidu tihumeetri kohta. Asjasse süvenemata tundub, et seda on ju hirmus vähe, ei tasuks raiudagi. Hinnakirjad pakuvad okaspuupalgi eest üle 60 euro tihumeetrilt, kasepakule kuni paarkümmend eurot rohkemgi, odava küttepuu eest 20 euro tuuris. Miks siis ainult 5 eurot müüjale pihku jääb?

Olles erametsaomanikuna päris pikka aega oma metsa majandnud, siis võin kinnitada, et kui metsas kõiki vajalikke töid teen, teenuste eest maksan ning kohustused riigi ehk maksuameti ees ka täidan, on riigimetsa näitel toodud 5 eurot raiutud tihumeetri kohta üsnagi õige rahanumber, mis omanikule pärast raiet kätte jääb. Palju raha läheb investeeringuteks metsa tagasi, tuleb puudugi. Mets ei ole mingi rahaauk, nagu kõrvaltvaatajail kombeks arvata, rohkem ikka vastutus, eluviis, mõnele hobi.

Tululik on metsaraie vaid firmadele, kes ei maksa ettevõtte tulumaksu ning kes ei istuta, jätavad lagedaks raiutud langid looduslikule uuenemisele, teevad hooldustöid väga vähe, ei kuluta raha metsamaaparandusele, teede-sihtide korrashoiule jne. Nemad suunavad raietulu enamasti uute kinnistute ostmiseks, et oleks võimalik pidevalt raiuda ja et rahavoog ei katkeks.

Erametsaomanikele ei saa pahaks panna, et nad vähe raiuvad või nagu hurjutatakse – „lasevad metsal raisku minna“. Mõned langevad helistajate lõksu, kes lubavad „metsa korda teha“, st. raiuvad maha.

Parem variant on isegi see, kui otsustatakse mets koos maaga maha müüa, seda muidugi juhul, kui selle maa või metsaga mingit sidet pole olnud või puudub huvi metsaga tegelemiseks, liiati kui elukoht mujal. Seadused ju soosivadki tagastatud maade müüki, maksuvabalt pealegi. Müüd maa ja metsa maha, kaovad kohustused, oled vaba maatamees. Mõnele see ehk sobibki…

On siiski hea teada, et umbes 110 tuhat eestimaalast, mina nende hulgas, tahavad olla metsaomanikud, olgu kasvõi mõne hektari suuruse tükiga, kuid mis oma, see OMA.

Loo alguses mainitud 5 euro juurde tagasi pöördudes julgen oma silmaga nähtu põhjal kinnitada, et riigimetsas tehakse ka palju muid metsatöid, kuhu igal aastal 4-5 miljoni tihumeetri puidu raiest teenitud raha kulub. Kogu RMK

tegevusvaldkondi ei hakka siinkohal loetlema, kuid vähemalt uuendatakse ja hooldatakse metsi kordades rohkem kui erametsades kokku. Lisaks veel metsamaaparandus ja teede ehitus, kogu rahvale mõeldud loodusradadest ja puhkemajandusest rääkimata. Ilma raha kulutamata poleks need tööd võimalikud. Näide RMK metsateede alanud rekonstrueerimisest on üsna minu kodumetsade naabruses. Tegin pilti ka, ilus silt ju – kohalikud tohivad seal oma asju edasi ajada.

Koprakraavil

Monday, December 19th, 2016

img_1246-2Käisin piki metsade vahel kulgevat kahe maakonna piirisihti, kus teadsin kopraid tegutsevat. Mõni kuu tagasi kuulsin, et naabermaakonna jahimeestele oli antud käsk kopratammid ära lõhkuda, sest vesi uputas sealset riigimetsa. Meie maakonna poolele paisutus ei mõjunud, kraaviäärne kõrgem pinnasee oli tõkkena ees. Varasemast oli teada, et teest võis läbi kukkuda, sest koprad olid sihi alla käikusid kaevanud. Paar auku on praegugi näha.

Mõni aeg tagasi ühel päeval tõepoolest märkasin, et tavaliselt puhas (olgugi pruunikat tooni, sest läheduses on rabad) jõevesi oli mudane. Siis mõtlesin, et äkki kusagil ülesvoolu mõni kopp on kaevama hakanud. Tegelikult tuli sogane vesi hoopis sealt, kus kopratammi lõhkujad selle lahti päästsid.img_1244-2

Just selle kraavi ääres ma nüüd vaatamas käisin ja tegin mõne pildi. Leidsin üles ka kraavist välja tõstetud puunottide hunnikud. 2015.a. juuni algul oli kraavil kaks tammi, allavoolu väiksem, ülesvoolu juba korralik, mis vett pidas ja kraavi äärteni täitis. Lugu ja pildid sellest on 2015.a. 2.juuni blogipostituses.

Seekord leidsin üles ka koprakuhila, mille all peaks loomadel pesa olema. Suvisel ajal, kui põõsad lehes, pesakuhil välja ei paista. Sain kinnitust, et koprad pole sealt lahkunud, vaid elavad ja toimetavad edasi. Varem põhitammiks olnud kaigastest tõket oli üritatud taastada, nii et juba eemalt võis veesolinat kuulda. Kraav oli küll osaliselt jää all, kuid ülalpool tammi paistis veetase kõrgem kui tammist allpool.

Kopra tegevusjälgi leidus pesakuhila läheduses mitmeid: näritud pajusid, paaris kohas ka veidi suuremaid puid langetatud. Toitu sealkandis jätkub, vett on kraavis mõõdukalt ning küllap elavad koprad ka algava talve üle.

Üks saareke noorendike keskel

Friday, December 16th, 2016

img_1235-2Käimasoleva „metsasõja“ ajal on paras aeg varjuda oma metsade vahele ning saada kinnitust, et olen liikunud kodumetsade majandamisel oma teed. Mis sest, et rada on kulgenud läbi kraavide ja üle kändude, läbi ekslemise ja leidmise. Aeg on lisanud enesekindlust ning esiisade kodupind mind uute eksimiste eest kaitsnud.

Jäin peatuma kesk noorendikke ühes väikses metsatukas, kuhu harva satun. Eelmises loos kirjeldatud äikesetormis jäi just see tükike vanade puudega kaetud metsa imekombel puutumata ja nüüd ongi ta seal nagu kõrgem saareke, kuhu metskitsed talvisel ajal magamisasemeid kraabivad. Mõned vanad männid, nende ümber veidi nooremad kuused ja kased, paar kuivanud tüügast – seda pole just palju.img_1227-2

Pean selliseid metsaosi väärtuslikeks mitmel põhjusel. Sealsed vanad puud levitavad seemneid ümbritsevatele aladele, teiseks on säilinud vanale metsale iseloomulik alustaimestik, kolmandaks sobivad noorendiku vahelise metsatuka kõrged puud vahepeatuseks ülelendavatele lindudele ning kuiv pinnas saab puhkepaigaks metsaelukatele.

Need männid seal keskel elavad kindlasti sama kaua, kuni kuusenoorendikud ümberringi kõrgeks metsaks kasvavad. Siis tuleb aeg järgmistel põlvedel midagi avastada. Just samamoodi olen minagi oma kodumetsast leidnud mõne vaarisa aegse puu, mis jäävadki raiumata, meenutamaks sidet põlvkondade vahel.

Metsa uus tulemine

Wednesday, December 14th, 2016

Püüan vähemalt kord aastas jõuda oma metsa igasse nurka. Kõige sobivam aeg selleks on enne talve tulekut, kui pole veel paksu lund, mis mõnegi asja ära varjaks.
img_1231-2
Sellised käigud teevad südame soojaks. Noored puud uhkustavad, et vaata, kui suureks me vahepeal kasvanud oleme. Olen tänulik, et saatus on minu vastu helde olnud ning võimaldanud uue metsa tulemist näha.

Lugu pildil olevast noorest metsast on pikem ja keerulisem kui vaadates paistab. Mina mäletan aga täpselt.

Seal oli minu kodutalu üks ilusaim metsaosa, kus koos kuuskedega kasvas samapalju ka sihvakaid mände. Pildil olevast kohast aga käis 2001.a. juuli lõpus kümmekond minutit kestnud äikesetromb üle. Vahetult enne seda olime erametsaliidu komisjoniga talumetsamajandajate konkursi tarvis mu metsa vaatamas käinud.

Komisjon sõitis ära, mina aga jäin autoga tumeda äikesepilve ja sellega kaasneva meeletu tuulehoo alla. Kõuekõminat saatis murduvate puude ragin.

Halba aimates läksin järgmisel hommikul trombi laastamistööd vaatama. Parata polnud enam midagi, loodusjõu vastu ei saa ei inimene ega puu. Suured kuused ja männid olid nagu niidetult maas, osa koos juurtega heidetud, osa murtud.

Oli soe juulikuu lõpp ja pidin kiiresti saemehe leidma, kes murtud puid lõikama hakkaks. Kiire tegutsemine, tubli töömees ja koostöö metsafirmaga aitas materjali järjest ka ära müüa, sest soojal ajal oleks okaspuupalk riknenud. Kõrval riigimetsas olid tormikahjud hulga suuremad ja koristamine võttis aega.

Kohe järgmisel, 2002.a. kevadel, õnnestus mul kohalikult taimekasvatajalt osta 4000 kuuseistikut ning koos lähedal elava naise ja tema pojaga istutasime need tormist laastatud langile. Järgnes soe suvi ja kui istutatud taimi vaatama läksin, oli ehmatus suur. Osa kuusekesi olid kollased, hakkasid kuivama. Siis nägingi esmakordselt putukaid, kes isukalt taimekeste juurekaela ümbert koort sõid. Männikärsakad. Küsisin metsaspetsialistilt nõu, mida teha. Soovitas pritsida.

Ostsin mürgipritsi ja sain põllumeeste käest Decist. Tegin lahuse, roomasin mitu päeva langil, pritsisin kuusetaimede alumisi tüveosasid ja noppisin putukaid purki.

Kui palju istutatud taimedest hukkus, seda ma enam ei tea, kuid suurem osa jäi ellu. Käisin seal mitu korda kultuure hooldamas, hiljem lasin noorendiku hooldust juba õppinud metsamehel teha. Tema lõikas sealt ka kased välja. Ja õigesti tegi, sest istutatud kuuskede kõrvale tärkas seemnetest juurde veel looduslikke männi- ja kuusetaimi. Seda küllust saab nüüd ka pildilt näha.

Mets on minu vastu kogu aeg helde olnud. Ta märkab mu kohalolekut, jälgib mu töid ja tegemisi ning tasub siis kuhjaga. Olen aupaklik vana metsa vastu, sest tema oli ammu enne mind olemas, tahan näha noorte puude sirgumist ja armastan neid kõiki nagu oma lapsi.

Metsade käekäik läheb eestlasele vägagi korda

Monday, December 12th, 2016

img_1205-2Pärast kahe aasta taguseid suuremahulisi raieid riigimetsa asjamehed lohutasid, et see oli siin ühekordne häiring ning lähema 10 aasta jooksul uuesti raiuma ei tulda. Kuna RMK-s ei tee otsuseid inimesed, vaid asju otsustavad arvutiprogrammid, siis mingit kindlust 10-aastase raierahu suhtes mul küll pole. Nii ma siis jõudumööda ikka käin vaatamas neid vanemaid alles jäänud metsi, kuni puud seal püsti seisavad.

Pilt on tehtud ühest riigimetsa eraldisest, mille kõrval eelmine häiring – lageraielank. Kasvavat metsa on ilus vaadata, mändide all mustikavarred, sügisel pilvikud ja kukeseened. Metsamajandaja näeb esmalt seal sihvakaid palgipuid, tavainimene aga vaatab metsa tervikuna, näeb teisi väärtusi, hindab puude ilu ja tahab metsavaikust nautida.

Praegu kogutakse allkirju avalikule petitsioonile, et peatada metsaseaduse muudatused, mis alandaksid kuusikute senist lubatud raievanust ja võimaldaksid järjest väiksemate piirangutega metsamajandamist.

Kuulun ka nende hulka, kes ei usu väiteid, et Eestis kasvab metsa rohkem juurde kui seda praegu raiutakse. Olen vaadanud Google’i satelliidikaarti ehk metsade kahanemise ajamasinat alates aastast 1984 kuni käesoleva ajani. Kuna endalgi on päris selged mälupildid sama perioodi jooksul kodukandi ümbruse metsadest olemas, siis kiiresti jooksvat kaardipilti vaadates ning seda aeg-ajalt peatades võin julgesti kinnitada, et just viimase 5-6 aasta jooksul on toimunud nii üle Eesti kui minu kodukandis kõige suurem metsade vähenemine. Metsa pindala on küll endiste heina- ja karjamaade metsastumise arvelt natuke suurenenud, samas kasvavad neil aladel enamjaolt vaid hall-lepikud. Põlistel metsamaadel, kus hinnalisem puit, on aga punakollaseid „auke“ ehk lagedaid alasid juba rohkem kui rohelist puudega kaetud pinda.

Just vanemate ja küpsete metsade kiire vähenemine ongi põhjus, mis paneb Eesti loodusest ja metsadest hoolivaid inimesi valitsuse poole pöörduma, et metsade lagedaks raiumise tempot maha võetaks. Arvan minagi, et metsade majandamine peab olema vastutustundlik, kaalutletud ja mõõdukas, lageraiele peab järgnema uue metsapõlvkonna kasvatamine ja hooldus. Ka puidutöötlejad ei rõõmustaks, kui korralikku kohalikku palgipuud lähiajal enam saada pole.

Ka lageraielank peab ilus välja nägema

Tuesday, December 6th, 2016

Pikkade metsas oldud aastate jooksul olen igasuguseid raielanke näinud. On selliseid, kust ainult suuremad palgipuud on välja nopitud, võsa ja vähem hinnalised lehtpuud risti-rästi pikali tallatud, veorööbastega maapind segi pööratud – nagu oleks sõda üle käinud. Neid nimetati „raharaieteks“. Õnneks hakkab selline tööstiil minevikku vajuma ja raieteenuse pakkujad kannavad oma maine eest hoolt. Töökultuur on paranenud nii riigi- kui ka erametsades.
img_1216-2
Pildil olev lageraielank tekkis minu kodukülasse alles hiljuti. Tean hästi seda viimast küla põliselanikku, Elmarit, kelle kodumets see oli ja kes nüüdseks on meie seast lahkunud. Tema pärandaski talu ja metsa oma järeltulijatele. Lapselaps lasi vanas 80-90 aastases kuuse-männi-kase segametsas nüüd raie ära teha ja pildil oleva lageda ala suuruseks tuli kokku 2,2 ha.

Tean ja tunnen varasemast ajast seda kohalikku raieteenuste firmat hästi. Hulk aastaid tagasi lasin ka oma metsas neil töid teha, kuid sel ajal polnud veel harvesteri ja veeti Belarus-traktoriga. Kui saemees suutis korralikud oksavaalud koondada, siis jäi langi visuaalne vaade üsna rahuldav.

Tänapäevane tehnika võimaldab väga ilusat raiet teha, tingimuseks aga on, et alusmetsa võsa oleks eemaldatud ja pehme pinnase korral tugevad oksavaalud koondatud. Nii võsa kui suurte võradega puude langetamiseks on vaja käsisitsitööd. Lõpptulemus sõltub ka väljavedajast, kuidas ta oma liikumist planeerib ning kuidas oksavaalusid selleks kasutab.

Siinset pilti vaadates ei ole silmal valus. Lageraielank on sile nagu jalgpalliväljak. Raidmeid pole hunnikutesse kokku kuhjatud, vaid on jäetud metsa rammuks kõdunema ning oksavaalud maapinnaga tasa tallatud. Meie külas on viljakad mullad ja sellisele langile on edaspidi mõnus ka uut metsa istutada.

Nii ma siin jõudumööda jälgin, kuidas lähiümbruses metsi majandatakse ja kui midagi ilusat näen, siis sellest ka kirjutan. Säästvat suhtumist ja hoolsalt tehtud metsatöid näengi pigem väikeste eraomanike metsades, mitte suurte firmade maadel. Riigimetsas on nii ja naa, seal inimest enam ei näegi, arvuti otsustab ja masin lõikab.

Teine lumi valgustab pimedat aega

Monday, December 5th, 2016

kuused-lumesSel sügisel tuli talvine lumi juba teist korda maha ja külm vaheldub soojemate päevadega. Metsas saab jälle loomade jäljeradasid uurida.

Paar nädalat kannatust ning jõulude tulekuga hakkame uuesti valguse poole liikuma. Tahaks juba, et pime aeg ometi lõpeks ning jääks vähem aega elu-olu üle mõelda.

Külmal ja pimedal ajal kulub rohkem elektrit ning kui arved suuremaks lähevad, tekib huvi neid enne tasumist ka uurida. Teadasaamine aga ei mõju hästi. Ühesõnaga – elektri eest maksame arve kogusummast vaid 40%. Ülejäänud 60% maksame võrguteenuse eest ning taastuvenergia ja aktsiisimaksu. Loomulikult maksame veel riigile 20% käibemaksu ja seda kõike saab kokku päris palju. Igasugune elektripakettide vahetamine on selle kogusumma juures paljas häma, eriti väiketarbija jaoks. Ettevõtluse kulude juures, kui tarbimine on suur, siis ehk tasub kaaluda.

Aasta tulusid ja kulusid kokku võttes peab erametsaomanikul üks rahapakk maksude tasumiseks kõrvale pandud olema. Lugedes, kui palju vähem oma metsatulult maksavad makse meie lõunanaabrid Lätist ja Leedust, siis kaob igasugune isu metsa raiuda. Ei, see pole looduskaitse, kes metsaomaniku leiva ära võtab, nagu Pärnu Postimees nädal tagasi kirjutas, see on ikka meie oma armsa riigi maksuamet. Looduskaitse on hambus suuromanikel, firmadel, minul igatahes mitte.

Tahaks ju olla oma kodumaa patrioot, kuid kui näiteks üpris tagasihoidlikult pensionilt peetakse tulumaks kinni, metsatulu maksustatakse täie rauaga, FIE-na töötatud aastad pensioni suurust ei tõsta jne., siis tunnen ülekohut. Hädasti on vaja uut pensioniseadust, mis ei lähtuks vaid makstud sotsmaksu suurusest, vaid võtaks arvesse ka kõik töötatud aastad, olgu või kehvema sissetulekuga. Nagu oli see enne praegu kehtivat pensionite arvestamise korda.

Olen mõelnud, et miks pole minult keegi küsinud, kuidas näeb välja 20 aastat kestnud kodune omastehooldus, miks ei viinud ma oma vana ja lootusetult haiget ema hooldekodusse või millest ma ise neil aastatel loobusin. Seda mõistavad vaid need, kes taolise eluga on kokku puutunud, mitte parimais aastais ja materiaalselt kindlustatud seadusetegijad-ametnikud.