Arhiiv January, 2017

Mets lõigatud, puud pakitud

Tuesday, January 31st, 2017

IMG_1402 (2)Viimane koorem oli esmaspäeva lõunaks langilt välja toodud, John Deere forwarder treilerile roninud ja sõit läks järgmisele metsaobjektile. Kuhu, pole aimugi. Harvester oli juba hommikul varem ära viidud.

Lehvitasin lahkuvale masinamehele järele – tore ja mõistlik noormees oli, ajasime vahel juttu ning sai minu murest metsatee ja põlluääre pärast aru.

Nüüd on lankidel vaikus ja rahu, külanaised võivad taas oma igapäevaseid jalgsimatku piki heinamaateid teha, ilma et oleks oht kõrval langilt kukkuva puu alla jääda. Värsked jäljed lumel näitasid, et tänagi oli neid radu käidud.
IMG_1404 (2)
Nagu kohalikel maainimestel ikka, lõikab igasugune maastikumuutus justkui tükikese küljest ära, on valus ja kriibib hinge. Me kõik ju teame, et võõras metsas toimuva vastu ei saa me midagi ette võtta, lepime paratamatusega, ei paota suud. Ometi jätab see meisse jälje, millest mina siin vahel kirjutan. Sellest valust saavadki alguse needsamad petitsioonid eesti metsa kaitseks, kogunemised ministeeriumi ette ja sõnavõtud ajakirjanduses.

Olen ise püüdnud viisakaks jääda ning austada omanikuõigust. Samas hoian lähikonnas toimuval pidevalt silma peal, kaitstes samal ajal ka oma huve.

Pildistasin metsaveoteed kohe pärast viimase koorma väljatoomist. Öösel maha tulnud kerge lumi varjas varasemad mullased masinajäljed enda alla. Veotee minu metsa ääres jäi üldiselt rahuldavasse seisu, välja arvatud mõned pehmemad lõigud, mis ei külmunud ja pildil kauguses mustavad. Tänu forwarderi laiadele ratastele ning juhi püüdele erinevaid jälgi liikuda, ei juhtunud midagi hullu.

Laoplats minu heinapõllu ääres on raskeid koormaid kandnud ja püsib siiani tasane. Kui kasvõi natuke külmakraade öösiti tuleb, siis ehk saavad rekkad ka järele jäänud virnad põllu äärest kätte. Omanikud ehk koristavad laadimistel pudisevad puutükid ja oksad põllult hiljem ise ära, et need suvel niidukiterade ette ei jääks.

Kauaoodatud toetus erametsaomanikele

Monday, January 30th, 2017

IMG_1346 (2)Tänasest jõustub maaeluministri uus määrus Natura 2000 erametsamaa toetuse kohta. Sellega laieneb toetus ka Looduskaitseseaduse §4 lõike 1 punktides 1 või 4 nimetatud kaitstava loodusobjekti sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal ühe kalendriaasta jooksul looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Nagu seaduste puhul ikka, on sõnastus pikk ja keeruline, samas täpne.

Võttis palju aastaid, kuid asi seegi, et erametsaomanikke on viimaks kuulda võetud. Toetuse määr on 110 eurot sihtkaitsevööndi metsaala hektari kohta aastas, samasugune kui Natura iga-aastase toetuse puhul siiani on olnud. Kui sihtkaitsevöönd hõlmab registritesse kantud põllumassiive ja poollooduslikke kooslusi ning olemasolevate lepingutega vääriselupaiku (VEP), siis need tuleb selle taotluse pindalast maha arvata.

Toetuse määr Natura piirangualal on 60 eurot hektari kohta aastas, kui on tehtud ala kaitse alla võtmise ettepanek või käimas menetlus. See punkt vajab täpsemat lahtiseletamist, mida mina siin tegema pole võimeline. Loodetavasti tuleb mõni õppepäev, kui Erametsakeskusel värske määrus läbi seeditud saab.

Kuna minulgi on kahel metsatükil I kaitsekategooria aluse linnu pesapaiga sihtkaitsevööndid, siis uurisin ka toetuse esitamiseks pakutud vorme. Lisaks taotleja üldandmetele tuleb tabelisse märkida metsaala number ning sihtkaitsevööndis asuva metsaosa või piiranguvööndis asuva metsaosa pindala. Sain aru, et nende numbritega ei tule ma iseseisvalt toime ning usun, et sama ütleksid veel mitmed metsaomanikud.

Misasi on metsaala number, kust selle leidma peaksin? Metsas on eraldised ja neil on numbrid. Miks neid ei võiks kasutada?

Teine teema on kaitsealuse metsapindala arvutamine. Kui näiteks kotkapesa ümber on ringikujuline sihtkaitsevöönd 100 meetri raadiusega ja see asub keset metsa, siis on lihtne – ringi pindala oleks 100x100x3,14=31400 ruutmeetrit ehk 3,14 hektarit. Aga kui ring ulatub otsapidi põllumaale, VEP-i alale või naabri metsa, siis tuleb need taotlusalusest pinnast maha lahutada.

Kolmas probleem on, et kes aitaks eakamaid metsaomanikke, kui need ise pole suutelised kaitsevööndite pindalasid arvutama või leidma? Avalikud kaardirakendused, mille keskmise arvutioskusega maaomanik ehk üles leiaks, ei sisalda ju infot kaitsealuste liikide kohta. EELIS on piiratud ametitele kättesaadav, mitte laiale avalikkusele, sh. erametsaomanikud. Ja sellestki ei piisa, kui on vaja sihtkaitsevööndist maha lahutada sinna sisse jäävad VEPid, põllud ja muud alad, mida selle määrusega ei toetata.

Kes siis peaks taotluse ettevalmistamisel metsaomanikele appi tulema? Loodetavasti mõeldakse ka Erametsakeskuses sellele, kuidas metsaomanikud oma avaldustele vajalikud andmed saaksid. Aega on vaid paar kuud. Erametsaomanike avaldusi hakatakse vastu võtma 4.aprillist kuni 22.aprillini.

Ojakalda veekaitsemetsast

Wednesday, January 25th, 2017

Ranna ja Kalda Kaitse Seadus, mis jõustus juba 22.02.1995.a., kehtib arvatavasti muutmata kujul ka täna. Miks muidu pidas raiefirma siin põllu ja metsa piiril jooksva oja kaldal lageraiet tehes kinni 10 meetri piirangust. Veekaitsemetsast, nagu seadus seda nimetab, on üldse vähe juttu olnud.
IMG_1363 (2)
Paremal pool asuva lageraielangi omanik pole raiega veepiirini läinud ja sellega seadusest kinni pidanud. Alles jäävad puud peaksid kaitsma kraavide, ojade ja jõgede vett saaste eest ning sobivad ka lidudele pesitsemiseks.

Samas teiselpool oja asuvaid põlde haritakse tavapärasel viisil kuni kaldaääreni: kasvatatakse vilja või heintaimi, väetatakse orgaaniliste ja mineraalväetistega, pritsitakse umbrohu- ja putukatõrjemürkidega. Kalda ääres jäetakse harimata vaid 1 meetri laiune rohuriba, nii olen näinud.

Kumb reostab rohkem, kas sadude ajal põllult otse ojja voolav või metsakõdu lagunemisel läbi pinnase imbuv liigvesi? Minu meelest tuleb suurem saaste ikka põllult, kui just pole tegemist mahetootmisega. Metsadest lisandub kraavidesse ja ojadesse vett kogu aeg, ilma raieid tegematagi, puujuured aga toimivad filtrina.

Nägin ühel ringisõidu kusagil Valgamaal kohta, kus lageraiet oli tehtud väikese jõeni välja, kasvama polnud vitsakestki jäetud. Mõtlesin siis, et kas nii ikka on seaduspärane. Paistis, et oli enne lehtpuumets olnud.

Ise olen jõe kallastel küll metsa korrastanud, seda peamiselt kunagise taluõue piires, kui mõni kaldapuu vette on kooldunud või ümber kukkunud. Samas ülesvoolu, meelega metsikuks minna lastud salumetsas pole sealse elustiku rahu rikkuma tahtnud minna. Nii pesitsevad seal paljud linnuliigid, elavad koprad, roomajad ja kahepaiksed. Kevadeti on üleujutused.

Eespool jutuks oleva raie 10 meetri tsooni jäi tuultele avatuks ka paar kõrget kuuske. Esimesed tormihood murravad need maha ja lükkavad otsapidi ojja. Ega hall leppki kaua vastu pea. Kuuldavasti on teatud raieliikidega ja seadust rikkumata võimalik ka mõned vanad ja murdumishellad puud siiski kaldalt maha võtta. Noored lehtpuud, kasvõi toomingad või remmelgad, suudavad veekaitsemetsa ülesannet täita ka tuultele avatud kaldapealsetel.

Omanikukultuurist metsas

Monday, January 23rd, 2017

IMG_1355 (2)Metsa majanduslikku poolt kiputakse kõrgemalt tähtsustama kui teisi väärtusi, mida inimene samamoodi oluliseks peab. Eelmisel ja üle-eelmisel nädalal räägitigi metsast vaat et iga päev, avaldati kirjutisi, peeti konverentse ja vaieldi avalikult. Mina mõtlen ka omanikukultuurile.

Mul on hea meel, et mets ühtäkki nii paljude inimeste mõtetesse mahtus, olgu teadlased, keskkonnaministeeriumi tegelased, riigikogulased, metsaomanikud, looduskaitsjad, haritlased jne. Vähemalt 10 protsendil eestimaalastest on oma metsatükike, mõnel suurem, teisel väiksem. Peale selle on meil riigimets, millest igale kodanikule kuulub mõtteline osa ja mille käekäigu kohta on kõigil õigus oma arvamust avaldada, olgu teadlane, ametnik, ajakirjanik, fotograaf, luuletaja, pensionär või koolilaps.

Mäletan, et kunagi ajakirjanikule intervjuud andes näitasin omaistutatud noori puid ning rääkisin, kuidas kõik noored, olgu inimesed või puud, vajavad suurteks ja tublideks sirgumisel eeskujusid. Metsas on nendeks kõrval kasvavad vanemad, elukogenud puud, kes kõik koos moodustavad metsapere. Noori liigitasin mudilasteks, kes pidevat hoolt, kaitset ja turgutamist vajavad, veidi suuremaid nimetasin koolilasteks, kellel (nagu teismelistel) tuleks silm peal hoida ja õiget kurssi näidata.

Kui juuresolevat pilti vaadata, siis just niiviisi, vanemate puude kaitse all, need kuusekesed ühe meie külamehe metsatuka ääres kasvavadki. Ta ei ole vanu puid korraga maha raiunud, need on noortele kaitseks ja eeskujuks.

Minu meelest on suurte mõõtmetega lagedatele raiesmikele istutatud puutaimed nagu lastekodulapsed, kel pole kusagilt eeskuju võtta, sest lähedasi vaatekauguses pole. Sellisel puhul peab metsaomanik olema valmis vanemarolli kandma, poputama ja hooldama mudilasi, kaitsma ja koolitama, kuni noored iseseisvalt toime tulevad. Täpselt samamoodi kui inimesed oma perekonnas teevad.

Kui nädalavahetusel taas ühe ringkäigu metsade vahel tegin, sattusin kokku külanaisega, kes metsas jalutamas käib, vahel üksi, vahel koos naabrinaisega. Mina ei ole selles kohas päris igapäevane liikuja, kuid nähes, kui ilusaks

kohalikud maaomanikud oma metsad on kujundanud, mõistan aina paremini, mida mets eestlasele tähendab. Kiitsin nähtut ka külanaisele.

Samas see naine küsis, et egas ometi see metsaraie, kus puud prantsatades langevad, pole äkki minu metsas käimas. Küsimine torkas. Sain aru, et kodu lähedal toimuv läheb kohalikele vägagi korda. Viipasin, et vaata, minu mets seisab endiselt seal eemal, see siin on ühe firma oma ja nemad tellisid raie.

Ametlikus keeles räägitakse metsade kultuurilisest, sotsiaalsest ja ökoloogilisest tähtsusest. Omanikukultuur võiks tähendada kõigi nende väärtuste ühendamist ning majandusliku kasuga tasakaalu viimist. Kohapeal elavat, oma maaga põliseid sidemeid tunnetavat metsaomanikku võib usaldada. Kõike ei pea seadustesse kirjutama, pigem vajame omanikukultuuri, et nii homme, kümne või viiekümne aasta pärast kaunistaksid maastikku ilusad metsavaated, leiduks seene- ja marjakohti, säiliks elurikkus, püsiks vana ja kasvaks uut metsa.

Väärtused, mis ilmuvad koos puude vananemisega

Wednesday, January 18th, 2017

IMG_1342 (2)Olen tähele pannud, et kasekäsna ehk musta pässikut esineb ainult vanadel kaskedel. Enamjaolt on sellised kased ka muude vigastuste või koorelõhedega, seega tarbepuiduna oma väärtuse kaotanud.

Püüan oma sõnavaras jääda lihtsaks ega kasuta terminit metsa kõrvalkasutus, mis peaks sisaldama kõikvõimalikku metsast saadavat, alates saunavihtadest, kasemahlast, marjadest, seentest, ka kasekäsnast või koguni jahindusest. Mulle meeldib rohkem see, mida mets inimestele veel pakub ja mis võib tänapäeval ehk olulisemgi olla. Need on puhas õhk, tervis, emotsioonid ja rahu.

Metsades ringi käies olen enda jaoks kaardistanud mitu kasekäsna kasvatavat puud. Ühe leidsin oma metsast, ülejäänud naabermetsadest. Pildil oleva leidsin nädala alguses tehtud ringkäigul metsa ja heinamaa piiril kasvava vana kase küljes kasvamas. Küllap on seda näinud ka maaomanikud ja hoidnud puu alles. Kase kõrvalt kulgeb rohtunud talutee ja jõuab pärast kurvi metsasihile.

Kasekäsnast ehk mustast pässikust kui looduslikku ravitoimet omavast seenest on Eestis saamas eksporditoode, mida turustatakse kuivatatud ja peenestatud kujul väikestesse kotikestesse pakituna. Kasekäsnaga puid tasub hoida.

Kohalike inimeste jaoks on mõnel vanal puul väärtus ka siis, kui temast isegi küttehalgusid enam ei kannata teha. Majandusmetsas kasvavaid puid poputatakse, laasitakse ja harvendatakse, et ühel päeval neist hinnalist palki saada. See on kõige levinum metsakasutuse viis. Kuid mõnel metsaosal või üksikpuul on ka teistsugune tähendus. Tihtipeale on puud seotud talus varem elanud inimeste või ajalooliste sündmustega. Mõni puu võib olla istutatud näiteks pulmapäeval, mõni lapse sünni puhul. On hea, kui noor pealekasvav põlvkond selliseid asju teab ning ei mõtleks metsast ainult kui majanduslikku kasu andvast kohast.

Veel olen seenehuvilisena tähele pannud, et minu üks armastatumaid seeni – võiseen ehk kollariisikas, kasvab samuti vaid vana kuusemetsa all. Puudel peab vanust vähemalt 80 aastat olema. Olen võiseeni otsinud ka endistest lapsepõlvemetsadest, kus võiseeni lademetes kasvas, kuid mis maha raiuti ja nüüdseks 40-45 aasta vanuse kuusikuga taasuuenenud. Samblane pinnas on

küll enam-vähem taastunud, kuid võiseeni pole tulnud. Leian neid üksnes vähestest alles jäänud kuusetukkadest, kus puudel vanust nii 100-120 aastat.

Oma jutuga tahan rõhutada, et tasub jälgida, mis puude vananedes metsaga juhtub. Võimalik, et meist mõnegi silmis tõusevad tarbepuidu kõrval sama oluliseks ka need väärtused, mida vaid vanades metsades leida võib. Mets ei lähe mitte kunagi raisku, nagu sageli sisendada püütakse.

Kerge külm hoiab metsateed

Tuesday, January 17th, 2017

IMG_1333 (2)Pärast nädalavahetuse pausi naabrite metsalangetus ja -vedu jätkuvad. Rekkad ei jõua virnasid nii kiiresti ära vedada kui materjali metsast juurde tuleb, eriti kui ladustamisruumi napib. Hetkel peab vastu ka metsatee, mis kulgeb piki minu metsa äärt. Pildil on minu mets paremal, naabrite noorendik vasakul.

Palgid virnastatakse minu põllumaa äärde, kust rekkad need koormasse tõstavad ja ära viivad. Kuni kasvõi mõned miinuskraadid kestavad, pole hullu. Nii vedaja kui autojuhid on siiani hoolikad olnud, põllupinnas püsib tasane ning oksi ja risu pole sinna maha jäetud.

Võrreldes varasemate aastatega on minu meelest töökultuur metsas paranenud. Masinatel töötavad koolituse saanud mehed, kes soovivad ka ise, et nende kohta kellelgi paha sõna öelda poleks. Liiati, kui töötatakse pikki päevi kodust kaugel ega teata, milliseid märkusi nende suunas võib külarahvas teha. Kohalikud hoiavad pidevalt metsafirma raietöödel silma peal, sellega tuleb arvestada. Mina püüan mõistlik olla, saan aru, et masinamehed teenivad igapäevast leiba oma väljaõpitud ametis. Nende asi on töid laitmatult teha. Maaomanike asi on kokkuleppeid sõlmida, kui metsatööd võivad naabrite huve riivata ja vajatakse väljaveoteid üle naaberkinnistute. Viisaka suhtlemisega saavutatakse kergemini kokkuleppeid kui pelgalt oma õigust taga ajades.IMG_1331 (2)

Erinevate omanike metsade paiknemine ongi pärast omandireformi ja vabade kinnistute erastamist süsteemitult laiali paisatud: tükike siin, teine seal, nende vahel põliste omanike talumaad. Kui metsaraieks läheb, siis pole kõigil oma väljapääsuteed ning tulebki paluda luba naabri maad kasutada.

Nagu eestlastel kombeks, jälgitakse kiivalt, mida naaber teeb ning hoidku jumal, kui see kasvõi ühe rattaga tema maad riivab. Piiride pärast on ajast aega kohut käidud. Sellest ja ka piirikupitsate tõstmisest ühele või teisele poole metsateed rääkis mulle külamees, kellest siin paaris viimases loos juttu oli. Kupitsa asukohast aga sõltus, kas naaber võis seda metsarada kasutada või mitte. Kunagisi esiisade piiritülisid mäletavad vanemad inimesed tänaseni ning väldivad suhtlemist, rääkimata mingi teene palumisest. Omad Andresed-Pearud on igas Eestimaa nurgas siiani olemas.

Sõjahaavadega vanad puud

Monday, January 16th, 2017

IMG_1337 (2)Eelmises loos kirjutasin kohalikust mehest, kes on mu metsa piirinaaber ning kelle kodumaja suunal käivad praegu ühe metsafirma raietööd. Siin on pilt ühest vanast ja kõrgest kuusest, mis jäeti lageraielangi piiril maha võtmata ja mille kohta kohalik külamees oli harvesterijuhile hoiatuseks maininud, et puu on mürsukilde ja kuule täis.

Sellest kohast käis 1941.a. suvel üle lahing pealetungivate sakslaste ja küla teises otsas vastupanupositsioonil olnud venelaste vahel. Mürsud plahvatasid nii põllul kui metsas ning sama pealetungi käigus põletati maha minu sünnitalu kõik hooned. Kariloomad (lehmad, lambad, sead, hobune ja kanad), kes sõja hirmus lauta kinni jäeti, põlesidki sinna sisse, ainult valge hobune, kes pererahva vedruvankriga metsateed mööda redusse sõidutas, tema jäi ellu ja teenis meid hiljemgi.

Ka sealsete talude inimesed, kustpoolt sakslased tuld andsid, jätsid lahingu ajaks kodud maha ja põgenesid läbi metsa kaugemale ära. Külamees, kellest siin jutt on käinud, oli siis väike laps, mina polnud veel sündinudki. Kodudes räägiti sõjast veel hulk aastaid hiljemgi – nii me neid lugusid oma vanematelt ja vanavanematelt kuulsime ning püüame meeles pidada.

Arvatavasti jääbki see suur kuusk raiumata, sest ükski saeveski ei võta vastu palke, millel on metallitükid sees. Umbes 200 meetrit eemal on minu mets, kus kõrgemal põndakul kasvavad samasugused vanad kuused ja männid ning nende tüvedes on samuti armid. Nemadki said lahingus haavata. Mingeid auke on liivasel künkal samuti. Kas need on pommiaugud, sõdurite kaevikud või metsavendade punkri jäänused, seda pole enam kelleltki küsida.

Üks metsakonsulent näitas mulle neid killuarme vanemate puude, peamiselt mändide, tüvedes. Raiuda pole mõtet, metallikildudega palgid heidetakse saeveskis praagivirna või saadetakse tagasi. Kui kannatust jätkub ja rahamured raiuma ei sunni, siis las need puud jäädagi, männid elavad ka koos pommikildudega veel kaua. Vanast metsatukast, kuhu inimene ei sekku, võib aegade jooksul kujuneda põlismetsa tunnustega loodusväärtuslik paik.

Metsajutud eestiaegse mehega

Friday, January 13th, 2017

Pärast kolmapäevast metsanduse konverentsil käimist ja kibelesin tagasi pärismetsa. Heitsin pilgu naabermetsas käimasolevale raietööle ning rahunesin – veomasina laiad rehvid olid metsatee siledaks tallanud. Külmakraadid aitasid. Lindid ratastelt olid maha võetud. Vana ja väärikas (2)

Nägin, et põllu teises küljes oli ka naabrimees oma metsas. Tema käib seal igal talvel, teeb küttepuid, korrastab, langetab kehvemaid puid. Tema on eestiaegne mees, nagu ta ennast nimetab. Lisas, et jõudis mõni kuu varem sündida, kui venelane baasid sisse tõi, seepärast ongi eestiaegne. Ütlesin, et näe, mina olen hoopis saksa okupatsiooni aegne, sõjaegne laps.

Olen korra tema metsast ka varem põgusalt kirjutanud ja ühe pildi lisanud, et kuidas ta taluaegse kombe kohaselt oma metsa püsimetsana majandab. Jääb mulje, et metsast nagu polekski puid vähemaks raiutud, aina ilusamaks läheb.

Jagasin talle muljeid Tartu konverentsilt, kus räägiti, kas Eesti metsandus on kestlik, kas metsa jätkub ka tulevastele põlvedele. Mees, kes on minust mõned aastad vanem ja on kogu elu sealsamas kõrval isatalus elanud ning maatööd teinud, mäletas mõnd asja minust rohkemgi. Poisikeste asi, hulkusid pidevalt metsas, otsisid sõjaaegseid relvi, peitsid neid, kogusid mürsu- ja padrunikesti. Kolhoosiajast mäletas, et leidis minu metsalangilt okste alt kuusetaimede hunniku, mida kohalikud metsaistutajad polnud viitsinud mulda panna. Näitas mulle minu metsa noort kaasikut, et vaata, tagapool, kus kuused, sinna istutati, aga kaasik tuli sinna, kuhu taimi panna ei viitsitud.

Tänapäeva suured lageraied ei meeldi ühelegi kohalikule, kes igapäevaselt nende metsade-maade vahel elavad. Mees küsis, et kas mul on meeles, kui palju metsa meil vene (nõukogude) ajal ümber küla oli. Mäletasin küll, egas ma muidu siin vanadest aegadest ja kaduvatest metsadest ei kirjuta. Külamehe sõnul käivat praegu lausa lagekatk metsadest üle, järel vaid võpsikud, kust metsloomgi läbi ei mahu. Ütlesin, et sina ju ka raiud, aga sul mets ei vähene, on nagu kõrgete puudega park. Nii toimetabki maamees, kelle jaoks oma mets on sama mis koduõu ja isamaja. Kinnisvara- ja metsafirmade, aga ka metsast kaugel elavate pärijate metsad pole omanike südame küljes nagu kohalikel. Kaugjuhitav metsamajandus on emotsioonitu ja kalkuleeriv, tunnetele jääb vähe ruumi.

Kuuske, kaske, leppa

Wednesday, January 11th, 2017

Mu koduküla ümber kasvavad peamiselt segametsad. Männikuid on ka, aga need on natuke kaugemal, liivasel pinnasel või rabarinnakul.
img_1306-2
Paar päeva on käinud minu metsa kõrval asuval kinnistul lageraie ja äsja jõudis kohale ka väljavedaja. Pinnas pole korralikult läbi külmunud, veotee kulgeb minu metsa äärt mööda, kus ühes kohas on päris pehme koht, mida kohalik külamees igal aastal jõudumööda täita on proovinud. Tema käib sedakaudu oma metsas küttepuid tegemas ning teeb seda alati vaid külmunud maaga. Kohalike naabritega pole kunagi mingeid arusaamatusi olnud ja ehkki metsafirma asjamehed tundusid ka mõistlikud inimesed olevat, kes endale liigseid probleeme kaela ei soovi, ei saa ma ikkagi enne rahu, kui raie on lõpetatud ning väljatoodud puit ära viidud.

Praegu ongi murekohaks, kas põlluserv, kuhu langilt toodav puit ladustatakse, üldse vastu peab. See on kultuurheinapõld, mida suvel kolm korda niidetakse ja piimakarjale silo tehakse. Põllule ei tohi ühtki rööbast jääda ning iga maha pudenenud puutükk tuleb tööde lõppedes sealt ära koristada. Mina oma kogemustest tean, et kohas, kust masinad talvel tallavad, on kevadeks heintaimed (eriti ristik) hukkunud. Seega mingi osa kultuurheinapõllust saab igal juhul kahjustatud.

Alati tasub rääkida ka tegelike töömeestega, nii harvesterijuhi kui vedajaga. Lubasin oma piiri sisse jäävast metsanurgast mõned peened lehtpuud maha võtta, et veotraktor otse langile pääseks ega pea tagapool kohaliku külamehe heinamaale jälgi tegema. Täpselt selles kohas tegin käimasolevast raiest ka pildi. Ilus mets meie kandis, kas pole. Ikka sihvakad kuused ja kased, metsa ääres kenad lepad. Oli kunagi suure talukoha mets, mis vabade maade erastamisega nende kätte jõudis, kel infot, ettevõtlikkust ja raha tol ajal rohkem oli.

Igasugusel lageraiel on ka positiivne pool – meie elu ajal rohkem ei tulda, metsast pole enam midagi võtta. Jääme kohalike külameestega oma metsades tasapisi edasi toimetama. Loomulikult hoiame ka silma peal – millal või kas üldse omanikfirma sinna uue metsa istutab. PEFC säästva metsamajandamise sertifikaat seda arvatavasti nõuab.

Põtru jäi metsa ka pärast jahiaja lõppu

Tuesday, January 10th, 2017

Väga tervendav nii vaimses kui füüsilises mõttes on teha pikemaid metsaretki. Kohe rõõmsam ja tegusam inimene.
img_1304-2
Hommikul sadas veidi värsket lund ja pärast seda võib kohe näha, kas metsas on elu või mitte. Esimesena uurisin, kas valgejänes oma tavapärases kohas alles on. Värsked jäljed olid, loom polnud kaugel käinud. Metsaservalt kraavi äärest rohu seest tulnud jäljed viisid sinna jälle ringiga tagasi. Valge kasukas kõrge lumise rohu sees looma ei reetnud.

Teise ringi tegin oma metsa selles osas, kus suvel kiviteed ladusime. Kuusiku ääres askeldas okstel porr ning linnukest pildile püüdes liikusin veidi edasi. Seal sattusin põdrajälgedele. Kolme looma jäljed. Ühed suured, teised kaks väheldasema sõraga. Jäljest lumel siin ka üks pilt. Põdrad olid tulnud hooldatud noorendiku äärt pidi ja siis pugenud kuuskede vahelt läbi läinudtalvisele lageraielangile. Jäljed olid väga värsked, vaid veidi enne minu tulemist käidud. Kuulatasin langi serval, ehk kostab kusagilt ragistamist, kuid ei, mets vaikis.
img_1192-2
Ma arvan, et need on samad põdrad, vanem lehm, noor pulksarvedega pull ja noor lehmmullikas, keda novembris nägin. Viimasest on siin ka tol ajal tehtud pilt. Hiljem lasid jahimehed veel loomi, kellest osa ka minu metsast välja aeti.

Siiski on kolm põtra mul metsas tagasi, järeleproovitud koht, loomad peavad lugu. On teada tõde, et kus raietööd käivad, sinna ka põdrad uudistama tulevad. Eelmisel talvel käisid saemehe äraolekul langetatud mändide ladvapoolseid, õrnema koorega palke koorimas, nüüd tehti hiljuti seal mul noorendiku hooldust ja jälle tulevad loomad töid üle vaatama.

Nädalavahetusel oli järjekordselt kolm hunti minu metsast läbi käinud ja nende jäljed viisid üle suure maantee teisele poole. Hea, et põdrad seekord pääsesid, kolmekesi koos on ehk kindlam. Minu vanas metsas põdrad pahandust teha ei saa, kuusekoor on korpas ja seda nad ei söö. Kõrval tihedate noorendike all magatakse. Eks mõni tamm või pihlakas ikka kooritakse ära, aga suhtun sellesse kui paratamatusse. Loom peab ju süüa saama. Kui metsloomi looduses enam ei kohtaks ja kõik vanad metsad järjest maha raiutaks, mis siis üldse inimest metsa kutsub? Jäägem igas loodusega seotud tegevuses targaks ja oma tahtmistes mõõdukaks.