Arhiiv February, 2017

Hall-lepikud – hooldada või mitte?

Tuesday, February 28th, 2017

IMG_1571 (2)See on omamoodi järg 20.veebruari loole – jutud metsa raiest ja looduslikust uuenemisest. Tänane jutt käib ainult minu metsa kohta ja mõlemad pildid on minu kodumetsa hall-lepikutest. Esimesel, kus paistab ainult peenike võsa, sai raie tehtud 2015 talvel. Seal kasvaski ainult hall lepp, mõni üksik niru kuuseke ja veidi toomingat. Pildil tagapool paistab veel lepikut, kuid see oli liiga peenike ja jätsime kosuma.

Kaalusin tükk aega, kas istutan lagedale alale kohe kuusetaimed, kuid otsustasin, et jätan looduslikule uuenemisele ning vaatan, mis edasi saab. Oksakõduga on kogu uuenev ala kaetud, pindala pole suur, lepavõsa juba tulemas, risk väike.

Tean ajaloost niipalju, et ilusat palgimetsa pole seal kunagi olnud, kolhoosi ajal tehti samamoodi lepiku lageraie. 30 aastaga uuenes ala (2.boniteet) taas samasuguse lepaga, kõrvalt metsast pudenes mõni kuuseseeme, millest rohu ja lehtpuude konkurentsis õiget asja ei saanudki.
IMG_5239 (2)
Teisel pildil on hooldatud hall-lepik mu kodumetsa teises servas, naadi kasvukohatüüp, 2.boniteet. Sealgi raiuti kolhoosi ajal jupikaupa täpselt samasugust lepikut. Järgmiste aastakümnete jooksul toimus looduslik uuenemine jälle vaid halli lepaga, sekka mõni üksik kuusk. Lepik oli veel paar aastat tagasi tihedalt läbi põimunud lamandunud toomingatega, kus inimesel võimatu liikuda ja mille 2014.a. sügisel vahelt välja raiusime, et leppadele ruumi anda. Palju tööd ja ajakulu – võidakse küsida. Mulle tulemus meeldib.

Metsaasju kaalun tavaliselt pikalt, alles siis tegutsen. Lähtun sisetundest ja eks üht-teist olen aastatega juurde õppinud ning praktilises metsatöös ka kogenud. Metsalugude kommentaaridest saan vahel julgustust, samas tajun, et ega lühikese jutu ja mõne pildi najal, ilma kohapeal käimata-nägemata, ei saagi kõik teised minu mõtteviisist ja otsustest esimese hooga aru.

Metsalugusid kirjutades püüan arvata, kes neid lugeda võiksid. Metsaasjades nõu küsin nende käest, keda usaldan, kes on valmis mõtisklema metsaelu ja looduse üle üldisemalt, kes saavad aru, et iga omaniku jaoks on tema mets (isegi hall-lepik) eriline, ega suru peale metsade majandamise üldtuntud tõdesid.

Väärtuslikud rabamaastikud

Monday, February 27th, 2017

Päev enne pühade-eelset lumesadu käisin küla taga rabas. Paremat aega andis otsida – külmunud pinnas, kerge liikuda.

Tõusin üles rabarinnakule ja kohe jõudsin ka kunagiste turbakaevandamise aukude juurde. Kolhoosi ajal võeti sealt turvast, millest osa läks lautadesse loomadele allapanuks, osa kompostiks ja edasi põllumulla parandamiseks või puistati kasvumajadesse. Isegi kolhoosnike aiamaadele toodi, kui küsida oskasid. Tol ajal käis traktoritee otse rabarinnakust üles, nüüd on jalgrada.
IMG_1576 (2)
Turbakaevandamise asja ma lähemalt ei tea, sest rabas käisin vaid jõhvikal. Marjule aga mindi teisest kohast ning sinna, kus turvast kaevati, asja polnud. Mingil ajal lõpetati turbavõtmine ära, rabad läksid kaitse alla. Oli veel nõukogude aeg.

Tollast kaevandamist meenutavad piklikud süvendid, mis on äärtest hakanud vähehaaval kinni kasvama. Turbavõtmise koht on lumeta talvepäeval värvirohke ja kaunis. Kuivanud kaselehed roheroosakollalilla värvi turbasamblal meenutavad eelmist sügist. Kaldapealne on kuiv, rabapinnase vesi on valgunud süvendi põhja. Üleval on kanarbikku, sookailu ja sinikavarsi, sookaski ja mände. Sügisel ehk seenigi.

Inimene on turvast võttes lõiganud ära tüki suurest rabamaastikust, ometi on loodus seda taas siluma asunud.

Pildil olevas kohas toimetas inimene viimati oma masinatega rohkem kui pool sajandit tagasi. Samast rabast leiab ligi pooleteise sajandi tagusest ajast pärit turbavõtmise auke, igal talul oma. Praeguseks on neist pärandkultuuriobjektid saanud. Mäletan, et mu lapsepõlves oli nende turbaaukude juures näha isegi kuuride jäänuseid. Rabas oli igal talul oma turbaküün, kuhu lõigatud turbapätsid kuivama laoti. Veel olen raba idaservas näinud suuri ja kandilisi, erkrohelise samblaga kinnikasvanud lohkusid. Sealt olevat mõisa aegadel klaasivabrikule turvast lõigatud. Koguni raudteerööpad viisid vabriku juurest rabasse.

Kaitstud rabamaastikud on meie rahva ja kultuuri olulised loodusmärgid.

Ei seedrid, ei palmid

Wednesday, February 22nd, 2017

IMG_1528 (2)Mu isamaal armsal, kus sündinud ma, kõike loodusest ei leia, kuid siiski kenad männid ja kuused-kased ka – nemad on. Kodumaa sünnipäeval võime metsas jalutades seda laulu ümiseda küll – oh õitse ja kasva, me isade maa!

Veebruari lõpus kõrgemat kaart käiv päike ja pikenev päev muudavad kodumaa sünnipäeva helgeks ja lootusrikkaks. Pikk pime aeg hakkab mööda saama ja esimesi kevade märkegi võib metsas liikuja tähele panna. Rongapaar kohendab pesa, hämaruse saabudes hakkavad kakud hüüdma. Paar vihmast sulapäeva kergitasid jõevett ning jääpangad tulid kalda küljest lahti.

Mulle meeldib puulatvade vahelt taeva poole vaadata, sealt paistab lõpmatus. Kuni sinna rändamise aeg pole veel käes, toetavad puud nende all seisvat inimest, kel usku, lootust ja armastust elus järjest vähemaks jääb. Mänd on kõrgele võrasse pununud vägeva tuulepesa – vaatan alt, kuid sinna ei saa.

Talvise Eesti maastiku ideaalvärvideks on sinine taevas, silmapiiril must metsaviirg ning ees laotumas säravvalge lumeväli. Kodumaa värvid, hinge ja mõtete puhtus, rahu ja lootus – jääks see igal aastal nii. Seda soovin Eestile tema sünnipäeval.

Võidujooks sulailmaga

Tuesday, February 21st, 2017

IMG_1566 (2)Selline, nagu pildilt paistab, nägi metsa poole viiv põllutee välja päev pärast puude väljatoomise lõppu mööda neidsamu jälgi. Kergelt külmunud pinnas kannatas koormad ära ja jälgi praktiliselt ei jäänud. Päev hiljem aga lainetas samal põllul vesi. Metsas hoidsid pinnast paksud oksavaalud.

Loodus oli minu poolt ega lasknud asjal nii hulluks minna kui täpselt aasta tagasi, kui samuti metsa vedasime. Tagajärjeks oli see, et kevadel sai rohkem kui nädal aega põllult koristatud kividest teed laduda. Sellest siin postitustes üksjagu pilte ka, 20. ja 27.mail 2016. Seekord seda tegema ei pea.IMG_1565 (2)

Raiemaht oli väike ning kõik ladvad, mõned remmelgad, ühe vigastatud männi tüveosa, lõhedega kask ning palgi järkamisel välja prakeeritud tüvepakud, mis suuremate koguste puhul tavaliselt paberipuu hulka läheksid, lasin küttevirna panna.

Viimase koorma otsas tõime langilt välja ka kuusepalgi langetamise järel tüükaotsast maha saetud nn. kabad, millest saab nii pliidi- kui ahjupuid lõhkuda. Olen tänulik kohalikule ettevõtjale, kel jätkub kannatust ja mõistmist taolisele „järelnoppimistööle“ aega raisata. Vaevalt ma mõnelt võõralt masinamehelt oleksin sellist lisatööd julgenud paluda. Külakogukonna inimeste vaheline suhtlemine on enamasti üksteist abistav ja hooliv. Nii pole üksnes metsatööde puhul, vaid kehtib muudes olukordades samamoodi. Kasvõi selle pärast tasub maal elada.

Üheksa aastat pärast lageraiet

Monday, February 20th, 2017

Picture 030APMKaks pilti ühest ja samast langist räägivad iseenese eest. Kõndisin lõppenud nädalal samu kohti vaatama, mille nägemine 2009.a. kevadel pani mind hüüatama – lennuvälja tahetakse külasse teha! Tookord polnud ma nii suurt metsalagedat varem näinud ega mõistnud ka, kuidas seadus nii suurel pinnal lageraiet teha lubab. Lisaks veel need rööpad, mis materjali väljatoomisega riigimetsa sihile jäeti ja mida ei proovitudki siluda. Rööpad on praeguseni alles, rohtunud ja võssa kasvanud, talvel kannatab rööpa põhjas külmunud lompide peal astuda küll, muul ajal vaevalt.IMG_1552 (2)

Nüüd ei imesta ma enam millegi üle. Sama suuri lageraielanke tehakse nii riigimetsas kui erafirmade metsades edasi, sest majanduslikult on „ühest kohast ja korraga“ meetod kasulikum.

Ma olen väsinud kuulamast-lugemast põhjendusi, miks pärast lagedaks raiumist polevat mõtet uut metsa asemele istutada. Näiteks, et elame vööndis, kus tühjale kohale hakkavad nagunii kunagi puud ise kasvama. Või et ega me ju ei tea, millist puitu tulevikus rohkem vajatakse ja mille eest paremat hinda makstakse. Või et kui kuusel on juurepess, siis lehtpuu päästab.

Nii need kuuse-kase segametsad meie kandi muldadel halli lepa ja toomingaga uuenevadki. Hea, kui mõni kase- ja haavavits juhtub sekka tulema. Kui langid on suured ja sinna puid ei istutata ning kõrval enam käbikandvaid vanemaid okaspuid ka pole, siis lehtpuuvõsa vahele kuuse- või männiseeme ei jõua.

On kurb, kui vähe näen oma kodukandis metsamaid, kuhu erametsafirmad oleksid pärast lageraiet istutanud või noorendikke hooldanud. Eelmises loos kirjutasin ilusatest riigimetsa kvartalitest, mis pole veel raieplaanidesse jõudnud. Sellesama riigimetsa kõrval olidki erametsad, mis firmade poolt ära osteti (erastati), lagedaks raiuti ja looduslikule uuenemisele jäeti. Teisel pildil on kõnesolev „lennuväli“ 2017.a. veebruari keskel – lehtpuuvõsa, ei muud. Kui ulataks kõrgemalt vaatama, siis näeks, et 2009.a. pildil kauguses rohetanud kuuskedega metsa seal praegu enam pole.

Minu jutt ei paranda siin midagi, sest talukohtades, nende metsade sees, ei ela enam kedagi neist, kes toitvat ja katvat maad kunagi tõeliselt omaks pidasid. Võõras käib korra üle, lõikab puud maha, viib kaasa ja rohkem enam ei tule.

Igahaljas kivi-imar kaunistab Riinu kivi

Friday, February 17th, 2017

Planeerin endale vahel mõne jalgsimatka neil metsaradadel, kuhu pikemat aega pole sattunud. Sedapuhku võtsin ette kodukandi riigimetsa neli kvartalit. Vaatasin üle ka siinsete metsade ühe ilusama rändrahnu – Riinu kivi. Kaks kvartalit jäid mõneks teiseks korraks.
IMG_1557 (2)
Metsasihid kipuvad võssa kasvama, kui viimasest harvendusraiest ja puidu väljaveost on kümmekond aastat möödas. Mõned saapajäljed enne mind ühel sihil olid – küllap jahimehed. Ristküliku kujuliste kvartalite vahelised sihid lõppesid vastu suurt kraavi, mille taga laiutavad suured uuendamata lageraielangid – kõik erametsafirmade omad. Eesti brändi poleks vaja suurte kivide seest otsima hakatagi – lagedaks raiutud ja võsastunud metsamaastikud iseloomustavad Eestit ja eestlast niigi.

Üsna suur massiiv riigimetsa on hetkel veel puutumatuna seismas. On ilusat kasemetsa, natuke haaba ja teise rinde kuuske. Käisin ja mõtlesin, et ühel päeval hakkab RMK arvuti nagunii plõksima, et aeg raiuda. Seni aga on seal rahulik ja mets kaunis.IMG_1564 (2)

Värskeid põdrajälgi oli lumel mitmeid, loomad on käinud natuke mööda sihti, siis on põiganud kõrvale metsa ja ilmunud välja järgmisel kvartalisihil, söönud pajusid, puhanud lumel. Jänese- ja rebasejälgi on igal pool. Keskealine hooldatud mets on talvisel ajal linnuvaene, kuigi iseenesest võiks ju kasvõi tetri või laanepüüsid kasevõrades toitumas olla.

Iga selline mõnetunnine retk pakub peale ilusate puude ka muud silmailu. Päris juhuslikult ma muidugi selle vaatamist väärt rändrahnu juurde ei sattunud, teadsin teda varasematest käikudest. Eriti kauniks muudab suure kivi temal kasvav igihaljas sõnajalgtaim kivi-imar. Aastatega on taimel lopsakust juurde tulnud. Kivi kutsutakse Riinu kiviks. Kui ma 2009.a. 27.märtsi postituses temast juttu tegin, siis teadsin või olin külas kuulnud, et kivil selline nimi on. Nüüd ei leidnud enam allikat, kust nime võtsin. Mõõtmeid ka ei tea. Otsisin Pärnumaa loodusobjektide ja kivide nimistust, otsisin RMK ja valla kodulehelt – kusagil ei ole Riinu kivi ega temaga seotud legendi või lugu.

Eesti brändi rohelisest plärakast ei arva ma miskit, küll aga pakuvad huvi päris kivid ja rändrahnud ning nende lood ja legendid.

Lageraielank röövlinnupesaga

Wednesday, February 15th, 2017

IMG_1541 (2)Oli esimene kevadise tundega talvepäev, päike säras, jäätunud lombid lagedal muutusid pärast lõunat vesiseks. Metsa vahel, kuhu päike ei ulatunud, olid rajad endiselt külmunud. See on parim aeg ringi uidata ja kunagi käidud paiku uuesti vaadata.

Piltidel olev suur risupesa kase otsas on siin viimasel ajal kolmas taoline, mis pärast raiet on lagedale jäänud. Seda metsa, mille lageraielangist nüüd pilt on, imetlesin umbes 10 aastat tagasi, kui kõrval asuva mägralinnaku juures korduvalt vaatlusi käisin tegemas. Mägralinnak riigimetsas on tänaseni alles, erametsa endisel kujul enam mitte. See on omanikku vahetanud ja läbi raiutud.IMG_1546 (2)

Näiteid lageraie järel üksikuna lagedale jäänud pesapuudest kipub liiga palju tulema. Viimase kuu jooksul juba teine selline leid ja mõlemad erametsadest. Kes pesad ehitas ja kui palju aastaid seal jõuti pesitseda, seda aitavad määrata vilunud röövlinnutundjad. Pildil olev pesa asus varem suurema metsamassiivi sees, siis võib arvata, et seal pesitses kas hiireviu või kanakull. Konnakotkad eelistavad rohumaade (peamiste toitumisalade) lähedust, eespool nimetatud liigid aga varjatumat metsamaastikku.

Et pesakaske raie käigus maha ei võetud, on muidugi hea, samas pole tõenäoline, et omal ajal varjulisse metsa valitud pesapaik lageraie järel avatud kohas röövlinnule enam sobib.

Mind paneb imestama metsakorraldajate pealiskaudsus, kui nad inventeerides ei märka ega kirjelda eraldisel nähtut. On muidugi võimalus, et jäetakse teadlikult märkamata. Normaalne käitumine oleks, et metsakorraldaja teatab leitud pesast keskkonnaametile ja loomulikult ka maaomanikule. Nii saaks raiet korraldades vältida suurte pesadega puude lagedale jätmist ning säilitada linnule vajalik turvaline territoorium.

Hiireviu ja kanakull on II kaitsekategooria liigid, konnakotkas, kes kuulub I kaitsekategooriasse, tema pesa ümbritseva sihtkaitsevööndi eest hakatakse sellest aastast maaomanikele hüvitist maksma. Pesapaiku hoides kaitseme ka röövlinde, kelle olemasolu võib maaomanikule palju toredaid emotsioone pakkuda. Rohkem avatud silmade ja südamega looduses liikumist – nii lihtne kõik ongi.

Raie, millele nime anda ei oska

Tuesday, February 14th, 2017

IMG_1524 (2)
Pildilt paistab tükike minu kodumetsast, kus umbes 0,3 ha suurusel alal hiljuti tehtud raie (metsateatisel lageraie nime all) on viimase 20 aasta jooksul juba kas neljas või viies. Selja taha ja nii paremale kui vasakule jääb veel vana kuusikutükk. Eemalt maapinnalt vaadates nagu polekski suurt midagi maha võetud, õige pildi saamiseks tuleks õhust droonivõte teha.

Blogis on raiest üks pilt 3.veebruari postituses, kus langetatud kuusepalgid paistmas. Kasvama jäid kõik männid, elujõuline kuuse järelkasv, noored kased ja üks 100-aastane, laiutava võraga kasehiiglane, mida ma langetada ei lasknud. Suur võra oleks lõhkunud ümberringi palju järelkasvu ja teiseks on tal tüvel pahk. Olen näinud, et vana kask hakkab surres esmalt harusid kukutama, tüvi püsib kaua püsti. Nii ei lõhu ta oma naabreid ära.

Olen kindel, et minu asemel oleks mõni teine metsaomanik seal julgemalt raiunud. Ega nii palju mände peagi väikesele langile seemnepuudeks jätma. Minul aga mõlkus peas, et vast kunagi tulevikus, kui palkmaja ehitajal materjalinappus kätte tuleb, küll siis jõuab sanitaarraiega nii sealt kui kõrvalt noorendikust päris korraliku koguse jämedat männipalki lõigata. Lihtsalt saeveskisse tükeldamiseks ma väärikat elu elanud palgipuid saata ei raatsi.

Miks ikkagi ühes ja samas kohas juba mitmes raie sai ette võetud? Hõredaks jäi. Vanad sihvakad kuused seda pikalt ei kannata. Esimesel korral, varsti pärast maa tagasisaamist, raiusime kuuskede-mändide vahelt välja jämedad hall-lepad. Järgnes üks suurem tormiheide ja seejärel sanitaarraie, hiljem murdis tuul veel mõne kuuse. Ilmusid jaole kuuse-kooreüraskid ning kahel korral sai juba kuivi kuuski välja saetud. Nii polegi see metsaosa saanud pikalt rahus olla.

Tekkinud häiludesse on vanad puud seemet külvanud, sinna on kasvanud palju noori kuuski. Nende vahelt olen paakspuuvõsa lõiganud ning kasevõsa harvendamas käinud. Lisaks tuli veel paras portsjon tammesid.

Mõtlesin, et äkki esiisad toimisidki metsaga samamoodi – lõikasid järkjärgult välja ainult neid puid, mida talus parasjagu vaja läks või mis vanadusest nõdraks jäid ning lasid loodusel tühjadesse kohtadesse uued külvata. Suuri lagedaid ei tekitatud. Käsisae ja hobusega poleks suudetudki. Mets oli kogu aeg alles.

Mõni mets jäägu nagu ta on

Monday, February 13th, 2017

Oleks hea, kui 2000-ndete alguses inventeeritud arvukad vääriselupaigad jääksid metsades suures osas inimese poolt puutumata, vähemalt riigimaadel. Need on metsad, kus saab jälgida looduses toimuvaid protsesse, kus vanadel puudel võimaldatakse surra loomulikku surma ning kus bakterid, seened ja samblad aitavad lagunemisprotsessidele kaasa.
IMG_1499
Selliste liikide kohalejõudmist püütakse majandusmetsades raietega ennetada, seepärast ongi elujõus raieküps mets oluliselt liigivaesem keskkond kui looduse meelevalda jäetud vana mets. Selliseid mitmekesise elustikuga metsaosi vääriselupaikade inventeerimisega välja selgitatigi.

Nüüd, rohkem kui 15 aastat hiljem, on mõnes sellises puutumata jäetud metsas ringiuitamine nagu muinasjututegelaste kokkutulekule minek. Esmalt võtab sind vastu rohelise samblahabemega metsavana ja juhatab järgmiste tegelaste juurde. Mõned vanakesed seisavad väärikalt paigal, mõned klõbistavad kaigastega rütmi, teised kääksutavad tüvesid, kolmandad lasevad koorelipikutel lehvida.
IMG_1502 (2)
Kõike on inimesel vaja, nii hinnalist puitu kasvatavat majandusmetsa, millest ehituspalki, mööblit ja palju muudki saab. Aga vaja on ka sellist metsa, mida metsamajandajad põlastavalt raisku läinuks nimetavad, kuid mille nägemine ja uurimine pakub avastamist neile, kes looduse vastu suuremat huvi tunnevad. Siia hulka nimetaksin ka neid, kes metsas emotsioone ja elamusi otsimas käivad.

Vana mets on keeruline ja saladuslik maailm, kus isegi põhjaliku hariduse omandanud liigitundjad kõigele esimese hooga õiget nime anda ei suuda. Vahel tulebki metsast tükike laboratooriumisse kaasa võtta ja seal edasi uurida.

Minul on üks selline salamets oma metsa naabruses olemas, paikneb riigimaal. Lähen sinna alati vaiksel sammul ja liigun ettevaatlikult nagu muuseumis. Vaadata, avastada ja mõtiskleda on palju, sest igakord näen midagi uut, kuigi kavatsesin otsida vana. Seal olles tekib soov ärgitada ka teisi metsaomanikke sellisesse kohta tulema, et koos metsa väärtuse ja tähenduse üle mõtiskleda.

Talikülaline külmumata vetel

Friday, February 10th, 2017

IMG_1476 (2)
Vesipapp tuleb sügisel Euroopa loode- või põhjaaladelt lõuna poole, ka Eestisse, kui seal veekogud kinni külmuvad ja toidu hankimine võimatuks muutub. Nii võime teda pea igal talvel kohata kiirevoolulistel või kärestikulistel jõgedel ka Eestis. Nii on see ka sel aastal.

Toitu hangib vesipapp vee alla sukeldudes ja põhja mööda käies, et sealt putukaid, tigusid, kalamaime või puruvanakesi haarata. Saagi söömiseks tõuseb ta veest välja kivile või jääservale. Sukeldumist korratakse, kuni kõht täis. Toitu kulub külmal ajal palju, seepärast möödubki vesipapi talvepäev suures jaos vee piiril jahti pidades. Kui on teada kohad, kus vesipapp tegutseb, pakub tema jälgimine elamuse.

Vesipapp on Norra rahvuslind. Sealsetel kärestikulistel ja kaljudega ümbritsetud mägijõgedel ongi tema elupaigad. Väga üksikuid paare teatakse pesitsevat ka meil Põhja-Eestis. Enamik siin nähtud vesipappidest on siiski talikülalised.

Vesipapil on eesti keeles mitmeid toredaid nimesid nagu jõeköster, vesirästas, jõeisand jne. Kaugelt vaadates meenutab linnu tumepruun sulestik ja valge kurgualune kirikhärra rüüd, lisaks jätavad vesipapi jalanõksatamised mulje kehaga tehtavatest kummardustest.

Olen enam-vähem igal talvel, kui päikseline päev juhtub olema, sõitnud Pärnu jõe äärde kunagise vesiveski paisu jäänuste juurde, sest see on mulle lähim paik, kuhu vesipapid talviti tulevad. Seal jõgi tavaliselt üleni ei jäätugi. Kiire vooluga kohas leiab vesipapp mõne veest väljaulatuva kivi, kus ta end sisse seab ning saagi järel sukeldumas käima hakkab.

Seekord lendas papp korraks piki jõge ülesvoolu, leidis aga kohe sealt ühe allavoolu ujuva jäätüki, maandus sellele ja sai tasuta veesõidu. Minul kaldal oli seda väga lõbus vaadata, pildistamine ununes täiesti. Aga kõike head korraga oleks olnudki palju tahta.