Arhiiv March, 2017

Natura toetus laieneb tulundusmetsa sihtkaitsevööndisse

Friday, March 31st, 2017

4.aprillist kuni 22.aprillini saavad erametsaomanikud taotleda toetust ka väljaspool Natura ala asuvale sihtkaitsevööndi metsale, mis on kantud keskkonnaregistrisse ja asub Natura metsatoetuste kaardil. Sama kehtib ka piiranguvööndi kohta, erinevus on vaid toetuse määras – sihtkaitsevööndis 110 eur/ha aastas, piiranguvööndis 60 eur/ha aastas. Toetus on mõeldud looduskaitseliste piirangute hüvitamiseks ning esmakordselt saavad nimetatud toetust hakata taotlema ka need erametsaomanikud, kelle tulundusmetsades on looduskaitselised piirangud.
IMG_1459 (2)
Piirangud on seatud I kaitsekategooria aluste liikide ja nende elupaikade kaitseks. Neist liikidest on mandri-Eestis kõige levinum väike-konnakotkas, harva must-toonekurg, rannikualadel või suuremate veekogude läheduses paiknevatel erametsades võib esineda ka merikotka ja kalakotka pesi. Eestis kuuluvad kõik kotkaliigid ja must-toonekurg kõige kõrgemasse ehk I kaitsekategooriasse ning neid eraomanikke, kelle metsa need linnud pesapaigaks on valinud, see määrus puudutabki.

Toetuse tingimusi ja taotlemise korda selgitas Erametsakeskus paaril viimasel nädalal toimunud õppepäevadel Eesti erinevates piirkondades. Samuti saab tingimustega tutvuda eramets.ee portaalis.

Minu jaoks on selle toetuse taotlemine esmakordne, sest Natura alasid, millele juba mitu aastat on toetusi makstud, mul pole. Minu metsades on väike-konnakotkaste pesad. Kui püsielupaika (mis koosneb nii sihtkaitse- kui piiranguvööndist) pole moodustatud, siis kehtib väike-konnakotka pesa ümber ringikujuline sihtkaitsevöönd raadiusega 100 meetrit. Looduskaitseseadus ütleb, et merikotka ja kalakotka puhul on raadius 200m, väiksearvulisel suur-konnakotkal ja eriti haruldasel mustal toonekurel koguni 250 meetrit. Kui ringiala jääb tervenisti ühe metsaomaniku kinnistule ega ulatu servapidi põllumaale (mis ei kuulu toetuse alla), siis arvestatakse 100-meetrise raadiusega ala suuruseks 3,1 ha. Koolis sai õpitud, et see peaks olema 3,14 – ümardatud on aga vähema suunas, sest nii on raha väljakäijale kasulik.

Maa-ameti kaardirakendusel (erametsakeskus) on praeguseks kõik keskkonnaregistrisse kantud kotkapesade asukohad tähistatud, alale number ja

pindala lisatud. Jääb e-PRIAsse end sisse logida ja 4.aprillist alates toetust taotlema asuda. Taotluse saab ka kirjalikult esitada otse Erametsakeskusele.

Huvitav, kui palju hektareid üle Eesti selle täiendusega Natura aladele lisandus ning kui palju neile aladele toetusteks lisaraha kulub? Kas kõik tädi-Maalid ja onu-Jaanid, kes pole õppepäevadel käinud ja metsaühistusse ei kuulu, ikka saavad teada, et peale selle, kui heinapõllu kohal liuglevat suurte tiibadega uhket kotkast on suvel ütlemata tore vaadata, hakatakse kotka pesarahu hoidmise eest metsaomanikule koguni raha maksma?

Türnpuu ja halli lepa puntrad

Wednesday, March 29th, 2017

IMG_1741 (2)Nagu eile lubasin, nii ka võsa lõikamas käisin. Ilus kevadilm ju. Pean aga ütlema, et õunapuuni veel ei jõudnud, enne oli vaja käigutee ära puhastada ja seal tuli muudki huvitavat ette.

Väga harva juhtub, et mõni türnpuu nii korrapärase põõsa moodustab, seepärast tuli tahtmine tema ümbrusega tegeleda ning teised lehtpuud, näiteks peenike hall lepp sealt välja rookida. Kohe teine asi.

Mulle türnpuu meeldib, ogaline ja sügisel läikivate mustade marjadega. Ega neid ju nii massiliselt meil ka pole, et peaksime nagu paakspuu- või toomingavõsaga sõdima. Liigirikkuse mõttes võiks türnpuu jaokski metsas lapike maad olla. Vahel kasvab üksik türnpuu päris arvestatava jämedusega puuks, mul jõe ääres taluasemel üks selline ka on. Enamasti aga näevad türnpuud välja sellised nagu juureoleval pildil, põõsakujulised.

IMG_1739 (2)Samas kõrval kasvavad mul üle 40 aasta vanad halli lepa kogumid, kah põõsakujulised. Vanust arvestan põllukuivenduse piirdekraavi kaevamise järgi, kui muld tõsteti sellele poole, mis projektiga põllumaast välja jäi, karjamaale. Eks sinna siis mõne aja pärast need lepad kasvama hakkasid, kuused tulid hiljem. Siiani on lepad raiumata jäänud, neid on palju, kuid järgmisel talvel, kui jälle küttepuid varuma hakkan, siis tahaksin just neid puntrasse (üle)kasvanud leppi harutama hakata. Mul käib metsas saemees, kes oskab ükskõik kui viltu kasvanud puid ikka soovitud kohta langetada. Olen näinud ja imestanud. See on kunst, mida vaid vilunud saemehed valdavad. Kes mõnikord nädalavahetusel ja hobi korras, nagu näiteks oma lapsed, küttepuid metsa langetama tuleb, nemad selliseid oskusi ei valda. Ohutus peale selle.

Metsik õunapuu ja kevadtööd

Tuesday, March 28th, 2017

IMG_1732 (2)Tean oma paarkümmend aastat seda õunapuud kasvamas kodumetsa kunagisel karjamaal. Aja jooksul on ümbrus metsa kasvanud ja õunapuugi suuremaks saanud. Õunad pole suuremad asjad, metsikud. Puu aga on ilus ja seepärast olen tema ümbert vahel võsa lõiganud. Nüüd, pärast mitut vahelejäänud aastat tuleb taas tööle asuda. Lepa- ja saarevõsa on veel parajalt peenike, küllap saan ise jagu. Mõne ilusama saare vast jätan kasvama, neid on seal palju. Õunapuu ümber jääb väike lagendik, siis on puul rohkem valgust ja ruumi ning kevadise õitsemise ajal teda ilus vaadata.

Varakevadine riigiluusimise aeg hakkab läbi saama, enamvähem kõik nurgad on metsades ära käidud ja üle vaadatud. Sinililli pole veel näinud. Küll aga jäi jalge ette üks väike punane kevadekuulutaja – karikseen. Kasvab kõdunevate lepaokste peal. Kas ta on harilik või verev karikseen, seda ma määrata ei oska, tegelikult olulist vahet pole, rõõmsalt punased mõlemad.
IMG_1724 (2)
Küttepuuvirn sai tükeldatud, nüüd passin parajat momenti, mil naabrimees saab aega puulõhkujaga kohale tulla. See on tõsine päevatöö, palju tõstmist ja abilisteta toime ei tule. Seejärel jääb veel halud riitadesse laduda ja kevadtuulte kätte kuivama jätta. Kodus puukuuris oli sügisel kuus riita kuivi puid, praeguseks on poolteist alles. Talv oli pehme. Väljas, sünnikodu õuel riitades on eelmise aasta puid tagavaraks umbes pooleteise kuuritäie jagu, aga neid on õige aeg sealt vedama ja kuuri laduma hakata kusagil mai lõpus või juuni esimeses pooles, mil õhuniiskust kõige vähem. Sellised eluliselt tähtsad toimingud korduvad aastast aastasse inimestel, kes elavad maakohas, kus maja ja sauna köetakse kas oma metsast lõigatud või kelleltki ostetud küttepuudega.

Metsa abil hinge korrastamas

Monday, March 27th, 2017

IMG_1675 (2)Õhtul, kui selle loo kirjutamist alustasin, kuulsin läbi akna pimedusest kostvaid kakuhuikeid. Pikk, huilgele sarnanev häälitsus ja sekka värelevaid helisid. Kodukakk, kes muu. Isase kutsehüüd. Tegin köögiakna praokile ja kuulatasin kümmekond minutit. Pean teinekord naabri vana maja taha vaatama minema, sest viis-kuus aastat tagasi kodukakk pesitses seal. Pärast raiet enam sobivaid pesapuid küll pole, kuid mine tea. Naabril on aianurgas vana kõrvalhoone, kunagi istus kakk seal katusel, äkki käib räästaaluse kaudu lakapeal, kus on natuke vana heina. Sellised kevadised ootused mul siin…

Oma hinge korrastamiseks on kõige parem, kui on olemas üks kindel paik – kodumets. See asub praegusest elukohast, kunagi kolhoosi ajal emale antud krundist ja siia ehitatud majast, kümne minuti sõidu kaugusel. Enamasti kõik mu viimase aja metsalood räägivad kodumetsast ja kodukülast sealset isatalu silmas pidades. Seal olen sündinud ja lapsepõlve veetnud. Kõik järgnev on olnud lihtsalt elukoht, samas ka mu laste üleskasvamise kodu. Ja emakodu, kust ta viimsele teele saatsime. Kitsuke maalapp, mu enda istutatud, kuid praeguseks ülekasvanud kuusehekk tee ääres, mõned pargipuud – elamiseks piisav, kuid hinges viibin tegelikult paikades, millest siin kirjutan.
Kodumetsas on mõnes kohas säilinud päris vana metsa, kuhu pole keegi aastakümneid sekkunud. Pilt liigniiskest kohast kunagi käsitsi kaevatud kraavi ääres on üks selliseid. Pole otsustanud, kas tahaksingi sealt midagi raiuda, äkki jätaks nagu on. Ümberringi on aegade jooksul raiutud, istutatud ja hooldatud küll, seega eri vanuses majandusmetsa tuleb juurde. Kõrval kõrgemates kohtades on heas seisus ja eri vanuses nii kuuse- kui kasemetsa, mis lastele jääb.
IMG_1667 (2)
Sajandivahetusel tehtud harvendusraiete järel on üks kuivem, kaseenamusega metsaosa päris ilusaks muutunud, kõik oksavaalud kõdunenud ja raie jäljed kadunud. Ilus jalutada ja vaadata, samas pole seal kindlasti selliseid loodusväärtusi kui pikalt puutumata seisnud vanas segametsas. Ole nüüd metsaomanikuna see tark, kes alati õigeid valikuid teeb. Kui hinge korrastama lähen, siis raiemõtteid küll pähe ei tule. Kui aga napist pensist äraelamiseks ei piisa, siis julgen vahel ka metsalt küsida.

Metsast mälupilte otsimas

Friday, March 24th, 2017

Mind hakkasid õhtuti magama heites kummitama vanad mälupildid lapsepõlveaegsest metsateest, mis viis heinamaaküünini ja sealt edasi järgmisse tallu, kus mu ema oli sündinud. Üldjoontes ma metsas käies neid kohti teadsin, nüüd võtsin kätte ja uurisin lähemalt.
IMG_1653 (2)
Maastik on sõjajärgsest ajast tänaseni väga palju muutunud, millest kõige suurema pöörde tegi maaparandus 70-ndate alguses. Endiste teeradade, kiviaedade, põllusiilude, karjamaade ja ehitiste otsimisel on mingil määral abiks ajaloolised kaardid, kuid kõige eredamalt püsivad siiski meeles lapseeast jäänud mälupildid. Need pärinevad sõja lõpu ja kolhooside loomise vahepealt, kui olin umbes 5-aastane.

Maaparandus kaotas kolhoosiajal kõik endised põllukraavid ja kiviaiad, tegi põlluks tükikese metsamaad ning kuivendas loodusliku heinamaa. Just sinna, metsa ja vastse põllu piirile jäi ka kunagine küüniase. Nüüd otsima minnes olidki pidepunktiks heinaküüni vundamendikivid ning kujutlus teerajast, mis kulges üle küngaste ja lohkude. Lapsemälus seisis, et tee ääres olid kahel pool põõsad, sekka kaski ja kuuski. Ühel künkal olid lamedad kivid ja nende vahel õitsesid suvel kassikäpad. Lohus oli jaanililli ja kullerkuppe.

See küngaste ja lohkude jutt on meie kandi lauskmaal hoopis teise tähendusega kui Lõuna-Eestis või mõnes muus „mägises“ paigas Eestimaal. Vaatasin kaardilt kõrguspunkte ning minu mainitud küngaste ja lohkude kõrguste vahe jääb alla 2 meetri. Aga kui hobuse ja reega sai talvel küünis heinte järel käidud, siis jäi meelde, et künkast alla libises regi ikka suure hooga, kõrgel heinakoorma otsas tundus see eriti mõnus.IMG_1661 (2)

Leidsingi üles tolle kõrgema koha metsa sees, millest eespool jutt käis. Mul on kusagilt meelde jäänud, et seal, kus on hobutee olnud, sinna puud kasvada ei taha. Nüüd tundub, et kahes küljes ongi needsamad küpses eas kuused ja kased, mis mu lapsemälus põõsakõrgused võisid olla, ning nende vahel lage rajakoht, mis viis kivikuhilani metsaserval. Mäletan, et heinaküün oligi kividele ehitatud, külgedel kahel pool väravad, kust hobusega sisse-välja sai sõita ning mõlemal pool kividele toetuval laudadest alusel heinavirnad. Tean ka seda, et sõja järel peitsid selles küünis põranda all end mõned metsavennad või rindelt põgenejad. Lapsele neist asjust siis ei räägitud ja kui hilisemas eas sõjalugude vastu huvi tärkas, polnud enam kelleltki küsida.

Laupäeval on 1949.a. märtsiküüditamise aastapäev. See päev muutis maal tervete külade ja muretute talulaste elu. Suured talud olid pererahvast tühjaks jäänud, asemele pandi juhuasukad, vara tassiti laiali, loomad aeti kolhoosilauta kokku. Kevadeks enam heina või põhku anda polnud ning lehmadele söödeti kuuseoksi, et hing sisse jääks. Ja lehmad sõidki, ise nägin.

Meie vana heinaküün jäi tühjaks ning vajus aastate pärast kokku. Muutus ka maastik, nii et minu sünnitalus on praegu metsamaad rohkem kui seda taluajal oli. Maaparandus jättis osa väiksemaid põllusiile ja heinamaid suurest massiivist välja ning sinna kasvas mets peale. Et talu ja metsade lood unustusse ei vaoks, tuleb ka oma noorusaja mälupilte järeltulijatele jagada. Põlvest põlve kantuna elavad maa-eestlaste pärimuslood edasi.

Mööda tuttavaid radu

Wednesday, March 22nd, 2017

IMG_1643 (2)Sellel kohal, mis pildil, on iga päev uus nägu. Üleeile polnud jää veel sulanud ning vesi täielt lahti pääsenud, muidu oleks teerada olnud üle ujutatud. Õiget suurvett sel kevadel siiski vist ei tule, lund oli vähe.

Üleujutuskoht asub väikese oja kaldal riigimetsas, endisaegse taludevahelise hobutee ääres. Teiselpool algab minu mets. Nii kaua kui mäletan, on seal madalas lohus sanglepad ikka jalgupidi vees seisnud ja sellega rahul paistnud olevat. Varem oli sooja ilmaga teerajal alati ka rästikuid, keda millegipärast pole mitu aastat enam kohanud.

Sügiseti, kui sajab palju ning jõgi ei suuda metsadest tulevat vett vastu võtta, on oja ääres jälle üleujutus. Umbes viisteist aastat tagasi nägin samast kohast lendu tõusmas must-toonekurge, küllap käis ojast toitu otsimas. Mõned aastad hiljem sai ka selgeks, kus must kurg pesitseb. Pesa asub küll looduskaitsealal, mis aga ei tähenda, et kurepaaril õnnestuks igal suvel poegi üles kasvatada. Järjest kehvemini neil haruldastel lindudel läheb.

Käi tuttavaid radu, siis näed rohkem – nii öeldakse. Käin minagi ning soovin, et mets mu ümber jääks alles, et sealt kostaks rähni kopsimist, võiks kuulda konnakotka kevadisi kilkeid, saaks vaadata tõtt händkakuga, keda ma „vanaks halliks“ kutsun, ja jälgida laanepüü kekslemist kännul, kuni pesakond poegi rohu sees redutab. Puude all, looduse keskel, mööda tuttavaid metsaradu sammudes tunnen end kindlalt ja kaitstuna.

Metsateede sulamise aeg

Tuesday, March 21st, 2017

IMG_1645 (2)Esimesel kevadpäeval tegin pikema jalgsiretke piki metsateid ja sihte. Autoga liikumiseks pole praegu õige aeg – pooleldi ülessulanud pinnasesse jäävad kindlasti jäljed või koguni rööpad. Jalgsi käimine ja metsaõhk on terviseks.

Juuresolev pilt on näide ühest suurte metsamasinate eest päästetud metsasihist. Rohkem kui kaks aastat tagasi ühel sügisel õnnestus RMK lankidel raietöid korraldava praakeri ning seal töid teinud masinameestega jõuda kokkuleppele, et raielankidelt veetaks puit suure sihi äärde mitte piki heas korras sihti, mida kasutavad ka erametsaomanikud oma metsa pääsemiseks, vaid langi kõrvalt, piki hiljuti maha võetud elektriliini alust.

Metsavedusid püütaksegi viimasel ajal sättida nii, et traktoriga ei sõideta enam välja kruusakattega sihile, vaid koormaid laaditakse teekraavi metsapoolsel äärel olles. Selleks on isegi kraavide taga metsaääri raadatud. Nii jääb autodele mõeldud tee ka vihmasel ajal raskete traktorite poolt rikkumata. Ka kvartalisihile ei pea ilmtingimata veorööpaid tekitama, kui on muid lahendusi. Just selle me tookord üheskoos ka leidsime.

Rahule jäid kõik. Kõigepealt RMK enda metsaistutajad, kes eelmisel kevadel mööda rikkumata sihti otse lankide kõrvale taimedega pääsesid. Teiseks kasvõi jahimehed või kolm kohalikku erametsaomanikku, mina nende hulgas, kelle metsad jäävad pildil oleva sihi lõppu, nii vasemale kui paremale. Minu oma neist kõige tagumine, vastu jõge. Aegajalt me kõik seal ka ühtteist teeme, raiume või hooldame ning oleme huvitatud, et juurdepääsutee korras püsiks.

Sel talvel pole keegi sealkandis toimetanud ning metsatee on korras, selline nagu pildilt paistab. Kõige olulisem on mitte minna vihmasel aastaajal, aga veelgi tähtsam on hoiduda masinatega liikumast praegu, kevadise sula ajal, mil maa pealmine kiht on juba üles sulanud, kuid vesi allpool sulamata pinnasest sügavamale ei imbu.

Kamardunud pinnasetee on üsna vastupidav, peaasi on seda mitte valel ajal ära rikkuda, poriseks ja auklikuks sõita. Praegu on just see aeg, kui ei tohiks enam üles sulavatel metsateedel liikuda.

Kevade tulek

Monday, March 20th, 2017

Jälle üks talv üle elatud. Täna algab kalendrikevad. Olen seda pikalt oodanud.

Lumikellukesed suruvad end läbi jäätunud kooriku valguse poole – esimesed kevadõied, varased ja vastupidavad.
IMG_1632 (3)
Sookurepaar jõudis oma suvisele territooriumile. Olen kindel, et samad kured kes igal aastal. Mitu päeva kruugutasid, kaks jäid paigale. Koos sookurgedega tulid koduküla põldudele ka kiivitajad. Ilusa ilmaga kostab ülalt lõokese liir. Hiireviud tiirutavad metsa kohal. Kas samad linnud, kelle pesa minu metsas või otsivad uut kohta need teised, kelle pesapuu talvel kesk raielanki lagedale jäi?

Saatsin lõppenud nädalal maksuametile oma tuludeklaratsiooni, mille tulemus võib vahel ettearvamatu olla. Oma viga muidugi, kui tulude-kulude arvestust aasta läbi pidevalt ei pea. Seekord tuleb ainult tulumaksu (umbes poole kuu pensioni jagu) juurde maksta, hea seegi. Aasta tagasi läks selle FIEndusega kehvasti, sest juurde maksta tuli kõvasti, nii tulu- kui sotsmaksu. Pensioni, mille suurust häbi avaldada, see praktiliselt ei paranda. Lapsed muidugi ütlevad, et lõpeta see FIE ometi ära, hullemat ettevõtluse vormi pole olemas. Mina jälle vastu, et üksikud plussid siiski on ja vahel läheb hästi ka, kui kogu teenitule järjest rakenduse leiad ning maksustamisväärset kasumit pole.

Maamaksu tähtaeg on kohe-kohe käes. Selle maksu vastu ei ole ma vastumeelsust tundnud, sest see jõuab ringiga valla kassasse. Siiani on side koduvallaga veel alles, kuid haldusreformiga see kaob, nagu kaob ka valla väärikas ajalooline nimi. See on üks moodus, kuidas järjest vaesemaks jääva põlisrahva viimast kokkukuuluvustunnet lõhkuda, eestlasi oma maast ja metsadest, ajaloost ja kultuurist võõrutada ning multi-kulti-eurooplasteks muuta.

Ühel hetkel hakkab muidu omaette nohisev maalane sellele kindlasti vastu, on varemgi hakanud. Ei taha kaunil kevadajal teemasse rohkem sisse pugeda, las kirjutavad targemad, kel sõnal suurem vägi. Üks puhastav jääminek kuluks igal kevadel ära, seda nii looduses kui inimeste peades.

Kas erametsaomanik ikka istutab uue metsa?

Wednesday, March 15th, 2017

Picture 007 (2)Mulle on algusest peale sisendatud, et iga metsast võetud puu asemele tuleb kindlasti uus istutada. Minister Reiljani ajal taheti koguni rakendada lageraie tegijale tagatisraha maksmise kohustus, mis tähendas, et raietulust oleks tulnud mingile kontole kanda rahasumma, mis kataks istutamiseks vajalike taimede maksumuse. Kui taimed mullas, oleks raha tagasi saanud. Sellest tõusis metsaomanike seas tohutu vastuseis ning kuna taimede hankimisega olid lood kehvad või õigemini neid polnudki vabalt saada, siis vaibus see plaan enne kui realiseeruda jõudis.

Nüüd siis kohendatakse taas metsaseadust ning kostab nii poolt kui vastuhääli arutelule, kuidas erametsaomanikke innustada uuendama (ehk siis külvama ja istutama) kasvõi 40% lagedaks raiutud aladest.
kuusenoorendik märtsis
Minu üllatuseks kostab vastuhääli koguni Eesti Erametsaliidust, mille liige läbi kohaliku metsaühistu ka mina olen. Noored mehed seal vaevalt teavad aegu, kui raiutud langile uue metsa istutamine oli kohustuslik. Hiljem seadust leevendati ning kui teatud aastate möödumisel oli looduslikult tärganud nõutud arv nabani ulatuvaid puuhakatisi (võsa), loeti lank uuenenuks. Ühesõnaga – seadus oli leebe ja on seda tänapäevani.

Erametsaliidu juht väitis Aktuaalses Kaameras, et erametsaomanikel on istutamiseks vajalikke puutaimi keeruline hankida, raske kultuure hooldada, teadmata ette, kuidas ilmastik või ulukid neid kahjustada või hävitada võivad. Selline seisukoht tundus kurtmisena, mitte metsaomanike innustamisena. Kulla noored, metsakasvatus on kogu aeg riskidega seotud ja järjepideva tööga täidetud. Tulu raiest saab alles ülejärgmine põlvkond. Nemad istutavad metsa taas oma järglastele. Selline võiks peremetsa järjepidevus olla.
Tõestamaks, et metsa õnnestub kasvatada, otsisin oma vanemate digipiltide seast välja kuusekultuuri, mille istutasime 2007.a. kevadel lepikust vabaks raiutud endistele põldudele. Üks pilt on tehtud poolteist aastat pärast istutamist, oktoobrikuus, kui olin taimed rohust ja peenest võsast vabaks niitnud ning ladvakasvud metskitsede eest reppelendiga Cervacol helesiniseks möksinud. See kuusik 0,8 ha suurusel maalapil kasvas suurepäraselt, tänu määritud pastale jäi ka kitsedest puutumata. Teine pilt samast noorendikust on tehtud 2016.a. märtsis. Puud on kõrged, üldvaadet ilma droonita enam ei saa.

Õõnsus kuuse juurekaelal

Tuesday, March 14th, 2017

Nägin juhuslikult puude vahel midagi heledat paistmas ja esimene mõte kaugelt vaadates oli, et äkki mingid puuseened kuusetüve allosas, vaja lähemale minna ja uurida.
IMG_1620 (2)
Ei olnud seened, vaid rähn (arvatavasti musträhn, kes ei pelga ka maapinnal tegutsemist) oli uuristanud kuuse juurekaela sisse auke. Suur õõnsus sobiks mõnele pisemale elukale isegi koduks.

See päris suur kuusk kasvab kunagise taluõue ääres koos saarte ja jalakatega ning seda, et tema jalgealune õõnsaks on muutumas, poleks mitte millestki arvata osanud. Teiselt poolt, õuelt vaadates on puu täies elujõus, oksad maani. Mõned aastad tagasi oli tema võras oravapesa. Hiljem kukkus või kukutati see ülevalt alla, siis uurisin toda jalgpalli suurust kera igast kandist.

Nüüdsest alates hakkan kuusel silma peal hoidma. Nagu õõnsusest paistva pruunika puru järgi arvata võib, on kuusk juurepessust nakatunud. Selleks võis anda põhjuse näiteks seegi, et omal ajal kulges puu kõrval hobusetee ning noore kuuse juured said kapjade või vankrirataste all viga.
Kui kaua seenekahjustusega kuusk veel elab ja lagedalt puhuvatele tuultele vastu suudab panna, seda ei oska ennustada.