Arhiiv April, 2017

Need oleme meie, Eesti metsaomanikud!

Friday, April 28th, 2017

Sain endale hiljuti ilmunud raamatu „Meie, Eesti metsaomanikud“, mis on välja antud Eesti Erametsaliidu 25.aastapäevaks. Koostajaks on Viio Aitsam, Maalehe endine ajakirjanik, kes oli samal ajal Metsalehe kauaaegne toimetaja.
IMG_1944 (2)
Veider, et kui raamat ilmus juba nädal aega tagasi ning Tartus Erametsaliidu volinike koosolekul ka metsaühistute esindajatele jagati, pole tänaseni seda mainitud ei erametsa portaalis ega Maalehe vahel ilmunud Metsalehes, vastukajadest rääkimata. Ju olen siis esimene.

Kõigepealt avaldan tänu Viio Aitsamile, kes oma teada-tuntud põhjalikkuses ja erametsanduse teemasid hästi tundva ajakirjanikuna on raamatusse kogunud ülevaate erametsanduse kujunemisloost, muutumisest ja inimestest. Just inimesed, meie metsaomanikud, ongi minu meelest see alustala, millel erametsandus seisab. Inimesed annavad metsandusele näo, muudavad ja kujundavad seda oma oskuste ja südametunnistuse kohaselt. Eks sellepärast ka raamatul selline pealkiri „Meie, Eesti erametsaomanikud“. Kõlab uhkelt, kas pole?

Raamatut sirvides ning fotosid vaadates kohtun taas endiste tuttavatega, kes Erametsaliitu üles ehitasid ja metsaühistutele aluse panid. Meenub mullegi see õhin, kuidas algusaastatel räägiti ja millest unistati. Palju on vahepeal muutunud, mitmed endised aktiivsed tegijad kõrvale tõmbunud. Ometi pole neist keegi metsandusest kadunud, sest mets ei lase enam kedagi lahti, kes talle kord käe on ulatanud.

Muutunud on olud ja vanade asemele tulnud uued ja nooremad. Ka jutud on teised. Üks asi aga on samaks jäänud ja seda näen iga-aastasel metsaomanike kokkutulekul, millega kaasneb külaskäik eelmise aasta parima metsaomaniku tiitli võitnud pere metsadesse. See muutumatu asi on töökas, väärikas ja oma metsast hooliv omanik. Neile on pühendatud ka äsja ilmunud raamat.

Uue metsa sünd

Wednesday, April 26th, 2017

Olin taas metsa istutamas, viis aastat tagasi sai viimati seda tööd teha. Enne aga järjest 15 aastat. Nüüd saangi neist kuusenoorendikest vaid rõõmu tunda.
IMG_1928 (2) (1)
Värskeid pilte ma seekordsest metsaistutusest ei teinud, kaameragi jäi metsa äärde autosse. Kuusetaimede muldapanek on endiselt käpas, seda on varem kõvasti harjutatud. Muidugi pole keha enam sama traks kui aastate eest, kuid vaim on veel kange. Ilmaga vedas, isegi päikest näitas ja lörtsisadu tuli hiljem.

Muld on kõikjal üsna märg. Metsas on ka selliseid kohti, kus istutusauku tuleb vesi ja taime kinni tallates õõtsub pinnas nagu soos. Kändude kõrval on ka kuivemaid kohti ja sinna oli hea ringiratast taimi panna. Tean oma praktikast, et kivide või kändude läheduses kasvavadki noored kuused jõudsamalt. Kuival ajal on seal rohkem niiskust. Mina pole kunagi toruga väikseid seemikuid istutanud, sest siiani on õnnestunud taimekasvatajalt 3-4 aastaseid paljasjuurseid kuuseistikuid osta. Nende istutus käib labidaga.

Kuna langid on väikesed ning püüan säilitada ka kvaliteetset looduslikku järelkasvu, siis pole ma lasknud maapinda ette valmistada. See sobib pigem suurtele lankidele, kus masinad on nagunii kõik segi pööranud. Seepärast tuleb enne istutusaugu tegemist maapinnalt kas sammalt või rohukamarat koorida. Kõik see võtab küll aega, aga ega ma oma metsas siis palgatööd tee.

Pilt jutu juures on samas kodumetsas eelmisel nädalal tehtud. Mäletan hästi, kui neid kuuski istutasime. Paar esimest aastat oli tunne, et ega neist õiget asja saagi, koht oli kuiv ja rohtu palju. Istutuse ajal passis kännu otsas rästik, kes ei tahtnudki sooja päikese käest ära minna.

On päris vahva tunne, kui iga jalatäie metsa kohta on aastate jooksul kogunenud mällu palju pisiasju, olgu kasvõi seesama rästik kännul või kümmekond noort tamme, keda juba enne raiet samas kohas seenel käies imetlesin, kes raie käigus alles jäid ja nüüdseks kenadeks puudeks on sirgunud.

Metsakorraldaja märkis 2007.a. takseerandmetes selle kohta – lage ala. Mõtlesin, et pagan võtaks, miks lage, ma ju istutasin (nüüd muidugi tean, et metsakorraldajal on omad reeglid, kustmaalt mets uuenenuks loetakse jne.) No vaatame, kuidas ta sel sügisel, 10 aasta möödudes siis kirjeldab.

Kui suur peaks olema metsa kriitiline varu

Monday, April 24th, 2017

Metsast rääkides kasutatakse termineid „tagavara“ ja „juurdekasv“. Nende mõistetega justkui püütakse vältida selgeid vastuseid küsimustele, et kui kauaks samas tempos raiudes meil tegelikult kvaliteetset puitu andvat küpset metsa jätkub. Või tuleb vahepeal auk sisse? Milline on küpse metsa kriitiline varu?
IMG_1891 (2)
Et pere ellu jääks ja toidetud saaks, hoiti salves leivavilja varu, millest pidi ka kitsasteks aegadeks jätkuma. Miks peaks Eestis metsaga teisiti olema?

Et üks erametsaomanik oskaks hinnata, kui palju ta oma metsast puitu välja raiuda võib, selleks koostab taksaator kümne aasta metsamajandamiskava. Iga raie järel saab omanik arvutada, mis tal metsa järele jäi, millal ja kui palju ta uuesti raiuda võib. Ehk milline on tema küpse metsa kriitiline varu. Seda teadmist vajavad eelkõige need, kelle jaoks mets pole ühekordne tulu, vaid kes metsa säästlikult kasutavad ning oma järeltulijatele edasi pärandavad.IMG_1894 (2)

Keskkonnaagentuuri andmed Eesti metsa kohta sisaldavad suure hulga tabeleid ja arve, kuid ilma täiendavaid arvutusi tegemata sealt kõike teada ei saa, sest hektarid ja tihumeetrid on muist siin, teised seal. Ma ei suutnudki välja rehkendada, millal saeveskid seisma jäävad. Keerukamalt öeldes oli 2016.a. seisuga meie 2,025 miljonil hektaril majandusmetsades 409 milj.tm. puitu, millest 0,507 miljonil hektaril ehk neljandikul pidavat kasvama raieküps mets. Kui majandusmetsa puistute keskmine vanus on hinnanguliselt 52 aastat, millest männil 70, kuusel 54 ja kasel 45 aastat, siis tundub, et vanus ja raieküpsuse määrang omavahel justkui ei klapi.

Oma metsa varusid hinnates olen optimistlik hall-lepikute osas, kuid sedagi vaid teatud ajani. Neist on saamas loodusliku uuenemise, istutamise ja hooldamise tulemusena noored okaspuumetsad. Küpset palgimetsa (pildil) mul õnneks natuke on, aga seda raiun vaid erilise vajaduse korral. Piisavalt on alla 50-aastast (teine pilt) ja keskealist kuusemetsa ning hooldatud noorendikke. Lastele saan pärandada väärtusliku tulevikumetsa juhul, kui praegu keskendun odava lehtpuupuidu kasutamisele.

SMI andmeid uurides ma ülearuse optimismiga metsanduses kaasa ei lähe. Ennustan, et lähima 10 aasta jooksul tekib senist raietempot jätkates meil kodumaise kvaliteetse saepalgi puudus. Metsa kriitiline varu on ohus.

Et meie mets kasvaks

Friday, April 21st, 2017

IMG_1906 (2)Olen taas saanud paar päeva metsas natuke võsa lõigata ja leidnud aega kännul istudes ka metsale mõelda. Head mõtted sünnivadki metsas. Neist kirjutan edaspidi nagunii. Tänane lugu aga on noore metsa hooldamisest.

Metsa kasvatamine nõuab järjepidevust. Kui istutame, siis tuleb puude eest ka hoolt kanda. Olenevalt kasvukohast või maapinna ettevalmistusest tuleb kolmel esimesel aastal taimede käekäiku jälgida, vajadusel rohtu ja võsa niita, muidu oleme istutades tühja tööd teinud.

Kui jääme lootma looduslikule uuenemisele, kulub istutamisega võrreldes ligi 10 aastat kauem aega, kuni oodatud noorendik kujuneb. Esialgu vohavad langil vaarikad, putked ja heintaimed, alles hiljem pääsevad löögile lehtpuud ja põõsad. Hilisema hooldamise käigus teeme valiku, milliseid puid me selles metsas näha tahame. Erinevalt istutamisest pole loodusliku metsa liigiline koosseis meil ette teada.
IMG_1924 (3)
Pildid tänase loo juures on minu metsa ühest noorendiku servast enne ja pärast hooldusraiet. Lasin sel nädalal ühe tüki noorendikku võsamehel korda teha. Otsus kujunes kuidagi järsku, metsas käies. Helistasin ja järgmisel hommikul oligi mees metsas. Mõtlesin, et mis täna tehtud, see homme hooletu.

Pildil paistvas noorendikus on näha mõned männid, nemad hakkasid seal ise kasvama, seeme tuli lähedusest vanadelt mändidelt. Tegelikult istutasin sinna 2003.a. kuused, aga veoteel, kus märtsis maa sulamise ajale jäänud metsavedu olid pinnast pööranud, seal männiseeme idanema hakkaski. Viimane noorendiku hooldus oli viis või kuus aastat tagasi ja ega mul siis suurt lootust polnud, et mändidest asja saab. Põdrad on selles kohas ajast aega käinud. Kui männid väiksemad olid, määrisin elujõulisemate latvu Cervacoliga, lootuses, et mõni neist ehk ka suureks kasvab. Mänd on minu kodumetsas pigem haruldus, on vaid üksikuid vanaisaaegseid ja väärikas eas, muidu puha kuused ja kased.

Eks nüüd võtsin viimase valgustusraiega riski. Kuni noored männid tihnikus peidus olid, ei pääsenud metsloomad neile ligi, metsakasvatuslikust küljest vaadates aga vajab mänd õhku ja valgust. Elame-näeme, kuidas neil läheb.

Küttepuuriidad jäävad suveks metsa

Tuesday, April 18th, 2017

IMG_1832 (2)Vahel tasub küttehalud otse metsa kuivama jätta ja alles suve lõpus sealt ära vedada. Nii on vähem ümberlaadimist. Kui on päikesele ja tuultele ligipääs olemas, siis kuivavad halud ka kohapeal enamvähem ära. Pilt on minu jõeäärsest metsast, kus kuusenoorendike vahelistelt põllukraavidelt suur osa leppi ongi praeguseks maha võetud.

Praegu on looduses seisak ja ootus – liiga külm, isegi sinililled on õied sulgenud ja pead longu lasknud. Kuluheinast ei paista ühtki värsket rohelist liblet. Põdrad luusivad laialt ringi ja maiustavad noorte kuuskede koorega. Kuhu nina vahele mahub, sealt ka suutäis kraapsatakse – nägin seda langi ääres, kuhu plaanin istutama minna.

Sain teada, et metsataimede kasvataja on juba mõnda aega kuuseistikuid peenardest välja võtnud ja esimesed tuhanded ka ära viidud. Minu tellitud kogus pole kuigi suur ja lubati, nii et ilma ma ei jää. Praegu on igal ööl külmakraadid ning taimeaias saab alles õhtupoolikul, kui muld on üles sulanud, istikuid võtma ja puntidesse siduma asuda.

Uurisin, kas maapind metsas on istutuseks piisavalt tahenenud. Minu arust küll mitte. Vesisesse mulda istutatud taimi ei saa korralikult kinni tallata, need kerkivad hiljem üles ja juurte alla tekivad õhuvahed. See aga tähendab, et taim ei juurdu või kuivab hoopiski ära. Ootan veel veidi ja jälgin ilma.

Karulauk kevadises looduses

Monday, April 17th, 2017

Külmana püsinud kevadel pole loodusest toidulauale eriti midagi võtta, välja arvatud karulauk – vägev küüslaugumaitseline vitamiinipomm pärast pikka talve.
IMG_1878 (3)
Nägin üht retsepti munaroast, mis sobiks just ülestõusmispühade lauale: 3 lahti klopitud muna kohta peotäis tükeldatud karulaugulehti, paar teelusikatäit viina ja näpuotsatäis soola segada ning siis praadida munaroog pannil kahelt poolt üle. Hästi sobib karulauk ka koos seentega pirukasse või aedviljasupi sisse.

Enne pühi käisin oma karulaugukohti vaatamas, pistsin kohapeal mõned lehed põske, kuid rohkem ei raatsinud esialgu korjata. Kui soojemaks läheb ja karulaugud suuremale pinnale levivad, küllap siis ühe kevadise munaroa mõne metsakäigu järel ikka teen.

Esimene ülestõusmispüha mööduski suuremas jaos toas teleka ees istudes. See 100-aastase Eestimaa saamislugu oli toredasti kavandatud, eriti matk piki ajaloolist kubermangude piiri. Väärika mulje jättis kontsert-jumalateenistuse ülekanne Mihkli kirikust. Meeskoor, Valdur Mikata tekstide vahelugemised – kõik mõjus võimsalt. Päeva lõppvaatus Kurgja talumuuseumi õuel loojuva päikese, Pärnu jõe kaldal süüdatud lõkke ja presidendiproua kõnega andsid suvisele noorte laulu- ja tantsupeole avalöögi. Aprilli kohta kõledavõitu ilm pidu ei paistnud segavat.

Meie siin Vändras oleme vana kaardi järgi liivimaalased, rohkem siiski metsade ja soode vahele peitu tulnud piiriasukate järeltulijad. Pole meil ei viru vägevat verd ega mulkide rikkust, isegi tunnustatud murdekeelt pole, peale mõne sõna, nagu minu kodus käibel olnud „kartsas“. See tähendab meil redelit, mis laudalakka viib. Seegi sõna olevat pärit kusagilt saarte kandist. Meil mõistetakse sõnadetagi metsa ja lindude keelt. Minul kui siinses kodumullas sajandeid kasvanud inimpuu harul on sellest ainult tugevam tunne.

Pitsmuster saare tüvel – millega tegu?

Wednesday, April 12th, 2017

Loodus pakub palju huvitavat. Kui mõnda asja lähemalt vaadata, läheb vastuse leidmine keeruliseks. Nii ka juuresoleva pildiga. Kui keegi teab ja ära tunneb, võiks kommenteerida.
IMG_1834 (2)
Jõe kaldal kasvab mul palju saari, neid on seal erinevas vanuses ja paljud on hukkunud viimasel aastakümnel ka Eestisse levinud haiguse, nimega saaresurm tagajärjel. Esineb on ka saarevähki, mis avaldub just nooremate puude tüvel paiknevate sügavate haavandite kujul. Samal ajal tabab paljusid noori saari veel juurekaela mädanik, mille tagajärjel puu kukub pikali. Saari tapavad ka üraskid, kes leiavad haigusest nõrgestatud puu üles ning sarnaselt üldtuntud kuuse-kooreüraskitele munevad nemadki koore alla mune, millest koorunud tõugud asuvad uusi koorealuseid käigumustreid uuristama. Saar kuivab ära. Kui nii edasi läheb, võib saar muutuda Eestis haruldaseks puuliigiks.

Pildil olev tume šokolaadpruun pitsiline moodustis on minu jaoks uus leid. Kasvab see umbes 15cm diameetriga noore saare tüve põhjapoolsel küljel. Astusin lähemale ja pildistasin seda ilusat hargnevat pitsmustrit, mille keskel sõlmede kogumik. Kaugemalt vaadates paistab tüvel lihtsalt üks mustjas laik, lähemal vaatlemisel aga ongi selline nagu pildil (tasub suurendada).

Kas tegu on sambla, sambliku või seenega? Kas selline moodustis on levinud ka teistel puuliikidel või tekib see ainult saarele?

Esimesed ülased kutsuvad metsa istutama

Tuesday, April 11th, 2017

Kui ülane õitseb, on aeg metsa istutama hakata – nii olen kogenud. Ühel päiksepoolsel kraavinõlval metsasihi ääres esimesi valgeid ülaseõisi 10.aprillil juba nägingi.
IMG_1822 (2)
Muidugi on see alles arglik algus tõelisele ülaseajale, mis tavaliselt saabub aprilli viimasel dekaadil, samamoodi kui metsaistutamine. Ega sinililledki igal pool veel täielt õitse. Küll aga uhkeldavad näsiniined oma roosade õitega ja peibutavad kollaseid liblikaid. Kruusasel metsateel peab ettevaatlikult sõitma – tumedad mügerikud seal pole lihtsalt juhuslikud mudapätsid, need on konnad, kes kraavi poole teel.

Istusin metsaserval kännule, kuulasin linnulaulu ja vaatasin seda kevadist sagimist. Konnade pulmakrooksu on alles vähe, samas sookured ei hoia oma trompeteid vakka. Kaks hiireviud sattusid konnakotka territooriumi piire ületama ning nad aeti sealt minema – kotkas on tagasi kodus.
IMG_1773 (2)
Kui tavaliselt saabuvad meie metsades pesitsevad väike-konnakotkad Aafrikast tagasi aprilli keskel, siis sel aastal jõudsid esimesed siia juba aprilli esimestel päevadel. See aga tähendab, et segametsas võiksid sellised tööd, kus masinad puude kallal ragistavad, olla aprilliks lõpetatud. Mahlad jooksevad ja kasekännud „nutavad“ – kevadine mahlast nõretav kasepakk pole teab-mis kvaliteetne puit.

Pesitsema on asunud ka hiireviud ja kanakullid, vana metsa mõnes puuõõnsuses haub händkakk mune. Ehkki II kaitsekategooria liikide puhul pole nii rangeid raiepiiranguid kui I kategooriasse kuuluvate kotkaste puhul, võiksid metsaomanikud ise olla sedavõrd loodusteadlikud, et kevadest kuni suve lõpuni just kuuse-kase segametsades, kus selliste liikide pesi rohkem leidub, ulatuslikke raietöid enam ette ei võeta. Kotkaid kaitseb seadus ja omanik saab piirangute eest nüüd ka toetust taotleda, vähem kaitstud lindude puhul loeb aga kõige rohkem vaid omaniku teadlikkus.

Olgem siis kõik targad ja hoolivad metsaomanikud, nautigem kevadist õiteilu ning laskem lindudel rahus pesitseda. Lähme parem metsa istutama.

Puud suured, inimene väike

Monday, April 10th, 2017

IMG_1803 (2)Nädalavahetusel käisin poja perega metsas. Olen kogu aeg mõelnud, et mida vanemaks jään, seda olulisemaks muutub vajadus kõik teadmised ja mälestused, mis mul endiste aegade kodumetsast säilinud on, anda oma järeltulijatele edasi. Selleks tuleb aega võtta, käia, näidata.

Mälu on varandus, mida aitavad alles hoida vana mets ja puud, vanad rajad ja samblasse kasvanud kivirahnud nende ääres. Puud surevad või raiutakse maha, rajad kasvavad metsa, kuid kivid jäävad pidepunktiks ja orientiiriks – nemad enamasti ei muutu.
IMG_1814 (2)
Olen püüdnud, et lastel ja nende peredel ei läheks metsast mõtlemine vaid kitsas suunas – mets kui tuluallikas, vaid avarduks pilt metsast kui suurest, terviklikust ja suhteliselt aeglaselt muutuvast looduskooslusest, millele lisab väärtust juurde ka põlvkondade mälu. Põliste talumetsadega on seotud kõigi eelnenud põlvkondade teod, esivanemate ja talude ajalugu. Kuni on elus ja liikumisvõimeline mõnigi eakam inimene, kelle lapsepõlv ja juured on kohaga seotud, siis on see noorema põlvkonna jaoks väärtus, mälupank.

Põlistalu aegadest säilinud ning vahepealsed ajad üle elanud suured puud tekitavad aukartust, sest nad mäletavad meie esiisasid, kes jätsidki need ilusad ja sihvakamad kasvama, et kord vajadusel nendest uus majasein või laetalad saaksid. Puud elavad mitu inimpõlve üle, kui neile võimalus anda. Praegu on mõned kodumetsa männid nagu vaarisade saadikud minu, minu laste ja lastelaste tegemisi valvamas. Inimene on vaid sipelgas selliste puude kõrval.

Mida rohkem ma agarate metsamajandajatega kohtun ning nende arutlusi kuulen, seda võõramana ma end neis ringkondades tunnen. Vastuolud metsast mõtlejate ja otsustajate vahel on viimasel ajal muutumas ületamatuks, lausa vaenulikuks. Solvavate väljenditega külvatakse üle looduskaitsjaid, kultuuriinimesi ja kõiki, kes julgevad mingilgi moel Eesti metsade kiirele kahanemisele vastu olla. Ma ei ole paduroheline, püüan olla säästlikult elav maainimene, kes tarbib nii palju kui eluks hädavajalik ning tahab endast maha jätta hea tervisega looduskeskkonna, erivanuselise metsa koos sealse elustiku ja ajaloomärkidega. Minu mets ja sünnimaa pole müüdavad, neid pärandatakse põlvest põlve. Olen kindel, et paljud metsaomanikud üle Eesti mõtlevad samamoodi, kõik lihtsalt ei räägi sellest.

Metsamees mururehaga põllul

Wednesday, April 5th, 2017

IMG_1778 (2)Sellist asja, nagu juuresoleval pildil, nägin elus esimest korda – metsafirma töötaja mururehaga heinapõldu puhtaks pühkimas. Viimasestki kübemest, mis metsamaterjali ladustamise ja laadimise järel sinna oli pudenenud.

See firma on Metsamaahalduse AS, kes talvel minu metsa naabruses raieid tegi ning küsis luba materjali ladustamiseks minule kuuluva põllu äärde. Neil juhtus nii, et teise naabriga kokkulepet ei saadud, teadagi mis põhjusel – minu maa ja sina sinna oma jalga tõsta, masinaga sõitmisest rääkimata.

Mina omakorda olin sõlminud põllumaa rendilepingu kohaliku osaühinguga, kes tegeleb piimatootmisega ning loomadele sööda varumiseks kasutab nii enda kui renditavaid põllumaid. Ka rendile andjal on vastutus rentniku ees – mitte kahjustada tema huve. Oma maine eest seisva ja PEFC sertifikaati omava metsafirma huvi oli samuti mitte rikkuda mulle kuuluvat põllumaad. Nüüd siis selline üllatus, et lausa mururehaga tuldi kevadel põldu puhastama. Oleks veel et töömees saadetakse, ikka ametimees ise rügas seal.

Ausalt öeldes oli terveks järelejäänud õhtupoolikuks tuju nii hea, kogedes, et vastutustunne pole Eestimaalt päriselt kadunud. Mõni lihtsalt tuleb ja riisub heinapõldu nagu oma aias läinudsügisesi lehti.

Juba siis, kui viimane palgikoorem sealt minema viidi, käisin seal ka ise ja viskasin põllult ära mõned oksakesed ja võiksemad puutükid. Oli näha, et ka rekkamees oli kõik laadimisega pudenenud suuremad puutükid enne mind ära koristanud. Minu meelest polnud põllul häda midagi, jäi ainult maa sulamine ära oodata ja mõtlesin, et siis lähen veel ja vaatan üle. Teadagi, millised kallid niidukid seal heina niidavad, oksi ega kive ei tohi terade ette jääda.

Kui nüüd maasturit kraavi ääres märkasin, läksin vaatama, et kes või mis. Oli rehamees. Hoolimisest algabki töökultuur, olgu selleks siis kasvõi masinamehel määrdetuubi või töömehel võileivapaberi endaga kaasaviimine.

Et ei jääks muljet kiidulaulust ühe metsafirma aadressil, lisan lõppu, et mul pole nendega ei ärilisi ega tööalaseid kokkupuuteid, ma ei tunne neist kedagi isiklikult, isegi nimesid ei tea siiamaani. Lihtsalt mõistlikud mehed tundusid.