Arhiiv May, 2017

Sarvilised sikud, sokud

Wednesday, May 31st, 2017

Vahelduseks kakulugudele mõni rida ka sikkude ja sokkude kohta, keda leidub metsas tunduvalt arvukamalt kui röövlinde, händkakkusid.
IMG_2113 (2)
Käele maandunud mardikas peaks olema lehtpuu-kooresikk. Toimetas ta lepikus, kus on nii lagunenud ronte kui elusaid puid. Sikul on pikad tundlad, seepärast paningi ta pealkirjas riimi teise sarvekandja – sokuga.

Lehtpuu-kooresikud metsapuudele erilist ohtu ei kujuta, sest mardikad on kehva söögiisuga ning nende tõugud võivad pikka aega ootel püsida, enne kui neist sellised sarvilised valmikud saavad nagu pildil. Toituvad nad kõdupuidust ja elutsevad lehtpuude koore all. Jubedaid õuduslugusid nagu kooreüraskite või männikärsakate rünnakutest metsas kirjutatud on, pole sikkude kohta kuulnud.
IMG_2089 (2)
Putukatest paremini silma hakkavatel loomadel, nagu sokud, peaksid vanematel isenditel ammuilma sarved täis kasvanud ja ilma karvkatteta olema. Ometi tundub mulle, et see sokupoiss, kes mu kuusetaimi üle lugemas käis, olid sarved imelikult lühikesed ja karvased. Mine tea, võivad ka väärarenguga olla.

Kui lõpuks minema lippas, siis tegi valje koerahaugatusi küll. Emasloomad peaksid praegu tallede ilmatoomisega ametis olema ja sokud ongi üksikult liikvel. Nii nad siis püüavadki teha hääli, mis võimukalt ja ähvardavalt üle metsa kajaksid. Mõni ehk ehmatab ja kardabki. Metskits on Aasta loom 2017.

Tere, kakuke!

Tuesday, May 30th, 2017

Päeva lõpus sain toreda kohtumise osaliseks. See oli omamoodi tänutäheks võsas ukerdamise ja sääskede talumise eest. Vahel teeb meile loodus kingitusi.
IMG_2126 (2)
Oligi aeg saada järg eelmisel nädalal nähtud händkakule, kellest siin blogis mõne päeva eest ka pilt oli. Tänasel pildil on juba tema noor järeltulija.

Kui olin pikalt metsas käinud ja noorendike hoolduseks piire märkinud (piiripuudele punaseid triipe värvinud), siis sealt välja jõudes mõtlesin taas händkakkudele, kes minu metsa pesitsema on asunud.

Kui lähenesin kohale, kus eelmisel nädalal pasknäärid oma lärmiga vana händkaku asukoha kätte näitasid, kuulsin samast kandist jälle väiksemate lindude sädistamist, korraks ka pasknääri krääksatust. Tavapärasest valjemad linnuhääled panevad tähelepanu koondama ja uuteks kohtumisteks valmistuma.
IMG_2132 (3)
Astusin metsarajal ja jälgisin kaasikut, kus viimati vana händkakku nägin. Seisatasin ning tundsin, justkui keegi seljataga vaatab mind. Pöörasin pilgu sinnapoole, oma metsa vanasse haavikusse – ja seal noor kakuke haavaoksal istuski. Tubli karvapall, kakunägu juba ees ja teravad küüned varvaste otsas. Ütlesin „Tere, kakuke! Saame tuttavaks!“

Võimalik, et kakupojal oli läheduses veel mõni õde või vennake. Tavaliselt on kakkudel ikka 2-3 poega. Kui nad pesast välja hüppavad, siis liigutakse edaspidi eraldi. Kuni tiivad on lendamiseks veel kehvakesed, seni korvavad selle puuduse teravad küüned. Nende abil ronitakse puu otsa. Vanalinnud toidavad poegi edasi, kuni noored korralikult lendama ja ise saaki püüdma õpivad.

Tagantjärele tulin kodus ootamatult mõttele, et äkki on selles väikeses olendis mu kalli sõbra, aasta eest maikuus lahkunud Krissu hing. Ehk ilmuski vana sõber, keda siiamaani taga igatsen, nüüd uues kehas meie sekka tagasi…

Et noorendikust kasvaks mets

Monday, May 29th, 2017

IMG_2095 (2)Tänasest on metsaomanikel taas võimalus taotleda metsakasvatuslikeks töödeks mitmeid toetusi, mille rahastamisse annab märkimisväärse panuse Euroopa Liit. Minu arvates on neist kõige olulisem noore metsa hooldamise toetus, samas nõuab see täpsust taotluse vormistamisel ning on seotud mitmete tähtaegadega. Kui väikemetsaomanikud iseseisvalt taotluse vormistamisega toime ei tule, aitavad seda metsaühistud teha.

Kavatsen samuti noore metsa hooldamistoetust taotleda, sest vahemikus 2003 kuni 2011 istutatud kuusenoorendikke on päris palju, mille esimesed hooldused tegin ise. Kui omal ajal hakati esimesi metsatoetusi maksma, siis esialgu ma neid taotlema ei asunud. Tol ajal arvasin, et saan ilma hakkama.

Nüüd olen meelt muutnud, sest noorendikke ma enam üksinda pole suuteline hooldama, töö nõuab täismehe rammu. Loomulikult tuleb teenustöö eest ka tasuda ning kui õnnestub toetuse saajate nimekirja pääseda, siis leevendab see mõnevõrra tegelikke kulutusi.

Teine põhjus toetust taotleda on veel see, et tõenäoliselt järgnevatel perioodidel, 2020-ndate alguses, võidakse tõmmata Euroopa rahakoti suu kokku. Võimalik, et erametsaomanike õhin metsahooldustöid teha seetõttu ka väheneb, misläbi kannatab kõige rohkem metsakasvatus. Praegu aga tuleks võimalused ära kasutada.

Üks probleem taotluse vormistamisel tekib mul pindala tähistamisega kaardil. Nimelt jaotuvad mul noorendikud kolmele kõrvuti asetsevale eraldisele, samas ei kata ühtki kogu pinna ulatuses. Näiteks jõe poole viiva suure kogujakraavi ääres on looduslik haava- ja remmelgariba koos toomingavõsaga, mille kõrval kulgeb liikumisrada. Kraaviäärsed metsikult kasvavad puud-põõsad sobivad lindudele, seepärast võiks nii jäädagi. No ja veel koprad, kes seda kraavi just hiljuti on paisutama asunud. Hooldamist vajab osa, kus kasvavad istutatud noored kuused, mõnes kohas natuke lehtpuid. Töömehe leian, kuid kuidas ma taotluse vormistamiseks kaardil õiged alad märgitud saan, et need looduses olevatega klapiksid, veel ei tea. Peab mõne konsulendi appi võtma.

Tean, et Erametsakeskuse kontroll ei käi jalgsi enam kõike läbi nagu varem, vaid lennutab ka drooni ja hindab tehtud töid uuel, moodsal meetodil.

Täispuidust ehitistel on vägi

Friday, May 26th, 2017

IMG_2104 (2)Tegin hiljuti oma kodu lähedal asuvast „punasest“ koolimajast mõne pildi, enne kui see (kuulu järgi lõplikult) Vändra alevi ajalooliste ehitiste hulgast kaob. Üks külgosa, hilisem juurdeehitus, lammutati juba mitu aastat tagasi.

Tegu on pastor Ernst Sokolowski poolt 1866.a. asutatud kurttummade kooliga, millele tehti hiljem juurdeehitusi ning hoone sai lõpliku kuju 1890.ndate alguses. Seal tegutses kurttummade kool kuni 1927.a., mil see viidi üle Porkunisse. Hoone oli edaspidi pikka aega kasutuses algklasside majana ja internaadina, lõpuks täiskasvanute õhtukoolina, paralleelselt „valge“ koolimajaga (Vändra Gümnaasium). Mina käisin 1950/51 punases majas I klassis ja 1952/53 III klassis. Teise klassi 1951/52 käisin Tallinnas, praeguses Rahumäe Põhikoolis. Miks laps vahepeal linna saadeti, see on mõne teise loo (metsavennad, NKVD) teema.

Vändra kurttummade koolimaja peeti Baltimaade suurimaks puitehitiseks. Kas ka tegelikult, mine tea. Oma kooliajast mäletan tohutult laiu põrandalaudu koridoris, kus vahetunnil ringi jalutasime või mängisime. Ja seda uhket rõdu, mille taustal paljud eestiaegsed koolipildid on tehtud. Majas oli kõik puidust, teisele korrusele viiv keerdtrepp nagises ja käsipuud mööda sai kintsupidi alla sõita. Mälestusi on mul ka hilisemast ajast, kui seal olid mitme õpetaja korterid.

Maja on hulk aastaid kasutusest väljas ning eraomandis. Nüüd, osaliselt avatuna, nägin esimest korda, kui vägevad palkseinad seal laotud on, uuem osa vähemalt 120 aastat tagasi, vanem osa veelgi varem, kuni 145 aastat. Siiani kattis seinu üks ja seesama punase muldvärviga võõbatud laudvooder, mida kooli minemise ajast ikka samasugusena mäletan ja mida töömehed nüüd eemaldama on asunud.

Kui mõtlen praegustele paljukiidetud uutele puitehitistele, siis on need minu arvates üks petukaup – kokku liimitud puitdetailid, kus liimi samapalju kui kitsaks saetud puiduliiste. Ja neid liiste toodavad suured saeveskid okaspuu peenpalgist. Jämedat kuuse- või männipalki ei suuda uued seadmed läbi saagida. Kui juhtub koormasse mõni selline, siis tunnistatakse praagiks.IMG_2106 (2)

Oma jutuga jõuangi välja selleni, et kuuse raievanuse alandamine tähendab seda, et hilisemas vanuses, pärast 70ndat eluaastat moodustuv välimine kiht, mis on kvaliteetne ja tugev, kitsaste aastarõngastega, sellel ei lastagi tekkida, veel vähem hinnata. Mõelgem oma esiisade tarkuse peale, millist puud ja mis aastaajal nad ehituse tarbeks metsa üldse lõikama läksid.

Veel olen mõelnud, et miks näiteks RMK kolis oma betoonist ja klaasist peahoone südalinna ja miks nad end linna äärde loodusesse ei tahtnud jääda. Linna teiste hoonete lähedusse ei lubata palkmaju tõepoolest püstitada. Mõne värske raiesmiku äärde aga võiks ju. Oleks igati sobilik, kui metsaga tegelevad asutused, keskkonnaministeerium sealhulgas, toimetaksid oma asju linnast väljas ja miks ei võiks neil teistele eeskujuks või ka külalistele näitamiseks olla kontoriteks vägevad eesti puidust täispalkmajad. Üle-eelmisel sajandil suudeti selliseid käsitsi püsti panna küll, miks siis nüüd ei peaks. Oleksid inimesed tervemad ja mõtted looduslähedasemad.

Kevadine metsaelu

Wednesday, May 24th, 2017

IMG_2103 (2)Pääsesin lõpuks kodust eemale. Aiatööd sain tehtud ja muruplatsid esimest tiiru üle niidetud. Kurgi-tomatid on kasvumajas ning külvid ja kartulid mullas. Pole ma mingi innukas aiasnokitseja tüüp, aga kui maalapp on olemas, siis midagi ju võiks seal ka kasvada. Suvel värske kartul ja roheline käepärast võtta.

Raasuke vihma tuli, lõi õhu puhtaks ja tegi hallikarva kuiva mulla mustaks. Käisin metsas hingamas ja tühjusetunnet peast välja ajamas. Kurb ju, et kodukandi spordimees, profirattur Tanel Kangert kukkus pühapäeval Itaalia velotuuri 15. etapil nii rängalt, et tõenäoliselt on see hooaeg läbi. Tanel oli tõusnud paarisaja ratturi hulgas üldarvestuses kõrgele 7ndale kohale ning ees oli terve nädal uusi võimalusi. Loomulikult elasin Eurospordi kaudu kõigele kaasa. Loodetavasti operatsioon õnnestus ning noor mees paraneb vigastustest. Mis tema enda hinges sünnib, on juba teine asi.

Kui olen kurb, siis lähen ikka loodusest lohutust otsima. Esimesena sain karvaste sarvedega sokuga kokku, kes mind natuke uuris ja siis haukudes metsa jooksis. Käisin ringi ja käo kukkumine läks järjest valjemaks, kuni ühel hetkel vuhisesid kaks ühesugust lindu mul otse üle pea. Üks neist muudkui kukkus edasi, see tagumine. Kas ajas isane (kukkujad ongi isaslinnud) emast taga või oli ees lendaja samuti isane, kes oli võõrale territooriumile sattunud ja sealt minema kupatati.

Seejärel hakkas eestpoolt kostma vihast pasknääride kisa. Kogemus ütleb, et metsas peab olema keegi, keda pasknäärid vaenlaseks peavad ja sellest kõigile valjult teada annavad. Pöörasin metsasihile, kustpoolt lärm kostis. Vana tuttav koht, olin varemgi seal händkakku kohanud. Lootus kasvas, nähes kaasiku vahel vihaseid pasknääre ringi lendamas. Kusagil seal pidi ka ründeobjekt olema.

Täpselt samal sanglepaoksal, kus ma mõni aasta tagasi kord händkakku istumas nägin, sealsamas oli kakk ka nüüd, suisa päise päeva ajal. Minu tuleku peale kisajad kadusid ja kakk pääses tülitajate eest kuuse otsa varju. Nii see maadejagamine metsas käib – pasknääridel oma pesad kaitsta, kakkudel oma pojad toita.

Saadud looduselamused aitasidki rusuvaid mõtteid eemale ajada. Aitäh Sulle, mets, mu sõber ja abimees!

Igaühel oma tegemised

Monday, May 22nd, 2017

IMG_2083 (2)Kevadel on maal palju tegemist – põllutööd, aiatööd, metsaistutus ja mõnel ka raietööd. Kuulsin suurtelt majandajatelt, et kuna talvel mets ei kandnud, siis nüüd olevat pinnas tip-top ja saab plaanitud raieid teha. Ju siis ei kannata sellega oodata – rahavood ei tohi katkeda, töölised, masinad ei või seista, puidu nõudlus olevat ka hea… Hea vähemalt, et RMK on kuulutanud välja kevadise raierahu. Meie kandis tehti metsatöid talvel ning siin saed ja harvesterid õnneks ei huuga. Metsast kostab rohkem linnulaulu.

Ise olen sättinud nii, et poleks tormamist, et jõuaks kodused aiatööd tehtud ja kui aega jääb, oleks mahti ka loodust vaadelda. Fred Jüssi on sellisele igapäevaasjadest väljalülitamisele andnud tabava nimetuse – molutamine.

Selles kohas, kus aprilli lõpul kuusetaimi kasvama panime, tegin esimese kultuurihoolduse. Siiski pigem eeltöö. Tegelikult ikka molutasin seal olles ka – kevad, linnuhääled ja värske rohelus ümberringi.

IMG_2080 (2)Istutuskohas, kus lepakändude vahel on raie käigus jäänud kasvama mõned peened toomingavitsad või kus enne langetamist ümbrust saega puhastati, turritasid mõned 10 cm kõrgused peened tüükad. Neid ma maapinna lähedalt maha lõikangi, et uuesti rohetama ei hakkaks. Kui võsa vähem, on sügise poole, kui päriselt kultuuri hooldama asun, kergem väikseid kuusetaimi üles leida.

Pildid hall-lepiku korrastamisest on tehtud eelmisel nädalal teisest kohast, mu sünnikodu metsast. Võidakse ju öelda, et peab alles aega olema, kui sellise asjaga tegeldakse. Väike mõte asjal siiski on, kui on soov korralikku küttepuu-lepikut ühest isekasvanud võpsikust kujundada. Risti-rästi ja peenemad lepad maha, peened toomingad samuti, mõni jämedam toomingas aga ringiratast ära koorida, siis need kuivavad seniks ära, kui ükskord lepiku lõppraie aeg käes.

See on koht, kus kasvas kunagi mu lapsepõlve võiseenekuusik, mis kolhoosi ajal maha võeti. Suurem osa langist istutati uusi kuusetaimi täis, kuid üks riba jäi mingil põhjusel looduse hooleks. Sinna see lepik tuligi, praeguseks umbes 30-aastase ilusa noore kuusiku kõrvale. Leppade vahel kasvab ka üks künnapuu, suur ja kõrge puu. Küllap jäeti tookord raiest puutumata. Tagapool leidsin veel kaks väiksemat. Need pean ära tähistama, et mu järeltulijad ikka teaksid ja tulevikus koos leppadega maha ei raiuks.

Konnakullesed ja vesijooksik

Wednesday, May 17th, 2017

Käisin jälle konnakulleste lompi vaatamas. Eelmisest käigust ja piltidest on 12 päeva möödas. Kullesed on alles, suuremaks ja ümmarguseks kasvanud ning teise nurka koondunud. Kindlasti ei ole neid enam sama palju kui eelmisel korral.
IMG_2068 (2)
Suurest puntrast eraldi ujuvad ringi mõned tragimad, kes arengus on teistest ette jõudnud. Looduses on ikka nii, et tugevamad jäävad ellu. Vaenlastelgi pole mõtet üksikut ujujat taga ajama hakata, kui suurest pundist võib terve suutäie korraga kätte saada. Loodetavasti just neist kullestest, kes varakult iseseisvalt hakkama saavad, kasvavadki päris konnad.

Lombi pinnal oli teisi olendeid ka, näiteks „vee peal kõndija“ ehk vesijooksik. Lugesin, et vesijooksikud toituvad sääsevastsetest, seega hoolitsevad, et vereimejaid putukaid meil üleliia palju ei saaks.

Pildile jäid nii konnakullesed kui ka üks pikkade koibadega vesijooksik.

Kes lõhub kuklasepesi?

Tuesday, May 16th, 2017

IMG_2030 (2)Paar päeva jäi vahele ja uuesti minnes avanes mulle metsaserva kuklasepesast üsna kurb pilt. Keegi kurjam oli seda vahepeal tuuseldamas käinud.

Kes see võis olla, kellele sipelgad huvi (või toitu) pakuvad? Näiteks karu, kel talveuinaku järel eriti suur nälg ja kes meeleldi ka sipelgaid sööb. Ehkki kuklased on suure karu jaoks ühekaupa imeväikesed, saab neid hulgakesi võttes mitu suutäit. Seda räsitud pesa vaadates süvenes usk, et karu(d) pole kusagile kaugemale läinud, vaid liiguvad jätkuvalt ka minu metsas. Vändra metsas Pärnumaal… juhhaidii!

Mõtlesin veel, et vahel lammutab ka musträhn kuklasepesi, aga samas hakkasin kahtlema, et kas ikka rähn seda tööd nii suurelt ette võtab.

Õnneks on kuklased pesa taastama asunud ning kui keegi uuesti lõhkuma ei tule, suudavad nad suve lõpuks selle üles ehitada ja pere arvukuse taastada.

Öeldakse, et kuklased kohanevad looduslike vaenlastega, kuid inimese vastu on nad jõuetud. Kui ikka pesakuhila ümber mitu hektarit lageraiet tehakse ja pesa lagedale jääb või mis veel hullem – traktoriratastega laiaks tallatakse, siis kuklased hukkuvad. On teada, et kui lähima 20 meetri kaugusel enam suuri puid (metsa) ei kasva, ei suuda nad ümber kolida, jäävad nälga ja kaitseta ning pere hukkub. Lagedale jäänud pesa satub kergesti ka looduslike vaenlaste rüüste alla.

Kuklased on meil looduskaitse all. Metsatöid tehes peaksime silmas pidama ka oma väikeste abiliste, metsasanitaride, heaolu. Pesakuhilate ümber tuleks jätta grupiti vanemaid puid alles. Lageraielankidele aga tuleks kindlasti istutada uusi puid, et mets kiiremini taastuks ja koos sellega ka sipelgatel elupaiku oleks.

Head looduskaitsekuud kõigile metsa- ja loodusinimestele. Hoolivust ja tarkust!

Rohelise looduse kuu

Monday, May 15th, 2017

IIMG_2035 (2)lus on see aeg, kui maa roheliseks muutub ja loodus õide puhkeb. Õnnelikud on need, kel aega ja võimalust seda märgata. Pean ennast üheks selliseks.

Kevadel muutub just aeg kõige suuremaks väärtuseks, sest see kulub kiiremini kui pimedal talvel. Tööd tahavad tegemist, mõned neist meeldivad, mõned tüütud – olenevalt sellest, millist tulemust tegija näha tahab.

Mul kartul veel mulda panemata ja peenrad tegemata. Emadepäeval käis naabrimees maalapi kultivaatoriga üle. Muld sai kobedaks, soojeneb natuke ja võib vaod sisse ajada. Seni aga näpistan iga päev mõne tunnikese ja käin looduses, metsas.

Põhjust käimiseks on, sest lausa mu oma maadel patseerivad ringi karumõmmid. Neid loomi pole ma vabas looduses veel kohanud. Aga tahaks küll. Rajakaamera piltide järgi on teada, et koos käivad kaks noort karu, ilmselt ühe pesakonna õed-vennad ning eraldi veel üks, natuke suurem, üksik. Päris tore, et endised lood Vändra karulaantest pole lõplikult minevikku vajunud ning siinseks sümboliks olnud Vändra karu käib metsas edasi. Ka minulgi on metsas oma karukase tee ning ühe esiisa karulaskmise koht koos selle juurde kuuluva looga olemas.

Ega paljast käimisest suurt abi pole, vaja on passida, oodata, kuulata. Ja see mulle meeldib. Kui muid kohustusi poleks, siis metsas ma oma aja veedaksingi, eriti kevadel. Linnud tulevad ise ootajat uudistama ja juttu ajama. Praegu on hallkärbsenäpi ja käbliku päevad olnud, lähedale tulevad ka tihased, metsvindid või puutüvel inventuuri tegev porr. Üle metsa kõige valjemat ja ilusamat laulu laulab aga musträstas, kes lõpetab alles pimeduse saabudes.

Pildil on maiõhtu päikesest valgustatud vana taluase jõe ääres. Esiplaanil kivid, märgid kunagisest loomalaudast, õuel suured tammed, saared, kased, jalakad ja pärnad. Kevad on ootust täis.

Kaks kuuske põtradele

Wednesday, May 10th, 2017

IMG_2017 (2)Põtradel peaksid juba vasikad olema, mõned on näinud. Loodan minagi neid metsas käies kohata. Põdramammaga peab ettevaatlik olema, eriti kui ta äsja poeginud on. Mul on üks aastate tagune kogemus, kui sattusin vasikaga põdralehma lähedusse ja loom hakkas ähvardavalt jalga vastu maad põrutama ning puhkima. Taandusin, ilma et vasikat lähemalt oleksin näinudki.

Kui nüüd viimati jõe taga perega kuusetaimi istutasime, siis oli seal mitmeid põdrapabulate hunnikuid. Ühed pabulad kraapisin istutusauku – mõtlesin, et ikkagi väetis. Vähemalt niipaljugi loomadest kasu. Lepiku raiel said mõned pihlakad kraavi äärde kasvama jäetud ja ühtki neist ei jätnud põdrad koorimata. See asi oli ette aimatav.

Kui nüüd kuusenoorendiku vahel luuret tegin, lootes sealt loomi leida, sattusin sellist sõgedust nägema, mis pildilt paistab. Ümberringi on tihe noorendik, istutatud 2003/2004.a., kuid vanade põllukraavide ääres on varasemast ajast siin-seal mõni vanem kuusk, praeguseks umbes 20+aastased. Kaks noort puud oli hullusti ära kooritud. Värske töö. Kujutan ette, kuidas kaks põtra seisid kõrvuti, kummalgi oma puu, ja tõmbasid üksteise võidu pehmet koort. Ei loe neile oksad ega kõrval kasvavad nooremad kuused. Minul annab vahelt läbi pugeda, neid ei peata miski.

Esimese hooga olin nördinud, siis aga hakkasin mõtlema, et ise ma ju põtru otsima tulin. Poleks tulnud, polekski teada saanud. Pealegi on mets looma kodu, sealt saab ta oma toidu ja seal on tema ase. Põdrad näevad pidevalt, kuidas inimene metsast, looma kodust, puid lõikab ja lageda kännustiku asemele jätab, kuid kust peaksid nad teadma, et vahel istutavad inimesed ka uusi väikseid puid. Siis saavad ühtäkki metsaelanikest inimese konkurendid, koguni vaenlased.

Patseerin metsas minagi, imetlen enda istutatud noorendikke ja otsin elamusi. Kui ära väsin, lähen koju, võtan kapist toitu ja keeran soojas toas diivanile kerra. Kuidas oleks võimalik maha suruda inimesele külge hakanud omamiskirge ning harjutada end mõttega, et loodus annabki igaühele jaopärast, vajaduse järgi. Inimene muudkui arvab, et tal on õigus teistest rohkem saada ja sõdibki metsa pärast. Siis tuleb põder oma portsjonile järele, sööb natuke, kuid jätab teistele ka.