Arhiiv June, 2017

Pojengide aeg

Friday, June 30th, 2017

IMG_2377 (2)Istusin aias pingil ning õitsvaid pojenge vaadates mõtlesin emale, kes hulk aastaid tagasi need sinna ritta istutas. Ikka valged ja roosad ja tumepunased vaheldumisi. Roosasid on kolme erinevat sorti, varasemaid ja hilisemaid.

Pojengid õitsevad eriti rikkalikult siis, kui saavad hulk aega rahus ühel ja samal kohal kasvada. Nii ütles ema. Meie omad on samas kohas peaaegu 30 aastat ja tänavu on valgetel (roosi lõhnaga) eriti palju suuri, umbes 15-cm läbimõõdus õisi. Varre küljes on peale esimese õie veel kaks-kolm punga, mis avanevad siis, kui esimene õis pudenema hakkab ja olen selle ära lõiganud. Järgmised on esimesest hulga väiksemad.

Praegu ongi aias palju õisi: oranžid kuningakroonid, lillad ja kollased iirised, lõhnav jasmiin. Kui juhtub tugevam vihmasadu koos tuulega tulema, nagu lähipäeviks ilmaennustus lubab, hakkavad suured õied kogunenud vee raskuse all murduma.

Maasikaid saab juba oma aiast ja kurki ka. Tomatiga läheb aega ja värske kartul jääb kuiva tõttu seekord hilisemaks.

Kõrvukrätsu poegade piiksumist pole kolm ööd enam kuulnud. Viimasel korral olid nad maja tagant puudelt edasi liikunud, häälitsused kostsid kaugemalt. Nägemata nad mul jäidki, öölinnud ikkagi.

Kui metsataimede ümber kasvab kõrge rohi

Tuesday, June 27th, 2017

Peressaare maadel Ida-Virus sai peale lageraielankide uuendamise näha ka endistele põllu- või rohumaadele istutatud kuusekultuure. Jaanipäeva paiku, mil kõrgeks kasvab rohi (nagu laulusalmis), tuleb neis tingimustes väikestel kuusetaimedel ellujäämise nimel tublisti võidelda. Inimene saab seda mitmel viisil kergendada.
IMG_2322 (2) (1)
Oma kogemustest ajavahemikus 2002-2012, mil istutasime endistele põllumaadele igal kevadel algul neli tuhat, seejärel paar tuhat kuusetaime, tean rääkida, et eks hool taimede ellujäämise pärast kestab veel mitu suve pärast istutamist, eriti lopsaka rohukasvuga kohtades. Minu ainsaks abiliseks oli Husqvarna-323 ketaslõikur, mis oli (ja on jätkuvalt) mulle jõukohane ja võttis nii pikka rohtu kui peenemat võsa. Muid vahendeid peale niitmise ma pole kasutanud. Loomulikult ei saa väiksemat sorti metsaomaniku mahtusid võrrelda suurte firmade omadega. Ikkagi tundus ka oma metsatöid naisterahva jaoks paljuvõitu olevat. Täna võib tulemusi juba nautida – noorendikud on kõrged ja ilusad.
IMG_2324 (2)
Ida-Virumaal oli rohutõrjeks kasutatud mürki (nimi läks meelest), mis pidavat põllumaade puhul lubatud olema, metsamaa puhul mitte. Mina ei tea mürkidest midagi ega pole ka kasutanud. Pildilt paistab, et kuuseistiku ümber on rohukasv mürgitamisega õnnestunud peatada.

Pritsimine olevat omaette protseduur, mille käigus kuuseistik kaetakse üleni kas toru või koonusekujulise kattega, seejärel piserdatakse rohule mürki ja oodatakse, kuni pritsmed hajuvad. Kuusetaimele ei tohi mürki sattuda. Siis tõstetakse kate ära ning minnakse järgmise puukese ümber sama protseduuri kordama.

Mõne aasta pärast, kui noored puud juba rohust kõrgemaks on saanud, tulevad nad konkureeriva taimestikuga ise toime. Hiljem sokutavad end naabriteks veel mõned teised põõsad ja lehtpuud ning siis on metsaomaniku asi teha noorendiku hoolduse käigus valik, kes jääb, kes mitte. Nii lihtne see metsakasvatamine ongi – vaid sutsuke tööd ja paar-kolm inimpõlve näevad.

Päev Ida-Virumaa metsades

Monday, June 26th, 2017

Eelmisel nädalal, suvisel pööripäeval, oli mul võimalus sõita tutvuma Eestis suurimat erametsaomandit haldava metsafirma tegevusega Ida-Virumaal. Täpsemalt asub koht, kus metsakasvatustöid vaatamas käisime, Tudulinna vallas Peressaares ja selle ümbruses.
IMG_2319 (2)
Tagantjärele on mu tunded üsna segased, sest nähtu oli iseenesest positiivne, metsakasvatuse ja varumisega tegelevad haritud ja usinad eesti metsamehed, kes rakendavad oma palgatöös parimaid teadmisi ja metsakasvatuse kogemusi. Maaomanikeks aga pole Eesti kodanikud, vaid välismaised pensionifondid, kel on maavaldused Soomes, ka Rumeenias ja nüüdsest üle Eesti.

Miks kõik Eestimaa metsad ei kuulu siinsetele omanikele ja miks osa neist müüakse välismaalastele, on tõenäoliselt tingitud meie vaesusest.

Öeldakse küll, et maad ei saa keegi siit kaasa võtta ja ära viia, see jääb ju Eestisse. Aga miks oleme taas, nagu ajaloos korduvalt juhtunud on, ikka vaid palgatöölised, selle asemel et omanikud olla. Miks eestlane ei oska või ei taha peremees olla, selle asemel müüme sentide eest maha maa, mis meile endile peaks kuuluma. Aga üleüldist rikkust ikka ei tule. Eks samamoodi on ka muude elualadega, olgu kasvõi Telia kontsern või terve loetelu teisi valdkondi.IMG_2329 (2)

Mis aga Ida-Viru metsadesse puutub, siis seal nähtust võib mitu lugu kirjutada. Kõigepealt vähene inimasustus, mahajäetud põllu- ja rohumaad Pätsu-aegsete asundustalude tühjade ja lagunenud hoonete ümber, sirged metsateed ja palju metsamaad, nii lagedaks raiutuid kui veel kasvavat või äsja istutatud lanke.

Eesti asjalike metsameeste kogemused annavad loodetavasti ka Ida-Virumaal peagi tulemusi, ehkki sealsed kuusekultuurid on veel lapseeas, vanimad alles 3-aastased. Rakendatakse erinevaid maapinna ettevalmistuse võtteid, et potitaimed rohu konkurentsis ellu jääksid. Ühel pildil on viljakal, kuid vesisel langil kasutatud vesivagudele istutamise meetodit, all vasemal nurgas paistmas ka üks sellekevadine kuuseistik. Kõikjal lopsakas rohi, mille tõrjumiseks metsamaal ei luba seadus kasutada kemikaale, samas rohumaade metsastamisel võib. Sellest kirjutan homme.

Minu jaoks oli see kasulik ja silmaringi avardav metsapäev. Aitäh kutsujatele!

Värvilist suveaega!

Thursday, June 22nd, 2017

Suvine pööripäev saabus lopsaka looduse ja värviliste õitega. Põhjamaa valged ööd jäävad veel mõneks ajaks kestma. Nautige seda imelist jaaniaega ja Eestimaa kaunist loodust, hoidke oma armsaid inimesi!

IMG_2339 (2)

IMG_2302 (2) lood.

Metsa taga algab raba

Tuesday, June 20th, 2017

Pääsesin üle pika aja rabajärve äärde, kus varasematel aastatel väga tihti sai käidud. Aimasin ette, et võtan sealt kaasa kosutava looduselamuse.
IMG_2277 (2)
Eelmine suvi jäi erinevatel põhjustel selliste käikude poolest kesiseks. Lubasin endale, et järgmine kord tulen mõnel varahommikul päikesetõusu ajal. Kui veel udu samal ajal oleks, siis lülitaks end muust maailmast korraks välja ega oskaks elult rohkemat soovidagi. Tänapäeval on hädasti meil kõigil selliseid hetki vaja.

Rabas ja rabajärvel on praegu õiteaeg. Sel aastal käibki kõik väga korraga. Kraavi ääres nägin hakatuseks jaanililli, noh neid pääsusilmi, mu armsaid lapsepõlveõisi. Rabametsa alune valendab sookailu õitest ja laukaservad tuppvillpeade puhmastest. Õitsevad rabamurakas ja jõhvikas, küüvits ja pohl.

Aga eriline vaatepilt avaneb rabajärvel õide puhkenud vesiroosidega. Neid on sel aastal rohkem kui kunagi varem seal näinud olen.IMG_2291 (2)

Käisin seekord päise päeva ajal ning paar autotäit inimesi tuli pärast mind veel. Kõik ikka looduse ja rabavaadete pärast, mis muud. Jalutati mööda laudteid, istuti rabajärve kaldal uutel pinkidel. Ei olnud välismaa turistid, puha omamaalased, mehed ja naised nii lähedalt kui kaugemalt. Olime ühel meelel, et teist nii ilusat paika kui meie kodune Eesti, maailmas rohkem pole.

Inimesed tahavad end argielust välja lülitada ning selleks sobib mõni loodusretk kõige paremini. See osa metsaraie tulust, mida RMK kulutab matkaradade ja puhkeplatside ehitamiseks ja korrashoiuks, ei ole raisatud raha. Nii nagu riigimetsa omanikeks oleme kodanikena meie kõik, nii on RMK rajatised mõeldud kõigile puhkamiseks, oma rahvale täitsa tasuta. Peagi saab valmis ka uus vaatetorn, mis eelmise kokkukukkumise järel taas püsti pandi. Töömehed askeldavad praegu hoolega.

Suveöö hääled

Monday, June 19th, 2017

IMG_2253 (3)Hiirt… hiiiirt!“ Nii hakkab igal õhtul pärast päikeseloojangut maja taga metsatukas väike kõrvukrätsupoeg piiksudes manguma. Hele piiks iga 3-4 sekundi järel kostab suveöö vaikuses kaugele, andes teada, kus poeg asub ja toitu ootab. Peamiseks toiduks ongi kakkudel hiired, nii arvabki inimkõrv piiksumises kuulvat tuttava sõna ära.

Olen terve nädala püüdnud rätsupoega valgel ajal otsides puuvõradest üles leida, siiani tulemusteta. Händkakupoegadega vedas metsas paremini. Ühel õhtul nägin saareoksal heleda taeva taustal siiski kõrvukrätsu vanalinnu ära. Tegin temast vastu taevast ka pilte, kuid õiget kvaliteeti pimedates oludes ühelgi neist pole. Julgen siiski ühe variandi siia riputada, sest kiusatus oma esmakohtumisest kõrvukrätsuga kuulutada on suur. Varem olen vaid nende häälitsusi kuulnud.

Poega aga pole ma tänaseni näinud ning olen leppinud vaid öise kuulamisega, mis algab pärast kella 23 ning kestab kella 1-ni või hetkeni, kui mangujale hiireke toiduks toodi. Ühel südaööl kuulsin ära ka vanalinnu ja poja omavahelise suhtlemise. Vana vastas poja piiksumisele helitu kurguhaugatusega „häuhh“ mitu korda ja lõpuks kuulsin seda häält juba suunast, kus enne poeg piiksus. Mõni hetk hiljem nägin öötaeva taustal puulatvade kohal pikkade tiibadega lindu põldude poole eemaldumas.

Kõrvukrätsud on kakud, kellel on peas sulgedest „kõrvad“, millest ka eestikeelne nimi tulnud. Nagu kakud ikka, ei ole rätsud suuremad meistrid ise pesa punuma, vaid hõivavad munemiseks ja poegade väljahaudumiseks mõne varem valmis ehitatud risupesa, näiteks eelmise aasta varesepesa. Varesed teevad igal kevadel jälle uue, jättes eelmise, vahel üsna kehvakese, uuele leidjale.

Enda suvistest tegemistest veel niipalju, et nädalavahetusel saime laste abiga talvepuud kuuri. Tõime kolm traktorikärutäit, kokku 24 ruumi. Terve päev oli laadimist ja ladumist ning selg ei tahtnud õhtul enam painduda. Riidad kuivavad mul sünnikodu õuel, kus tuulisem ja ruumi laialt. Koju kuuri toome need võimaluse korral enne jaani, kui mõnda aega on kuiva ilma pidanud. Enne jaani ongi välisõhk kuivem ja ligi poolteist aastat väljas riitades seisnud halud kuuri ladustamiseks kõlbulikud. Üks talvemure selleks korraks murtud.

Tibude aeg on käes

Friday, June 16th, 2017

Aprillis, pärast rändelt saabumist ja sellele järgnenud mängulende on minu metsa väike-konnakotkaste liiklus taas aktiivsemaks muutunud ning viimastel päevadel olen üht vanalindu vähemalt korra päevas näinud. See viitab, et pesas on järelkasv koorunud. Konnakotkale iseloomulikust liuglennust siin üks pilt ka, tasub tiibade hoidu tähele panna. Konnakotkal tiivaotsad suunatud alla, hiireviul näiteks aga üles.
IMG_2272 (2)
Konnakotkastel kestab haudeperiood ligi 40 päeva, seega aprilli lõpus või mai hakul munetud munadest on nüüdseks tibu(d) koorunud. Konnakotkas muneb mõnepäevaste vahedega 2 muna ja kuna emaslind hakkab pärast esimest muna kohe hauduma, siis kooruvad pojad eri päevadel. Väga harva juhtub, et pesas mõlemad pojad suureks saavad, enamasti tallatakse hilisem kooruja esmassündinu poolt jalge alla, nii et pisike ei saa vanalinnu toodud toitu kätte ja jääb nõrgaks. Lisaks jagab vanem poeg väiksemale nokahoope ja pisike hukkub. Vennatapp ehk kainism on kotkaste seas levinud. See on karm olelusvõitlus, mille tulemusel jääb ellu tugevam, kes saab kogu toidu endale ja kasvab suureks. Väike-konnakotkas ja ka kaljukotkas on meil vist ainukesed kotkad, kel kahe vanalinnu peale kokku on pesas vaid üks järeltulija, ja sedagi mitte igal aastal.

Olen kuulnud metsamajandajaid küsivat, et miks kotkapesade ümber nii rangelt kaitstavad piirid on seatud, kuhu ei tohi pesitsusajal jalgagi tõsta, metsatöödest rääkimata. Ja sama küsimuse jätkuks veel see, et miks pole keelatud põllutööd, kui näiteks väike-konnakotka pesa ümber 100-meetrise raadiusega ringikujuline sihtkaitsevöönd ulatub ka põllule. Vastus on, et põllud, eriti suvel korduvalt niidetavad heinapõllud, on kotkaste toitumisalad. Väike-konnakotka peamiseks toiduks on hiired, ka mutid ja konnad, keda jahitaksegi rohumaadel. Põllud ja heinamaad on toidulaud paljudele. Niidukid või suve lõpul ka viljakoristuskombainid on need, mis lihatoidu liikvele ajavad. Küsige mistahes masinamehelt, kes niiduki või kombaini roolis, kui sageli nad töötamise ajal oma kabiinist peale valge-toonekurgede ka kotkaid ja hiireviusid põldudel näevad. Pidevalt. Kui aga inimene jalgsi seal liigub, on kotkad ja viud kohe kadunud. Inimest nad kardavad, inimene põllul on ohtlik, masin mitte.

Samamoodi kui inimese nägemine häirib kotkaid igasugune metsas ragistamine, olgu selleks raie või metsa väljavedu. Mets on kotka kodu, kus peab olema turvaline ja rahulik. Ka meil, inimestel, tekiks hirm, kui keegi meie ukse ette sõidab, õue segi pöörab ja aia maha sõidab. Või kes meist kannataks, kui võõras ukse taga lärmab ja koputamas käib. Sama tunnevad ka kotkad oma pesapuul.

Seda kõike peaksid metsaga tegelevad inimesed mõistma ning arvestama, et suvine pesitsusaeg algab aprilli keskpaigas ning kotkapojad saavad lennuvõimeliseks alles augusti keskel. Alles seejärel hakkavad nad pesa lähiümbrusesse lende tegema, kuni septembri teises pooles asutakse Aafrika poole rändele ning pesa jääb kuni järgmise kevadeni tühjaks.

Meie, metsaomanike asi on säilitada kotkaste elupaik võimalikult muutumatuna. Ma ei näe põhjust, miks me ei peaks seda suutma teha, hoida tükikest oma metsa puutumatuna. Pealegi uutes oludes, kus selle eest ka veidi hüvitist makstakse.

Riigimetsas puid üle lugemas

Wednesday, June 14th, 2017

Läinud nädala lõpus olid mitmel pool RMK korraldatud „puudelugemise päevad“. Üks sellistest toimus ka siinkandis, minu kunagistes seenemännikutes.
IMG_2202 (2)
Päeva sisuks oli tutvumine metsakorraldaja tööga: puude lugemine, mõõtmine, metsa hindamine jne. – ehk kõik see, mille kaudu saadakse andmed metsaregistrisse ning millest omakorda „masin“ (arvutiprogramm) teeb raieotsused. Taksaatori asi on välitöödel metsa õigesti kirjeldada ja andmed ette antud tabelitesse sisestada. Vastutus on suur, amet nõuab vilumust ning töökogemusi. Ilma metsandusliku (+loodus) hariduse ja põhjaliku ettevalmistuseta võib ju põgusal tutvumisel ametist ettekujutuse saada, kuid käsitseda kõiki kaasaegseid metsataksaatori töövahendeid – see vajab oskusi. Sportlikele noortele meestele õppimiseks sobiv amet.IMG_2205 (2)

Mulle tundub, et metsakorraldaja töö riigimetsas erineb mitme asja poolest metsakorraldajate omast, kes teenindavad erametsaomanikke. Riigimetsades on välja kujunenud kvartalid ja selged eraldised ning majandamine toimub eraldiste põhiselt. Erametsades on samuti eraldised, kuid neis on palju esimese põlvkonna metsi, mis on kasvanud endistele põllu- või karjamaadele. Puistu koosseis on enamasti varieeruv. Näiteks pärast hall-lepiku raiet võib samas kohas peagi olla hoopis kuusik või kaasik. Järgmise majandamiskava koostamise käigus võib tekkida vajadus eraldiste piire muuta. Ka ei pruugi eraomanik ise pidada raiet tehes täpselt kinni eraldise piiridest – vahel raiub vaid poole, vahel kaks kõrvutiasetsevat järjest. Majandamiskava koostatakse erametsaomanikule kümneks aastaks ja selle ajaga võib pilt metsas tundmatuseni muutuda. Muutumatuna aga seisavad 10 aasta vanused erametsa andmed metsaregistris, mis sest et kui 500 tihu kasvavast metsast raiuti maha, on registris kõik alles. Aerofotol aga tühi auk. Riigimetsa andmeid muudetakse aga jooksvalt – kui lageraie tehtud, ongi eraldise tagavara null.

Metsakorraldaja on erametsaomanikule omamoodi nõuandjaks, eriti siis, kui omanik laseb ka majandamiskava koostada. Kava sisaldab erinevaid soovitusi ja mõni metsakorraldaja juhib tähelepanu ka looduskaitse all olevate liikide esinemisele või pärandkultuuriobjektidele. Erametsade korraldajast sõltuvad paljude metsaomanike majandamisotsused, sest suuremal jaol rohkem kui sajast tuhandest omanikust pole metsanduslikku haridust.

Liivakarjääri metsastamine

Tuesday, June 13th, 2017

Käisin vaatamas, kuidas kolm aastat tagasi istutatud männiseemikud on endises liivakarjääris kasvama läinud. Koht on riigimaal, liiva kaevandati teedeehituseks ning karjääri sulgemise järel see metsastati. Aastakümneid tagasi olid need männikud minu pere seenemetsad, seega läbi ja lõhki käidud kohad.
IMG_3319 (2)
Mulle pakkus huvi, kas ja kuidas tillukesed männiseemikud liivas, kus toitained praktiliselt puuduvad, suudavad ellu jääda ja edasi kasvada. Pildid on tehtud üks 2014.a. maikuus, teine 2017.a. juuni algul.
IMG_2208 (2)
Karjääri põhjas, kus on niiskust ning metsavarise lagunemisel tekkivaid toitaineid rohkem, on männitaimed kenasti kasvama läinud. Ka rohttaimed on seal endale koha leidnud. Paljas liivane nõlv, kus üleval ribake männimetsa alles jäi, sai oma kuju pärast kaevandamise lõpetamist ja järsu seina tasandamist. Istutaja on sinna männiseemikuid hoolega tippinud, kuid sõmera liiva sees pole suurem osa taimi suutnud kasvama minna. Mäletan, et aasta pärast istutamist paistis neid seal tunduvalt rohkem olema kui praegu.

Eks igasuguste „mägede“ puhul on muidugi kiusatus sealt talvel kelgu või suuskadega alla lasta või muidu hullamas käia. Tillukesed puutaimed aga vajavad hellalt kohtlemist.

Mäletan, et kui liivasein polnud veel lamedaks silutud, vaid see oli järsk, siis oli seal liiva sees hulk augukesi, kus pesitsesid kaldapääsukesed. Kõrval asuva karjääri põhjas oli vesi ja selle ümber leidus suvel palju linnutoitu – putukaid.

Kakupojad kasvavad

Monday, June 12th, 2017

IMG_2237 (2)

Sellest saab kaks nädalalt, kui üht händkaku poega metsas nägin. Päev hiljem oli neid samas kohas kaks. Vahepeal ma kakke otsimas ei käinud, niitsin radasid ja sünnikodu õuel puuriitade ümbrust. Veel käisin riigimetsas „puid lugemas“ – oli selline metsataksaatori tööde tutvumisüritus, RMK korraldas. Võib-olla teen sellest lähipäevil sõnakese juttu ka.

Pühapäeval mõtlesin, et vaatan käidud rajad üle, ehk trehvan veel kakupoegadega kokku. Jälle vedas. Mõlemad pojad olid metsatukas olemas, paarkümmend meetrit varasemast eemal, suurte haabade otsas.

Karvastest titesulis pojukestest on kasvamas tublid noorlinnud. Kehale ilmuvad pärissuled ning vöödilised tiivasuled kasvavad pikemaks. Seda kõike võib pilti vaadates märgata. Lisandunud on enesekindlust. Puude all seisev inimene ei paku enam erilist huvi, metsas on muudki põnevat.

Aiman, et peagi ma noori händkakukesi oma metsast enam üles ei leia, sest kui tiivad kannavad, lennatakse järjest kaugemale ning iseseisev elutee viib pesapojad lahku. Kümmekond aastat tagasi, enne 2010.a. sügava lumega talve, mis hulga kakkusid näljasurma saatis, elasid händkakud sealkandis kogu aeg. Nüüd on uued kakud sama kandi taas asustanud.

See metsatukk, kus paar viimast aastat olen händkakkusid kohanud, on eakas, ülekaalus suured haavad, paljudel seenedki küljes, sutsuke kuuski ja mõned kased. Majanduslikus mõttes võiks liigitada „raisku lastud“ metsaks. Kunagi küsisin metsaspetsialistilt, et mida tema teeks, kui see oleks tema mets. Vastas, et eks iga omanik teeb valiku vastavalt vajadustele. Alati võib ju puud kasvama jätta ja lasta neil loomuliku lõpuni seista, langenute asemele kasvavad uued.

Mina raiet teha ei tahtnud, küll aga koristasime metsaaluse vanadest murdunud sarapuudest natuke lagedamaks. Kui üks õõnsusega haavatüügas, kus kakud varem pesitsesid, pikali kukkus, sai kakkudele pesakast kuuse otsa viidud. Pealt lahtine. Nüüd tundub, et linnud võtsid selle omaks.

Kui mõtlen metsatukale, kus kakupere elab, leian, et tegin õigesti, et ei raiunud. Raha nagunii poleks olnud, aga kakud on ja nende üle on hea meel.