Arhiiv July, 2017

Kirev seenemaailm

Monday, July 31st, 2017

IMG_2515 (3)Loodus ei väsi üllatamast. Kui punaseid seeni oleksin varakevadel näinud, poleks nad vist mu tähelepanu pälvinud. Siis ilmub verev karikseen, meie tavaline kevadekuulutaja, kohe pärast lume sulamist. Kasvavad nad seal, kus maapinnas on kõdunevaid leparonte. Aga pildil olevad punased seened ei ole sellised, nad kasvavad metsavahelisel pinnaseteel, kus ühel pool on kuivenduskraav, seened on väiksemad ja suures kogumis koos.

Suurust saab ehk võrrelda pildil olevate mahakukkunud lehtedega – seega on nad ikka üsna tillukesed ning kübarad karikseentega võrreldes lamedad. Kasvavad nad metsasihi varjulises osas, kust hiljuti väike traktor käruga üle sõitis. Ja põdramamma vasikaga oli oma jäljed jätnud. Pinnas on savikas ja niiske, kuid mitte porine. Juulikuu lõpp käes ja ega liiga palju vihma pole ka viimasel ajal siin sadanud.

Lappasin kodus olevaid seeneraamatuid ja otsisin netist, kuid midagi taolist nagu pildil, mulle silma ei jäänud. Seega järjekordselt midagi uut. Vaatamata sellele, et keskmisest rohkem metsas liigun ja elukogemusigi üksjagu kogunenud, avastan looduses järjest asju, mida pole enne näinud ja millele nime ei oska anda. Ehk keegi tunneb ära, mis seenega on tegu?

Koos rebasega suurel väljal

Friday, July 28th, 2017

IMG_2500 (2)Seisin suure, hiljuti niidetud heinapõllu servas ja jälgisin läbi binokli heinarulle, lootes näha neist mõnel istumas loorkulli, hiireviud või koguni kotkast. Lõunakaare poolt lähenes vihmapilv. Ründavaid parme seekord polnud, tuuline ilm neile vist ei sobi.

Suur väli metsade vahel tundus mahajäetud ja tühjana, kuni ühe heinarulli juurest hakkas paistma punakaspruun kogu, mis iga minutiga liikus mulle lähemale. Binokkel seletas, et rebane.

Mõtlesin siis, et näis kui lähedale rebane tuleb, sest tuul keerutas ning ühel hetkel saab loom inimese haisu kindlasti ninna. Aga rebasel oli hiirejaht käsil. Kaamera oli kogu aeg valmis, tuli ainult liikumatult istuda, et siis sobival hetkel päästikule vajutada. Ei juhtu ju iga päev, et metsloom muudkui tuleb ja tuleb lähemale, mitte ei põgene eemale.

Nägin ära kaks graatsilist jahihüpet, seejärel paar närimisliigutust ja kadunud see hiiresuutäis oligi. Seejärel taas otsejoones minu poole. Vahemaa vähenes umbes 70 meetri peale ja ühel hetkel, kui rebane asus minust mööduma, ta tõenäoliselt haistis inimest. See tegi looma ettevaatlikuks. Läbi kaamerasilma nägin, kuidas rebase pilk korraks mu ära tabas. Loom seisatus viivuks ja hakkas seejärel tasapisi eemalduma, kuni üle kraavi metsa jõudis. Paarkümmend minutit kestnud vaatemäng sai läbi.

Põllul polnud peale minu enam ühtki hingelist ning vihmapiisad hakkasid autoakent pesema.

Kuused käbidest lookas

Tuesday, July 25th, 2017

IMG_2484 (2)Mõnes kohas on kuuskedel sel aastal palju käbisid. Tuleb hea talv nii oravatele kui käbilindudele. Ja paigus, kus seemned leiavad soodsa koha idanemiseks, tekib rikkalik kuuse järelkasv. Paraku on nii, et suurem osa seemnetest, mis lindude-oravate poolt söömata jäävad, pudenevad maha suurte puude alla ega jõua lagedatele lankidele, kus uusi kuusepuid vaja oleks. Sinna peab inimene neid ise istutama.

Ega mul viimastel päevadel pole eriti mahti kuuselatvu uurida olnud, olen vahtinud rohkem maha ja rohulõikuriga põristanud. Liikumisradade niitmisega jõudsin umbes poole peale, aga niitmist on palju, oleks vaid jõudu.

Kesksuvised hommikupoolikud on metsas erakordselt vaiksed, linnuhääli pole enam. Koduaias on linde üksjagu alles, noor põlvkond õpib toitu otsima. Metsas algab sumin siis, kui päike kõrgemale tõuseb. Niitjat kiusavad parmud, kärbsed ja pimedad „hallivatimehed“, need kõige valusamad hammustajad. Sääski on suhteliselt vähe, ainult varjulistes ja niiske rohuga kohtades mõni piriseb, kui väikese puhkepausi endale luban.

Niidetud liikumisradasid vajan niisama ringi käimiseks – ja see mulle meeldib. Pikk rohi peidab endas kindlasti puuke, kellega kokkupuutumist ma püüan vältida. Ühe raja tegin ka oma seenemetsani, kus õigel ajal mõnikord lademes kivipuravikke kasvab. Praegu veel ei olnud, ainult paar haavariisikat paistis.

Jõudsin järjega ka nende põllusiiludeni, kuhu kevadel lapselastega natuke kuusetaimi istutasime. Kuna enne istutamist kasvas seal hall-lepik, siis ootab ees üsna vaevarikas hooldustöö – uued lepahakatised on kohati põlvekõrgused, lisaks veel toomingat ja rohttaimi. Augustikuu jooksul pean kindlasti kuusetaimede ümbruse neist vabaks saama. Rehkendasin, et minu jõudluse juures kulub selleks tööks neli-viis päeva. Selg ei kannata enam pikalt niitmist.

Uuendatud metsatee ja truubid

Monday, July 24th, 2017

Minu tee viib sageli riigimetsast läbi, kui sõidan sünnikodu maadelt oma jõeäärsesse metsa. Kui 19. sajandi 70-kümnendal siin maid päriseks osteti, kuulusid mõlemad maad-metsad algul vaarisale, seejärel vanaisale ja lõpuks minu isale. Jõeäärsel lahustükil elas vanaisa õde oma perega. Suurem talukoht, kus minagi sündisin, kirjutati 1930-ndail pere noorima poja, minu isa nimele.

IMG_2479 (2)

Neid maatükke ja pereliikmeid ühendas talude ajal hobusega liigeldav tee läbi riigimetsa. Nõukaaegne maaparandus tegi metsa uued kraavid ja sihid, ehitas truubid ja õgvendas endise hobutee sirgeks. Jõeäärne talukoht ja vana hobutee lõigati suure, maaparandussüsteemidest vett jõeni viiva kraaviga riigimetsast ära ning kahel metsaojal olnud kivitruubid tõsteti välja. Maade tagastamise järel ostsin torud ja lasin ojadele truubid tagasi panna. Nii on pool hobuteest endisel kujul veel alles. Vahepeal, kui raieid riigimetsas ei tehtud, olid metsasihid ka sõiduautoga liigeldavad, praegu vaid osaliselt. Traktoriga siiski saab kolmest sihist ühe kaudu jõeäärsele maale ligi, kui midagi tuua või viia on vaja. Jalgsi aga saab liikuda peaaegu igal aastaajal, ainult paaril lumerohkel talvel oli keeruline. Nii olen paratamatult kursis kõigega, mis riigimetsas toimub, olgu raied, metsahooldustööd, kraavide puhastamine või tee remont. Riigimets on justkui osa külast, kus käidi ikka seenel või marjul. Viimastel aegadel aina vähem, sest vanad enam ei jõua või neid enam polegi ja nooremad ei tea kohti või ei julge metsa minna.

Läinud sügisel hakati riigimetsa peasihti rekonstrueerima. Raiuti metsa ja teekraavi vahelist ala laiemaks (et metsaveotraktor ei sõidaks koorma mahalaadimiseks teele välja), puhastati ja süvendati teekraavid, kaevati voolunõvasid ja settetiik. Sel kevadel hakati uusi truupe ehitama ning teele toodi tubli kiht uut kruusa peale. Tee läks kõrgemaks, kuid on nüüd natuke kitsam kui enne oli, kaks sõiduautot pääsevad teineteisest küll mööda, kuid metsaveorekkad ilmselt mitte. Samas on siin-seal sihiotstes ruumi, kuhu vajadusel metsatööliste sõidukeid parkida. Uued truubid on plasttorudest, truubiotste muldkehale kangas tikutatud ja kaldad kividega kindlustatud. Päris kena näeb välja – minu kunagiste töökaaslaste, siinsete maaparandajate töö.

Juulikuu värvid

Friday, July 21st, 2017

IMG_2478 (2)Sõitsin üle värskelt niidetud heinapõllu suure kogujakraavi truubini ja jäin seisma, sest kallastel õitsva suvise looduse lopsakus ei saanud lihtsalt jääda märkamata.

Kahe päeva eest niideti põldusid teistkordselt, esimene niide oli kuu aega tagasi. Kolmas tuleb kindlasti veel kusagil augusti teises pooles. Tolleks ajaks on kraavis järel vaid hundinuiad ning ülejäänud taimed on kas ära õitsenud või kraavinõlvad niidukiga pügatud. Niitmise nõue kirjutatakse maaparandussüsteemide rekonstrueerimiskavasse sisse, et võsa uuesti kasvama ei hakkaks. Kui mitme aasta vältel pärast tööde lõppu kaldaid niitma peab, sellega pole kursis. Tegin pilti, sest mine tea, kauaks seda õiteilu.

Üle äsja niidetud heinapõldude paistavad minu kodumetsad, paremale jääb ema sünnikoht, kus hoonetest pole rohkem märke kui üks kivihunnik keset põldu. Isakodu, minu sünni- ja lapsepõlvekodu, jääb vähem kui kilomeetri kaugusele metsanurga varju, meie mets ja põllumaa aga ulatuvad pildil oleva õitsva kraavini.IMG_2483 (2)

Käisin ka jõetaguses metsas ja aasal, kus on hea mõtteid koguda. Seal on alati vaikne, ainult veevulin ja mõni linnuhääl. Praegu varjavad end rohus ja põõsaste all musträsta noored pesakonnad, kes tulija sammude peale valju vurinaga lendu tõusevad, et varsti sedasama teises kohas korrata.
Seisin jõe kaldal ja märkasin ilusat kiili – vesineitsikut. Väga sini-sinine tundus ta üleni olevat, ehkki liigikirjelduses mainitakse isase musti tiibu ja metalse läikega sinist keha. Olen neid kiile suviti jõe ääres näinud nii lendamas kui taimedel peatumas, sel aastal aga vähem. Eestis esineb kaht liiki vesineitsikuid – harilik vesineitsik ja vööt-vesineitsik.

Üks pilvik ja peotäis kukeseeni

Tuesday, July 18th, 2017

IMG_2469 (2)Selline oli mu seenesaak, kui pärast vihmasaju lõppu riigimetsa uitama läksin. Ega seeni saada polnud mu metsamineku peamiseks eesmärgiks, pigem tahtsin vanu tuttavaid kohti näha ja teada saada, kas seal on kõik vanaviisi.

Just muutumatuna neid kohti eest leida, seal jalutada, ammuseid aegu ja neid inimesi meenutada, kellega seal sageli sai käidud ning kellest viimase sellest põlvkonnast hiljuti igaviku teele saatsime. Mets ei ole aastakümnetega peaaegu üldse muutunud, ainult mina olen vanemaks saanud.

Väga vähe on metsades veel kohti, kuhu inimene või metsamasinad oma jälgi poleks jätnud. Nii ka kõikjal seal, kust läbi sõitsin, kuid õnneks kaugem nurk seisab vanaviisi puutumatuna. Praegu seeni eriti pole, välja arvatud mõned titeohtu kukeseened, üks tuhmuv pilvik ja paar männiriisikat. Ega ma eriti otsinud ka, leidsin ühe murdunud männirondi, istusin seal, hingasin metsaõhku ning mõtisklesin.

Ma saan suurepäraselt aru neist inimestest, kes elavad valulikult üle, kui metsaraie jõuab nende harjumuspärastesse seene-, marja- või lihtsalt hingamas käimise metsadesse. Ma ei räägi väikestest erametsadest, vaid riigimetsast, meie kõigi omast. On ebaõiglane hakata keskmisest tundlikuma meelega kultuuriinimesi mõnitama, kui nad kirjutavad, räägivad või laulavad oma hingevalust kaduvate metsade pärast. IMG_2467 (2)Ei ole sünnis nähvata, et eks ostku endale ka üks mets ja kallistagu seal puid seni, kuni need kõdunevad. On justkui enesestmõistetav, et vaid koolitatud metsamajandajad teavad, kuidas ja millal mingi metsa aeg täis saab, et see siis maha võtta, emotsioonideta ja kalkuleeritult. Sest nii on majanduslikult tulusam, muidu „läheb mets raisku“, riigile laekuv raha kahaneb, sellest ei piisa enam kultuuri toetamiseks, vanadele pensioni ja lastele toetuse maksmiseks, looduskaitseks ja riigivalitsemise jalulhoidmiseks. Aga kuidas mõjutab elukeskkonna muutus, mida metsaraie ju ongi, eesti inimeste, riigi kodanike, üldist heaolutunnet? Vaevalt, et teeb kõiki järjest õnnelikumaks.

Meelerahu pärast ma käingi aeg-ajalt vaatamas, kas mu armsad paigad on veel endises ilus alles. Seal riigimetsas. Seened on vaid ettekäändeks.

Suvises meeleolus

Monday, July 17th, 2017

IMG_2400 (2)Suvel ei taha kirjutamine edeneda, sest on üksjagu isiklikke või perekondlikke tegemisi, mida tervele ilmale jagada pole mõtet.

Üritasin ühel päeval natuke teeradasid niita, eelmisest korrast oli mitu nädalat möödas. Varasematel aastatel oli mul kombeks suured platsid suve jooksul neli-viis korda trimmeriga käsitsi ära niita, nii et need nägid välja nagu golfiväljakud. Nüüd ei ole enam sellist hakkamist ja järele mõeldes – pole ka mõtet.

Pidev üle pinna niitmine muudab taimestiku vaesemaks, piisab ühest korrast suve lõpul. Sellest sain aru nüüd, kui leidsin jõeaasal õitsemas lõhnava ööviiuli – kahelehise käokeele. Varem polnud ma teda seal kunagi näinud, sest õitsemise ajaks oli platsilt rohi juba nulliga maha tõmmatud. Noh, et ilus ja sile ja tasane oleks, et võsa ja kõrget rohtu ei tuleks ja et konnakotkastele hiired paremini silma jääksid – nii mõtlesin siis. Ja muudkui piitsutasin end ja uhasin, hing paelaga kaelas.

IMG_2454 (4)

Alates 2000-ndast aastast kestnud töö, vaheldumisi võsalõikuri ja trimmeriga, on mu seljale oma jälje jätnud, seepärast olen paaril viimasel aastal jätnud rohuniitmise suve lõppu ja metsakultuuride hooldamist teinud vähem. Istutatud kultuuridest on kõigist saanud noorendikud ning mahukamad hooldustööd olen usaldanud vilunud metsameestele.

Praegu vohab vanal taluõuel õitsev naat, mille vahelt niitsin nähtavaks äsja õitsema hakanud kellukate ringi. Endale ja lastelastele käimiseks on niidetud teerajad mitmesse kanti, nii saab ilma pikas rohus puugihirmu tundmata päris tubli jalutuskäigu piki kaldaääri ja metsateid teha. Selline mittemidagitegemine mulle meeldib – lihtsalt käid metsas, kuulatad, mõtiskled ja lased ajal endast mööda kihutada. Nende hetkede nimel tuleb mõnikord siiski pingutada.

Konnakotkad vahetavad pesi

Wednesday, July 12th, 2017

Meie kandis on tänavu kehv konnakotka-aasta, vaid vähestes pesades on poeg kasvamas, paljud pesad on küll asustatud, kuid järelkasv puudub. Asustatud pesa tähendab, et vanalinnud on kevadel rändelt saabumise järel pesa roheliste okstega kaunistanud, mis teiste lindude jaoks on märgiks, et pesa on hõivatud, omanik on kohapeal olemas. Samas võib ebasoodsate olude või muude inimestele teadmata põhjuste kokkulangemisel pesitsemine (munemine, haudumine, poja üleskasvatamine) ka ebaõnnestuda.
IMG_2426 (2)
Ebasoodsateks asjadeks võivad olla toidupuudus (kesine hiireaasta), toitumisalade seisund (niidetavate alade ja viljapõldude vaheldumine), halb ilmastik, häirimine, kevadised metsaraie- või maaparandustööd pesade läheduses, röövlus (munade ärasöömine pisikiskjate või teiste lindude poolt) ja veel muud tegureid, mistõttu võib pesitsusaasta vahele jääda. Konnakotkastel lennuvõimestub üldreeglina vaid üks poeg, väga harva kaks.

Väike-konnakotkad ehitavad aeg-ajalt oma territooriumile uue pesa ja põhjuseid vana pesa mahajätmiseks võib olla erinevaid. Näiteks parasiidid pesas, pesapuu halb seisund, varisemisoht, pesa varasem hõivamine teiste röövlindude (händkakk, kanakull) poolt, metsamaastiku muutused, häiringud jne. Konnakotkaste omavaheliseks miinimumterritooriumiks on maa-ala raadiusega keskmiselt 2 km. Minu metsas näiteks aga pesitsevad rändelt tulevad konnakotkad ja püsielanikest rongad teineteisest napilt 100 m kaugusel asuvates pesades juba hulk aastaid ilma suuremate tülideta. Selleks ajaks, kui konnakotkad mai alguses kuusevõras asuvasse pesasse munema asuvad, on ronkadel kõrge männi ladvas pojad juba lennuvõimestumas ja pesalt lahkumas. Mõlemad liigid lepivad teise kohaloluga ja kui mõni kogenematu rongapoeg eksibki lennul kotkapesale liiga lähedale, aetakse ta sealt kohe eemale.

Äsja toimunud pesade kontrollimise käigus selgus, et minu metsas hulk aastaid kasutusel olnud väike-konnakotkapesa on asustamata, natuke rohtugi peale kasvanud. Aga kotkaid olen lendamas näinud alates aprilli algusest, alles eilegi laskus vanalind samasse metsa. Järelikult peab kusagil uus pesa olema.

See saigi üles leitud, asub eelmisest ligi 150 m kaugusel vääriselupaiga metsas, mida pole aastakümneid majandatud. Uueks pesapuuks on pildil tagaplaanil vasakul asuv jämedam kuusk, kus ka kotkapoeg on üles kasvamas.

Kuusetunnel

Monday, July 10th, 2017

Käisin nädalavahetusel lastelastega Navesti kaldal asuvas talukohas sugulastel külas. Nooruses olin seal koos elukaaslasega pidev käija, olgu see talvel, kevadise tedremängu ajal Riisa rabas või jõest kala püüdmas. Nüüd on hea, kui korra-paar aasta jooksul külla juhtun.
IMG_2413 (2)
Pärast peremehe surma talupidamine lõpetati, samas tulid pere noored hiljuti linnast tagasi maale elama ning hooned on remonditud ja värske välimuse saanud. Kurgipõllu ja kilemajade asemel on hooldatud jõeäärsed maastikud ning uhked põlispuud.

Kusagil vene aja lõpukümnendil istutatud kuusehekk, mis kaitses kevadeti kilemajasid ja kurgipeenraid külma eest, on suureks kasvanud. Pererahvas kutsus vaatama, kuidas tihedast hekist on saanud kuusetunnel. Inimenegi mahub seal vabalt edasi-tagasi liikuma, mitte ainult kährikud ja muud elukad. Ja kui palju linde seal pesitseb.

Kui hekk oli noor, siis seda pügati, seepärast on kuuskedel lõikekohtades tüvede hargnemine hästi näha. Hekki istutades on pandud kuusetaimed kahte ritta. Nii nad siis ruumipuudusel väljapoole kooldusidki ja kui sisemised oksad ära kuivasid ja maha varisesid, moodustus rea keskele lage tunnel. Unustasin küsida, kas keegi okste laasumisele tunnelis natuke kaasa ka aitas. Olen ise samuti paar kuusehekki istutanud, siksak viisil, puud vaheldumisi. Minu vanadesse hekkidesse, kus puudub kahel real selge vahekoht, pole tunnelit tekkinud.

Droonid metsade kohal

Wednesday, July 5th, 2017

Elektrooniline metsaregister, satelliitpildid ja e-metsateatis, drooniga filmitud metsavideod ja -fotod – metsandusse on jõudnud uus aeg ja tehnika, mille eest ei jää varju ükski puu, ojake või metsaelanik. Esialgu tekitab see elevust, sest kes ei tahaks oma metsa ülalt linnulennult näha, mina nende hulgas.IMG_2337 (2)

Kui Ida-Viru metsades käisime, oli ka sealsetel metsameestel droon (pildil), mida demonstreeriti ja hiljem lennuvideo osalistele postkasti saadeti. Suure metsafirma suurte pindalade puhul on droon abiks metsatöödest ülevaate saamisel. Jalgsi kõigi lankide läbikäimine võtaks väga palju aega ja mõni koht võib siis ka nägemata jääda. Droonivideo annab täpse ülevaate metsas tehtust või parajasti töös olevast.
IMG_2241 (2)
Mu üks noor sõber, loodusemees, lennutas drooni (teine pilt) ka minu jõeäärse metsa kohal. Lennumasin teeb üksjagu surinat, umbes nagu vihane herilaseparv, ja see ajab metsaelanikud ärevaks. Nägin, kui kohale lendasid rongad ja üks valge-toonekurg. Tõenäoliselt oli ärritunud elukaid rohkemgi, sest väiksemad linnud, kes enne drooni käivitamist metsas sädistasid, jäid paugupealt vait. Sügise poole, kui rohelise kõrvale ka muid värve lisandub ja linnud ei pesitse, tahaksin oma metsast suurema valiku droonipilte saada.

Tean, et Erametsakeskuse kontrollüksus kasutab samuti oma käikudel toetusaluste tööde kontrollimiseks drooni. Näiteks hooldus- ja valgustusraiete kontrollimist hõlbustab ja kiirendab see tublisti. Veel pole kuulnud, ega ometi metsakorraldajad droone kasuta, kasvõi eraldiste kaardistamiseks, samas ma ei usu, et nad ilma puid altpoolt nägemata takseerida saaksid.

Milleks siis inimene üldse metsa minema peaks, kui võib taevasse lennutada fotosilmaga piriseja ja kõik saab mõne minutiga nähtavaks. Jahimeestelgi pole vaja pikalt passida ja jälgi ajada – droon näitab põdra, karu või hundikarja naksti kätte. See, et kauneid loodusmaastikke või linnavaateid juba mõned aastad on drooniga filmitud/pildistatud, on Eestis laialt levinud.

Tahaksin siiski loota, et tehnilised vidinad metsas jäävad peamiselt metsamajandajate abilisteks ning teisi looduses käima harjunud inimesi peadpidi arvutisse ei uputa.