Arhiiv August, 2017

Augusti viimane nädal

Tuesday, August 29th, 2017

Maal ilma autota hakkama ei saa, vahemaad on liiga suured. Vähemalt jalgratas peaks olema. Minul pole hetkel kumbagi ning kodust kaugemal ei käi.IMG_2561 (3)

Vahelduseks teen aiatöid. Kasutasin kuiva ilma ning võtsin kartuli üles. Käsitsi, konksuga, töö käigus kuivanud pealseid, umbrohujuuri ja väikesi kartulipabulaid aiakärusse kogudes. Nagu igal aastal. Puhas must maa jääb järele. Saak on alla keskmise, pealsed läksid tükk aega tagasi ära. Mulle talveks piisab ning seemegi sai järgmiseks kevadeks valitud. Kasvatan aiavilja enda toiduks ega kasuta mingeid taimekaitsevahendeid. Kartuli lehemädanikku saaks ju ära hoida, kuid mina jätan keemia sinnapaika, olgugi et saak väiksem.

Maasikad puhastasin väätidest ära. Vaja veel mõned vanemad puhmad välja kaevata, maa ette valmistada ja uued taimed istutada. Vaarikad lõikasin juba eelmisel nädalal.

Õunu pole palju. Kahjuks on seekord sama lugu ploomidega, aga maigu saab suhu. Kirsse sel suvel ei saanudki, sest musträstad pistsid need üleöö nahka. Hiljem tühjendati ka tikripõõsad ära. Tavaliselt käivad aias ikka hallrästad, kuid sel aastal pole neid näinud. Ootame, mis pihlamarjadest saab ja kes neid sööma tuleb, kas rästad või koguni siidisabad. Puud on igatahes marjadest lookas.

Märkamatult on sügise tunne peale tulnud. Õhtu saabub vara ja ööd on kottpimedad, nagu augustis ikka.

Otsisin selle jutu juurde ühe paari nädala taguse pildi, kui metsade vahel ringi sõitsin ja õitsvat kanarbikku vaatasin. Kuuldavasti olevat ka hea pohla-aasta, mõnes kohas lausa punetavat. Mina pole sellisesse kohta veel juhtunud.

Looduse Omnibuss tuli metsa

Monday, August 28th, 2017

IMG_2694 (3)Nädala lõpus helistas Jaan Riis, et pühapäevane Looduse Omnibuss jõuab oma järjekordse reisiga meie kanti. Lisaks Mukre rabamatkale sooviksid nad peatuse teha ka minu metsas. Jäin nõusse.

Kuna mul auto vajas tohterdamist ning jäi vajaliku jupi saabumiseni töökotta, siis olen mõne päeva jalamehe seisuses. Naabrinaine sõidutas mind sünnikodu metsa külalisi vastu võtma.

Ülipopulaarsed Looduse Omnibussi reisid Eestimaa erinevatesse paikadesse on osavõturohked. Rääkisin tulijaile oma kodukoha loo ning tegime jalgsiretke metsa. Bussirahval oli eelnenud rabamatk laudteel veel jalgades. Pärisin, kas on tegemist linna- või maainimestega ja kas kellelgi oma mets ka on. Olid linnainimesed ja metsa pole.

Sellest lähtuvalt püüdsin siis rääkida rohkem ajaloost ja esiisade juurtest sellel kodumullal. Vähem rääkisin metsa kasvatamisest, küll aga metsalooduse tähtsusest meie vaimu kosutajana ja miks inimestele läheb valusalt hinge, kui kodulähedased metsamaastikud raiete tagajärjel ootamatult muutuvad.

Olen enda jaoks püüdnud seda viimast selgeks mõelda ja sõnastada ning jõudnud teadmiseni, et lohutus „siia kasvab ju uus mets“ ei aita inimest, kes on harjunud koduuksest välja astudes nägema alati samu, turvalisust pakkuvaid vaateid, samade puude latvu põllupiiril pilvede all. Mõne jaoks on need pildid jäänud mällu juba lapsepõlvest ning kestnud vanaduspäevadeni. Metsaviirg põllu taga, mis on aastakümneid päikeseloojangut vaadates muutumatuna püsinud, ongi turvaline. Metsavaate ootamatu kadumine, olgu see enda, naabri või riigi oma, tekitab mahajäetuse ja abituse tunde. Mets kasvab ja puud saavad suureks inimesega võrreldes aeglaselt ning praegu keskealine ja vanem põlvkond samas kohas uut metsa (kui see just hall-lepik pole) ära oodata ei jõua.

Kes istutab, see samu puid ise ei raiu. Ei saagi, juba sel põhjusel, et kui lapseiga ja rauga-aastad maha lahutada, on inimesel tegusat aega vaid mõned aastakümned. Metsa kasvamist õnnestub näha, puid aga langetavad järgmised põlvkonnad. Praegu lõigataksegi vanaisade kuuski, kaski ja mände. Metsa võrdlemine põllul vilja külvamise ja lõikamisega on äärmiselt kohatu.

Kuklased ehitasid lõhutud pesa uuesti üles

Thursday, August 24th, 2017

IMG_2030 (2)
Kahel siinsel pildil on üks ja seesama kuklasepesa minu metsas. Üks on pildistatud 13.mail 2017 ja teine 23.augustil 2017.

Maikuus lõhutud pesa vaadates mõistatasin, et kes küll nii hullusti lammutas. Kahtlustasin karu, aga võis olla ka mõni muu elukas. Pakutud on näiteks musträhni või mäkra.
IMG_2691 (3)
Nüüd samas kohas käies pildistasin uuesti. Pesakuhil on veelgi kõrgemaks saanud kui eelmisel sügisel üldse oli. Toimekad kuklased on terve suve taastamistöid teinud, metsa alt ehitusmaterjali kokku tassinud ja kindlasti ka uue põlvkonna pereliikmeid kasvatanud. Mida kõrgem kuhil, seda kindlamalt kaitseb see kodu talvekülma eest.

Sadakond meetrit sellest pesast eemal on suurte puude all teinegi samasuur. See jäi kevadel rüüstajate poolt õnneks puutumata ja sealgi on suve jooksul pesakoonust kõrgemaks kergitatud. Kuklased valmistuvad talveks.

Seeni on metsas vähe

Tuesday, August 22nd, 2017

IMG_2683 (3)Pildil olev pesakond kännumampleid oli peaaegu ainus nimetamisväärne leid, millega mu seeneretk lõppes. Kännumamplid kasvasid ühel halli lepa kännul vana taluaseme õuel. Selle üksiku ja harulise lepa võtsime mitu aastat tagasi maha, et jääks rohkem ruumi kaskedele, saartele ja jalakatele.

Ühel päeval ilmusid lepakännule need seened. Igaks juhuks vaatasin seeneraamatust üle, kas on söödavad. Varem polnud ma kännumampleid korjanud ega ka söönud. Lugesin, et tegemist on heade söögiseentega. Tarvitatakse ainult kübaraid, jalg olevat sitke. Nii tegin ka mina. Metsast, oma tavapärasest seenekohast, olin leidnud vaid ühe noore kivipuraviku, ühe pihkase liimiku ja viis väheldast kukeseent. Ei rohkemat. Vilets seeneaeg meie kandis, nii söögiseente kui muude seeneliikide poolest.

Nii ma siis lõikasin kännumamplitel kübarad maha ja tegin nendest seenesousti. Paarist pekisemast suitsulihaviilust sulatasin rasva, pannile veel natuke võid, sibulat ja seened sinna praadima. Seejärel rammus rõõskkoor peale, veidi hautamist ja seenesoust värske kartuli juurde saigi valmis. Salatiks veel värskeid kurke-tomateid oma kasvumajast ja seene-taimetoiduline kõhutäis sai vägev. Liha söön mõnel järgmisel päeval.

Kui nüüd võrrelda kännumampleid näiteks kukeseentega, siis plusse-miinuseid ma panna ei oska. Pealegi pole ma teab-mis kukeseenefänn. On palju põnevama maitsega seeni, kasvõi mõned pilvikuliigid. Harilikust kukeseenest on minu meelest etem ka sügise poole ilmuv lehter-kukeseen. Üle kõige aga seisab juba lapsepõlvest meeles hoopis võiseene mõrkjas maitse. Kas mu kodumets neid ka sel suvel annab, praegu veel ei tea.

Kodumetsa orhidee

Monday, August 21st, 2017

IMG_2629 (4)Olen tänavu kohanud kodumetsas tavapärasest sagedamini laialehist neiuvaipa. Suur osa neist on augusti keskpaigaks juba ära õitsenud, kuid üks eriti lopsakas ja kõrgekasvuline säras eelmisel nädalal veel täies õieilus.

Tulin niitmistöölt väsinuna, lonkides, võsakas küljel rippumas, kui otse ees, puuokste vahelt paistva päikese valguslaigus särasid kõrgel varrel roosad õied. Olin üllatunud, et kust selline ootamatu värviküllus ühel muidu märkamatuks jääval neiuvaibal. Vaja jäädvustada.

Kaamera aga oli autos ja sinnani oli veel natuke maad astuda. Panin oma tööriista auto juurde maha, võtsin kaamera ja läksin tagasi. Aga päike oli vahepeal edasi liikunud ega paistnud enam õitele – ereroosa ime oli haihtunud. Proovisin siis vart ja õisi puude vahelt paistvasse valguslaiku kadreerida, et roosa õievärv mingilgi moel taas esile tuleks. Enamvähem õnnestus.

Tean-tunnen laialehist neiuvaipa hulk aastaid, sest neid kasvab minu metsas mitmes kohas. Aga sellist, nabani ulatuvat, umbes meetri kõrgust neiuvaipa polnud ma varem kohanud. Tavaliselt jäävad need taimed mõnekümne sentimeetri kanti, üksikud üle poole meetri. Enamasti õitsevad nad juulikuus ning tagasihoidliku välimusega õied on rohekad, lähedalt vaadates kergelt roosaka varjundiga. Teistele uhketele, valgetes, roosades, veinpunastes ja lillades toonides silmapaistvatele sõrmkäppadele jääb laialehine neiuvaip õieilult alla, samas lehtede lopsakuse ja varre kõrgusega on paljudest üle.

Väike-konnakotkad treenivad poja lennuoskusi

Friday, August 18th, 2017

Augusti keskpaigaks omandavad väike-konnakotkaste pojad iseseisva lennuoskuse. Nemad on ühed viimastest, kelle aprilli lõpus alanud pikk pesitsusperiood alles nüüd lõpule jõuab ja poeg pesast väljas käima hakkab. Teistel röövlindudel (hiireviud, meri-, kala-, kaljukotkas, kakud) on pojad juba mõni aeg varem iseseisva elu oskused omandanud. Küll aga võivad pojad ka pärast pesast lahkumist territooriumil häälitsedes vanematelt toitu edasi manguda. Kui seda lõpuks ei tooda, sunnib nälg saagi püüdmist ise õppima.
IMG_2653 (3)
Minu metsa konnakotkapaaril on tänavu poeg, keda nägin vanemate saatel metsa kohal treeninglendu tegevat. Lisan, et nii suur- kui väikekonnakotkastel saabki täiskasvanuks vaid üks poeg. Väga harvad on juhtumid, kui kaks. Põhjus selles, et nii kahe muna munemise kui 40 päeva hiljem neist kooruvate tibude vanusevahe on mitu päeva ning tibude suuruse erinevus esimestel päevadel märgatav. Konnakotkaste pesades esineb kainismi, mis tähendab, et suurem tibu tallab või peksab nokaga väiksemat seni, kui see jõuetuks jääb ega suuda vanalinnult toitu kätte saada ja sureb. Pesas jääb ellu ja saab lennuvõimeliseks tugevam poeg. Vanalinnud poegade olelusvõitlusse vahele ei sega.
IMG_2661 (2)
Pilti ma selleaastasest pojast eraldi pole veel saanud, ehkki nägin teda kõrgel taeva all vanalindudega koos tiirutamas ja kilkamas. Lendamise rõõm paneb ju kilkama!

Ühel pildil kase oksal on väike-konnakotka vanalind ja teisel, pool tundi hiljem tehtud pildil, ka üks vanalindudest, kui nad mul jõe taga puude kohal poja kilgete saatel koos tiirutasid. Et konnakotkast viust või kullist eristada, tasub jälgida sulestiku värvi ja lennupilti. Konnakotkastel on altpoolt vaadates kogu sulestik ühtlaselt tumepruun ja 5+1 „sõrmega“ laiad tiivad, jalad ja noka tüvik kollased. Pealtpoolt vaadates on täiskasvanud konnakotkaste sulestik pleekinud pruun ning tumeda noka ümbrus kollane. Kotkad on osavad kasutama kõrgeid õhuvoolusid ja oma laiu tiibu õhus liuglemiseks ning sel ajal näeme, et erinevalt V-kujulise tiivahoiakuga hiireviudest või kullidest hoiavad kotkad oma tiibu liigesest kergelt allapoole painutatuna. Emaslinnud on isastest kogukamad.

Loojang rabas

Wednesday, August 16th, 2017

IMG_2648 (3)
Mul olid sõbrad külas ja õhtul enne päikeseloojangut käisime rabas. Soe augustiõhtu oli meelitanud matkama veel paljusid. Järjest rohkem eestlasi on enda jaoks avastanud suurepärase puhkamisviisi looduses ja seda võimalust kasutatakse nüüd palju. Tõuget on lisanud ka RMK oma matkaradade ja vaatlustornidega. Sellise tasuta puhkamisvõimaluse üle saavad kõik eestlased rõõmustada ning seda ka oma välismaa sõpradele tutvustada.

Olen aastaid käinud rabas hommikust päikesetõusu ootamas ja pildistamas, harvem päikest silmapiiri taha ära saatmas. Tavaliselt olen valinud aja mõne tööpäeva varahommikul, et saaksin olla rabavaikuses üksi, ilma inimhääli kuulmata. Puhkepäevad ja soojad suveõhtud on rahvarohkemad, palju käiakse rabajärves ujumas. Nii oli ka sel õhtul, kui sõpradega koos läksime.

Loojanguõhtu nii vägevat elamust nagu uduhommik rabas küll ei paku, kuid meelikosutav on ikkagi. Pimeduse süvenedes inimesed lahkuvad ja saabub vaikus.

Tagasiteel, üht kaaslast koju sõidutades, nägime korduvalt põldudevahelisel teel ringi lendavaid öösorre. Sõita tuli ettevaatlikult ja aeglaselt, sest autotulede valguvihus tiirutasid korraga mitmed öösorrid – paljud neist sellesuvised noorlinnud. Sageli maandus mõni neist otse auto ette kruusateele ja jäi ootele. Ootasime ka meie, autos olijad. Et öösorre praegu nii paljudes kohtades liikvel on, seda poleks ilma eilset keskööeelset sõitu osanud arvatagi.

Esikohal on metsakasvatus

Tuesday, August 15th, 2017

Jagan veel nädalavahetusel metsaomanike kokkutulekul kogutud muljeid, muidu võivad need aja jooksul tuhmuda.IMG_2582 (2)

Juba mitu aastat järjest on parima talumetsamajandaja konkursi võitjaks osutunud mehed, kel elukogemust ja oskusi üksjagu kogunenud. Eriti sümpaatne on nende suhtumine metsa. Näiteks 2016.a. konkursi võitja Rain Ajaots (pildil paremal) peab kõige tähtsamaks seda, et temast jääks maha elujõuline ja väärtuslik mets ning selle nimel ta tööd teebki.

Laupäeval oligi võimalus käia Rain Ajaotsa metsa vaatamas. Esimese asjana jäi mulle tee ääres silma, et hall-lepikut on harvendatud ja kasvama jäetud ilusad sirgetüvelised puud. Sain seda nähes kinnitust, et mina polegi see ainus „hull“, kes lepikus hooldusraiet teeb.

Järgmisena vaatasime nelja-aastast kuusekultuuri, kus praeguseks on selle suve üle-pinna-hooldus tehtud. Seda näeb ka pildil. Tean omast käest, kui palju aega ja vaeva kultuurihooldus nõuab, samas kasvavad kuused kiiremini, neil on tugevad ja karedad valgusokkad ning jõulised ladvakasvud. Kõike seda märkasin ka Rain Ajaotsa noori kuuski vaadates. Mees ise ütles, et ühe hoolduse (viienda) teeb tuleval suvel veel, siis on kindel, et tuleb elujõuline noorendik.

Mul on hea meel, et konkursil osalenute metsi saavad ka teised metsaomanikud vaatamas käia, oma metsaga võrrelda ja kogemusi kõrva taha panna. Tulen igal aastal neilt käikudelt tagasi rõõmsas tujus, nähes, et need metsad, mis kohalikele eesti meestele-naistele kuuluvad, on heades kätes, hoolitsetud ja eeskujuks paljudele, sh. ka suurtele firmadele.IMG_2597 (2)

Kohalikud metsaomanikud mõjutavad positiivselt maakultuuri ja kujundavad külamaastikke. Heakorrastatud talukohad, väikesed veekogud, kaunid maastikuvaated, põllud ja mets – kõik see käib maal elamise kultuuri juurde. Vanavanemate kaudu jõuab laste ja lapselasteni armastus maa ja metsa vastu eriti siis, kui töid üheskoos tehakse.

Rain Ajaotsa metsaretk lõppes tema suvekodu õuel tiigi kaldal, kus palkmaja rõdul üllatasid väikse kontserdiga sealtkandi metsameeste järeltulijad, nende seas ka Raini lapselaps (keskel). Muusika ja loodus kosutavad hinge.

Metsanaiste aasta

Monday, August 14th, 2017

Käisin laupäeval Ruunaveres Eesti Erametsaliidu poolt korraldataval erametsaomanike iga-aastasel kokkutulekul, mis oli sedapuhku ümber nimetatud kogu pere metsapäevaks. Oli väikesi lapsevankrites ja natuke suuremaid mudilasi, oli peretütreid ja -poegi, oli memmesid ja habemega taate. Seal oli maarahvas, kes tegeleb talupidamise ja metsade majandamisega.
IMG_2615 (2)
Tegevust mõisamaja taga platsil ja ümbruskonnas matkadel käimiseks jätkus kõigile kogu päevaks. Võis nautida ehtsat lõõtspillimängu ja Birgit Sarrapi laule, tutvuda metsatehnikaga ja käia õpitubades tarkusi omandamas. Metsaomanikele, ka mulle, pakkus kõige suuremat huvi tutvumisretk eelmise aasta konkursi võitja, talupidaja ja Vardi Metsaseltsi liikme Rain Ajaotsa metsadesse.

Mul oli see 2001.aastast alates juba 17. kord näha parima talumetsa majandaja konkursist osavõtjate autasustamist ning käia eelmisel aastal esikoha võitnud pere metsi vaatamas. Enamasti on aastate jooksul võitjaks osutunud ikka mehed (paar erandit välja arvatud), sest valdavalt on ju maad-metsad-talud mehe nimel, kes ka suure osa metsatöödest oma õlule on võtnud.

Sel aastal aga tuli üle pika aja võitjaks naine, metsaomanik Liidia Köster Läänemaalt. Pärast autasustamistseremooniat, mille juures oli abiliseks ka laulja Birgit Sarrap ning millest on siin ka pilt, sain Liidiaga natuke juttu ajada. Selgus, et peale vanuse on meil muudki ühist nii elusaatustes kui praegustes tegemistes oma metsas. Ka Liidia teeb palju metsakasvatuslikke ja -hooldustöid ise. Eesti naine pole meestest põrmugi kehvem – seda kinnitab ka 2017.a. parima talumetsamajandaja konkurss.

Jões pole vett enam ollagi

Wednesday, August 9th, 2017

IMG_2526 (2)
Sellised madala veega kohad sobivad näiteks must-toonekurgedele, kes veest toitu otsimas käivad. Oluline on, et jõe kohal oleks piisavalt lai ruum, kus suur lind oma pikkade tiibadega suudaks saabudes või minnes ohutult lennata. Ühe kurepaari pesapaik raba servas ei jää sellest jõest kuigi kaugele. Olen mõnel korral ka ise musta kurge jõe ääres näinud.

Ma pole pärast jaanipäeva enam oma metsa ja naabermaakonda eraldava suure kraavi ääres käinud, seepärast ei tea, kas kopratammid on alles ja kraavis veetase endiselt üleval. Maikuus need tammid tekkisid ja kohe mõjus see ka jõe veeseisule. Targad elukad need koprad, oskavad ilma ennustada ning selle järgi tegutseda.

Ma ei taha oma jutuga kaela kutsuda sadusid ja liigvett, mis meie oludes on nagunii valdav. Mullas on praegugi niiskust parajalt, põuda pole ja viljad põldudel valmimas.

Et loodus veepuuduses pole, näitab ka rohukasv metsavahelistel radadel, kus mul praegu niitmine pooleli. Putked on inimesest kõrgemad, annab uhada. Eriti lopsakas taimestik on mul metsatiigi ümber, kus maa madalam ja niiskust igal aastaajal piisavalt.