Arhiiv September, 2017

Seenesügis

Friday, September 29th, 2017

IMG_2789 (2)Sügis kestab ning uusi seeneliike tuleb metsas nähtavale.

Sain kõige tähtsama sügisese hooldustöö kuusekultuuris lõpuks valmis, suure enesesunni ja pingutamise tulemusel. Pikale kippus see kehva enesetunde tõttu venima. Esimest korda paljude aastate järel tajusin, kuidas jõud hakkab tahtele alla jääma.

Pärast tööd premeerisin end ühe lühikese seeneretkega samasse kanti. Seljavalu ei andnudki enam tunda. Käisin vaatamas, kas lehter-kukeseeni, mida eelmisel sügisel sealt lademetes leidsin, ka tänavu on. Oligi, nii suuremate kogumitena kui väiksemate pesakondadena.

Põdrakärbseid on metsas sadade kaupa passimas, millal mõni ohver puude vahele ilmub. Päris maadligi kükitades, seeni lõigates, põdrakärbsed peale ei lenda, kuid pruugib püsti tõusta, kui neid igast kandist vastu pead ja riideid potsatab. Pole parata, selline on sügisese metsaromantika tüütum pool. Tuleb külm, kaovad sõgedad putukad ja kaovad ka seened. Praegu on külluse aeg.IMG_2793 (2)

Mul jäi sihi ääres murdunud kuusest üks väike hunnik pakkusid paari aasta tagusest ajast vedelema. Seened on end mõlemale poole hunnikut asutanud. Need peaksid kännumamplid olema, söögiseened. Selline seenerohkus ei kesta muidugi lõpmatuseni. Kes seeni korjata ei taha, saab lihtsalt niisama käia vaatamas, mida loodusel pakkuda on. Rahu ja vaikust leiab metsast kindlasti.

Rohelised seened

Wednesday, September 27th, 2017

IMG_2782 (2)Külamees viipas, et tulgu tema õuele vaatama ja pilti tegema, sest oli halgusid kuuri vedades leidnud riida alt sellised rohelised seened nagu pildil. Nägin sihukesi esimest korda.

Natuke lappasin raamatuid, kuid rohelist värvi seentest pole kuskil eriti juttu ega pilte. Olen kindel, et need ei ole rohelised kärbseseened. Värv ei sobi ja samuti need valged kärnid kübaral ja jalal. Looduses olen näinud rohelisi pilvikuid, aga nemad ammugi mitte.

Külamehe puuriit on tal õues rohumaal. Samas kohas on ta aastaid oma küttepuid saaginud, lõhkunud ja riitades kuivatanud. Varem pole seal seeni olnud.
Kui kellelgi on samasuguseid vaatlusi ja teavad, millise seeneliigiga tegu, andke märku. Tõenäoline, et seente ilmumine võib olla seotud kas küttepuude saagimise, lõhkumise ja riidas seismisega. Aja jooksul on platsile toodud nii okaspuitu kui erinevaid lehtpuunotte, nagu hall lepp, remmelgas, kask, jalakas.

Sügis kodukülas

Tuesday, September 26th, 2017

IMG_2781 (2)Sõitsin pärast metsast tulemist koduküla vahel ringi ning viimase talu teeotsal jäin seisma. Õuel põlispuud, õunaaed ja esiplaanil sügisvärvides vaher. Ilus oli, võtsin kaamera välja.

Peremees Elmar on juba ammu mulla all ning tema talu eest hoolitseb nädalavahetustel lapselaps Peep oma perega. See on ainus talu, mis on sõja- ja kolhoosiajad üle elanud ning säilinud üsna tervikuna. Elmar elas ja toimetas seal ise ja jõudis koos naisega ka Eesti Vabariigi aja ära näha. Naine lahkus esimesena. Kõik teised majapidamised külas on kas hävinud või lagunemas ning üheski ei ela enam põlisasukad.

Kui vana Elmar oma koduõue praegu näeks, oleks ta kindlasti rahul. Tema eluajal polnud majapidamistes muruniidukeid, millega suuri pindasid nüüd suviti pügatakse. Elmar niitis rohtu käsivikatiga.

Eks see niitmistõbi on meil üleüldine. Ühest küljest ju ilus ja turvaline, kui õues on rohi madal. Teisest kandist vaadates poleks minu arust vaja igast rohumaa lapist tingimata golfiväljakut teha. Kusagil peaks olema koht, kus rukkirääk saaks elutseda või jänes peitu pugeda. Neid maid võib niita ka suve lõpus, kui rohi koltuma hakkab. Lehma-, kitse- või lambaheina teevad väga vähesed majapidamised. Kus tehakse, seal on ka loomi rohkem. Minu lapsepõlvekülas, mida ma jätkuvalt kodukülaks kutsun, pole peale koerte ja kasside rohkem ühtki kodulooma.

Eelmisel suvel käisid siin peretuttavad Rootsist, kes polnud umbes 15 aastat käinud. Esimene muutus, mida külalised märkasid, oli see, et teed on paremaks läinud, majad värvitud ja korras, põllud haritud ja kõikjal suured niidetud muruväljakud. Kohe näha, et inimestel on tulnud juurde võimalusi oma ümbruse eest hoolitsemiseks. Ei jäänud aga rootslastel märkamata ja ära mainimata see, et metsa on Eestis vähemaks jäänud kui seda oli 90ndatel.

Suvest sai sügis

Monday, September 25th, 2017

 

IMG_2764Vahepeal on vihmasest suvelõpust päikseline sügis saanud. Puulehed hakkavad värvi muutma ja mets kuldset tooni võtma. Punast leiab nii puudelt kui rohust.

Jälle on mitu päeva läinud, kui pole suutnud täie jõuga oma metsatöid jätkata. Vahepeal üritasin, aga lihasevalu sundis iga natuke aja tagant maha istuma ja puhkama. On see külmetustõbi või kuri hingamisteede viirus, mis teeb olemise nõrgaks ega anna lihtsalt järele. Näis, mis uus nädal toob.

Vaatasin laupäeval kombainide tööd, võeti suvirapsi. Hulk erinevaid röövlinde oli liikvel ja põlluserval passides igav ei hakka. Minu metsa konnakotkastest pole isaslind ja selle aasta noorlind veel rändele läinud, olid kohal ning said viljakoristusest osa. Nemad lahkuvadki viimastena, emaslind läheb üksinda varem teele. Tavaliselt lahkuvad konnakotkad kusagil 15.-20. septembri paiku, tänavu aga on viljalõikus alles pooleli ning kombainide järel passides saavad kotkad nii mõnegi toitva nokatäie liha enne pikale teekonnale asumist kõhtu. Käis ka üks valge sabaga merikotkas, mitu hiireviud ja teisigi tegelasi.IMG_2753 (2)

Poja pere tuli teist nädalavahetust järjest maale seeni ja pohli korjama. Nii eelmisel kui sel nädalal olid nende peamiseks saagiks kuuseriisikad. Nüüd lisandusid veel kivipuravikud kohast, kus tavaliselt ma ise neid olen saanud. Eestlasi võib käbedateks korilasteks pidada küll, kui tunniga on kaks pange pohli täis. Ja pohlad on tänavu ilusad. Neile lisaks hiljem veel mitu pangetäit riisikaid ja puravikke. Mina ise enam agar marjuline ega ka pohlamoosi sööja ei ole, las noored korjavad ja varuvad talveks. Seda kõike on elu jooksul juba tehtud küll. Nüüd otsin pigem huvitavaid seeneliike, vaatlen linde ja jälgin loodust.

Metsakasvatamise võlu ja valu

Friday, September 22nd, 2017

IMG_2741 (2)Mul on tavaks korrata ütlemist, et see kõik on juba olnud, seda kõike olen ma ammu teinud. Ei midagi uut. Nii ka metsataimede hooldusega.

Mida aasta edasi, seda rohkem taipan, et inimvõimetel on füüsilised piirid, olgugi, et vaim muudkui sunnib edasi pingutama. Nii on mul selle metsas käimise ja võsatöödega. Kümme aastat tagasi pidasin end väsimatuks ja kõike jõudvaks. Jõudsingi. Nüüd võiks tagasi tõmbuda. Üksjagu justkui tehtud kah.
IMG_2738 (2)
Aga katsu sa kõrvale jääda, kui oleme perega kevadel vabadele maalappidele veel natuke kuusetaimi istutanud. Lapselapsedki olid ametis, et saaksid aimu, kui kaua läheb aega, et tillukestest taimehakatistest uus mets kasvaks.

Metsahooldustööd lükkuvad tavaliselt suve lõppu või sügisesse, kui teised on palgatööl või koolis. Mina aga olen kogu aeg olemas. Otse loomulikult käin metsas ja jälgin, kuidas kevadised taimed kasvavad.

Ja kui näen sellist asja nagu ühel pildil, kus noor ja tihe lepavõsa on kolm kord pikem kui kevadel istutatud kuusehakatis, siis on ju selge, et nii ei saa seda jätta. Muidu poleks istutamisel mõtet. Järgmisel suvel viskavad needsamad lepavitsad veel teist samapalju juurde ja kuusekesed ei suuda end nende vahelt välja võidelda. Järelikult pean ise juba esimesel aastal selle hooldustöö ära tegema, ma ju oskan ja olen seda aastaid teinud. Päris kindel, et tuleb ka järgmisel kahel-kolmel aastal veel seda teha, kuni noored kuused on kõrgemaks kasvanud. Lepavõsa on visa ega anna niipea järele.

Võib ju arutleda, et miks ma sinna leppade raie järel (vahekraavides paistavad oksahunnikud) üldse väikseid kuuski juurde istutasin, sest kõrval juba kuusenoorendikud olemas. Mõte selles, et pärast mind vaevalt kellelgi enam nii palju aega ja tahtmist on, et 30 aasta pärast seal kauges ja raskesti juurdepääsetavas kohas hakata kuusikut lõhkuma, et sealt vahelt uuesti leppa välja raiuda. Kui juba mets, siis olgu see pikemaks ajaks. Kuusk seda on.

Tahan jutu lõppu lisada ühe soovituse noorematele metsaomanikele. Kui raiute ja pärast seda metsa uuendate (istutate), siis ärge jätke väikseid taimi hooleta. Kel jõudu ja aega, tehke hooldustöid ise, sellega saate parema ülevaate istutustööde tulemusest. Kui ise ei jõua või ei oska, tellige oskaja töömees. Nii näete oma eluajal veel korralikku metsa kasvamas. See ongi ju eesmärk.

Vesine ilm ja tilkuv nina

Wednesday, September 20th, 2017

Picture 011 (3)Jäin vist liiga kauaks vihma kätte võsa niitma ja nüüd nina tilgub kui kevadine mahlakask. Mõtlesin, et lasen paagitäie lõpuni, siis on järgmisel päeval selle jagu vähem teha. Kui lõpetasin, olin üleni märg ja hakkas külm.

Kodus panin otsemaid sauna küdema. Vihtlesin ja sain sooja kontidesse tagasi. Tavaliselt mulle külmetushaigused külge ei hakka ja nohusse jään kord paari aasta jooksul, kui sedagi. Nüüd paberrätikute hunnik muudkui kasvab. Iga natukese aja tagant limpsan lusikatäie Saaremaa mett, poja ämma mesilaste korjatud. Teeb kareda kurgu pehmemaks.

Eks ma üks paras koperdis pärast 17 aastast „harjutamist“ selle võsalõikajaga juba olen. Käisin libedale lepakännule komistades pikali ka. Olin selili pehme niidetud lepavõsa peal nagu voodis ja vahtisin taevast. Lõikur oli konksupidi trakside küljes kinni ja puhkas mu kõrval. Truu kaaslane hulk aastaid ja annab perenaisele märku, et on aeg lõpetada.

Viimasel ajal polegi enam midagi, mis silma särama lööks. Telekas, internet või lehed – kõik tundub nõme. Valimised on poliitikud segaseks ajanud, tavalist inimest see ei huvita. Või juhtud TV3 sünnipäevaseltskonna pilte nägema – no pagan võtaks, paksude põlvede-kintsudega rinnakad preilnad, paljaste lihavate õlgade ja minimõõdus hilpudega poseerimas. Nii tühine, et kaoks metsa või mere äärde! Vaatan parem Looduskalendrist hülgeid rannakividel.

Kuidagi tühi tunne oli, kuuldes, et minu lemmikud, sprinter Usain Bolt ja jalgrattur, hispaanlane Alberto Contador, lõpetasid võistlusspordi. Nende pärast ju paljusid võistlusi jälgisingi. Aga tõusevad uued tähed. Oma sära ja võitlusvaimuga muudab spordi nauditavaks omakandi noormees, kümnevõistleja Janek Õiglane. Kindlasti tuleb vigastuspausilt teedele tagasi ka visa võitleja, jalgrattur Tanel Kangert. Ja Eestis on veel Kaia Kanepi ja Anett Kontaveit ja Kelly Sildaru!

Talispordi ootused on seotud mul kahevõistleja Kristjan Ilvesega. Kui eestlastele kaasa elamiseks põhjust eeloleval talihooajal või olümpial ei peakski olema, jääb ikkagi mu suureks lemmikuks laskesuusataja Martin Fourcade, pikalt seda ala valitsenud prantslane.
Selline on vaid osaline nimekiri neiks aegadeks, kui millegipärast metsa ei saa.

Kuusikust sai hall-lepik

Monday, September 18th, 2017

Olen vahel imestanud, kuidas endistele heina- ja karjamaadele tärkab leppade vahele väikseid kuuski looduslikult mis mühin. Samas on mul kodumetsas üks näide vastupidisest. Kirjeldan pikemalt.
IMG_2722 (2)
Olen kogu oma lapsepõlve ja noorusaja mäletanud kodumetsas üht vana kuusikut kui suurepärast võiseenekohta, kuni see kolhoosiajal 70ndate teises pooles maha raiuti. Kui kuusikut enam polnud, polnud ka mul sinna asja, sest elu, töö ja laste sünd olid mind sünnimajast mujale viinud. Muutused üle elanud metsaga asusin taastutvust looma ja vanu mälupilte kokku viima alles 90ndatel, kui uuesti isatalu maade omanikuks sain.

Pärast maade tagastamist kasvas selle kuusemetsa lageraielangi ühes osas juba uus kuusenoorendik, mille kohalik abielupaar oli kolhoosi ajal istutanud ja mis vajas hädasti valgustusraiet. See sai seal ka tehtud ja mõne aasta möödudes veel teinegi noorendiku hooldus.

Kuusenoorendikuga on kõik hästi, istutatud kuused kasvavad ja mõne kase jättis noorendiku hooldaja ka sisse. Praeguseks umbes 30-aastane noor mets. Võiseened pole siiski tagasi tulnud. Nagu ühes loos varem ütlesin, tahavad need seened vanu kuuski enda lähedale.

Aga samas kõrval jäi omaaegse kuusiku lageraielangi ääres peaaegu hektari suurune kitsas riba kolhoosiajal uuendamata. Kas said taimed otsa või saadeti istutajad mujale tööle, ei tea.

Sellest kohast ka juuresolev pilt. 95% hall lepp, natuke toomingat ja paar kuuske. Naadi kasvukohatüüp. Toomingavõsa ja muud risu oleme vahepeal vähemaks puhastanud, et lepad valgust saaksid. Kena lepik tuleb.

Minu järeldus on selline, et ilma istutamata ei uuene põline metsamaa iseenesest küll samaväärsete puuliikidega. Mõnel juhul võib natuke kaske tulla, aga minu metsa näitel pole viljakas kasvukohas peale halli lepa ja toominga küll midagi muud kasvama hakanud. Seepärast olengi väga skeptiline selliste hoiakute suhtes, mis väidavad, et uus mets kasvab mahavõetu asemele nagunii, ka ilma istutamata. Aga millised puud? Ja kui kaua sellise metsa kujunemine aega võtab, kas 25 või 50 aastat?

Õigel seenel on metsa mekk juures

Friday, September 15th, 2017

Veel nädal tagasi tundus, et meie kandis õiget seeneaega sel aastal ei tulegi. Suhteliselt kuiv oli. Viimastel päevadel aga on sadanud ja parajalt soe olnud.

Ilmusid minu lemmikud võiseened (kollariisikad) ja kuuseriisikaid võib leida. Mõlemad on kuusikute liigid, ainult selle vahega, et võiseeni leiab ainult vanade puudega samblasest metsast, kuuseriisikas aga võib kasvada ka noore kuusiku all või selle kõrval rohus.

Ilusat ilma on üldiselt patt seeneotsimisele raisata, sest võsatöö ja niitmised tahavad tegemist. Aga kui selg tuld lööma hakkab, panen tööriistad autosse ära ja teen kehale veel lõdvestuskäigu seenemetsa.IMG_2734 (2)

Neljapäev oli vihmapüha, töötegemiseks sobimatu. Vaatasin ringi kohtades, kus mõnel aastal huvitavaid seeni olen leidnud. Üks selline paik on mu oma metsas mõnekümne ruutmeetri suurusel alal, kust võib leida metsšampinjone. Tavaliselt on šampinjonid suhteliselt hilised seened, kuid kohale jõudes paistsid juba eemalt valged kübarad, kokku 8 tükki. Mitte just palju, aga ikkagi. Ega kõik seenelised julgegi valge kübara ja jalarõngaga seent korjata, sest pealtpoolt vaadates sarnanevad nad väga mürgise valge kärbseseenega. Kui aga seent altpoolt uurida ja nuusutada, siis saavad erinevused selgeks.

Metsšampinjonil on eoslehed noorelt roosad, hiljem tumeroosalillad ja vanemast peast lausa mustad. Mürgisel kärbseseenel on eoslehed alati valged! Šampinjoni jalal on valge nahkne rõngas, aga see pole veel ohumärk, sest mitte ainult mürgistel kärbseseentel, vaid ka paljudel teistel headel söögiseentel, nagu sirmikud või kitsemamplid, on samuti jalarõngas.

Järgnevalt tasub šampinjoni nuusutada. Lõhnab aniisi järgi. Kübara muljumiskohtadesse ilmuvad varsti kollased plekid.

Koju jõudes puhastame seened prügist ja võib praadida pannil võis. Kui on suurem saak, tasub marineerida ja purki panna. Minu meelest on loodusest korjatud šampinjonid krehvtisemad ja paremad kui poes müüdavad ja kasvandustes kasvatatud. Seenel peab metsa mekk juures olema.

Dolomiidikaevandus tulekul

Wednesday, September 13th, 2017

IMG_2730 (2)Arvasin siiani, et peale metsa ja põllumaade ning kaitsealuste rabamaastike pole meie kandis midagi, mis võiks siinset vaikselt kulgevat elu segada. Isegi Rail Baliticu trass jääb rabamassiivi taha. Aga võta näpust – meil on maa sees paekivi, dolomiit! Ja see aastatuhandete vanune maapõuevara on kaalukam suutäis kui sajandis kord-paar raieküpseks saav mets.

Vallamajas oli koosolek, kuhu olid kutsutud need, keda karjääri rajamine piirinaabritena otseselt puudutab. Mina käisin seal kuulajana ja sain mõnele küsimusele ka vastuse. Minu kinnistud ja sünnikodu jäävad kõik rohkem kui kilomeetri kaugusele, siis karjäär loomine ja edasine tegevus otseselt mind ei puuduta, välja arvatud ehk kaevuvesi.

Ettevõte, kes karjääri alla minevat maad (üle 17 ha) eraomanikult rentima(?) hakkab, on Eestis pikka aega tegutsenud ning neil on suuri karjääre üle Eesti. Pärnumaal näiteks Anelema ja Pottsepa. Eks vajadus teede ehituseks kasutatava kruusa, liiva ja killustiku järele kasvab pidevalt, lisaks nüüd veel see Rail Baltic. Seepärast on arusaadav, et otsitakse kõiki võimalusi, kus neid maavarasid veel kaevandada saaks.

Koosolek leidis, et keskkonnamõjude hinnang on hetkel puudulik ning vald ei tohiks enne nõusolekut anda, kui on selge, kuidas pärast mulla ja kruusakihi eemaldamist ning seejärel ligi 17 m paksuse dolomiidikihi väljakaevamine hakkab ümbruskonnas põhjavee taset mõjutama. Kohalikud saavad praegu oma joogivee enamasti madalatest salvkaevudest, järelikult pealmisest kihist. Puurkaevuvesi ühe talu juures tuleb 17 meetri sügavuselt. Millegipärast jookseb number „17“ selles loos läbi kolmest eri asjast.

Jutuks oli ka karjääri juurdepääsu- ja väljaveotee laiendamine, mis puudutab mitmeid eramaade omanikke, aga ka kruusakattega riigimaanteed. Küsimusi tekitas veel võimalik müratase, mis dolomiidikihtide lõhkamise ja killustikuks peenestamisega kaasneb.

Tõenäoline on, et mingil ajal see karjäär nagunii avatakse. Selleks ajaks on meil uus suur vald ja keegi ei tea, milliseid otsuseid seal vastu võtma hakatakse.

Künnapuudest seal ja siin

Tuesday, September 12th, 2017

IMG_2354 (2)Kui ma suvisel pööripäeval Oonurme kandis Ida-Viru metsades käisin, jäin ümbrust uudistades mingil hetkel teistest maha ega hakanud enam läbi suure kraavi ronima, et neile langile järele minna. Selle asemel kõndisin piki metsavahelist teed tagasi künnapuid lähemalt uurima. Kaks suuremat kasvavad teine teiselpool teed ja on tõesti ilusad puud. Tegin pildi ka. Kord varem olen suuri ja veelgi vanemaid Alam-Pedjal jõekäärus näinud. Võtsin künnapuult lehtedega oksakese kaasa ja teise samas lähedalt kasvavalt väiksemalt harilikult jalakalt. Hiljem lasin retkelt tulnud koolitatud metsameestel määrata, kumb on kumb. Silitati ja vaadati ning tunti ära.

Virumaa metsad on suvel lopsakad nii lehtpuude kui raiesmikel kasvava taimestiku poolest. Arvatavasti on päris töömahukas sealsel viljakal maal istutatud kultuure hooldada. Kui meie kandis jätab inimene okaspuu raie järel langi uuendamata, siis esimese hooga saab ta asemele lepa-toominga segametsa (võsa). Aastakümnete pärast jõuavad järele kased ja mõni kuusk. Metsa taastumise tsükkel on looduslikult uuenedes pikk, inimene ei jõua oma eluajal uut täisealist metsa ära näha. Puid istutades ja hoolt kandes saab oma tööst mõnekümne aasta pärast juba rõõmu tunda.IMG_2724 (2)

Minu kodumetsas tehti kusagil 70ndate esimeses pooles vanas kuusikus lageraie (töömehed oli Karpaatiast, keda külarahvas kutsus karpatšikuteks). See pildil olev künnapuu vist jäi Družba langetussaest puutumata, puu tundub ülejäänud lehtpuudest suurem, kõrgem ja vanem. Tore, et ta mu metsas olemas on. Kusagil tagapool, kus oli vanasti loomade metsakarjamaa, paistab veel teinegi, kuid tema on noorem ja väiksem.

Selles kohas on vihmasel ajal üsna vesine pinnas. Kolhoosiaegsest, umbes 40 aasta tagusest raietööst pärit sügavad rööpad hakkavad nüüdseks vähehaaval tasanduma. Jalge alla jääb pool meetrit kohevat musta mulda. Künnapuule paistab selline niiske ja viljakas koht sobivat. Küllap ka eespool jutuks olnud Virumaa künnapuudega on samamoodi.