Arhiiv October, 2017

Külalised ELFist ja sügiskogrits

Monday, October 30th, 2017

IMG_3020 (2)Pühapäeval käisid mul külalised Eestimaa Looduse Fondist, kes olid tagasiteel kõre elupaikade taastamise talgutelt ja kellega oli eelnev kokkulepe, et nad teevad mõnetunnise ringkäigu ka minu metsades.

Näitasin neile erinevaid kohti oma metsas: noorendikke, keskealist ja vana metsa ning käisime majandamisest väljas olevas vääriselupaigas. Aega kõigega põhjalikuks tutvumiseks oli napilt, samas üht-teist ikka jõudsin näidata, peatusi teha ja juttu ajada.

IMG_3010 (2)Vääriselupaigas liikudes leidsime ühe vahva hilissügisese seene, mida nägin elus esimest korda. Tegi pildi ja see seen on sügiskogrits. Olin küll teadlik kevadkogritsa olemasolust, kuid sügiskogrits lausa mu omas metsas oli paras üllatus.

Lisan, et ehkki see seen on tinglikult ka söögiseen, on ta siiski mürgine ja enne toiduks tarvitamist vajab vees läbikeetmist.

Minu seisukoht on, et häid söögiseeni oli sel aastal metsades laias valikus ja suurtes kogustes, siis hilisel sügisel kohatavaid kogritsaid nähes ei teki mul erilist kihku neid maitsma hakata. Uue leiu üle rõõmustada aga tasub küll.

Merikotkas sisemaal

Friday, October 27th, 2017

Aegajalt satuvad merikotkad rannikult või järvede äärest toitu otsima ka sisemaa metsade vahele, seda just väljaspool pesitsusaega, sügiseti ja talviti. See on aeg, mil pojad on iseseisvunud ja igaüks hoolitseb ise oma kõhutäie eest.

Merikotkas, nagu suurtes rabamassiivides elutsev kaljukotkaski, toitub võimaluse korral näiteks huntide murtud loomade korjustel, ei põlga ära ka ulukijahil metsa jäetud loomasisikondasid või koguni teedel liiklusõnnetustesse sattunud loomi. Viimastele toituma minnes varitseb röövlinde endid oht sattuda liiklusohviks.

Ettevaatlike lindudena eelistavad suured kotkad siiski turvalisemaid toitumiskohti metsade vahel. Nii käis läinud sügisel üks merikotkas korduvalt huntide poolt murtud põdrakorjusel. Sel sügisel olen paaril korral pärast jahipäeva lõppemist merikotkast näinud üsna kodumetsa lähistel riigimetsa langil koos ronkadega. Seal oli kütitud põdra sisikond, millest paari päevaga ühtki jälge enam loodusesse ei jäänud. Kõik söödi ära.kotk

Halvem lugu on rannikualadel kütitavate partide ja hanedega, kui laskjad kõiki surnuid või vigastatuid veest või roostikust üles ei leia ja need merikotkaste toiduks võivad saada. Jätkuvalt esineb merikotkastel pliimürgistusi ja selle põhjuseks arvatakse olevat haavlid, millega veelinde kütitakse ja mis lastud lindu süües kotka seedekulglasse satuvad. Jahimoona ja merikotkaste mürgistuste seoseid uuritakse jätkuvalt. Kas haavlid või kuulikillud veel teistel lindudel, nagu segatoidulised rongad või varesed, kes samuti võivad jahijääkidest toituda, ka mürgitusi tekitavad, seda pole kuulda olnud ja vist pole ka uuritud. Et tühja sest surnud varesest. Merikotkas aga on suur ja uhke kaitsealune lind ning selle liigi järjest sagenevate surmade põhjuseid uuritakse Maaülikooli loomakliinikus küll.

Pildil olev merikotkas on arvatavasti pärit kusagilt 20 km kauguselt territooriumilt ühe järve ääres. Lähimates metsades tema elupaika teada ei ole, ometi on ta aegajalt siinkandis käimas. Tegemist on vanalinnuga, ehkki linnu suur, kõver ja üleni kollane nokk, üks vanuse tunnustest, jäi pildi tegemise ajal tuules liikuvate kaseokste varju. Valge sabaalune, merikotka oluline määramistunnus, aga on täitsa nähtav.

Et kuuseladvad talvel kitsesöödaks ei satuks

Wednesday, October 25th, 2017

Tööd, mida tegin korra eelmisel nädalal ja ka eile, kutsutakse ametnike keeles ulukikahjustuste ennetamiseks. Tegevus seisneb noorte kuusetaimede latvade määrimises repellendiga Cervacol. Seda peab tegema käsitsi, käies iga taime juures, väike nõu pastaga ühe käe otsas ja kareda peopesaga kinnas teises käe. Kastan sõrmeotsad pasta sisse ja tõmban ladvaotsa sõrmede vahelt läbi. Pasta jääb okaste külge kinni ja tahkub. Püsib kuni järgmise sügiseni, samas ei takista kevadel ladvapunga puhkemist ning uue noore võrse kasvu. Paljud kasutavad uuemat (ja kallimat) kaitsevahendit Trico, mida pritsitakse ladvakasvudele ja mis sobib hästi just pika okkaga männile. Lühikese okkaga kuusele kõlbab sinise hambapasta taolise konsistentsiga Cervacol samahästi.kuuuuuu

Selle pastaga on mul pikaajaline kogemus, mis on aidanud päästa enamiku minu kuusekultuuridest aastatel 2006-2012. Kui metskitsi on palju, siis ei piisa vaid ühel aastal määrimisest, seda tuleb korrata seni, kuni kuusetaimede ladvad on kasvanud kõrgemaks kui metskitse hammustamise ulatus.
Vahepealsetel aastatel 2013-2016 ma uusi kuusetaimi ei istutanud, sest polnud ka uuendamist vajavaid lanke juurde tekitanud. Kõik varasematel aastatel, alates 1998ndast rajatud kultuurid on praegu noorendikeks saanud. Metskitsed tegid paljudes kohtades kurja ka, eriti 2003-2004.a. istutatud kultuurides, kuid mingil imeväel said noored kuusehakatised lõpuks ise sellest üle, kasvatasid uue ladva ja praeguseks ei ole kusagilt näha, et kahjustusi oleks olnud. Neid elasin üle ja mäletan kõige rohkem mina ise. Muidugi kulus puudel kosumiseks ka paar-kolm aastat, kuni uue kasvujõu said.

Ma polnud küll mitu aastat repellendiga kuuselatvu töödelnud, kuid varasematest kogemusest oli töö veel täiesti „käpas“ ning edenes eelnevalt hooldatud kuusekultuuris ladusalt. Tuligi kiirustada, sest kui lund ja lörtsi sadama hakkab, siis määrida ei saa. Ilm peab kuiv olema ja kuuselatv peab kuiv olema, et sinna kantud repellent kiiresti taheneks ja kivistuks. Selleks kulub vähemalt tund. Loodetavasti on tehtud tööst kasu ja need kolm kitse, kes eile seal magasid ja minema lippasid, jätavad kõlbmatuks muudetud kuuseladvad talvel hammustamata.

Üks ühtlaselt ebaühtlane mets

Tuesday, October 24th, 2017

Metsakorraldaja tegi mu kodumetsas oma tööd ning minu jaoks uus väljend „ühtlaselt ebaühtlane“ pärineb temalt. Ei teagi, kas võtta seda kui komplimenti või nöökega etteheidet, sest minu metsa inventeerimine pole metsakorraldaja jaoks kergete killast. Nii kuluski 36 ha-le peaaegu kaks päeva.

Ei ole mul kandilisi ja suuri lageraielanke, mida võiks kirjeldada kui lagedaid või selguseta alasid. Pole ka ühtlase vanuse ja sirgete piiridega eraldisi ega hektarite kaupa laiuvaid noorendikke, nagu riigimetsas. Kõike on parasjagu (minu arvates) ja eraldiste suurused varieeruvad 0,2-st kuni 3 hektarini. Vanad ja keskealised metsad vahelduvad noorendikega, detslepikud poevad eri vanuses, peamiselt I ja II boniteediga kuusikute, kaasikute ja segametsade vahele. Paras pähkel mõnele alustavale metsakorraldajale proovitööks.

Minu metsakorraldaja on kogenud mees, takseerinud kõiki minu metsi, välja arvatud aasta 1997, kui tagastatud talumetsi inventeeriti tasuta ja esimesed majandamiskavad koostas siin Enn Pärt. Praegu inventeerivad erametsi litsentseeritud metsakorraldajad erafirmadest. Ka nende jaoks on parem, kui saavad 10 aasta järel taas samades, eelmisest korrast tuttavates metsades oma tööd teha, kasuks tuleb muidugi ka tellijast metsaomaniku usaldus. Selle poolest on minul kõik hästi.

Juba saan võrrelda kodumetsa tagavara muutusi viimase 20 aasta jooksul. 1997 kuni 2007 võrdluses oli vähenemine kõige suurem, sest just selles vahemikus tegin kõige rohkem raieid. Küpse metsa, eriti kuusikute osakaal oli alustamise hetkel suur, üle 50% tagavarast. Järgmisel kümnendilKarukollad, pärast 2007.a. kuni siiani, raiusin minimaalselt ning samal ajal suurenes noore ja keskealise metsa juurdekasv ning tagavara jõuab peagi 1997.a. tasemele tagasi.

Omanikule on väga oluline ka metsakorraldajaga suhtlemise hariv pool ning teadmised ja juhised, mida erihariduseta omanik temalt saab. Näiteks leidis metsakorraldaja seekord karukolla kasvukoha paigast, mis minu silmal oli seni märkamata jäänud. Nüüd vaatasin üle, jätsin meelde ja tegin pildi ka.

Äkki ongi mu ühtlaselt ebaühtlases erametsas põnevam, elustikurikkam ja looduslikum keskkond kui kvartaliteks joonitud ühetaolises majandusmetsas?

Üks eriline hommik

Monday, October 23rd, 2017

Et uuel nädalal saaks uute lugudega edasi minna, pöördun korraks tagasi eelmise nädala reedesse. Tahaksin jagada oma imetlust Eestimaa erilise looduse üle. Kustumatuid elamusi võib kogeda siin paljudes paikades, kuhu sõiduks kulub vaid tund või paar, et neid pikaks ajaks oma mälupiltidesse jäädvustada!

IMG_2904 (2)[5499]

Varbad külmetasid ja rõske jahedus puges riiete alla, oodates uttu mattunud Halliste puisniidul päikesetõusu. Päeva algus venis, kalendrisse märgitud graafikust kinni ei peetud. Kell oli juba 8.28, kui valgus viimaks udulaamast läbi murdma hakkas.

Need erilised hetked, mille tabamiseks pead end varakult soojast voodist välja ajama ja loodusesse minema, ilmutavad end, olenemata aastaajast, kas enne päikesetõusu või loojangu ajal. Päike tähendab elu – soojust ja valgust, mida vajavad kõik, olgu need linnud, loomad, putukad või inimesed.IMG_2936 (4)[5501]

Koos päikesega tulevad loodusesse ka liikumine ja hääled. Pardiparv lendas üle vee, kaks rasvatihast hakkasid põõsastel askeldama. Kusagilt udust kõrgemal kostis üle lendavate laululuikede hääli, valgeid linde silm läbi udu seletada ei suutnud.

Kell 11.29, alles kolm tundi pärast päikese ilmumist, oli valgust hulga rohkem. Nüüd paistsid veest välja kõik puud ja põõsad, nähtavaks muutus ka kauge metsaviirg ning sügisvärvid tulid esile. Aeglaselt saabunud sügispäev jõudis lõunaks Soomaa vete kohale. Ilus ja eriline oled Sa, me Eestimaa!

Udukaar Soomaa veteväljade kohal

Saturday, October 21st, 2017

IMG_2934 (2)Julgen tunnistada, et vaatamata pikalt elatud aastatele puutusin udukaare ehk uduvikerkaarega teadlikult kokku alles eile, kui udusel hommikul Soomaa puisniitudel suurvett käisin vaatamas. Võimalik, et olin seda loodusnähtust varemgi horisondil kaardumas näinud, kuid polnud sellele samaväärset tähelepanu pööranud kui vikerkaarele, haloringidele või valgussammastele päikese ja kuu ümber.

Nüüd aga oli udukaar otse silme ees Soomaa veteväljade kohal olemas ning teadjamad inimesed sellele ka tähelepanu juhtisid. Juuresoleva foto tegin ennelõunal kell 11.32, kui hommikune udu veel vete kohal püsis, samas päikesel juba piisavalt võimu oli, et sellest läbi tungida. Udukaar kadus pärast keskpäeva, ligi tund pärast pildi tegemist.

Ilmateadlased ilm.ee-s ütlevad, et udukaar on üks vikerkaare vormidest, mis tekib uduse ilmaga, kui päike paistab läbi udu piisavalt hästi, et tekitada täisvarjusid. Kaare kese asub otse päikese vastaspunktis. Udukaar on kas valkjas või sinakas, allosa on tugevam ja paksem, ülemine hõredam. Nii paistab ka pildil olevat.

Kui külmad ööd püsivad ja Halliste jõe üleujutusalad lähipäevil ei taandu, siis võivad vaikse ilma korral korduda ka udused sügishommikud Soomaal. Kohalike sõnul juhtus reedene olema üks erilisematest.

Tuhatolmuse päevapimeduse järel üks kullavärvi hommik

Friday, October 20th, 2017

IMG_2866 (2)Kirev on see oktoober olnud nii looduses kui inimsuhetes ja poliitilistes mängudes. Äkki seepärast saatiski taevas meile teisipäeval hoiatuse, et vaadake inimesed, kui te meelt ei paranda, katan päiksevalguse hoopis kinni. Olgugi et ähvardus pikalt ei kestnud, elu kestmajäämise üle pani hetkeks mõtlema ometi.

Neljapäeva hommik algas päiksetõusuga läbi kuldse udukardina, kuni soe valgus viimaks külaväljade äärseid metsalatvu paitama ulatus. Jäin neid kullaseid värve imetlema, teades, et see ei kesta lõpmatuseni. Muutus tuligi kümne minuti pärast, kui pilved lähemale jõudsid ja päiksevärvid tuhmusid.

Sügis on võimutsemas, päevad lühenevad. Öökülmad kustutavad värvid ja tuul pühib viimased lehed puudelt. Mets läheb puhkama.

Mida eraomanik riigimetsas märkab

Tuesday, October 17th, 2017

IMG_2846 (2)Sõidan sageli mööda riigimetsa teed, mis sai hiljuti uue kruusakatte, uued truubid ja puhastatud teekraavid. Iga kord kui pildil olevast kohast möödusin, mõtlesin, et millal nad ometi selle looduslikult uuenenud võpsiku ära hooldavad. See on sama koht, kus läinud talvel hundid põdra murdsid ja kus sai mitmel korral põdra jäänuseid vaatamas käidud.

Nüüd siis ongi padrikust saanud hooldatud noorendik. Mitmel päeval kostis sealtkandist võsasae hääli – töömees oli ametis. Tavaliselt uuendab RMK oma langid istutamise teel, kuid see jutuks ja pildil olev jäi neil mingil põhjusel istutamata. Uuenduse kujunemine võttis mitu aastat kauem kui kõrval olevatel lankidel, kuhu enamasti kuusetaimi pandi ja mis nüüd kenasti ladvad välja on sirutanud. Värskelt hooldatud kohas aga saab peapuuliigiks tõenäoliselt kask, vist tuleb ka haaba.

Teed mööda edasi sõites on mõlemal pool veel mitmeid kolme aasta taguseid lageraielanke, millest osa tundub samuti aeglasele looduslikule uuenemisele jäetavat. Ühele langile istutati sangleppa, seda juhtusin nägema.

Uute truubiotste nõlvad, kuhu tööde käigus suvel geotekstiil laotati, on sügiseks kenasti rohtunud. Truubi kindlustuseks laotud kivide vahel vuliseb vesi. Korras metsi ning hooldatud metsateid ja kraave on hea vaadata, olgu need siis riigimetsas või eraomaniku maadel.

Sügisvärvides kodukant

Monday, October 16th, 2017

Karukase teeEi suutnud kiusatusele vastu panna ja postitan tänase loo juurde ühe värske droonipildi sünnitalu maadelt. Selle autoriks on loodusfotograafina ja ETV saate Osoon vaatajaskonnale tuttav Karl Ander Adami, kellega lennutasime pühapäeval drooni mu kodumetsa kohal.

Üle hulga aja juhtus olema päikseline päev. Pärastlõunane aeg oli piltide tegemiseks isegi liiga päikseline, sest sellistes oludes jäävad puude alla kontrastsed varjud. Samal ajal tulevad aga sügisehtes puude värvid õhust vaadates hästi esile – kasekollane, okaspuu roheline ja halli lepa sinkjashall.

Mets esiplaanil ning kuni taamal vasemal pool paistva maanteeni ulatuvad rohelised põllud on samuti minu sünnikodu maadel. Kaugemal, üle tee kuni silmapiirini, on teiste omanike põllud ja metsad. Sünnikodu kohta tähistavad laudamüürid ja suured põlispuud paistavad eemal rohetavate põldude keskel.

Pildil otse talukoha suunas jooksev niidetud siht on „karukase tee“ ehk kunagi taluajal kaht majapidamist ühendanud hobutee. Kolmnurga tipu moodustav vasakpoolne lagedam siht on 2010.a. talvel maha võetud ja järjest metsastuv elektriliini alune maa, millest mõlemale poole jääb samuti minu mets.

Olen sündinud ja üles kasvanud metsasel ja tasasel maal. Seda kinnitab ka õhust nähtav maastik, mis sügisvärvides on ilusam kui mistahes muul aastaajal.

Veepuudust ei ole

Friday, October 13th, 2017

Üks päev jäi jõe ääres käimata ja juba oligi suurvee aeg käes. Eks ma aimasin seda ette, sest kui ikka päevade kaupa vihma kallab, siis peab see mõjuma.IMG_2835 (3)[4250]

Metsajõgi ajab üle kallaste. Pilt on tehtud sillalt, kustkaudu jalgsi vanale taluasemele pääsen. Enne silda lainetas samuti vesi, mis jõkke ära ei mahtunud. Kaldaäärsed puud ja põõsad on kõik vee all.

Astusin veest läbiligunenud õuel, mis õõtsus kummikute all nagu soo. Piki kaldaäärset rada ei pääsenud samuti kuigi kaugele. Kummikutest jäi väheks, oleks kalavinskeid vaja läinud. Vesi, mida jõgi vastu ei võtnud, täitis kõik madalamad lohud ja kraavikohad. Pöörasin kõrvale suurte puude vahele, sain metsasihile välja ning sealtkaudu ringiga tagasi.

Mitmendat päeva muudkui sajab. Vist antakse suvel saamata jäänud jao eest nüüd topelt. Väike jõgi on omamoodi indikaator, mille järgi sademete hulka aastate või aastaaegade võrdluses hindama olen õppinud. Praegu on kõrgseis, kuid mitte veel selline nagu kevadise lumesulamise ja jäämineku aegu, kui isegi sillale ilma kalamehe kummikuteta ligi ei pääse.

Koprad, targad ilmaennustajad, uusi tammisid jõele pole teinud – ju teadsid, et veepuudust ei tule. Küll aga on nad sunnikud kalda ääres jämeda remmelga kallal äsja hambaid teritamas käinud. Aga sellest nad jagu ei saa, liiga vana ja võimas teine.

Mis viga heietada siin oma metsajutte ja käia, vihmavari pea kohal, suurvett pildistamas, samal ajal kui põllumeestel hoopis tõsisemad mured – põllud vee all ja muist saaki jääb koristamata. Aga nii on olnud enne ja on ka nüüd, et maal sõltubki elu looduse lahkusest ja ilmast.