Arhiiv November, 2017

Kobraste valdused

Wednesday, November 29th, 2017

Kui metsaäärsed kraavid on triiki täis, kuid veetase jões pole märkimisväärselt kerkinud, peab sellel põhjus olema. Eks ma põhjust aimasin juba siis, kui suvel nägin kahe maakonna piirikraavile ehitatud kopratammisid, üks suur ja teine madalam, nagu koprad ikka teevad.

Et aga koprad nüüd vastu talve agaralt on oma valdusi laiendama asunud, avastasin mõni päev tagasi juba uues kohas. Minu maa ja riigimetsa vahel asuva kraavi ääres oli puid langetatud, kümmekond remmelgat ja haaba on alt ringratast liivakella kujuliseks näritud, kuid veel püsti, ootamas viimaseid hambatäisi ja sobivat tuult, et siis maha prantsatada. Neil puudel, mis juba maas või vees, on tüved kooritud ning ladvaoksad ära viidud.

See kraav suubub suuremasse kraavi, mis peaks veed edasi jõkke viima. Enne suurde kraavi jõudmist on truup, mis suvel tavaliselt kuival seisab. Nüüd aga pole kummastki otsast toru üldse näha, suur kraav on ääreni täis ja vesi peaaegu seisab. Teiselpool kraavi on Rapla maakond ja riigimetsa haavanoorendik.

Suures kraavis on vesi praegu ligi paar meetrit sügav ja seal on kobrastel üsna ohutu liigelda. Toitu saab mõlemalt poolt vett.

Tammideni ma sel päeval ei läinud, jätan järgmiseks korraks, kui droonimees tuleb ning õhust täieliku ülevaate tammidest ja pesakuhilatest saame.

Minu meelest elutseb suurel kraavil rohkem kui üks pesakond kopraid, sest mõnisada meetrit ülesvoolu metsasihi ääres on teine paisude kaskaad ja pesakuhil juba varasemast ajast olemas. Jõe suunal allavoolu peaks kusagil paisu juures teine ka olema. Seal, minu maal vääriselupaigana arvel olevalt eraldiselt on ka haabu langetatud ja kooritud. Aegajalt käiakse piki jõge ka suuremate puude koort proovimas, kuid jõge pole koprad sel aastal vist
tammiga sulgeda proovinud. Varasematel aegadel olid tammid jõel tavaline nähtus. Kraavidele koliti ümber alles hiljuti.

Seda kõike, lisaks veel vanajõe sonne vääriselupaiga alal tahakski õhust lennumasinaga näha. Lehtedeta aastaajal on kõige mõistlikum sellist lendu leha. Suvel varjavad põõsad ja lehtpuud vaate täielikult.

Novembri lõpuski leiab metsast söögiseeni

Tuesday, November 28th, 2017

Hiljuti olid lehes pildid lumes paistvatest kukeseentest, neist harilikest, kollastest. Põikasin siis esmaspäeval, 27. novembril korraks teerajalt kõrvale kuusikusse, kust oktoobris korraliku portsjoni lehter-kukeseeni sain. Tahtsin teada, kas neid seal veel on ja kuidas nad hiljutised öökülmad üle elasid.

Samblane kuusikualune, metsal vanust 50 kanti. Sealt leiab sügisel erinevaid söögiseeni, neist ühed hilisemad on lehter-kukeseened. Ega ma nii hilja sügisel neid leida lootnudki ja kohtades, kust varem suurte kogumitena neid korjasin, praegu ühtki seent tõesti polnud. Pöörasin tagasi ja siis sattusingi pildil olevatele. Kõrval oli veel kümmekond väiksemat.

Korjasin seened kaasa. Külm pole neile põrmugi liiga teinud, täitsa terved ja söögiks kõlbulikud. Võimalik, et nädalatagune 3-4 külmakraadi kuusiku varjus sambla sees kasvavatele lehter-kukeseentele ligi ei pääsenudki.

Puudel kasvavaid seeni, nagu näiteks puidu sametkõrgeseid, võib sula ilma korral südatalvelgi korjata.

Taas nägin merikotkast riigimetsa langil säilikpuul istumas. Oli vanalind, suure kollase noka ja valge sabaga. Võimalik, et sama lind, keda mõni aeg tagasi metsamassiivi teises servas jahijääke valvamas nägin. Ega tea, kusagil võib praegugi mõni loomakorjus olla, mis linnu kohale meelitas. Põdranorm olevat meestel küll kütitud, kuid metskitsed ja mõni metssiga on metsas ikka liikvel. Hundid pole samuti kuhugi kadunud ja murravad nemadki. Ühtteist pudeneb kõrvalt ka ronkadele ja suurtele röövlindudelegi.

Noore metsa kasvamise lugu

Monday, November 27th, 2017

Pikk sügis võimaldab veel paljusid metsahooldustöid teha. Ümbruskonnas need tööd ka käivad. Reedel oli võsasaemehel aega tulla üheks päevaks ka minu noorendikku. Valget aega on praegu napilt, aga kui objekt lähedal, siis jõuab ka lühikese päevaga mõndagi ära teha.

Pinda on pildil olevas noorendikus vaid pool hektarit, eelmine hooldus sai tehtud umbes 6-7 aastat tagasi, täpselt enam ei mäleta ja vanu metsateatisi ei viitsi üles otsida. Omanik võiks metsatööde päevikut pidada, eriti veel nüüd, kui istutamise ega noore metsa hoolduse teatisi enam ei nõuta. Teatist on vaja juhul, kui metsast puitu välja tuuakse ja müüakse, näiteks harvenduse, valik- või lageraie puhul. Noorendikku hooldades jääb enamasti kõik sinnasamasse maha, metsa rammuks.

Olen aastate jooksul kogenud, et eri kohtadesse istutatud metsataimede areng pole ühesugune. Reeglina hakkab metsamullal puuistik visamalt kasvama kui näiteks endisel karja- või heinamaal. Kui taimed kasvuhoo sisse saavad, siis 15 aasta möödudes enam vahet pole.

Pildil oleva noorendiku asemel kasvas enne raieküps segamets – oli kuuske, kaske, mõned männid. Jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp, 2. boniteet. Raiejärgsel aastal 2002 istutasin kuusetaimed, seejärel mõnda kohta veel männiseemikuid. Peagi olid metsloomad kõik männitaimed, kaasa arvatud ka looduslikult kasvama hakanud, ära söönud. Istutasin portsjoni kuusetaimi nende asemele. Kased hakkasid ise kasvama. Ühtki noort mändi pole. Selline noorendik seal praegu.

Oksavaaludele ei saa puutaimi istutada, seal hakkasid tühimiku täiteks mõned sarapuupõõsad kasvama. Las pasknäärid, mänsakud ja oravad rõõmustavad. Pildil oleva noore metsa hooldus oli mul n-ö plaaniväline ja toetust sellele ei taotle. Nüüd sai tehtud ja sellega tükiks ajaks rahu.

Kui paberkujul materjali kodusesse metsa-arhiivi panemiseks enam juurde ei teki, võiksid seda asendada näiteks metsapäevik ja fotod, kus kuupäevad juures. Abiks iseenda mälu värskendamiseks kui järeltulijatele tulevikus. Paljud metsaomanikud seda ehk ka teevad.

Sünnist surmani samas paigas

Friday, November 24th, 2017

Põikasin korraks ühte püsielupaigana arvel olevasse metsaossa, mis jääb piiranguvööndisse. Seal seda õõnsa tüvega sangleppa pildistama hakates taipasin, et ühe puu asemel jäi kaadrisse kolm. Kõik sarnase saatusega ja eluga lõpparvet tegemas. Tean neid kõiki viimased paarkümmend aastat.

Parempoolne kuiv kuusk kaotas ladva mitu aastat tagasi, vasakpoolne puu on üleni vaigupisarais. Ümberringi on tuul teisigi räsinud.

Sanglepa vanuseks peaks inventeerimisandmete järgi olema 90 aastat, kuused on osaliselt teises rindes. Viis-kuus aastat tagasi oli selles tukas üraskikahjustus esimese rinde kuuskedel ning kuna piiranguid tol ajal veel polnud, siis sai kahjustatud kuuski sealt ka välja raiutud.

Veel meenutab see koht mulle kaheteist aasta tagust kevadsuve, mil seal elasid rebasekutsikad. Nad olid üsna väiksed lapsukesed, krõbistasid tigusid ja keerasid lausa inimese silma all puu alla kerra ning lasid silma looja.

Ka sel suvel oli sealkandis kolm rebasekutsikat, kuid need loomalapsed olid suuremad ja elukogenumad, kes inimest nähes peitu pugesid.

Samas metsatukas ühe kuuse otsas oli 17 aastat tagasi konnakotka pesa, mis talvel jäätunud lume raskuse all koos okstega puult maha varises. Kotkad leidsid kevadel uue puu vanast umbes 100 meetrit eemal ning tegid järgmise pesa sinna. Möödunud kevadel põlgasid nad ka tolle ära ning ehitasid järgmise. Kumb pesa eeloleval kevadel neile rohkem meeldib, eks me näe. Sellest kirjeldusest selgubki, miks ja kellele see püsielupaik ning kaitsevööndid metsas.

Kotka pesitsusmetsa hoides seisavad ka vanad puud oma loomuliku lõpuni samas paigas, kus nad kord mullast tärkasid.

Puud-põõsad põllu äärest ära

Thursday, November 23rd, 2017

Piki põllu- ja metsaäärt kulgeb mul kunagi maaparanduse käigus ehitatud tee. Selle põllupoolsel serval kasvas mitu suurt remmelgat, mitu haaba ja kohati ka pajuvõsa. Võsa olin varem korduvalt maha lõiganud, aga seda täielikult kaotada pole suutnud, ikka tulevad uued vitsad asemele.

Nüüd otsustas sama tee ääres eespool põldu hariv osaühing teisel maatükil kõik tee ja põllu vahel kasvavad puud ja põõsad maha võtta ning hakkpuidu virna kuivama koondada. Ka mina rendin oma põldu ja tean, et põllule liiga lähedal asuvad puud-põõsad segavad maaharimismasinaid ning takistavad päikesevalguse juurdepääsu. Niisiis otsustasin, et lasen ka oma põlluääre lagedaks raiuda. Hilissügis, mil pole linde pesitsemas, on selleks sobiv aeg.

Jämedamatest tüvedest tuli minu maalt koorem küttepuuhalge ja oksad lubati ka hakkevirna viia.

Millest siis järsku selline tuhin teeääri lagedaks teha, kui siiani pidasin peamiselt maastikuelemendina, aga ka lindudele vahepeatusteks, üksikpuude ja põõsaste olemasolu tähtsaks.

Eespool põldu hariv mees selgitas, et tema võtab puud-põõsad maha just drenaažikogujate ummistuste vältimiseks ja tõi näiteid, kuidas puujuured tungivad savitorudest drenaaži sisse ja ummistavad need tihedaks puntraks põimuvate „juurevorstidega“. Vesi ei pääse sealt edasi ja põllule tekivad liigniisked mülkad. Paar aastat tagasi nägin, kuidas ta neid ummistusi põllul lahti kaevas ja plasttorudega asendas.

Piki teeäärt kulgeb nii minu kui tolle naabri põllumaal drenaažikoguja koos kaevudega. Edaspidiste ummistuste ennetamiseks otsustaski mees kõik põllutee ääres kasvavad puud ja põõsad maha võtta ning teeservad siluda.

Jutt puujuurtega drenaažiummistustest pani mindki tegutsema. Naabrimees sae ja traktorikäruga tuli appi. Üks haab jäi mul siiski põllu pool teed alles ja pildi tegemise suhtes seljataha jäävad kasvama veel kaks maani okstega ilusat kuuske. Nende oksad põlluni ei ulatu ja maaharimist ei sega.

Kasekäsna saladus

Tuesday, November 21st, 2017

Kasekäsna musta pässikuga samastada ei ole päris õige. Pässikud (juure-, lepa-, jalaka-, tamme-, haava- ning karvane, väike ja must) on üheaastased seened, lehtpuude valgemädaniku tekitajad. Selles nimekirjas oli ka must pässik, üheaastane seen, millel on kaudne seos kasekäsnaga siiski olemas.

Musta pässiku viljakehad ilmuvad kaskede, leppade ja pihlakate elusatele tüvedele vaid korra ja võivad omakorda põhjustada kasvajate ehk kasekäsnade tekkimist. Seega ei saa musta pässikut ja kasekäsna lugeda üheks ja samaks – esimene on seen, teine hoopis kasvaja.

Kasekäsnad on süsimustad, rusikasuurusest kuni poolemeetrise läbimõõduga mitmeaastased käsnad kasetüvede oksakohtades või külmalõhedes.
Pildil olevast kasekäsnast olen kirjutanud ja pildi siia blogisse postitanud kolm aastat tagasi. Hiljuti käisin teda jälle vaatamas ja uut pilti tegemas. Ei oska hinnata, kas käsn on vahepeal ka suurenenud, sest mõõtnud ma teda pole.

Inimesed usuvad, et kasekäsnal on mitmeid tervistavaid omadusi, muu hulgas ka vähktõve leevendavaid, seega huvi tema kogumise vastu on olemas. Ka pildil olevalt käsnal on lõikepind näha. Terava noaga on tükike välja lõigatud. Enamasti kogutakse kasekäsna kas kevadel või sügisel. On tekkinud ka kokkuostjaid ning kasekäsnapulbri tegemisest on saanud äri.

Siberi rahvad olevat pidanud kasekäsna surematuse seeneks. Vaevalt nüüd eestlane surematusesse usub, kuid loodusravimina on kasekäsnal kindel koht olemas ka siin.

Vana maja

Monday, November 20th, 2017

Nädalavahetusel olin kodust eemal ning kui tee viis taas ühest Eestimaa alevist läbi, tegin teoks oma ammuse unistuse pildistada seal üht maja, mis mitu aastat varem oli köitnud möödasõidul mu tähelepanu oma kauni arhitektuuri pärast. Kohalikud tunnevad selle pildilt kindlasti ära. Juba tol ajal kartsin, et maja ei pea tõenäoliselt kuigi kaua enam vastu ning on viimane aeg seda jäädvustada. Ja nagu pildilt näha, pole mu kartus asjatu.

Teine põhjus pildistamiseks oli veel see, et sarnane maja, ehkki natuke väiksemal kujul, oli sõjaeelsete fotode järgi olemas ka minu kodualevis. All korrusel omaniku äriruumid (pood, kohvik), teisel korrusel eluruumid. Siin põles see maha 1941.a. sõjasuvel, mil tuli hävitas veel terve rea teisigi elumaju, aga ka pangahoone ja vallamaja alevi peatänava ääres.

Pildil olev ja kunagi mu kodualevis olnud maja tunduvad kangesti olevat ühe ja sama arhitekti looming. Kas ka tegelikult nii oli, seda ei tea. Kandsin mitu aastat endas toda äsja teoks saanud pildistamise plaani, et saaks vana mustvalget fotot ja värsket omavahel võrrelda. Tolles teises Eesti alevis nägin veel teistki kaheastmelise plekk-katuse ja kauni arhitektuuriga väiksemat maja ning ka tema seisab seal hüljatuna.

Mulle meeldivad vanad majad, mida vaadates saad kohe aru, et ehitaja on mõelnud nii ilule, otstarbekusele ja kauakestvusele. Suuri hooneid võisid endale lubada keskmisest jõukamad inimesed, samas said just nende majad tolleaegse ehituskultuuri parimateks näideteks. Täispalkidest ja valtsitud plekist katusega maja peab õige hooldamise korral vastu hulga kauem kui sada aastat. Hüljatule uut hingamist sisse puhuda on aga keeruline.

Loodusmetsad ja inimene

Wednesday, November 15th, 2017

Üha rohkem erametsaomanikke on ühinemas säästva metsamajandamise sertifikaadiga, mis eeldab üksjagu teadmisi ka metsa loodusväärtustest. Et metsas leiduvatest liikidest ning nende elupaikadest rohkem teada, oligi Pärnumaal Luitemaa looduskaitseala metsades õppepäev, mille eestvedajaks Ühinenud Metsaomanikud.

Arvukale kuulajaskonnale tehti esmalt retk 160-aastasesse kaitsealusesse metsa, kus tutvuti sammalde, samblike ja torikseentega ning vaadeldi erinevas lagunemisstaadiumis surnud tüvesid. Räägiti, et igal inimese poolt kahjuriks peetaval liigil on vastas keegi järgmine liik, kes esimest ohjeldab ega lase loodusel tasakaalust välja minna.

Surnud puit ei kuhju kõrgete kihtidena metsa alla, seda aitavad lagundada seened. Vanadusest varisevate puude koha täidavad vabanenud metsaruumis taas noored – mets taastub ka inimese sekkumiseta.

Inimene võib oma ülemäära ulatuslike metsaraietega põhjustada paljude liikide hävimise, mistõttu on vaja teadmisi, kuidas ja milliste majandamisvõtetega oleks võimalik liike säilitada.

Teine osa õpperetkest viis samuti vanasse, inimkätest üle pooleteise sajandi puutumatuna püsinud lehtpuumetsa, mis liigitub üheks väheseks allesjäänud põlismetsa kategooriasse. Metsakuivendust pole seal kunagi tehtud, on lompe ja lodukohti. Erivanuselised puud, palju surnud ja kõdunevaid tüvesid, vanadel saartel ja haabadel samblaid ja samblikke, sh. näiteks kopsusamblik.

Need metsad, võrreldes hooldatud majandusmetsadega, on raskemini läbitavad, selle võrra ka vaheldusrikkamad oma eri vanuses puudega.

Kõrvuti ja üksteist toetades elavad ühise perena koos eri põlvkonnad, alates vaarisadest-emadest, nende lastest ja lõpetades lapselastega. Vanad puuhiiglased näitavad noorematele ette, kui suureks ja võimsaks nemadki kord võivad tõusta. Ühel siinsel pildilgi on mitu inimpõlvkonda kõrvuti.
See on tore, kui metsaomanikud satuvad aeg-ajalt puutumatutesse loodusmetsadesse, et seal kogeda – loodus saab ilma inimeseta suurepäraselt hakkama. Inimene ilma looduseta mitte.

Puupõld või põllumets

Monday, November 13th, 2017

Põllule istutatud kuusik.Mul on siin kaks pilti kuusenoorendikest – üks tehtud metsas lageraielangile istutatud kuuskedest, teine aga endisele põllumaale istutatud kuuskedest.

Minu meelest hästi kasvama läinud mõlemad, suurt vahet polegi. Metsamaa noorendiku vahel paistavad mõned nn seemnemännid või säilikpuud. Põllumaal kasvavas noorendikus on hiljuti hooldust tehtud ja esiplaanil paistmas natuke lõigatud võsa.

Metsamaale (nd. 1. bon) said taimed istutatud kolm aastat varem kui põllule (nd. 3. bon), kuid praegu on nad enam-vähem ühekõrgused. Metsalangil võttis kolmeaastaste kuuseistikute kasvama minek rohkem aega kui lepikust puhtaks raiutud endisel põllul. Metsamaal oli palju konkureerivaid puukesi, eriti saari, pihlakat ja paakspuud. Põllumaal said peamisteks konkurentideks lopsakas rohi ja raie järgselt vohama hakanud halli lepa järelkasv.

Olen kuulnud, et põllumaadele kasvama pandud kuusikud on haigustele vastuvõtlikumad kui metsamaal. Pildil olev on istutatud 2010. aastal, paljasjuursed taimed olid siis kolmeaastased. Kultuuri hooldasin sügiseti neli aastat järjest, sest vahele kasvas nii leppa kui toomingavõsa. Tänavu, seitse aastat pärast istutamist, on tehtud samuti hooldusraie. Kuuskede tihedus on piisav ning ulukid enam sinna vahele ei mahu. Milline selline kuusik ehk noor põllumets võiks 20 aasta pärast välja näha, see kogemus mul puudub. Ja ega vist saagi teada.

Metsamaale istutatud kuusik.Põlisele metsamaale istutatud kuusenoorendik, millel kõrgust praegu  kolm meetrit, on kändude ja oksavaalude tõttu veidi hõredamalt istutatud, samas hooldustöid on seal samamoodi järjest mitmeid tehtud. Looduslikult tuli vahele kaske, saart ja tamme, neist tamme ja saare jätsime sobivates kohtades ka alles. Inimese rajatud puistuid võib ju ka tinglikult puupõlluks nimetada, isegi metsamaal.

Kumb neist võrdluseks toodud kuusenoorendikest on väärtuslikum, seda mina hinnata ei oska. Mulle on nad ühtviisi lähedased, nagu oma pereliikmed. Puid istutades olen tahtnud metsale midagi tagasi anda, liiati, kui mets on mind toetanud. Umbes sel põhjusel leidsin vajaliku olevat kauges nurgas jõe taha põldudele pärast lepikute raiet sinna kuusikuid asemele istutada. Arvasin, et elavad kauem kui hall-lepikud, rikastavad maastikku ja jäävad lastelastele. Kas olen õigeid valikuid teinud ja töö on asja ette läinud, näitab tulevik.

Sügis on õppimise aeg

Friday, November 10th, 2017

Novembris on tulemas mitu õppe- ja infopäeva erametsaomanikele. Neid korraldavad oma liikmetele kohalikud metsaühistud, kuid kõige mahukam, üleriigiline, on tulemas kuu viimasel päeval Toosikannu puhkekeskuses. Seal päevakorras olevate teemade kohta leiab infot erametsa portaalist.

Korraldajate kiituseks ütlen siin välja oma ammuse mõtte laiema osavõtjaskonnaga õppepäevade ja kogunemiste kohta. Nimelt tulebki maarahvale, eriti metsaomanikele mõeldud kokkusaamisi, liiati veel üleriigilisi, pidada eranditult väljaspool linnasid, soovitavalt Eesti keskel. Siis on tee tulijaile üsna ühepikkune, pole suurtele linnadele omaseid parkimisprobleeme ning üritused toovad kasu maaettevõtjaile, sh. turismitaludele ruumide rendi ja toitlustamisega. Eriti puhkajate vaesel sügishooajal.IMG_3046 (3)[10801]

Üks samm erametsanduse maale lähemale toomiseks on tulekul ka seoses sihtasutuse Erametsakeskus kolimisega Tallinnast Raplasse.

Mäletan, et varem olid õppepäevad väga sagedased ja koolitamine enamasti metsaomanike praktiliste oskuste omandamisele suunatud. Käisin neist paljudel. Vahel räägiti ka loodushoiust, mõnikord valgustati metsaomanikke maksude teemal. Õnneks tugevamates metsaühistutes need jätkuvad.

Ajad on muutunud, metsaomanikud ise teadlikumaks saanud ning info edastamise muud võimalused avardunud. Ometi on minu arvates näost näkku räägitud juttudel suurem kaal ja vaidlustes koorumas tõde. Parimaid tulemusi neile, kel endal kogemusi vähe, annab ka praktiline õpe looduses, metsas.