Arhiiv December, 2017

Aastalõpp vesises metsas

Friday, December 29th, 2017

Nii elavat kajastust kui lõppeval aastal pole meil mets varem vist saanudki. Ja see on hea. Nii vesist talvetulekut kui seekord pole samuti väga sageli. Metsad on vett täis, metsade ülestöötajad on hädas. Lõunanaabrid lätlased keelasidki metsa mineku ära, sest pinnas ei kanna masinaid. Minu liikumisulatuses pole samuti hetkel mingeid raietöid pooleli, ilmselt kusagil seda siiski tehakse, sest enne pühi mõned rekkad palgikoormatega Imavere poole ikka vurasid.

Pikem ilmaprognoos ei ennusta vene GISMETEO andmetel ka jaanuarisse püsivaid külmakraade. Päevad suuremalt jaolt plussis, vaid mõnel ööl kerged külmad, rohkelt sademeid vihma ja lörtsi näol. See aga tähendab, et pinnas ei külmu.

Käisin enne aasta lõppu tiiru oma kodumetsas. Kõrgemates kohtades pole väga vigagi, kuid madalamates lohkudes lirtsub puude vahel vesi. Võimalik, et liivastes männikutes on kuivem, kuid minul selliseid pole. Juuresolev pilt on tehtud ühel põndakul, kus on küll kuivem ja see mets on kaitse all.

Ringi liikudes mõtlesin, et vesine aeg ja lumeta maa sobib metsas raietööde asemel hoopis käsitsi võsatöödeks, noorendike ja kultuuride hoolduseks. Sellest tööst juba puudus ei tule ja noored metsad saaksid paremad kasvutingimused.

Suurtest metsamasinatest, eriti veotraktoritest, jäävad praegu järele vaid mülkad. Olen kogu aeg imestanud, miks ei kannata metsafirmadel panna ilmaolude tõttu mõneks ajaks metsamasin(ad) seisma, samal ajal kui põllumeestel töötab kolm korda kallim teraviljakombain aastas vaid paar kuud. Liisingud ja võlakohustused uute masinatega on kõigil. Äkki on asi suhtumises ja selles, et raiutavat metsa pole saagija ise rajanud, nagu põllumees igal aastal maad harib ja vilja külvab? Äkki näebki põllumees põldu ühe ja metsamajandaja metsa hoopis teise pilguga? Kui põllumeestel on ikaldusaastad majandustegevuses aeg-ajalt paratamatud, võib samamoodi ju juhtuda ka metsamajandajatel, kui ilma tõttu metsa ei pääse. Ma pole näinud, et põllumees veest üleujutatud põldu vägisi kündma läheks, sügavaid rööpaid metsas ja metsateedel aga küll.

Loodetavasti tuleb uus aasta siiski helgem, päevad lähevad pikemaks, riik peab sajanda juubelipeo ära ja siis varsti ongi kevad käes. Valgust ja rõõmu kõigile!

Põldudel kasvab noor mets

Wednesday, December 27th, 2017

Valisin välja ühe droonifoto oma jõetaguse maatüki kohalt, mis kõneleb sellest, kuidas mahajäetud talupõldudest saab mets. Metsamaad ongi praegu rohkem kui sõjaeelsel talude ajal. Ainult et inimesi on maal vähem. Kus pole inimesi, seal pole eluaset, pole teed ega harita põldu. Sinna kasvabki mets.

Kolhooside-sovhooside ajal ei hakatud neid raskesti ligipääsetavaid (hobusega koolmekohast läbi jõe) talupõlde enam kündma ja külvama. Kui 70ndate alguseks polnud talus enam ühtki looma ega inimhinge, hakkas põllul vohama lepik. Kui mul maade tagastamise dokumentide ja maamõõtmisega tuli tegelda, seisidki need põllud juba metsamaana kirjas. Kraaviääri kattis sajandivahetusel paju ja hall lepp, vaid põllu keskel oli natuke rohumaad. Põldhaaval sai lepikuid küttepuudeks tehtud ja vabale maale kevadeti kuusetaimede read istutatud. Seepärast ongi kuused eri aastatel istutatud.

Drooni lennutas Karl Ander Adami selle detsembrikuu alguses. Linnulennult on hästi nähtavad vanad põllukraavid, seal läigib vesi. Suvel on kraavid kuivad.

Pean seda fotot oluliseks, sest kõrgelt on mingi osa eri aastatel istutatud kuusenoorendikest hästi eristatavad. Alt vasakult, kella 7 kohalt aastaga 2007 alustades jõuab osuti liikumise suunas kulgedes kaarega päeval kella 3-ks aastasse 2011. Umbes nii neid kuusetaimi sinna poolikute põldude kaupa istutatud sai, enamasti kevadiste talgute korras, koos looduspiltnike ja jahimeestega. Kraavidele jätsin kultuuride hooldamise käigus veidi lehtpuid alles, mis oli muidugi viga. Need kasvasid kiiresti ja peenemaid sai sel sügisel valgustusraiega ka vähendatud. Maas lebavad tüvesid on ülalt näha.

Kaugemal, pildil ülal, on lepikuribade vahele istutatud kuuskede read aastast 2003. Neid istutasin koos ühe külanaisega. Kuusetaimed langesid peagi pärast istutamist kitserüüste ohvriks, põdesid mõne aasta, aga siis taastusid.

Hilisemad kuusetaimed on istutatud üle pinna, millel on mõned halvad küljed, võrreldes piki põldu kulgevate ridadega. Kuna 2003.a. kuuskede vahele jäi istutamise ajal oksavaal, mis praeguseks on kõdunenud, siis noorendiku vahel pääseb seal väikese traktoriga liikuma. Nii saab kraavi äärtest tulevikus veel korra leppi kütteks raiuda ja vaherada pidi välja tuua. Üle pinna noorendikes selline võimalus esialgu puudub. Eks aeg annab arutust.

Talveaeg

Friday, December 22nd, 2017

Talvine pööripäev möödus siinkandis uduvihmas ja lumeta maaga. Kõige pimedam aeg hakkab läbi saama ning jõulupühade järel lisandub juba igale päevale mõne minuti jagu pikkust juurde.

Tõin oma metsast väikese jõulukuuse, sest nii on kombeks, kui laste pered tulemas. Kuusenoorendik on tihedaks kasvanud ja ühel päeval peab seal nagunii valgustust tegema, sest peale istutatud kuuskede on loodus ka seemnest tärganud väiksemaid kuuski ja mände lisanud.

Tänase talveloo juurde ei valinud ma jõuluajale kohaselt kuusepilti, vaid hoopis rabamänniku, kus paar nädalat tagasi ühel öise lumesaju järgsel päeval käisin. Lumine metsapilt sobib ehk esimeseks talvepäevaks paremini kui vihmahall maastik.

On võimalus aasta kokku tõmmata ja natuke laiselda. Aega jääb ka lugemiseks ja muusika kuulamiseks. Kõrva jäi Eesti Laulu konkursil klassikalise laulukooliga Elina Nechayeva itaalia keeles lauldud „La Forza“ (Jõud), mis on kombinatsioon elektroonilisest muusikast ja klassikalisest vokaalist. Minu meelest on kõik paigas ja kui oleks minu teha, siis saadaksin just selle laulu kevadel Portugalis toimuvale Eurovisioonile.

Ajakirja „Eesti Mets“ viimases numbris on Viio Aitsami sulest ilmunud suurepärane kirjutis Erametsaliidu praegusest noorest juhist Mikk Lingist. Olen alati oodanud lugusid metsameestest ja -naistest, sest just nende mõtted ja teod annavad erametsandusele näo. „Eesti Mets“ on kogu aeg olnud väga sisukas ajakiri, mis peaks iga metsaomaniku lugemislaual olema. See lause ei ole reklaam, selline on minu lugemiskogemus ja soovitus.
Soovin kõigile rahulikke jõulupühi armsate inimeste seltsis.

Looduse mälestusmärgid

Tuesday, December 19th, 2017

Fred Jüssi ütles kord ühel ETV Ööülikooli salvestusel: „Raba on looduse mälestusmärk, kõige vanem, mis meil Eestimaal on.“ Inimesed peavad neist märkidest lugu, need kuuluvad meie loodusmaastike pärlite hulka.

Kindlasti on looduses veel teisigi mälestusmärke rändrahnude või luidete näol, kuid kive ja liiva oleme harjunud nimetama eluta looduseks. Rabad on elusad, pidevas kasvamises ja muutumises. Ka ürgmetsad võiksid kuuluda looduse mälestusmärkide alla, kahjuks pole neid siin praktiliselt säilinud.

Inimesed lähevad rabasse erilise tunde ja alateadliku aukartusega, sest see on midagi teistsugust kui meid igapäevaselt ümbritsev keskkond. Rabas käiakse vaikust otsimas. Kõik, kes sügiseti jõhvikal on käinud, teavad, et raba on nii hääletu, et kõrvad hakkavad iseenda südamelöökidest kumisema. Sookuredki, kelle hõikeid suvehommikul võib rabas kuulda, on jõhvikakorjamise ajaks ära lõunasse lennanud.

Raba võib inimest eksitada, seal on raske liikuda, seal on sookailude lõhn, mis meeli uimastab. Sageli mattub raba udulaamadesse ja nähtavus muutub olematuks. Marjulised seovad tuldud radadele puude külge linte, et oleks hõlpsam tagasiteed leida.

Rabamaastikud pakuvad vahel erilisi vaateid, nagu tol korralgi, kui selle pildi tegin, jõuluajal üheksa aastat tagasi. Pilvede vahel võis heledama laigu järgi aimata päikest, kui ühel hetkel kerkis sinna halo või valgussammas, millel mänglesid vikerkaarevärvid. See oli müstiline vaatepilt. Hiljem pole taolist loodusnähtust juhtunud nägema. Kahjuks jäävad minu loodusretkedki varasemaga võrreldes harvemaks. Kindlasti kogevad sarnaseid nähtusi nüüd nooremad, kes looduse mälestusmärke vaatamas käivad. Ja selliseid inimesi tuleb meil järjest juurde.

Pimeda aja lõppu oodates

Monday, December 18th, 2017

Vaevalt kuus tundi päevavalgust ja jälle pikk pimedus. Väikesed lapsed ootavad jõuluõhtut ja kuuse alla habemega taati, kes kingitusi tooks, mina ootan pööripäeva ja valgust. Ehkki sinna pole enam palju jäänud, on ometi ootusaeg talumatult pikk. Nii igal aastal.

Mida siis teha, et oma keha ja vaimu sel pimedal ajal tasakaalus hoida. Lihtne ja kindel vahend on – mine metsa, kõnni seal nii kaua kuni väsimus kallale tuleb, siis istu puu alla ja jää ootama. Varsti tulevad tihased sind uurima, vaatavad ja arutavad omavahel, kas sihukest olendit võib usaldada või tuleks eemale hoida. Eile oli teiste seas okstel sidistamas ka kamp sabatihaseid, pika sabaga armsad olevused, kes perekonniti kokku hoiavad. Nende nägemine teeb kohe tuju heaks. Mida paganat ma muretsen, näe, linnukesed lepivad eluga, mis neile antud, peaasi, et kõht täis ja pereliikmed koos.

Eks inimestena soovime meiegi, et pere jälle kokku saaks, et lastel kõik hästi läheks ja ema ei peaks muretsema, olenemata sellest, et mõnel pojal juustes juba halli. Lapsed jäävad emale alati lasteks, vanusele vaatamata.

Siit jõuangi jõuluaega tagasi. Siis on tööinimestel ja koolilastel pikemad pühad ning käiakse ka vanemate või vanavanemate juures. Pere saab kokku ning toad on kalleid inimesi täis. Meil ei ole kombeks üksteisele kingitusi teha, nii oleme kokku leppinud. Tähtsam on olla koos, ühise laua ääres toite maitsta, juttu ajada ja üksteise lähedusest rõõmu tunda. Kui jõulupühad läbi, lähevad ka päevad pikemaks.

Vesise maa puud

Tuesday, December 12th, 2017

Iga metsaskäik on nagu kohtumine vanade tuttavatega, samas jälle uus ja avastamist täis. Passisin parajat ilma, et maa oleks kasvõi vähekegi tahedamaks külmunud ja kui selline kätte jõudis, siis ma ka oma sanglepikut vaatama läksin.

Sanglepad on puud, kes poole elust veedavad jalgupidi vees. Vaid pikalt kestval kuivaperioodil taheneb urbne kõdumuld nende juurte all ära, samas kevadel õitsevad puude all vees jälle varsakabjad ja märjal sügisel nagu tänavu, laiuvad seal taas veelombid.

Tundub, et elupaiga tingimused muudavadki need puud tuultele vastupidavaks ning lisavad eluaastaid, jämedust ja kõrgust. Murdunud või mahalangenud sangleppi näeb harva. Sanglepa eluiga on hästi võrreldav inimese omaga. Kuni 70ni on kõik hästi, edasi elujõud väheneb, samas kangemad seisavad sajani või kauemgi.

Sanglepp sarnaneb kangesti eestlasega, kes vajab eluks oma ruumi, parajat vahemaad naabrist. Siis kasvab ta kõrgeks, kohati kuni 30 meetriseks, kogub tüvele jämedust ja elab kaua. Puntras elades tõugatakse nõrgemad ja kõverad kambast välja.

Pildil olevad sanglepad on umbes 80 aastat vanad. Samas metsas on ka vanemaid, 90seid sangleppasid. Vaid mõni üksik on vanuse tõttu maha langenud. Silmitsesin paari kõdunevat tüve ja leidsin mitmeid torikseeni. Ühed olid valgete lumekristallidega nagu tuhksuhkruga üle puistatud.

Lodumets, kus sanglepikud mul laiuvad, on raskesti majandatav. Väga harva, umbes ühel talvel kümne aasta kohta, võib sekka juhtuda üks pikem külmaperiood, kui neis paigus maa metsamasinat kannab. Viimane oli minu mäletamist mööda kusagil 2000ndate esimeses pooles ja siis õnnestus seal ka harvendusraiet teha. Käsitsi langetuse ja kandva oksavaaluga, ilma pinnast rikkumata. Nüüd pole üritanudki, käin lihtsalt vaatamas.

 

 

Metsateraapia

Monday, December 11th, 2017

Metsast mõtlemine tekitab juba enne metsa jõudmist mõnusa tunde, umbes nii kirjutab Valdur Mikita metsainimestest. Seaksin ka ennast nende hulka, sest täpselt nii ma tunnen veel enne, kui olen sammud üle põllu metsa suunas seadnud. Tuttavad kuuseladvad silmapiiri kohal, kraavi taga paistmas vana kase korpas tüvi ning teiselpool vastu valgust punakaskuldselt särav männikoor.

Kirjutan praegu neid ridu ja pilt kirjeldatust on aastate jooksul ajju salvestunud. Kui edasi sobrada, jõuaksin üksikasjadeni: hiireviu pesa kasel, valgejänes lumeta talvel puu taga kössitamas, enda arvates nähtamatu, laanepüü tibud metsa all laiali rohu sisse peitu pugemas, lepa koorelõhes surnuks külmunud puukoristaja, võiseened sambla sees ja põdrakraapsud noortel mändidel. Lisaks võiks sinililledest, kiviaedadest, kuklasepesadest ja näsiniinest veel lugusid pajatada. Kõik on silmade kaudu mälusoppidesse talletatud.

Peale metsa mahuvad sinna veel pildid oma lapsepõlvekodust ja emast, hiljem ka oma poegadest nende lapsepõlvea’ast kuni kodust lahkumiseni. Ja muidugi mu viimaste aastate parimast sõbrast, kass Krissust, kelle karva siledust mäletavad mu peod praegugi, poolteist aastat pärast tema surma.

Mets on jäänud, kohati vana ja muutumatu, mõnes kohas noor ja iga aastaga suurem. Inimesed mu ümber muutuvad, paljud olulised on jäädavalt läinud. Lastel on oma elu ja pered ning nendega koos ei saa kuigi sageli olla. Nii leian end jälle tuttavas metsas tuttavate puude juures seismas. Nemad ongi praegu mu pere, mu sõbrad. Nende juures mõtlen oma mõtted selgeks ning tulen puhta ja tervemana koju tagasi.

Olen oma poegadele öelnud, et kui ma nii vanaks jään, et ei jõua omal jalal enam metsa minna, kuid silmad veel ühtteist seletavad ja kõrvad kuulevad, siis viige mind vahel mu tuttavatesse kohtadesse, et saaksin metsa lõhna tunda ja helisid kuulata. Küll nad viivad.

Detsembrivalgus

Friday, December 8th, 2017

Paar päeva tagasi oli siin pilt vesisest maastikust. Ilm oli siis lootusetult pime, aasta kõige napima valgusega ajale lisas süngust madal hall taevas. Selline on hilissügis.

Kaks päeva hiljem kattis hommikul maid ja metsi paks lumevaip ning päike tegi lühikese päevatiiru üle selge taeva. Tohutu kontrast – üks päev oli süngelt sügisene, teine nihutas valge lumega lähemale talvise pööripäeva ja jõuluaja.

Just seda nappi päevavalgust püüdsin kasutada, kui ümbruskonna lumiseid maastikke vaatama sõitsin. Enne olin koduõue teed ja platsid lumest puhtaks rookinud. Mõttes palun, et kõigepealt võiksid ikka külmakraadid tulla ja alles seejärel lumi. Ei võeta kuulda.

Lumised metsad ja kodused maastikud pakuvad silmailu ja toovad hinge rahu. Olen omandamas seda kunsti, kuidas end muust maailmast välja lülitada ja olla loodusega kahekesi. Neil hetkedel tunnen ja näen, kui kaunis ja täiuslik Looja loodu meie ümber on ja kui armetud meie endi tegemised selle kõrval paistavad.

Mõne aja pärast aga olen tagasi koduteel, sest pliidipuud tahavad saagimist, ahi kütmist, kirjad kirjutamist ja kõned rääkimist. Kodus on hea ja soe. Võtan Valdur Mikita viimase raamatu, tõmban end diivanile kerra ja hakkan kukeseenekuulajaks.

Mõned metsikud paigad

Wednesday, December 6th, 2017

Siit minusugune jalgsi edasi minna ei riski, ainult tagasi. Selline oli kahe päeva eest vaade minu jõeäärse kinnistu viimasele, kõige metsikumale sopile. Eelmise blogipostituse vesise pildi tegin punktist, mis siinsel õhustvaatel jääb enam-vähem keskkohta.

Ülal voolab vasemale poole kitsas, kuid küllalt sügav jõgi. Alt paremale üles suundub suur kraav, mis peaks kõik veed jõkke viima. Aga sellega on nagu Halliste jõega, mis suubub Aesoo kandis Navestisse vastuvoolu ning mis mõjutab kevadisi üleujutusi ka Soomaa kuulsal viiendal aastaajal.

Mina siinseid üleujutusi numbritega pole järjestanud, kõik sõltub kahest tegurist: sademetest ja kobrastest. Pildil olevast maast on minu oma see, mis jääb keskele, jõe ja parempoolse suure kraavi vahele. Üle kraavi paremal ja üle jõe otse ülal on Raplamaa riigimets.

Valged, sulamata lume laigud on rohuplatsid vanajõe käärude kallastel. Suvel kasvab seal angervaks, mida koprad söömas käivad. Kõrge angervaksa sisse olid lausa tunnelid tekkinud, kui mõnikord sinna juhtusin. Viisteist aastat tagasi olid mul koguni teerajad lõpuni sisse niidetud, seepärast tean. Lisaks radadele sai meisterdatud ka purdeid, et kraavidest või vanajõe mudasest sängist hõlpsam oleks üle ronida. Tükike vanajõest sinetab droonifotol vasakul allosas.

Vägev koht oli, kuhu vahetevahel erilise tundega sammusin, tunnikeseks istuma jäin ja mõtisklesin. Pärast neid aastaid pole ma suviti enam jõgiritsiklinnu laulu kusagil mujal kuulnud. Ja ega kopraidki pole hiljem jões oma silmaga näinud.

Koht on nüüdki sama metsik kui tookord, ainult mõned puud on vahepeal ära kuivanud või murdunud. Jahimeestelt vahel ikka kuulen, kui sealkandis karu nende kaamerapildile jääb. Mulle tegi droonipildid Karl, tänu ja kiitus talle.

Koht, kuhu suvel naljalt ei lähe

Tuesday, December 5th, 2017

Mulle meeldib kord või paar aastas seigelda oma metsa läbimatutes kohtades, mis jäävad jõe ja selle kõrval paiknevate vanajõe sonnide piirkonda. Tavaliselt teen sellise retke kevadeti, kui lumi sulanud, maapind veel külmunud ning lehestik pole nähtavust takistamas.

Seekord ei mallanud kevadeni oodata, tõmbasin pika säärega kummikud jalga, võtsin kepi kätte ning suundusin kobraste ja metsnugiste valdustesse. Kopratammid ja vihmad on suure kraavi üle kallaste ajanud ning vesi on üles leidnud kunagised kitsad põllukraavid, et nende kaudu jõeni teed rajada.

Oli vahva käik ning kummikutele vaatamata ma päris lõpuni (ehk piki kraavikallast jõeni) ei pääsenudki. Miks ei pääsenud, paistab ühelt vesiselt pildilt. Mesilinnupuu ehk jämeda haavatüüka, mille õõnsuse suvel mesilased olid asustanud, leidsin siiski üles. Tahaks uskuda, et mesilased magavad praegu puuõõnsuses. Kui tuleb külm talv, siis seda nad üle ei ela, kui soojem, võib mesilindudel õnne olla.

Kogu see ala, kus ma jõe ümbruse metsa pole üldse majandanud, on 3 hektarit suur. Muutused kunagisel taluheinamaal toimuvad vaid looduse tahte järgi ning tänu sellele säilib tõenäoliselt ka sealne elustik. Kui ringi liikuda, siis leiab alalt pärnade ja saarte gruppe, üksikuid künnapuid, vanu sangleppi ja haabu. Liikumise muudab tülikaks lamandunud toomingavõsa ning murdunud hall-lepa roikad, lisaks ootamatult ette juhtuvad kopraaugud. Vanajõe ääres on kahes kohas grupiti suuri remmelgaid. Üks punt on näha teisel pildil.

Pruugib sellelt madalalt maalt veidi kõrgemale, kunagiste põldude poole liikuda, siis seal rohetavad ligi kümnel hektaril kuusenoorendikud. Esimesed istutatud 2003.aastal, viimased 2011ndal. Minu arvates on tasakaal metsiku looduse ja inimese rajatud tulevase majandusmetsa vahel olemas.