Arhiiv January, 2018

Kevade ootus

Wednesday, January 31st, 2018

Vaatasin oma metsas üle händkaku pesakasti, mis sai hulk aastaid tagasi ühel sügisel kuuse otsa kinnitatud. Sügis oli kasti paigaldamiseks õige aeg, sest kakud hakkavad kevadel varakult pesitsema.

Pesakast on pealt lahtine, kuhu sai puistatud veidi saepuru ja laaste ning põhja sisse tehtud pilusid, et vihmavesi välja imbuks. Saab näha, kaua see veel vastu peab.

Looduslikult kasutavad händkakud pesitsemiseks samuti murdunud ja seest õõnsaid puutüükaid, vahel hõivavad mõne röövlinnu risupesa ning hauvad seal pojad välja. Kakud ise pesa ei ehita. Kui pesa eelmine omanik, näiteks hiireviu või kanakull avastab, et suur kakk on tema ehitatud risupessa elama asunud, peab ta olukorraga leppima ja endale uue kodu ehitama. Pikkade teravate küünistega ning agressiivse käitumisega händkakuga vägikaigast vedama hakata ei tasu, õigem on taanduda.

Kakud asuvad pesitsema kevadel varakult, enne enamikku teisi metsalinde. Seepärast ongi kakkudel pesapaiga valimisel väike edumaa. Kakkudest veelgi varem alustavad pesitsemist rongad. Ronk kuulub värvuliste seltsi, nii veider kui see suure musta (ja targa) linnu puhul ka ei tundu.
See pesakast oli eelmisel kevadel koduks kahele väikesele kakupojale, kellest ühest on siin ka maikuu lõpus tehtud pilt.

Veebruariõhtutel võib metsas kaku „laulu“ juba kuulama hakata. Lauluks nimetatakse neid huikeid, millega paarilist meelitatakse. Kuna händkaku emane on isaslinnust suurem ja tugevam, siis pulmamängu alustades peab isane olema kindel, et emane ta endale sobivaks partneriks tunnistab.

Emane händkakk asub kohe pärast munemist hauduma ja ligemale kuu aja pärast kooruvad udemetega kaetud pojukesed. Isaslinnu ülesandeks on hankida perele toitu, milleks on peamiselt hiired või väiksemad linnud. Kui pojad on piisavalt tugevaks kasvanud ega mahu enam kitsasse kasti või õõnsusesse ära, siis ronivad need lennuvõimetud ja karvased, samas tragid kakupojad oma teravate küüniste abil pesa lähistel asuvatele puudele. Seal nad siis passivad, ootavad toitu, tukuvad ja kasvatavad sulgi. Ühel päeval on nad lennuvõimelised ja pesa lähistelt kadunud.

Metslooma kodu on mets

Tuesday, January 30th, 2018

Õhuke sulalume kiht ei krõbise saabaste all ning võimaldab metsas vaikselt liikuda. Olen õppinud metsasihtide ristumiskohtadele vaikselt lähenema, sest seal võib avaneda vaade, mida olen oodanud. Algul tasub heita pilk käidud teele seljataha ja seejärel ristuva sihi või metsaraja suunas. Kui mõnd elukat märkan, tuleb liikumatult paigale jääda. Mida ettevaatlikumalt seda teen, seda parem on võimalus metsloomi pikemalt jälgida. Pildistamise ajal püüan võimalikult vähe käsi liigutada.

Kui lisaks pehmele ja hääletule sulalumele juhtub veel tuul õigest suunast puhuma, võibki olla õnne, et loomad natuke küll uurivad, kuid ei põgene. Nii seekord juhtuski. Metskitsed ajasid koonud minu suunas korraks püsti, kuid lõhna ei tundnud ning jätkasid lumest väljaulatuvate roheliste liblede söömist.

Külamees ütles, et tema arvates olevat minu metsarajal ilvese jäljed. Leidsin juhatatud kohas jäljerea üles, kuid minu meelest olid jäljed liiga väikesed, et ilvesele kuuluvateks pidada. Isegi rebasel on suuremad. Ümmargused olid küll nagu kassil. Kui kährikul varvaste vahelised padjandid on välja arenenud, siis võib ka tema jälg (päkk ja neli varvast) lumel täitsa ümmargusena paista. Seega välistan ilvese ja pakun, et kährik oli sooja ilma peale üles ärganud ja uitama läinud.

Jaanuar saab läbi ning metsloomad on kevade ootuses, nagu minagi. Päev on tükk maad pikem kui aastavahetusel ja kui vahel ka päike end pilvede tagant läbi murraks, muutuks mets kohe häälekamaks ja olemine järjest rõõmsamaks.

Mets tähendab vastutust

Monday, January 29th, 2018

Kellele kuulub see mets, mida oleme harjunud omaks pidama? Kas kanne kinnistusraamatus annab omanikule voli teha oma metsaga kõike, mida seadused ja määrused otseselt ei keela või peab veel miskit olema meis endis, mis säästlikult mõtlema sunnib?

Mets on potentsiaalne tuluallikas, seda teab riik, teavad nii väike kui suur metsaomanik. Suured, kel majandatavaid maid-metsi rohkem, on sundseisus, sest metsast sõltub nende ellujäämine, edukus ja majanduslik käekäik. Väikeomanik on paremas olukorras, tal ei ole metsaomand enamasti ainsaks elatusvahendiks, tihtipeale hoopis kohaks, kuhu end laadima ja mõtisklema minna, kuhu lapsi viia ja kus metsaelanikega kohtuda.

Mets annab ka väikeomanikule võimaluse vajaduse korral sealt võtta, olgu selleks marjad, seened, saunavihad, küttepuud või ehitusmaterjal. Kui olud sunnivad, raiutakse ja müüakse korraga koguni suurem kogus puitu. Seda tehakse hoolega kaaludes, sest väikemetsaomanik teab, et metsast saab ta rahalist tulu enamasti vaid kord elus, riigimakse maksab aga igal aastal. Nii ei kibeletagi raieõigust või metsamaterjali kergekäeliselt müüma, olgugi et telefonis mesimagusa jutuga pakkumistest puudust pole. Suurem enamus taoliste kõnede õnge ei lähe, ajaga on informeeritus paranenud ning omanikud metsaühistutega liitunud.

Mets paneb omanikule suure vastutuse kogu eluslooduse, koguni naabrite ja järeltulevate põlvede käekäigu ees. Mida säästlikumalt me metsa puidulisi väärtusi kasutame, seda tervemad me oleme nii vaimses kui kehalises mõttes. Tean, et need sõnad ei suuda tarbimisühiskonda kohe homme peatada, ometi tasub selle üle mõelda.

Kodumetsa looduslik karjakoplikuusik

Wednesday, January 24th, 2018

Eelmisel nädalal kirjutasin, et looduslikult kasvama hakanud kuusiku vahelt said kõik lepad välja raiutud. Kunagi oli seal talukarjamaa, kus veised ja lambad käisid.

Kirjeldasin seda kohta ka 15. ja 19. jaanuari postitustes. Õnneks mäletan seda karjamaad nii enne kolhoosi tulekut kui ka natuke hiljem, kui meie laudas juba kolhoosi lehmad (ühistatud ja külaperedelt ära võetud) olid. Sai seal lapsena karjas ja loomi ajamas käidud.

Juuresoleval pildil enam suuri leppasid pole, alles jäid vaid kuused. On näha, et leppade varjus kasvanud kuused on vibalikud. Valgust ja ruumi jäi neil seal napiks. Oleks juba varem pidanud lepad välja raiuma.

Loodan, et kuused kosuvad ja põder ei tule kohe tüvesid koorima. Tegelikult on mul see esimene kogemus lepikust kuusikut teha. Olen saanud sealset metsastumise protsessi algusest peale jälgida ja mäletan, kuidas karjamaale algul madal lepavõsa tekkis ning siis ühekaupa mõni kuusehakatis kõrvalt metsast pudenenud seemnest tärkas. Pildilt on näha, et peenemate kuuskede vahel on ka mõni kõrgem ja jõulisema kasvuga puu, sest mõni kuusk jõudis enne teisi kasvama hakata ja saavutas edumaa.

Kodumetsast rääkides või kirjutades jõuan sageli tagasi minevikku ja lapsepõlveaega. Pean lausa kohustuslikuks seda meenutada, mitte lasta mälestustel kaduvikku lennata. Need on 100aastase Eesti riigi maarahva lood. Kõik metsaomanikud, kel oma talumetsast mälestusi säilinud, võiksid neid oma lastele ja lastelastele edasi rääkida ja üle näidata. Vähe on elus minust vanemat põlvkonda, kes veelgi kaugemaid talude, sõja- ja kolhoosiaegu mäletaksid. Veel vähem on neid, kes kodutalu metsalugusid kirja paneksid.

Lumesadu ajab linnud õuedesse

Tuesday, January 23rd, 2018

Kui paks lumi katab kinni puud ja põõsad, kust linnud talvel seemneid toiduks otsimas käivad, siis tulevad nad inimeste juurde. Paljudes õuedes on lindude toidumajad, kuhu seemneid puistatakse. Ja neid kohti peetakse meeles.

Olen mõelnud, et kas minu õue toidumaja külastajate hulgas on ka neid, kes seal varasematel talvedel on harjunud käima ja kes üldjuhul jäävad kuni kevadeni paigale truuks. Tihaseid võib ka pesitsusajal näha aias õunapuudelt putukaid otsimas, võimalik, et mõned neist elasidki talve siinsamas üle.

Nii ei teagi, kes talvistest külalistest on vanad tuttavad, kes uued. Kõige arvukamalt külastavad toidumaju just rasvatihased, kelle eluiga piirdub hea õnne korral vaid paari-kolme aastaga. Kindlad käijad on ka puukoristajad, keda tean suviti pesitsemas maja taga metsas, kus leidub vanu puid ja õõnsusi. Peale nimetatute käib sootihaseid, sinitihaseid ja üks musttihane, kellest viimane on tavaliselt metsaliik. Taas on kohal ka leevikesed ja musträstas. Kõik nad tulevad inimeste juurde selleks, et talv üle elada, ei muud.

Ega me neid vilkaid tiivulisi suudagi üksteisest välimuse järgi eristada ja nii tillukest kiipi pole ka vist olemas, mida väikestele värvulistele külge panna, et nende rändeteekonda või pesitsemist pikemas ajas jälgida, nagu seda paljude kotkaste või kurgede puhul on satelliitsaatjate abil võimalik olnud.

Metskitsede talv

Monday, January 22nd, 2018

Päeva teisel poolel tulevad metskitsed kõrrepõllule, et jõuaks enne pimeda saabumist lume alt rohelisi liblesid otsida ja õhtuks tagasi metsa varjule minna. Õhuke lumekiht ja vähesed külmakraadid on sel jaanuarikuul, võrreldes lumerohkete talvedega, metskitsi säästnud. Loomad paistavad heas toitumuses ja terved olevat.

Ma pole mõnda aega juhtunud siinkandis ilvesejälgi nägema. Viimane kord oli 2016.a. talvel, kui ilves mu kodumetsas metskitse murdis ja käis seda hiljemgi söömas. Ilvese arvukus sõltubki suuresti tema peamise saaklooma, metskitse käekäigust. Need suured „kassid“ liiguvad toiduotsingutel pikki vahemaid, seepärast ei pruugi praeguste üpris olematute jäljevaatluste põhjal tehtud järeldused absoluutse tõe kuulutajaks olla. Varsti peaks ilvesel vist jooksuaeg algama.

Tundub, et hunte on praegu rohkem kui ilveseid. Jahimehed ikka avastavad värskelt sadanud lumel uusi jälgi. Nende kiskjate jaoks pole miskit erakordset kasvõi põder murda, eriti kui hundi peamist toitu, metssigu, on vähe järele jäänud.

Metsloomadest on mul talvine ülevaade oma metsas olemas. Kaks põtra jõe tagustes kuusenoorendikes ja üks põder kodumetsas. Kui kusagilt saehääled kostavad ja metsa raiutakse, ilmuvad põdrad vaatama, millist kasu nemad raiest saaksid. Haavaoksad ja -tüved või sileda koorega männi peenpalgid on eriti suupärased. Minu eelmise nädala lepikuraie loomi ei huvitanud, seal põdrajälgi polnud.

Metskitsesid on parasjagu, kolm-neli ühe metsa ääres, paar-kolm teises kohas. Kevadeks on mõned neist kindlasti veel alles. Metssigade jälgi pole sügisest saati ise näinud, kuid kuuldavasti pidavat mõned siiski lähikonnas liikuma.

Sel nädalavahetusel oli senisest rohkem kuulda metsas rähnide kopsimist ja territooriumihüüdusid. Vanarahva järgi peaks talve selgroog murtud olema.

Küttepuude tegu

Friday, January 19th, 2018

Mul vedas. Kõigepealt tuli ilm appi ning saemehel oli samuti sel külmal nädalal võimalik minu metsas lepategu ette võtta. Leidus vaba moment ka kohalikul masinamehel, et lepanotid metsast välja platsile vedada. Lund pole palju, maa on piisavalt külmunud ja pinnasesse veojälgi ei teki. Küttepuud saavad platsile.

Taluaegne karjamaa jäi maaparanduse käigus objektist välja ja sinna see mets ise peale kasvaski. Takseerandmetest loen, et 0,5 ha suurusel 2. boniteediga alal I rindes hall lepp 60%, ülejäänu looduslikult kasvanud kuusk. Vanuseks 45 aastat, lepa kõrgus 17m, dm 18. Kuusk osaliselt sama vana, osa nooremad. Lepaladvad ulatusid kuuserindest paari meetri jagu kõrgemale.

Kui mul vahel mõne raie puhul tekib kõhklusi või küsimusi, siis sel korral oli kõik selge. Lepp lihtsalt tuli kuusiku vahelt kätte saada ja viisil, et võimalikult vähe kasvama jäävatele kuuskedele kahju tekitada. Tunnen ja tean varasematest kogemustest nii saemehe kui vedaja oskusi ning usaldan neid täielikult.

Mul tekkis üks oma teooria metsameestest. Minu meelest saab saemehest päris metsamees alles siis, kui ta on metsas teinud kõiki töid, mitte ainult puid (ehk tihusid, mille eest makstakse) maha saaginud. Õige metsamees ei põlga ära metsaistutamist, kultuuride ja noorendike hooldust või harvendusraiet, mis kõik nõuavad peale füüsilise pealehakkamise ka teadmisi, hoolivust ja head looduse tundmist. Alles seejärel tohiks metsa maha võtma asuda. Töö järgi on lihtne ära tabada, kas saemehel või ta perel on oma mets, mida ise kasvatatakse, hooldatakse ja raiutakse, või on tegemist lihtsalt palgatöötajaga. Minul on olnud kokkupuuteid ka sellistega, kes küsivad kümme-viisteist ruumi küttepuid ja tahavad neid ise lõigata. Parem sellist kaupa mitte teha, eriti kui saagijal kogemusi vähe ja tema eesmärgiks on vaid puunotid.

Olen mõelnud aega 25 aastat tagasi, kui koos poegadega ise küttepuid tegime. Ei mäleta, et oleksime puude alt enne võsa maha saaginud või korralikult lepaoksi veoteele laotanud. Mul polnud siis õrna aimugi, kuidas õige metsategu peaks käima, sama vähe teadsid seda ka mu äsja keskkooli lõpetanud pojad. Meie eesmärk tol ajal oli 2-meetrised lepanotid kätte saada ja koju toimetada. Tõstukiga veotraktorit polnud siis kuskilt võtta, koormaid kallurikasti laaditi käsitsi ja seepärast olidki puunotid lühemas mõõdus. Mis praegu viga, mõtlen.

Raiejäätmed lähevad kiirelt kaubaks

Wednesday, January 17th, 2018

Teist päeva müttab veotraktor võsa ja raiejäätmeid kokku koondades. Osa virnasid hakiti juba esmaspäeval ära, järgmisi veel täiendatakse langilt toodud lehtpuu raiejäätmetega. Hakkur on metsatuka taga ootel.

Okaspuu jäätmeid metsast välja ei tooda, nendega tugevdatakse langil veoteid. Okaspuu kõlbab hakkeks alles aasta pärast virnas seismist, kui okas pudenenud ja oksad kuivanud. Kui kogused väiksed, ei hakata okaspuuga jändama.

Minul küttepuude tegu edeneb. Tuul on õige kandi pealt, seepärast ei ole ka saemehel liiga külm. Mets on metsamehe kasukas, see on õige ütlemine. Leppisin vedaja traktori omanikuga kokku, et tuleb lähiajal, kui raiejärg juba masinaga manööverdada võimaldab. Maal tunnevad kõik üksteist ning on valmis aitama. Head suhted on maal suurim väärtus.

Hakkan vist haigeks jääma. Toas on mitu kampsunit üksteise peale tõmmatud ja ahjud-pliidid köetud, aga ikka on külm. Nagu nõelad torgiksid keha. Teen tassi kuuma teed ja poen teki alla. Ehk on hommikul parem.

Linnupuud ja külmad ilmad

Tuesday, January 16th, 2018

Külmenenud ilmad on toonud põhjaaladelt rändavaid linnusalkasid juurde. Üle pika aja nägin suurt värvuliste parve puulatvades askeldamas. Nagu ubinad okstel. Peamised tegelased olid urvalinnud, sekka ka siisikesi. Ühekorraga oli vaikne metsaserv sädinat ja elu täis.

Ka metsatööd on uue hoo on sisse saanud. Mu piirinaaber pääses viimaks oma metsaveotraktoriga piki põlluäärt liikuma ja hakkas virna koguma sügisel langetatud kraavivõsa. Siiani oli maakasutaja hoidunud põllule minemast, et haritavasse pinnasesse mitte jälgi tekitada, roobastest rääkimata. Nüüd maa juba kannab ratastele tõmmatud lintidega veotraktorit ja põllule jälgi ei jää.

Loodetavasti on külmakraadidest kasu ka metsas, eriti kui enne raskete koormate toomist veoteid ette tallata ja külmuda lasta. Jäätunud lombidki vajavad katki tallamist, alles seejärel külmuvad sügavamalt. Metsapinnasesse tuleks suhtuda täpselt samasuguse austusega nagu põllumees oma haritavasse maasse.

Lepategu

Monday, January 15th, 2018

Oodatud külm jõudis kohale ja lumeta maa hakkab vähehaaval külmuma. Seda aega ei või maha magada, kui mõni raietöö vajab metsas tegemist.

Minul muid raieid plaanis pole, kuid tavapärane küttepuude tegu sai alguse küll. Kui pikemat külma peab, saab ehk traktoriga puud ka platsile välja tuua.

Pildil on kodumetsa endine karjamaa. Vasakule poole jääb piirdekraav ja selle taha põllumaa. Kraav kaevati 70ndate alguses maaparanduse käigus, mullavall tõsteti võsastunud karjamaa poolsele küljele. Sellele on nüüdseks kasvanud lepad, mille mahavõtmiseks ongi viimane aeg. Karjamaale on tekkinud looduslik kuusik, mille vahelt on eelnevatel aastatel korduvalt leppi küttepuudeks saetud. Kui ka need kraaviäärsed puud maha võetud ja välja toodud, siis pole hulk aega enam vaja sinna masinaga trügida.

Ma pole veel otsustanud, mis pärast leppade raiet tekkiva vaba maaribaga peale hakata. Osa jääb paratamatult oksavaalu alla. Lepik hakkab seal nagunii uuesti kasvama, samas sooviksin uuendada maa mõne pikemaealise puuliigiga ja pean olema valmis taastekkivat lepavõsa ohjeldama.

Tegemist on otse põllult ja eemalt maanteelt paistva metsaäärega (põhjapoolne serv) ning minu arvates sobiksid sinna pikaealised puud. Üks variant oleksid tammed. Mul koduõues vanade pärnade all olidki suvel hakanud kasvama noored tammehakatised. Ju pasknäärid või oravad olid tõrusid poetanud. Lõin tammetaimedele puutokid kõrvale, et neid koos rohuga kogemata maha ei niidaks. Mõtlesin, ehk saab kusagile ümber istutada. Nüüd võibolla saabki, näis. Teine mõte lipsas peas, et äkki sobiksid lehised? Kuuske ma sinna rohkem istutada ei tahaks, sama kraavi ääres neid noorendikke juba on.

Tammedega on oht, et metsloomad söövad taimed ära. Selle vastu on mul plaan olemas. Nimelt tuleks kevadel koristada ära võrgud lehiste ümbert, kuhu need istutamise ajal (2008) sai sätitud. Loodetavasti kõlbavad samad võrgujupid ka tammetaimede ümber keerata. Lehised on suureks kasvanud ja ega metsloomad neid himustanudki, vist põlgasid vaigused puud ära. Lihtsalt oletus, sest eelnevaid kogemusi mul lehisega pole. Noori tammesid aga himustavad paljud.