Arhiiv January, 2018

Raiejäätmed lähevad kiirelt kaubaks

Wednesday, January 17th, 2018

Teist päeva müttab veotraktor võsa ja raiejäätmeid kokku koondades. Osa virnasid hakiti juba esmaspäeval ära, järgmisi veel täiendatakse langilt toodud lehtpuu raiejäätmetega. Hakkur on metsatuka taga ootel.

Okaspuu jäätmeid metsast välja ei tooda, nendega tugevdatakse langil veoteid. Okaspuu kõlbab hakkeks alles aasta pärast virnas seismist, kui okas pudenenud ja oksad kuivanud. Kui kogused väiksed, ei hakata okaspuuga jändama.

Minul küttepuude tegu edeneb. Tuul on õige kandi pealt, seepärast ei ole ka saemehel liiga külm. Mets on metsamehe kasukas, see on õige ütlemine. Leppisin vedaja traktori omanikuga kokku, et tuleb lähiajal, kui raiejärg juba masinaga manööverdada võimaldab. Maal tunnevad kõik üksteist ning on valmis aitama. Head suhted on maal suurim väärtus.

Hakkan vist haigeks jääma. Toas on mitu kampsunit üksteise peale tõmmatud ja ahjud-pliidid köetud, aga ikka on külm. Nagu nõelad torgiksid keha. Teen tassi kuuma teed ja poen teki alla. Ehk on hommikul parem.

Linnupuud ja külmad ilmad

Tuesday, January 16th, 2018

Külmenenud ilmad on toonud põhjaaladelt rändavaid linnusalkasid juurde. Üle pika aja nägin suurt värvuliste parve puulatvades askeldamas. Nagu ubinad okstel. Peamised tegelased olid urvalinnud, sekka ka siisikesi. Ühekorraga oli vaikne metsaserv sädinat ja elu täis.

Ka metsatööd on uue hoo on sisse saanud. Mu piirinaaber pääses viimaks oma metsaveotraktoriga piki põlluäärt liikuma ja hakkas virna koguma sügisel langetatud kraavivõsa. Siiani oli maakasutaja hoidunud põllule minemast, et haritavasse pinnasesse mitte jälgi tekitada, roobastest rääkimata. Nüüd maa juba kannab ratastele tõmmatud lintidega veotraktorit ja põllule jälgi ei jää.

Loodetavasti on külmakraadidest kasu ka metsas, eriti kui enne raskete koormate toomist veoteid ette tallata ja külmuda lasta. Jäätunud lombidki vajavad katki tallamist, alles seejärel külmuvad sügavamalt. Metsapinnasesse tuleks suhtuda täpselt samasuguse austusega nagu põllumees oma haritavasse maasse.

Lepategu

Monday, January 15th, 2018

Oodatud külm jõudis kohale ja lumeta maa hakkab vähehaaval külmuma. Seda aega ei või maha magada, kui mõni raietöö vajab metsas tegemist.

Minul muid raieid plaanis pole, kuid tavapärane küttepuude tegu sai alguse küll. Kui pikemat külma peab, saab ehk traktoriga puud ka platsile välja tuua.

Pildil on kodumetsa endine karjamaa. Vasakule poole jääb piirdekraav ja selle taha põllumaa. Kraav kaevati 70ndate alguses maaparanduse käigus, mullavall tõsteti võsastunud karjamaa poolsele küljele. Sellele on nüüdseks kasvanud lepad, mille mahavõtmiseks ongi viimane aeg. Karjamaale on tekkinud looduslik kuusik, mille vahelt on eelnevatel aastatel korduvalt leppi küttepuudeks saetud. Kui ka need kraaviäärsed puud maha võetud ja välja toodud, siis pole hulk aega enam vaja sinna masinaga trügida.

Ma pole veel otsustanud, mis pärast leppade raiet tekkiva vaba maaribaga peale hakata. Osa jääb paratamatult oksavaalu alla. Lepik hakkab seal nagunii uuesti kasvama, samas sooviksin uuendada maa mõne pikemaealise puuliigiga ja pean olema valmis taastekkivat lepavõsa ohjeldama.

Tegemist on otse põllult ja eemalt maanteelt paistva metsaäärega (põhjapoolne serv) ning minu arvates sobiksid sinna pikaealised puud. Üks variant oleksid tammed. Mul koduõues vanade pärnade all olidki suvel hakanud kasvama noored tammehakatised. Ju pasknäärid või oravad olid tõrusid poetanud. Lõin tammetaimedele puutokid kõrvale, et neid koos rohuga kogemata maha ei niidaks. Mõtlesin, ehk saab kusagile ümber istutada. Nüüd võibolla saabki, näis. Teine mõte lipsas peas, et äkki sobiksid lehised? Kuuske ma sinna rohkem istutada ei tahaks, sama kraavi ääres neid noorendikke juba on.

Tammedega on oht, et metsloomad söövad taimed ära. Selle vastu on mul plaan olemas. Nimelt tuleks kevadel koristada ära võrgud lehiste ümbert, kuhu need istutamise ajal (2008) sai sätitud. Loodetavasti kõlbavad samad võrgujupid ka tammetaimede ümber keerata. Lehised on suureks kasvanud ja ega metsloomad neid himustanudki, vist põlgasid vaigused puud ära. Lihtsalt oletus, sest eelnevaid kogemusi mul lehisega pole. Noori tammesid aga himustavad paljud.

Leili metsalood: Ungrukolda otsimas

Friday, January 12th, 2018

Ju ma olin siiani kehv otsija, et ei suutnud oma metsas kasvavat ungrukolda pikka aega uuesti üles leida. Mõne aasta eest ma teda seal ometi nägin. Nüüd, kui õhuke lumekirme maad katab, otsustasin jälle minna.

Harilik ungrukold on püstiste hargnevate vartega ja värvuselt tumeroheline, mitte nagu teised, heledamat rohelist värvi kollad. Lootsin, ehk hakkab lume taustal silma. Ja nii juhtuski. Jätsin meelde lamava puutüüka, mille läheduses võin teine kordki teda leida.

Sellest on paar-kolm aastat, kui metsaspetsialist mulle mu kodumetsas ungrukolda näitas. Hiljem olen mitu korda püüdnud kolda sammaldunud mätaste vahel uuesti üles leida, kuid jäänud pika ninaga. Seekord läks paremini ning et uus leiukoht pole sama, mis too aastatetagune, siis peab veel teine ka olema.

Vähemalt on nüüd kindel, et mu kodumetsas kasvab kolm liiki koldasid: kattekold, karukold ja ungrukold. Seega on pooled Eestis levinud koldadest olemas, neist kaks koguni kaitsealused liigid. Teistele, nagu mets-vareskold, nõmm-vareskold ja sookold, sobivaid kasvukohti minu metsas pole.

Kõik kollad peale kattekolla on looduskaitse all, sookold koguni II kaitsekategooriasse kuuluv. Vast kõige rohkem kahjustavad koldasid metsatööd ja pinnase segipööramine. Tänapäeva inimeste seas pole enam levinud koldade metsast toomine näiteks ruumide kaunistuseks või pärgadesse punumiseks, seega sedalaadi mõju on imeväike.

Sama koht üheksa aastat hiljem

Tuesday, January 9th, 2018

Jätkan eelmise postituse teemat ja lisan värske foto samast kohast üheksa aastat hiljem. Käisin esmaspäeval seal kuusenoorendikku ja seda maas lamavat elusat kuuske uurimas.

Pildi tegin enam-vähem samast punktist kust 2009.a. jaanuaris. Vasakul esiplaanil kasvav lepp on vahepeal jämedust juurde võtnud. Kuused istutasime 2009.a. kevadel ja need on kenasti kasvanud, ehkki selles kohas langesid mõned lamanduva rohu ohvriks ka. Natuke maad edasi on noorendik tihedam, nii et annab vahelt läbi pugeda.

Vaatasin ka maas lamava kuuse üle. Täitsa elus. Latv muudkui kasvab püstloodis ülespoole ja istutatud kuuskedega võrreldes on see kuuselatv kõrgem ja tumerohelisem. Proovisin teda eri nurkade alt pildistada, kuid sellist pilti, mis teistelegi midagi räägiks, ma ümbritseva kuusenoorendiku vahelt teha ei suutnud.

Mõtlesin, et mine tea, äkki suudab kuusk maasse tunginud okste abil mullast isegi toitaineid võtta. Või on kuusk koguni lisajuured tüvele alla ajanud… Mõnede lehtpuude puhul võib seda ette tulla, aga kas ka kuusel?

Noorendiku vahel on kaks põtra end mõnusasti tundnud ja magamisasemed leidnud. Jäljed viisid maakonna piirikraavi äärde. Selle kraavi taga on mõne aasta tagune haava lageraielank. Seal juba põdral toidupuudust pole. Kuusenoorendiku vahel aga on üsna turvaline ja rahulik puhata.

Lumeta jaanuar pole miskit erakordset

Monday, January 8th, 2018

Kui tahan varasemaid aastaid võrrelda tänavusega, siis on kõige suuremaks abiks omatehtud pildid. Otsin pildipangast ning leiangi, milline oli ilm jaanuaris 10 või vähem aastaid tagasi. Veel varasemad metsapildid on paberkujul albumites.

Juuresolev pilt on tehtud 2009.a. jaanuaris. Tegime ettevalmistusi kevadiseks metsaistutuseks vanadel põldudel, kust pärast suuremate leppade raiet põletasime ära kõik oksad ja peenema võsa. Järele jäi puhas rohumaa endistel põldudel, kuhu kevadel talgute korras koos looduspiltnike ja jahimeestega kuusetaimi istutasime, jõetagusel maatükil kokku kümnel aastal.

Tagapool paistab üks kraavi äärest tuulega maha langenud kuusk. Teda me lahti ei saaginud, sest puu tundus olevat erilist elutahet täis. Juured hoidsid kraavinõlvast kõvasti kinni. See kuusk on tänaseni alles ja elus. Tüveosa roomab horisontaalselt, aga ladva keeras täisnurga all vertikaalselt üles ja kasvab muudkui edasi. Kui vahel sinna noorendikku asja, siis teen värske pildi ja riputan vaatamiseks üles.

Pärast 2009.a. lumevaest jaanuari järgnes kaks rohke lumega talve 2010 ja 2011. Neisse talvedesse jääb metskitsede massiline suremine. Varasemast haruldasemaks muutusid ka ilvesed, tänavuse 2018.a. aasta metsloomad.

Kui talvel lumeolud lubasid, siis kasutasime seda aega kevadtööde ettevalmistusteks. Sellist okste ja võsa põletamist sai omal ajal igal talvel tehtud. Loomulikult oli pärast metsaistutust mitmel sügisel järjest vaja ka kultuure hooldada. Kes lepikut raiunud, see teab, et iga maha saetud lepa asemele kasvab sügiseks kümme noort, vähemalt meetri või üle selle kõrgust vitsa. Et väikesed kuusetaimed ellu jääksid, tuleb nende ümbert kõrge rohi ja lepahakatised maha niita. Seda senikaua, kuni kuused oma suurusega saavad võimu enda kätte. Hiljem järgneb juba noorendiku hooldus.

Põlisel metsamaal, mida erametsades on sageli vähemgi kui metsa kasvanud endisi karja-, heina- või põllumaid, nõuab kultuuride hooldamine isegi vähem vaeva kui sellistes kohtades, millest ma siinse pildi panin. Kõigele vaatamata arvan, et inimese rajatud esimese põlvkonna metsad kasvavad samuti ükskord suureks ning 100 aasta pärast ilmnevad sealgi vana metsa tunnused.

Vanad kiviaiad tuletavad esivanemaid meelde

Friday, January 5th, 2018

Riigi sajanda juubeli eel on sobiv mõelda tagasi ajaloole ja neile, kes sellel maal enne meid elasid ja toimetasid. Minu esiisad on samas maakohas, kus mina sündisin ja praegu oma kodumetsas käin ja toimetan, elanud juba 17.sajandil. Sügavamale lihtsalt polnud arhiiviürikutes võimalik kaevuda. Tollest ajast alates on mul olemas kõigi talukohas elanud hingede ja nende hulgas ka esiisade eesnimed, kes on perepeadena kirikuraamatutes kirjas. Nimed algavad Jaanist ning korduvad seejärel vaheldumisi, ikka Mihkel või Jüri. Ka minu isa oli Jüri. Kahju vaid, et ma omal ajal puht teadmatusest seda nimede traditsiooni oma poegadel ei rakendanud.

Perenimesid hakati andma alles 1820ndatel ning juhtus, et sel ajal oli perekonnapeaks Jüri (kirjapilt Jürri), kelle isanimest Mihkel (Michel) tuletatigi perenimi Michelson, mis tähendas Jürri Micheli poeg. Nimede eestistamine toimus alles 1930ndatel.

Huvitav on ka see, et talud said oma nime koha (küla, oja, mäe, metsa jne.) nime järgi, millele liideti parajasti tol hetkel elus oleva perepea nimi. Omamoodi mõistatus on muidugi minu koduküla nimi, mille algne kirjapilt oli Kobbra. Kas see tähendas laia kaelaga mürkmadu (kust selline võis siia sattuda) või poolveelist elukat kobrast? Mitmed meie kandi vanemad talukohad kannavad 1860ndatest alanud päriseks ostmisest just paigaga seotud kaksiknimesid: Kobra Jaani, Kobra Hansu, Kobra Jüri jne. Erinevaid ajaloolisi (ja väga ilusaid) kaksiknimesid on terve Eesti täis. Mõned on väga vanad, paljud ka uuemal ajal tekkinud. Paraku kipuvad vanemad nimed reformidega kaduma.

Kodumetsas on mul mitu kiviaeda. Neid vaadates tuleb alati meelde, kuidas enne mind on esiisad palju vaeva näinud, et põldu harida ja loomi karjatada. Minu ajaks on kiviaiad ainult metsavahele või metsaserva jäänud, põldude vahel olnud kiviaiad veeti maaparandustööde käigus kõik ühte hunnikusse kokku. Vaatasin vanu ajaloolisi kaarte ja sealt saab aimu, kuhu kunagi kraavid olid kaevatud ja kuhu kiviaiad laotud. Metsas võib leida kiviaedades nn. mulguauke, kustkaudu loomi karja või koju lasti. On õnn, kui kiviaedu pole metsatöödega laiali sõidetud või kusagile mujale minema veetud. Minu metsas on nad enamasti alles. Seisavad ka pärandkultuuri objektidena registris. Pildil oleva kiviaia äärest sai paar aastat tagasi mõned kuused langetatud.

Metsas põtra ootamas

Thursday, January 4th, 2018

Endiselt on ilm pime ja niiske, pole päikest ega valgust isegi südapäeval. Lootsin kodumetsas leida märke, mis näitaks, et elu metsas pole lõplikult välja surnud.

Kui läbi noorendiku vanametsa jõudsin, paistis seal midagi helendamas. Põder oli kuuske koorimas käinud. Muidu ikka tulevad vastu kevadet, kui koor lahti, aga need kraapsud olid värsked.

Uurisin veel ümbrust, vaatasin veega ujutatud metsaalust ja ukerdasin sealt kõrgemale, kus vanade puude all kasvavad kollad. Üritasin ka pilte teha, valgust aga polnud ollagi. Üks kirjurähn andis teada, et see siin on tema mets. Asusin tagasiteele.

Kui tuldud rajale välja jõudsin, nägin värskeid põdrajälgi. Loom oli läinud sinnapoole kust mina varem tulin ja kuhu nüüd tagasi liikusin.

Jäljed tegid mind tähelepanelikuks ning aimasin, et põder oli mind sealtmaalt alates jälginud, kui ma kooritud puu avastasin. Nähes, et ma kõrvale pööran ja kaugemale edasi liigun, astus tema minu tuldud rajale. Mingis kohas jäljed kadusid, loom oli uuesti kuusiku vahele pööranud.

Tean kindlalt, et kui ma metsa tulin, siis põdrajälgi rajal polnud, tagasiteel juba olid. Mitte just väga suured, pigem mullika omad. Jäin rajale ootama, ehk ilmub põder kusagilt nähtavale või kuulen vähemalt mõnd oksapraksu.

Mõne aja pärast tulid tihased, tiirutasid puude vahel, uurisid ja lendasid eemale. Põder jäi nägemata ja talvepäev muutus veelgi hallimaks.

Niisiis tuleb kannatlik olla ja päeva pikenemist oodata. Nüüd vähemalt tean, et pärast jahihooaja lõppu on mõni loom metsas endiselt alles. Suur pull, 5+5 sarvedega loom, langes esimestel jahinädalatel. Tema oli see, kes minu metsas liikudes end mitu aastat peremehena tundis. Nüüd on järg nooremate käes.

Ajamustrid

Tuesday, January 2nd, 2018

Uus aastaring on alanud. Täna kaks aastat tagasi läks mu emake, igaveseks. Leinavalu enam ei põleta, ometi tunnen, et ema on endiselt mu lähedal, minu meeltes ja mälestustes kogu aeg olemas.

Seda jäämustrite pilti vaadates näen seal justkui inimelu ajamustreid, teekonda üle laiade tasandike, üle konarlike küngaste ja läbi tumedate sügavike. Nii nagu loodus neid kujundab, ei suuda inimene mitte. Näen ajamustreid ja otsin oma.

Käisin aasta viimasel päeval metsas ja olin pettunud, et üsna päikselisel päeval polegi seal hingelisi. Õhukesel lumekirmel nägin vaid paari-kolme metskitse jälge, teiste loomade omi mitte. Mets oli vaikne, vaid paar tihast ja üks suur-kirjurähn. Ei mäleta, et nii looma- ja linnuvaeseid talvepäevi oleksin varem kogenud. Kas on ilmad selle põhjuseks olnud või veel miski, ei tea.

Soovin kõigile, et alanud aastas oleks vähem kurvastust ja rohkem rõõmsaid hetki. Ümbritsegu meid armsad lähedased ja head sõbrad, kellele toetuda.