Arhiiv February, 2018

Leili metsablogi kolis uude kohta

Monday, February 12th, 2018

Head metsablogi lugejad! Leili metsalugusid saate nüüdsest lugeda uuest kohast – SIIT.

Mida teha lepiku alt vabaneva maatükiga

Wednesday, February 7th, 2018

See pole minu jaoks otseselt küsimus, sest tean vastust. Arutlemiseks aga kõlbab küll.

Pildil on osa, umbes neljandik kogu lepiku raie järgselt vabanevast lumisest platsist endisel põllumaal. Sinna ulatuvad kahe põllusiilu otsad, kus siiani kasvas lepik, mis sel talvel saab maha raiutud.

Pildilt paistab neist vaid üks, teine põlluots jääb kõrvale vasakule ja sealt on lepad veel raiumata. Kokku on vabaks jäävat maad kraavide vahel umbes 0,25 ha, hommikupäikesele avatud küljes.

Paremal ja ees paistavad kuusenoorendikud, millest parempoolne on istutatud 2007. aastal, otse ees olev aga 2008. aastal. Suuremad kuused kraavide ääres on looduslikud ja need olid olemas juba istutamise ajal.

Täpselt samamoodi kui praegune leparaie, sai põldudelt 10-15 aastat tagasi talviti maha võetud seal varem kasvanud lepik ja seejärel need kuused, mis pildilt vastu vaatavad, asemele istutatud. Tol hetkel jäi praegu raiesse läinud lepatukk põllu otstes maha võtmata, sest oli peenevõitu, kuid nüüd on aeg käes, sest mõni puu hakkab ise pikali viskama.

Miks ma seda kohta looduslikule uuenemisele ei jäta, võidakse küsida. Lepik kasvaks nagunii, milleks kuuse või kasvõi kasega vaeva näha, taimi osta, aastate kaupa hooldada ja ulukite eest kaitsta. Kasetaime väljakasvatamine pealetungiva rohu ja lepavõsa seest on lausa eriline katsumus, mille ebaõnnestumise kogemus mul samast kandist ühel põllusiilul varasemast ajast täiesti olemas – ellujäämise protsent oli umbes kümme. Tamme sööksid ulukid ära, sangleppa ka ei taha, sest see puu kasvab mul ligi 2 hektaril teises kohas. Peaks vist erametsanduse konsulendi nõu andma kutsuma.

Hall-lepikuid on mul kodule lähemal ja kergemini juurdepääsetavas kohas veel piisaval hulgal, jätkub küttepuudeks surmani ja jääb ka lastele. Pildil olev kinnistu jääb jõe taha kaugemasse kanti, kuhu teid ei vii ja igal ajal ligi ei pääse. Juba alates 2002. aastast olen neid mahajäetud põlde leppadest vabaks raiunud ja kuuski istutanud, sooviga halli lepa asemel pikaealisi puid kasvatada. Alguse olen ära näinud, loodetavasti näevad lapselapsed ka seda, kuidas kõrge kuusik või siis väike kasesalu kord seal kauges maanurgas kohab.

Värvilised kasetüved

Tuesday, February 6th, 2018

Kõndisin möödunud nädalal jõeaasal, millest on aja jooksul kujunemas puisniidu taoline kooslus. Kevadel ja suve esimeses pooles õitseb seal palju erinevaid taimi, läinud suvel leidsin isegi ööviiuli (kahelehine käokeel). Seal on kullerkuppe, erinevaid kellukaid ja kõrget õrnlillade õisikutega kurekell-ängelheina. Kui jõudu ja aega on, niidan suve lõpus kolletunud rohttaimestikuga kaetud lapid üle, et kevadsuvine õiteilu taas korduks. Kunagi taluajal tehti sealt loomadele heina ja suve teises pooles lasti kariloomad peale. Nüüd palistavad jõeaasa suured tammed, kased, saared, paar haaba ja kuused.

Lumes astudes märkasin, et üks põõsaste vahelt paistev kasetüvi on värviline, mitte tavaline valge-musta koorega. Arvasin, et äkki on silmapete või valguse mäng need värvid tekitanud, aga päikest sel päeval polnud. Olen harjunud kasvava kase tüve ikka valge või must-valgena nägema.
Kõndisin edasi ja siis nägin samasuguseid värve veel ühel kasetüvel. Valgest tohust kumasid läbi punakas-kollased toonid. Pildilt paistabki samasugune nagu palja silmaga nägin – värvid kasetüvel ei olnud silmapete.

Värvilaike võis tüvele tekitada lõhenenud tohukihi vahelt paljastunud aluskoor. Punakaskollast kase aluskoort saab näha ka siis, kui valge tohukiht tüvelt maha koorida. Elusa kasega ei tasu seda teha.

Kaameraga talvises metsas

Monday, February 5th, 2018

Enne nädalavahetust olid mul metsas külas ETV saate Osoon tegijad. Mis sellest käigust lõpuks ekraanikõlbulikuks lõigatakse, eks näis.

Kõndisime mööda kodumetsa radu, rääkisime nii noorest kui vanast metsast, ajaloost ja metsaomanikuks olemisest ning lõpuks otsisime üles ka ühe kotkapesa, mille peremehed talvituvad praegu Aafrikas. Talvel ju korra ikka võib vaatamas käia, kas pesa puul alles. Aprillis enam minna ei tasu, omanikud võivad kohal olla. Näiteks eelmisel kevadel saabusid kotkad varakult, juba 4. aprillil, ja asusid vanast pesast 100m kaugusel uut pesa ehitama, mida me nüüd vaatamas käisime.

Kumb kahest pesast sel kevadel kasutusse võetakse, selgub mõne kuu pärast. Kui konnakotkad ehitavad territooriumile uue pesa, jäetakse vana pesa tagavaraks ning mingi aja pärast võidakse see taas kasutusele võtta. Põhjusi uue ehitamiseks võib olla mitmeid. Näiteks vana pesapuu halvenenud seisund, murdumis- või kuivamisoht, pesa lähistel toimunud muutused või pesitsemist segavad naabrid, näiteks metsnugis. Kui pessa ilmuvad parasiidid, on samuti targem mõneks ajaks elukohta vahetada. Võimalik on veel pesa hõivamine mõne varem pesitsema asunud suure röövlinnu, kasvõi händkaku poolt.

Võrreldes vana pesaga, mida tean alates 2003.aastast, on eelmisel kevadel ehitatud uus pesa kogult väiksem ja õhem. Vanad pesad on kogukad ja rasked ning vajavad tugevaid oksi või puuharusid, millele toetuda. Igal kevadel toovad konnakotkad kohe saabumise järel pesale uusi oksi juurde, nii jämedaid kui peenemaid raagusid, ja ääred kaunistatakse roheliste kuuseokstega, mis on järgmistele saabujatele märgiks, et omanikud on kohal. Liigikaaslased oskavad selliseid tähiseid lugeda. Kotkauurijad aga märgivad suvist kontrollkäiku tehes roheliste okstega kaunistatud pesa asustatuks. Edukaks loetakse pesad, kus ka poeg või pojad (konnakotkastel on üldjuhul vaid üks poeg) on üles kasvanud ja lennuvõimestunud.

Talv pole metsaomaniku jaoks üksnes raietööde tegemise aeg, vaid ka võimalus täiendada teadmisi elustikust, kellega metsas arvestama peab. Mets ei ole ainult puud, mets on koosluste keeruline ja habras süsteem.