Blogi avalehel

…olla, kui õunapuud õitsevad.

May 22nd, 2009

Kõik tahaksid olla kaunil õiteajal looduse keskel või maakodus. Olla kesk lõhnu ja rohelust, eriti pärast suurt halli sügist ja pikka talve. Minul, õnnelikul inimesel, on see võimalus iga päev.

Kolmandat õhtut laksutab ööbik. Veel pole ta täit repertuaari ette kandnud, aga sissejuhatus on tehtud.

Täna olime erametsanduse piirkondliku tugiisiku ja konsulendiga minu metsades. Tuldi üle vaatama, mis ma viimase 10 aasta jooksul olen teinud, kuidas metsa majandanud, kui palju uut metsa rajanud ja noort metsa hooldanud. Käia oli palju ja ega ma küsinudki, mis mulje asjameestele jäi. Eks ma natuke isevärki omanik olen, eriti viimastel aastatel, kui tuli tõrge, et ei taha enam kuusikuid raiuda. Aina rohkem olen püüdnud vanadele põldudele ja karjamaadele kuuske istutada ja aastatega olen aru saanud, millist vaeva ja aega nõuab väikese puu suureks kasvatamine. Küpsed kuusikud äratavad aukartust. Need puud mäletavad veel mu vanaisa noorpõlvetoimetusi.

Raiumisele lähevad mul täiskasvanud lepikud. Ka nende asemele olen kuuske istutanud. Hoolt ja tööd on küll palju, et lepavõrseid mitu aastat järjest maha niita, aga tulemused on nähtavad. Kuusk kasvab lepamaal väga hästi.

Üllatusena avastasime ringkäigul, et mõnede eelmisel kevadel istutatud kuusetaimede kallal on kärsakad kurja teinud. Need sitikad närivad noortel taimedel juurekaela lähedalt koore ringikujuliselt maha. Kuusk ei suuda uut koort kasvatada ning puu ei saa enam toitaineid mullast kätte. Enamasti siis ka hukkuvad. Huvi pärast käisime vaatamas 2001.a. istutatud ja tolgi korral kärsakarünnaku alla sattunud noori kuuski. Väga ilus noorendik ja üksikud väljalangenud puukesed ei paistnud enam silma. On õigus neil, kes väidavad, et loodus on targem kui meie ja elujõud on see, mis kõigest jagu saab.

Jäta vastus