Blogi avalehel

Kotitäis ussikesi.

June 21st, 2009

Sellist asja, nagu pildilt paistab, pole ma elus varem näinud. Kui sõitsin piki põldudevahelist teed metsa poole, märkasin pajupõõsal midagi rippumas. Tagurdasin auto, et uuesti vaadata. Muidugi põksus süda ootuses näha näiteks kukkurtihase pesa, mida olen ammust ajast otsinud. (Aastaid tagasi olen seda sealkandis näinud). Valget kotikest vaadates oli esimene mõte, et keegi on marlisse mähitud nutsaka pajuoksale riputanud ja ussikesed on selle avastanud. Aga karvased röövikud pugesid hoopis aukudest välja ja tüürisid ülespoole.

Kodus otsisin infot mähkurite, võrgendikoide jt. elukate kohta, kes lehtpuid võivad asustada. Arvan, et minu nähtud kotike kuulub paju lehevaablasele. Tundub, et parasjagu on käimas röövikute väljumine ja algab massiline lehtede söömine.

Kui blogi lugejatest kellelgi on rohkem teadmisi, kellega seal pajuoksal tegu on ja mida endast selline kotike kujutab, andke palun kommentaariga teada. Toominga-võrgendikoiga pole nähtul sarnasust. Neid paari aasta taguseid looridesse mähitud toomingaid mäletan hästi.

5 vastus “Kotitäis ussikesi.”

  1. Leili:

    Täna, päev hiljem, oli kotike kõhnemaks jäänud. Röövikuid ronis sellel endiselt. Ja mu kahtlustel oli alust – lähimatel pajuokstel on lehti vähemaks jäänud – paljad rootsud okste tippudes, kus nooremad kasvud:( Röövikuid oli seal ka näha.

  2. sass:

    http://img518.imageshack.us/img518/5852/1004767.jpg

    Ise nägin kasepõllul just sama asja. Lehti ole sellel ühel puul kõvasti näritud, mujal mitte. Pritsisin mürgiga üle.

  3. Jaan:

    Kasekedriku (Eriogaster lanestris, kedrikute (Lasiocampidae) sugukonnast) röövikute pesa. Eestis üsna haruldane liblikaliik, umbes kuuekümne vaatlusaasta jooksul olen leidnud neljal või viiel korral. Röövikute eluviis — hulgani pesas koos — vist ei sobi meie kliimale, kolmest kasvatamise katsest kahel korral hukkusid kõik röövikud, kuna niiskus soodustab haigust tekitava bakteri levikut.
    Ühises pesas on röövikud päeval peidus, öösiti käivad teistel okstel lehti söömas ja hommikul pöörduvad tagasi. Kuni viimase (neljanda) kestumiseni või nahavahetuseni elavad niimoodi, siis hajuvad laiali. Nukkumiseks koovad endale umbes 2 cm pikkuse pruuni pikliku kookoni ning jäävad selles talvituma. Liblikad kooruvad järgmisel kevadel (vahel ka mitu aastat hiljem, kirjanduses on märgitud kuni seitsmeaastast nukuperioodi).
    Kasekedrik on metsakaitse käsiraamatutes metsakahjurina kirjas (ju vist saksakeelsete käsiraamatute eeskujul, sealne kliima on ehk soodsam). Meil ja Soomes on ta liiga haruldane selleks, et metsa kahjustada, võrgendpesad on enamasti olnud paari meetri kõrgustel põõsastel.
    Kask on selle liigi põhiliseks toidutaimeks, aga röövikud arenevad normaalselt ka haaval ja pajudel.

    Soovitaksin pesa arengut jälgida — kui suureks ta kasvab –, aeg-ajalt pildistada ning kirjutada sellest artikkel (koos piltidega), ehk õnnestub ka nukkude talvitumine (näiteks aias lillepotis lume all) ja siis saaks ehk kevadel pildistada ka liblikat. Küsimustele, kui neid on, vastan hea meelega ülaltoodud aadressil või aadressil .

  4. Leili:

    Aitäh, Jaan.

    Küll on hea, kui sellistele mõistatustele vastuseid saab. Nii vähesed tavainimesed tunnevad liblikate ja teiste väikeste olendite maailma.

    Pildistasin seda kotikest paar päeva tagasi. Panen blogiloosse. Täna oli veelgi väiksemaks jäänud see “pesa”, üsna räbaldunud. See on ehitatud ümber pajuoksa. Homme, kui lähen, pildistan uuesti.

  5. Leili metsalood » Blog Archive » Kasekedriku röövikud.:

    […] röövikuid määrata, sest üle-eelmisel suvel nägin samasugust moodustist paju oksal rippumas ja kirjutasin sellest ka blogis. Tuntud putukauurija, bioloog Mati Martini kommentaar oli tookord, et tegemist on kasekedriku […]

Jäta vastus