Blogi avalehel

Suvesüdame aeg.

June 24th, 2009

Loodus kinkis meile sel aastal erilise jaaniõhtu. Mul on juba aastaid kombeks minna jaaniõhtul oma metsatalu platsile, kas koos perega, heade naabrite või vahel isegi üksinda, kui asjaolud on nii kujunenud. Metsas on hea, metsas saab suvesüdame tukseid aimata.

Kui üksiku akordioni helid metsade tagant kodukülast tuuleiiliga minuni kandusid, hakkas kriipima üks ammuste aegade mälestus. See oli koduküla pillimehe akordion, kreemjas-valgete pärlmutterklahvidega Hohner, mis valsse, fokse ja polkasid küünipidudel võlus. Neiukene, noorukene, ilus olid sa… Lenda, lenda lepalind… Olin tol ajal pillist nii võlutud, et minu ainukene soov oli, et ema mulle ka akordioni muretseks. Unistuseks see paraku jäigi. Olid kolhooside algaastad ja polnud raha isegi lapse kooliriiete või jalatsite ostmiseks. Aga jaanipidusid peeti aegadele vaatamata ka siis.

Akordion on nüüd üle paarikümne aasta meil kodus olemas, selle tõime pojaga Leningradist, veel rublade ajal. Tema käis muusikakoolis. Minul aga jäigi pillimäng õppimata.

Kui eile öösel jaanitulelt koju liikusime, hakkas koidutaevas uue päeva ootuses heledaks tõmbuma. Päris pimedaks jaaniööl ei läinudki. Käisin täna lõkkeaset kokku lükkamas ja istusin tükk aega puu all. Pajuokstelt kukkusid nektaritilgad näole. Tuul lehvitas keldriesisel lipuvardas sinimustvalget. Ülev tunne oli.

Jäta vastus