Blogi avalehel

Juubelilugu. Metsalood 100!

September 30th, 2008

Aeg lendab, juba 100. lugu. Tahan selle pühendada oma truule sõbrale – metsale. Pildilegi jäi igapäevane ja igituttav tee, mida mööda, aastaajast ja ilmast olenemata, astun või sõidan. Täna säras viimase septembripäeva päike ja paitas männitüvesid.

Üheksa aastat tagasi oli sama tee uppunud pajupõõsastesse ja liikumiseks kasutati kõrvaloleva põllu serva. Siis sai paar nädalat seal töömehega koos mütatud. Oli oktoobrikuu ja mõnel tolleaegsel fotol on dokumenteeritud koht enne ja pärast võsatöid. Töömees saagis, mina sikutasin mahasaetud põõsaid ja tegime tuld. Ilusad värvid olid ja sügavsinine sügistaevas jäi tookord pildile.

Nüüdseks on palju muutunud. Kõrvalolevate põllusiilude lepik on ammu maha saetud ja asemele istutatud kuused on kohati 3-4 m kõrged noored puud. Männituka taga on noor mets, kuhu proovisin mitmel korral ka mändi istutada, aga põdrad, sunnikud, pole neile elulootust andnud. Jäävad kuusk ja kask ning sekka mõni sarapuu, et lindudel ka rõõmu oleks. Selle tee ääres kraavis magas paar aastat tagasi suveõhtul üks mesikäpp. Norskas nii valjusti, et jahimehed ajasid segi õlleuimase meesolendi ja karuoti unehääled. Tuka taga on veel mõned üksikud männid ja ühel neist on viltune latv, mille tippu on rongad pesa teinud. Nemad on kevadel esimesed, kelle pojad lennuvõimestuvad juba metsaistutuse ajaks. Kõrval männil toksis, ah mis toksis, raius ikka, musträhn oma perele ilusa kodu. Ta töötas seal mitu nädalat. Puu oli täiesti terve ja jäme ning kui teda jälgisin, polnud mul küll usku, et ta selle augu ükskord valmis suudab teha. Aga sai ja kasvatas pojadki üles. Veelgi kaugemal, sangleppade vahel kuuse otsas elab konnakotkas. Kui tema saabub, käib ronkadel parasjagu poegade toitmine või hakkavad noored rongad lennuharjutusi tegema. Siis tekivad mõnikord konfliktid kahe liigi vahel. Kotkas on suutnud musti linde siiski taltsutada ja oma territooriumi kaitsta.


Männitukast 150 m eespool on kuusetukk, mille kõrval pisikesel langil istutasin täna kuusetaimi. Oi, kui palju igasuguseid verejanulisi sitikaid mulda liigutades mind ründas! Kõik see kuulub metsatööde juurde. Õhtune saunaskäik leevendab.

Teed pidi edasi liikudes jõuan jõe äärde, mille taga ongi mu armas väike kohake, vana taluase, kus tööd tehes palju-palju päevi on möödunud. Ja kus suveõhtutel lõkketule ääres kohtun oma heade sõpradega. Talvel on seal lindude söögimaja ja et neid sulepalle mitte petta, käin iga päev uut toitu viimas. Vahel on tee lumme tuisanud ja siis tuleb paar kilomeetrit hangedest läbi sumbata. Tasuks saan iga kord uue elamuse.

Olen metsas õnnelik. Juba suurelt teelt oma radadele pöörates hakkavad meeled teistmoodi tööle ja igapäevane sigin-sagin muutub tühiseks. Mets on alati uus. Mets ei reeda, mets kaitseb, mets kosutab ja tasub heldelt sellele, kes temaga omakasupüüdmatult kokku elama on õppinud.

Jäta vastus